← Eesti

2-23-17181/107

Obsah (11)§ 659§ 654§ 662§ 238§ 667§ 9§ 12§ 476§ 550§ 5621§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Määruse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-17181 Kohtuasi C.

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

  1. Isa esitas 30.03.2025 ringkonnakohtule seisukoha, milles palus määrata lapse elukoha isa juurde. Isa väitis, et ta kuulis 24.03.2025 telefonikõne ajal, kuidas ema sõimas last ja süüdistas teda alusetult rahakohti kaotamises. Lisaks on politsei varasemalt reageerinud ema füüsilisele vägivallale lapse vastu. Laps on terve päeva olnud üksinda kodus, sh haigena ning ema ei taga lapse õppimiseks vajalikke tingimusi. Laps on korduvalt väljendanud, et soovib elada isaga ning ta ei tunne end ema ja tema abikaasa juures hästi. Ema on blokeerinud isa numbri lapse telefonis ning on keelanud lapsel isaga rääkida. Isa leidis, et ema juures viibimine ohustab lapse füüsilist ja vaimset tervist. Isa juures elamine tagaks lapsele stabiilse, turvalise ja toetava keskkonna. 11.
  2. Isa vaidles 14.04.2025 ja 20.04.2025 vastustes ema täiendatud määruskaebusele vastu. Isa palus tühistada maakohtu määruse osas, mis jätab lapse elukoha ema juurde ja piirab suhtlust isaga. Isa palus lõpetada ühise hooldusõiguse ning määrata ainuhooldusõiguse isa kasuks ning lapse elukoha isa juurde, kehtestades ema ja lapse vahel suhtlemiskorra. Ema väide, et isa ei veeda lapsega kvaliteetaega on vale. Isa juures viibides tehakse lapsega trenni, loetakse raamatuid, käiakse õues ja arutatakse tema koolitöid. Tegelikkuses on ema see, kes 9 teadlikult või teadmata kahjustab last, ignoreerides lapse soovi elada koos isaga ja takistades isa ja lapse vahelist suhtlust. Ema väide, et isa võtab lapselt raha, on alusetu. Kõik elatisnõuded on isal tasutud. Isa elab puhtas korteris, kus on lapsel oma magamiskoht ja mugavused. Alates juulist on isal plaanis võtta suurem korter. Isa avaldas, et toetab ka lapse vaktsineerimist, kui see on meditsiiniliselt põhjendatud. Isa on läbinud enamiku koolitusi, kuid ema keeldumine koostööst (sh perelepitusest) takistab olukorra paranemist. Isa on pühendunud lapse turvalise ja toetava keskkonna tagamisele ning ta tegeleb järjepidevalt õiglase tulemuse saavutamisega. Lapse soov elada isaga ning kurbus ema juures näitavad, et isaga suhtlemisaja suurendamine on lapse huvides, toetaks lapse stabiilsust ja vähendaks pingeid. Isa palus kaaluda suhtluskorra pikendamist isa ja lapse vahel. 11.
  3. 22.04.2025, 29.04.2025, 03.05.2025, 08.05.2025, 11.05.2025, 13.05.2025, 15.05.
  4. 17.05.20205, 18.05.2025 ja 19.05.2025 seisukohtades tõi isa välja, et ema ei ole võimaldanud isal lapsega telefoni teel suhelda. Lapse telefon on olnud välja lülitatud või on lapsel sel ajal olnud muud tegemised. Ema peaks tagama lapse söömise, õppimise ja poeskäigud enne telefoni teel suhtlemiseks ettenähtud aegu. Isa palus kohustada ema täitma 25.04.2025 määruse resolutsiooni ja määrata sunnivahendid resolutsiooni rikkumise korral, määrata erieestkostja lapse ja isa suhtluse korraldamiseks, korraldada lapsele teraapia ja kohustada mõlemat vanemat osalema perepsühholoogias. 21.05.2025 seisukohas tõi isa esile, et esitas 09.05.2025 kohtutäitur Elin Vilippusele avalduse täitemenetluse algatamiseks (täiteasja nr 022/2025/3037). Isa palus PKS § 134 lg 1 alusel kehtestada 50-50 suhtluskorra, et laps saaks veeta võrdselt aega mõlema vanema juures või alternatiivselt suurendada suhtlusaega vähemalt 10 päevani kuus (nt kaks nädalavahetust ja 3–4 päeva nädalas). 11.
  5. 25.05.2025-27.05.2025 seisukohtades tõi isa esile, et kahtlustab lapse ema narkootikumide tarvitamises ning on esitanud politseile selle kohta süüteoteate. Samuti, et laps kinnitas, et ema lööb ja sõimab. Isa märkis, et ema narkootikumide tarbimine, füüsiline ja vaimne vägivald, kohtumääruse rikkumised ja hooletus näitavad ema sobimatust lapse hooldajana. Isa palus, et kohus annaks talle lapse suhtes ainuhooldusõiguse või kehtestaks 5050 suhtluskorra, määraks emale kohtumääruse rikkumise eest rahatrahvi ja kohustaks ema hüvitama isale täitemenetluse kulude katteks 140,30 eurot. 02.06.2025 seisukohas tõi isa esile, et ema ei ole teavitanud teda enne 29.05.2025 kavatsusest kolida uuele aadressile. Isa sai kolimisest teada lapselt. 02.06.2025 kell 13.10 helistas laps isale nutikella kaudu kooli juurest, olles endast väljas, kuna ei osanud minna uude koju. Isa korraldas lapse kojusaamise. 24.06.2025 ja 25.06.2025 seisukohtades tõi isa välja, et laps keeldus ema juurde minemast.
  6. Eestkosteasutus Tallinna Linnavalitsus oli 02.10.2024 seisukohal, et lapse huvides oleks parim lahendus, kui vanemad jõuaksid perenõustamisel lapse heaoluga seotud küsimuste osas kokkuleppele. 17.04.2025 seisukohas märkis eestkosteasutus, et 14.04.2025 vestlusel ütles laps, et soovib elada isa juures. Lapse sõnul talle ei meeldi ema juures olla. 24.04.2025 seisukohas märkis eestkosteasutus, et vanemate vahelised suhted on keerulised ja konfliktsed. Isa eriti tugevad negatiivsed tunded lapse ema suhtes tekitavad olukorra, kus lapsevanem kahjustab oma käitumisega lapse huve ja heaolu. Samuti on isa peale 12.09.2024 kohtumääruse jõustumist rikkunud kahel korral suhtluskorda ja ei ole last emale õigeaegselt tagastanud. Teisalt tuleb arvesse võtta, et isa siiski osaleb lapse elus ja on lapse jaoks oluline isik. Eestkosteasutus leidis, et ema pakutud suhtluskorra variant ei ole sobiv, kuna kaks kuni kolm korda kuus korraga kolm tundi isaga aja veetmine on liiga vähe. Eestkosteasutuse hinnangul ei muuda kohtule esitatud määruskaebuses väljatoodud asjaolud asja sisulist poolt, milleks on jätkuvalt vanemate vahelised suhtlemisprobleemid. Arvestades eeltoodut ei toetanud eestkosteasutus ema avalduse rahuldamist, kuna see ei vasta lapse huvidele. Lapse 10 huvides on, kui tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat. 10.06.2025 seisukohas tõi eestkosteasutus välja, et antud juhtumi puhul ei ole võimalik järeldada, et lapse seisukoht oleks kujunenud vabalt ja tema parimale huvile tuginedes. Laps vajab turvalist, stabiilset ja arengut toetavat elukeskkonda. Seetõttu on oluline tagada lapsele psühholoogiline tugi, et aidata tal mõtestada kogetut ja väljendada oma tundeid vabalt. Lastekaitsespetsialisti hinnangul tuleks lapsevanematel luua stabiilne, konfliktivaba keskkond omavahel, et tagada ka lapse turvaline ja stabiilne kasvukeskkond ning vanemaid tuleks uuesti suunata Perekeskusesse ning kohustada mõlemat vanemat selles osalema.
  7. Lapse esindaja oli 08.10.2024 samuti seisukohal et lapse huvides oleks parim lahendus, kui vanemad jõuaksid perenõustamisel kokkuleppele ning leidis, et määratud suhtluskord on lapse huve arvestav. Kuna laps on alustanud kooliteed ja vajab stabiilsust, siis on oluline kindel rutiin ja lapsel oleks turvaline esialgu minna kooli ema kodust. 25.04.2025 arvamuses leidis esindaja, et ema poolt pakutud suhtluskorra variant ei ole sobiv, kuna kaks kuni kolm korda kuus korraga kolm tundi isaga aja veetmine on liiga vähe selleks, et säilitada vajalikku kontakti lapse ja isa vahel. Esindaja märkis, et tal on veendumus, et laps on isa poolt pikaajaliselt mõjutatud. Lapsel on tekkinud tugev lojaalsuskonflikt. Laps suhtub oma emasse lubamatult halvasti. Lapse isa armastab last, kuid ei suuda mõista oma tegevuse kahjulikku mõju lapse vaimsele tervisele. Lapse esindaja ei toetanud ema avalduse rahuldamist, kuna see ei vasta lapse huvidele. Laps siiski vajaks üldjuhul kahte hooldusõiguslikku vanemat. Eelkõige laps ja ka vanemad vajaks psühholoogilist nõustamist. Lapse esindaja hinnangul tuleks peatada senine suhtluskord ja määrata suhtluse küsimuses lapsele erieestkostja. Olemasolev suhtluskord ei ole lapse huve piisavalt taganud. Isa ja lapse suhtlust ei saa esindaja hinnangul ka vähendada paarile tunnile nädalas, kuna lapsel on isaga hea suhe ja isa kadumine lapse elust tekitab lapses uue traumakogemuse.
  8. Tallinna Ringkonnakohus kuulas 24.04.2025 lapse isiklikult ära.
  9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25.04.2025 määrusega ema esialgse õiguskaitse avalduse osaliselt ning reguleeris kohtumenetluse ajaks lapsega suhtlemise korda (sh telefoni teel suhtlust) ning sunnivahendite kasutamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 659

ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega lõpetab vanemate vahel ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha osas ning annab selles osas ainuhooldusõiguse üle emale. Samuti tuleb maakohtu määrust muuta osas, milles maakohus muutis tsiviilasjas 2-21-1078 kindlaks määratud suhtluskorra punkti 1.1. Ringkonnakohus muudab suhtluskorras lapse üleandmise korda, reguleerib isa ja lapse vahel telefoni teel suhtlust ning täpsustab suhtluskorra tingimusi. Lisaks täiendab ringkonnakohus kohtumääruse resolutsiooni selgitusega sunnimeetmete rakendamise kohta. Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Ema määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus käesoleva määruse resolutsioonis määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 17.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid, mistõttu võtab ringkonnakohus vastu määruskaebemenetluses esitatud tõendid, välja arvatud isa 20.04.2025 menetlusdokumentidele lisatud fotod (dtl 704, dtl 705, dtl 812, dtl 848), mida 11 ei saa pidada käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohasteks (

§ 238lg 1).

Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, ei ole vaja neid tagastada. Isa on 12.06.2025 seisukohas esitanud taotluse 02.03.2025 olukorraga seonduvalt politsei kehakaamera ja hädaabi salvestuse välja nõudmiseks. 24.06.2025 seisukohas palus isa välja nõuda politsei tunnistuse 22.06.2025 toimunud sündmuse kohta. Ringkonnakohus ei pea asja lahendamiseks viidatud tõendite kogumist vajalikuks ning jätab vastavad taotlused rahuldamata. 18. Mõlemad vanemad on palunud määruskaebuse läbi vaadata istungil.

§ 667

lg 3 esimese lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praegusel juhul on maakohtu menetluses menetlusosalised suuliselt ära kuulatud ning menetlusosalised on saanud määruskaebemenetluses oma seisukohti korduvalt kirjalikult väljendada. Ringkonnakohus on 24.04.2025 kuulanud isiklikult ära lapse. Eeltoodust tulenevalt ei pea kolleegium istungi korraldamist vajalikuks ning jätab rahuldamata taotlused vaadata määruskaebus läbi istungil. I

  1. Ema on käesolevas tsiviilasjas maakohtule esitatud avalduses palunud vanemate vahel lapse suhtes ühise hooldusõiguse tervikuna lõpetada ning anda emale lapse suhtes ainuhooldusõiguse. Maakohus jättis ema avalduse rahuldamata, säilitades vanemate vahel ühise hooldusõiguse. Ema on määruskaebuses palunud maakohtu määruse selles osas tühistada ja avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks kogu ulatuses rahuldada. 19.
  2. Ringkonnakohus märgib, et lapse isa ei ole esitanud käesolevas tsiviilasjas maakohtule avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse isale üleandmiseks, kuid on ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumentides palunud korduvalt lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetada ning määrata lapse elukoha isa juurde. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 9

lg 3 kohaselt ei vaata tsiviilasja kõrgema astme kohus läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 12

kohaselt vaatab ringkonnakohus tema tööpiirkonnas asuvate maakohtute lahendeid tsiviilasjades nende lahendite peale esitatud apellatsioon- ja määruskaebuste alusel. Riigikohus on selgitanud, et nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (

§ 476

lg 2), st tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel. Sellise avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses (vt RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 29).

  1. Kolleegium selgitab, et PKS § 118 lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal PKS § 12 137 lg 1 esimese lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sellisel juhul teeb kohus PKS § 137 lg 2 p 2, § 137 lg 3 ja § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine mis tahes küsimuses ja sellega ühe vanema kõrvalejätmine last puudutavate otsuste tegemisest peaks tulema kõne alla siis, kui see on lapse huvides vältimatult vajalik, mh kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab lapse heaolu. Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul ning hooldusõigust ei pea tervikuna lahendama tingimata ühtemoodi (RKTKm 22.11.2017, 2-16-5794, p 22.2). Kui vaieldakse vaid kindla küsimuse üle, on kohtu sekkumine põhjendatud üksnes konkreetses vaidlusaluses küsimuses. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (PKS § 116, § 118, § 143 lg-d 1-2 1) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt RKTKm 19.05.2021, 2-201708, p 19).
  2. Ema on toonud menetluses esile, et lapse isa meelestab last ema vastu ning isa kasutab lapsega koos veedetud aega selleks, et kritiseerida lapse ema. Isa on kaasanud lapse vanemate vahelisse konflikti ning manipuleerib lapsega, et laps valiks „õige poole“. Laps on isa juurest tulles negatiivselt meelestatud, tema õppevõime on vähenenud ning tal on tekkinud koolis probleeme. Isa on mõjutanud last ka kokkulepitud suhtluskorda ignoreerima. Isa ei paku lapsele tuge, vaid üritab pöörata iga olukorra ema vastu, kahjustades sellega lapse heaolu. Ema ei saa teostada lapse suhtes ühist hooldusõigust, kuna see eeldab vanemate omavahelist suhtlemist, kuid isa kasutab seda üksnes ema halvustamiseks, alandamiseks ja solvamiseks.
  3. Isa on esitanud ema suhtes mitmeid etteheiteid ning leidnud, et ema ohustab lapse heaolu. Sealjuures on isa toonud välja, et ema ei teavitanud politseid, kui lapselt varastati koolis 85 eurot; ema on last löönud (17.02.2025) ja tema peale karjunud (nt 24.03.2025); ema on jätnud lapse üksinda koju (sh haigena); laps ei toitu ema juures tervislikult; ema ei hoolitse piisavalt lapse hügieeni ega riietuse eest; ema ei võta tõsiselt lapse terviseprobleeme (nt on eiranud lapse nahalöövet), ema ei taga vajalikku tuge koolitöödeks (lapsel on jäänud kodused ülesanded tegemata); ema on võtnud lapselt ära isa poolt kingitud telefoni ning blokeerinud isa numbri lapse telefonis, takistades isa ja lapse vahelist suhtlust. Laps on isa hinnangul ema juures vaenulikus ja sobimatus keskkonnas. Lisaks on isa 25.05.2025 ja 27.05.2025 seisukohtades väitnud, et ema tarvitab narkootikume, kuna laps nägi seda pealt. 22.
  4. Ema on isa etteheidetele vastu vaielnud. Ema on teinud sõltuvusainete testi, mille tulemused olid negatiivsed (dtl 1349). Samuti on ema esitanud Politsei- ja Piirivalveameti teatise isa poolt esitatud kuriteokaebuse alusel kriminaalmenetluse algatamata jätmise kohta (dtl 1413-1414). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on lastekaitsespetsialist JV 19.03.2025 ekirjas toonud välja, et ema on kinnitanud juhtumit, kus laps oli ema vastu agressiivne ning ema pidi toona ennast kaitsma. Lastekaitsespetsialist on isale selgitanud, et lapse julgeolek ei ole ohus. Lapse emaga on füüsilise karistamise osas vesteldud ning ema on andnud oma poolse selgituse nii lastekaitsespetsialistile kui politseile. Ema on kinnitanud, et see ei olnud õige tegu, kuid see oli antud hetkel ainus viis, kuidas ennast ja last kaitsta. Samuti ei vasta 13 lastekaitsespetsialisti selgituse järgi tõele väide, et lapsel ei ole kodus süüa, emale on ka selgitatud, et kasvavale lapsele on vajalik mitmekülgne toit (dtl 733). Asjaolu, et laps on ärritudes (nt olukorras, kus ema ei lubanud tal minna sõbra sünnipäevale ning isa nõudis emalt selle kohta lapse ees selgitusi) ema löönud, nähtub ka kohtule esitatud lapse üleandmisel tehtud videosalvestusest (dtl 586). Lastekaitsespetsialisti 15.04.2025 kirjast nähtuvalt on ema ka 24.03.2025 juhtumiga seonduvalt tunnistanud, et tema ja lapse vahel toimus konflikt (dtl 722). Väiteid ema ohtlikkuse kohta on isa avalduse alusel kontrollinud politsei. 06.06.2025 teatises, millega jäeti ema suhtes kriminaalmenetlus algatamata, on viidatud, et menetlejale ei ole esitatud objektiivseid tõendeid, kust oleks tuvastatav, et ema oleks last löönud ning ka vestlus lapsega ei kinnitanud, et ema oleks teda löönud või valu põhjustanud. Menetleja leidis, et väidetav emapoolne löömine ja väidetav narkootiliste ainete tarvitamine on lapsele isapoolse mõjutusega kinnistunud ning menetlejal kujunenud veendumuse kohaselt ei ole mingilgi määral tõene, et ema on seadnud lapse elu ohtu (dtl 1413-1414). 22.
  5. PKS § 134 lg 1 kohaselt kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et ema käitumise või suutmatuse tõttu oma kohustusi täita tuleks kohtul omal algatusel lapse suhtes esineva ohu ärahoidmiseks kohaldada PKS § 134 lg 1 alusel abinõusid või teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. Kuigi tsiviilasjas on esile toodud, et ema ja lapse vahel on esinenud konfliktseid olukordi ja sõnelusi, ei kinnita ringkonnakohtu hinnangul esitatud tõendid, et ema on lapsele ohtlik. Samuti ei anna isa poolt menetluses esitatud fotod lapsel esineva lööbe (dtl 1396) ning lõikamata küünte (dtl 1085,1397-1402) kohta asuda seisukohale, et ema on jätnud lapse hooletusse. Asja materjalidest nähtub, et ema on lapsel esineva lööbega pöördunud perearsti keskuse poole (dtl 1099), samuti otsinud lapse rahavarguse osas lahendusi (dtl 609-616). Eestkosteasutus ja lapsele määratud esindaja ei ole menetluses kordagi esile toonud, et lapse heaolu oleks ema käitumise või kohustuste täitmata jätmise tõttu mingil viisil ohustatud.
  6. Maakohus on hooldusõiguse lõpetamata jätmisel leidnud, et lapse elus ei ole selliseid vaidlusküsimusi, mida lapsevanemad ei suuda kokkuleppel ära otsustada. Samas ei olnud isa maakohtu menetluse ajal vastu sellele, et lapse peamine elukoht on ema juures. Maakohtus toimunud menetluse ajal soovis isa, et teda kaasataks lapse elus oluliste küsimuste otsustamisse ning et ta saaks lapsega suuremas mahus suhelda. Määruskaebemenetluse ajal on vanemate vahel tõusetunud vaidlus lapse elukoha osas ning isa on palunud määrata lapse elukoha tema juurde, kuna ema ei taga piisavalt lapse heaolu ja laps ise soovib elada koos isaga. Seega esineb käesoleval ajal vanemate vahel konkreetne vaidlusküsimus selle üle, kumma vanema juures peaks laps peamiselt elama ning asja materjalidest ei nähtu, et kumbki vanem oleks nõus oma seisukohast taanduma. Riigikohus on selgitanud, et hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks (RKTKo 07.06.2011, 3-2-1-45-11, p 17). Ülaltoodust tulenevalt on vanematel sisuline vaidlus lapse viibimiskoha määramise osas. 23.
  7. Asja materjalidest nähtuvalt on vanemate omavaheline läbisaamine halb. Nii eestkosteasutus kui lapse esindaja on toonud esile, et isa eriti tugevad negatiivsed tunded 14 lapse ema suhtes tekitavad olukorra, kus lapsevanem kahjustab oma käitumisega lapse huve ja heaolu. Ka maakohus on leidnud, et käesolevas asjas on probleemiks lapse isa hoiakuid ja suhtumine emasse. Menetluses esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest nähtub, et laps on vanemate vahelisse konflikti kaasatud ning see on tema heaolu mõjutanud. Sealjuures nähtub asja materjalidest, et laps on mõnel korral suhtluskorra järgsel üleandmisel keeldunud emaga kaasa minemast. Lapse õpetaja GV on 23.04.2025 e-kirjas vanematele avaldanud lapse suhtes muret, tuues välja, et laps on väga ebakindel. Laps on avaldanud, et mõtleb tunnis tihti peresuhetele ega saa seetõttu keskenduda. Õpetaja tõi välja, et laps võib vajada eripedagoogilist lisatuge. Samuti tõi õpetaja välja, et soovib teha lapsele eripedagoogilise hindamise, et selgitada välja, kas lapse õpiraskused on tingitud akadeemilistest põhjustest või on tegemist emotsionaalsete/psühholoogiliste põhjustega või kombineeritult. Õpetaja viitas, et lapse emotsionaalse pooles osas on vajalik, et lapsevanemad saavutaksid ühise nägemuse lapse heaolu ja vanemluse osas. „Kaklemine“ nagu laps seda nimetab, ja sellega kaasnev häirib teda väga ja see on lapse sõnul üks põhilisi asju, millele ta mõtleb nii kodus kui ka tunnis (dtl 866-867). Ka õpilase oskuste ja võimete hindamise kokkuvõttest nähtuvalt võib lapsel olla raskusi tähelepanu koondamisel (dtl 1352). Asjaolu, et laps on tema hooldusõiguse üle peetavasse vaidlusesse kaasatud nähtub ka kohtule esitatud videotest ning häälsõnumitest (nt 23.05.2025 lapse poolt isale saadetud häälsõnumis on laps kirjeldanud, et saadab isale foto ema külmkapist, kus ei ole tema jaoks ette valmistatud toitu, et seda kohtus ema vastu kasutada (dtl 1295, 1306)). Samuti on isa esitanud kohtule videosalvestusi, kus isa suunab lapsele küsimusi ema või käesoleva kohtuasja kohta ning laps vastab nendele (dtl 270, dtl 444, dtl 1285). Esindaja on toonud 25.04.2025 seisukohas välja, et isa ei eitanud vestluses esindajaga seda, et ta räägib lapsele elatise tasumisest ning annab infot kohtuvaidluse asjaolude kohta. Esindaja hinnangul isa hoolib lapsest väga, kuid ta ei adu seda, et laps oma vanusest tulenevalt ei suuda mõista isa poolt jagatud mitte eakohast infot (dtl 886). 15 23.
  8. Asja materjalidest nähtuvalt on ema ja lapse vaheline suhe ajas halvenenud. 24.05.2024 ärakuulamisel on laps esindajale ja lastekaitse spetsialistile avaldanud, et ta tahab emaga rohkem koos olla, kuid talle meeldib ka isaga koos aega veeta. Laps mainis, et isa räägib igal kohtumisel emast halvasti. Varasemalt enne seda on laps esindajale avaldanud, et ta soovib isaga kokku saada, kuid ta ei soovi isalt kuulda koledaid jutte emast ja tema perest (dtl 371, dtl 165). Käesolevaks ajaks on lapse seisukoht ema suhtes muutunud. Laps on avaldanud lastekaitsespetsialistile ja ärakuulamisel ringkonnakohtus, et soovib elada koos isaga. Lapse esindaja, kes esindas last ka eelmises tsiviilasjas nr 2-21-1078, on toonud välja, et tal on veendumus, et laps on isa poolt pikaajaliselt mõjutatud. Lapsel on tekkinud tugev lojaalsuskonflikt. Lapse esindaja tõi välja, et eelkõige laps ja ka vanemad vajaks psühholoogilist nõustamist. Eestkosteasutus on 10.06.2025 seisukohas toonud välja, et vestluses lastekaitsespetsialistiga avaldas laps soovi elada isa juures ning tõi välja, et ema on teda löönud ja nimetanud solvavate sõnadega. Lastekaitsespetsialist leidis, et lapse vastused ei pruugi väljendada tema iseseisvalt väljakujunenud arusaamu või isiklikke kogemusi, vaid võivad olla täiskasvanu poolt ette antud või mõjutatud. Laps kinnitas valdavalt mehaanilisi väiteid ega osanud neid lisaküsimuste esitamisel põhjendada ega edasi arendada. Selline olukord viitab lastekaitsespetsialisti hinnangul lojaalsuskonfliktile ja võimalusele, et lapse seisukoht ei pruugi peegeldada tema tegelikku emotsionaalset seisundit ja sügavat arusaamist olukorrast, vaid on kujunenud mõjutuste ja pingete kaudu (dtl 1406-1407). Sellele, et laps võib olla täiskasvanu poolt mõjutatud, on viidanud ka lapsega kohtunud Politsei-ja Piirivalveameti menetleja (dtl 1413-1414). Arvestades menetluses esile toodud asjaolusid ning lapse esindaja ja eestkosteasutuse arvamusi, ei ole ringkonnkohtu hinnangul välistatud, et isa negatiivsed hoiakud ema suhtes võivad olla kandunud üle ka lapsele. 23.
  9. Eestkosteasutus on toonud välja, et vanemaid on suunatud EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö SA perekeskusse perenõustamisse. Perenõustaja LL kokkuvõtte kohaselt on toimunud vanemate perenõustamine individuaalselt. Ema osales perenõustamisel ühel korral (10.11.2024) ning isa viiel korral (20.11.2023, 18.12.2023, 21.02.
  10. 19.03.
  11. 19.11.2024). Sealjuures ühiseid kohtumisi ei toimunud, kuna ema ei olnud selleks valmis. Perenõustaja on leidnud, et individuaalsetel kohtumistel on mõlemad vanemad üsna mõistvad ja koostööaltid ning mõlemal vanemal on olemas teadmised ja kasvatuslik võimekus ning nad võiks jagada hooldusõigust võrdselt, kuid raskendavaks teguriks on vanemliku koostöö puudumine (dtl 880-881). LL on 28.11.2024 e-kirjas märkinud, et ühist kohtumist on mõtet teha siis, kui vanemad saavad rahulikult ja konstruktiivselt keskenduda lapse vajadustele ja nende toetamisele ning vanemluspartnerlusele (dtl 608). 16
  12. Arvestades määruskaebuse eset saab ringkonnakohus käesolevas menetluses kaaluda seda, kas säilitada lapse viibimiskoha määramise küsimuses vanemate vahel ühine hooldusõigus või anda see üle lapse emale. Ringkonnakohtul ei ole kahtlust selles, et mõlemad vanemad soovivad pühenduda lapsega koos elamisse ja tema tegemistesse ning perenõustaja on leidnud, et mõlemal vanemal on olemas teadmised ja kasvatuslik võimekus (dtl 880-881). Samas on kolleegiumi hinnangul selge, et vanemate vahel tõusetunud vaidlus lapse peamise elukoha üle, suutmatus teha selles küsimuses koostööd ning asjaolu, et laps on vanemate vahelisse konflikti kaasatud, ohustab lapse heaolu. Ringkonnakohus leiab, et laps vajab oma ellu stabiilsust ning olukord, kus vanemad järjepidevalt lapse nimel võitlevad ning teineteist halvustavad, ei ole lapse huvides. Arvestades eeltoodut on lapse parimates huvides käesoleval ajal eelkõige tagada, et tal oleks selge arusaam sellest, kumma vanema juures on tema peamine elukoht ning et vanemad lõpetaksid selles küsimuses vaidlemise. Eeltoodust tulenevalt vajab lapse viibimiskoha määramise küsimus lapse huvide ja heaolu tagamiseks püsivat reguleerimist. 24.
  13. PKS § 137 lg 2 kohaselt ei rahuldata avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Ringkonnakohus leiab, et lapse viibimiskoha määramise küsimuses lapse emale ainuhooldusõiguse andmine ei ole lapse huvidega vastuolus. Laps on käesoleval ajal 8-aastane ning on alustanud kooliteed XXXs. Senini on laps elanud ema juures, kes on olnud tema peamine hooldaja. Ema on käesoleva menetluse ajal muutnud oma elukohta, kuid mõlemad vanemad elavad Tallinnas. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et elamistingimused ei ole ema juures lapsele sobilikud. Samuti ei ole alust kahelda ema pühendumises lapse kasvatamisele. Kuigi laps on avaldanud soovi elada koos isaga, ei ole see vaidluse lahendamisel ainumäärav ning lapse tahet tuleb arvestada koosmõjus teiste asjaoludega. Menetluses on esile toodud, et lapse selline seisukoht ei pruugi väljendada tema iseseisvalt väljakujunenud arusaamu või kogemusi. Ringkonnakohtule ei jäänud lapse ärakuulamisel muljet, et laps ei tunne ennast ema juures viibides turvaliselt. Laps avaldas ärakuulamisel, et ta saab oma muredest rääkida mõlema vanemaga. Küll aga nõustub ringkonnakohus lapse esindajaga selles, et emal tuleks esimesel võimalusel tema ja lapse vahelise lähedussuhte parandamiseks pöörduda abi saamiseks eriala spetsialistide poole ning võtta vastu kohaliku omavalitsuse poolt pakutavad toetavad teenused. Ka eestkosteasutus on toonud esile, et laps vajab psühholoogilist tuge. 24.
  14. Ülaltoodust tulenevalt lõpetab ringkonnakohus vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ning annab selles osas ainuhooldusõiguse üle lapse emale. Ringkonnakohus selgitab, et kord lõpetatud ühist hooldusõigust on võimalik PKS § 1231 lg 3 kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele ja täidetud on PKS § 138 lg 1 teises lauses sätestatud eeldused, st vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama (RKTKm 22.11.2017, 2-165794, p 17). Samuti, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud (PKS § 138 lg 1 kolmas lause). Lisaks märgib ringkonnakohus, et vaatamata hooldusõiguse puudumisele on lapsest lahus elaval vanemal õigus oma lapsega suhelda. 17
  15. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänud lapse hooldusõigust puudutavates küsimustes ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (vt RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 30). Ema ei ole esile toonud, et muudes lapse elu puudutavates valdkondades oleks vanemate vahel selliseid erimeelsusi, mis taksitaksid lapse huvides ühise hooldusõiguse teostamist. Eelduslikult on lapse huvides, kui tema jaoks oluliste otsuste vastuvõtmisel osalevad mõlemad vanemad. Samuti tuleb arvesse võtta, et lapsel on isaga lähedane suhe. Isa tunneb huvi lapse hariduslike ja lapse tervist puudutavate küsimuste vastu ning soovib lapse jaoks oluliste otsuse vastuvõtmisel osaleda. Isa on avaldanud, et ta toetab lapse vaktsineerimist, kui see on meditsiiniliselt põhjendatud (dtl 648). Menetluses on eestkosteasutuse ja lapse esindaja poolt välja toodud, et laps vajab psühholoogilist nõustamist. Asja materjalidest ei nähtu, et isa oleks sellele vastu olnud. Samuti ei anna määruskaebuse väited alust asuda seisukohale, et ühise hooldusõiguse lõpetamine oleks põhjendatud lapse varahooldusõiguse osas. Ema on toonud esile, et lapse isa on rikkunud lapse ülalpidamiskohustust. Isa väitel on kõik elatisnõuded tasutud. Kuigi PKS § 136 lg 1 järgi eeldatakse ülalpidamiskohustuse rikkumise korral, et lapse vara on ohustatud, siis ei ole ainult see piisav vanema varahooldusõiguse piiramiseks. Isa on selgitanud, et on loonud lapsele konto kingituste ja taskuraha haldamiseks, ta aitab lapsel koguda raha ja investeerida tulevikku. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõendite põhjal selgelt tuvastatav, et isa kuritarvitab hooldusõigust ja ohustab sellega lapse vara. Ülaltoodust tulenevalt säilib vanematel muudes lapse hooldusõigust puudutavates küsimustes ühine hooldusõigus. II
  16. Harju Maakohtu 02.10.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-1078 kinnitati vanemate vahel kompromiss, mille järgi isa kohtub lapsega üle nädala nädalavahetusel reede õhtust esmaspäevani. Isa võtab lapse reede õhtul lasteaiast ja viib lapse esmaspäeva hommikul lasteaeda (p 1.1). Lisaks kohustus isa kompromissi järgi osalema Eesti Diakoonia Perekeskuses individuaalsel psühholoogilisel nõustamisel ja vanemlusprogrammis ,,Imelised aastad“, kuhu suunamiskirja teeb Tallinna Kesklinna Valitsus. Individuaalse psühholoogilise nõustamise ja vanemlusprogrammi edukal läbimisel on võimalus lapsevanematel leppida täiendavalt kokku lapsega suhtlemise osas. Harju Maakohus on vaidlustatud määrusega muutnud varasemalt kindlaks määratud suhtluskorra punkti 1.1 selliselt, et isa kohtub lapsega üle nädala nädalavahetusel reede õhtust pühapäeva õhtuni. Lapse üleandmine isale toimub reede õhtuti kell
  17. Lapse üleandmise koha lepivad vanemad kokku, kokkuleppe mitte saavutamisel tagab lapse transpordi isa juurde lapse ema. Pühapäeva õhtuti toimub lapse üleandmine kell
  18. Lapse üleandmise koha lepivad vanemad omavahel kokku, kokkuleppe mitte saavutamisel võtab ema lapse isa elukohast kell
  19. Sarnaselt on ringkonnakohus 25.04.2025 määrusega reguleerinud isa ja lapse vahelist suhtlemist ka käesoleva kohtumenetluse ajaks, lisades täiendavalt, et isal ja lapsel on õigus omavahel suhelda telefoni teel üle päeva vahemikus 19.00-20.
  21. Lapse ema on maakohtu määruse vaidlustanud ka suhtluskorra määramise osas. Isa määruskaebus, milles isa palus tema ja lapse vahelist suhtlust suurendada, jäeti maakohtu 25.10.2024 määrusega menetlusse võtmata ning isa vastavat määrust ei vaidlustanud. Sellegipoolest on isa määruskaebemenetluses soovinud suhtluskorra pikendamist tema ja lapse vahel. Kolleegium selgitab, et kuna menetluses on ema määruskaebus, siis hindab ringkonnakohus, kas vaidlustatud määrusega kindlaksmääratud suhtluskorda on põhjendatud muuta ema määruskaebuse alusel. 18
  22. PKS § 143 lg 1 järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. PKS § 143 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama seejuures ka nii vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p 21). 28.
  23. Lapse ema on esile toonud, et lapse käitumises on ilmnenud negatiivsed muutused, mis viitavad sellele, et lapsele senine suhtluskord ei sobi. Isa kasutab lapsega koosoldud aega ema kritiseerimiseks ning isa ei oska planeerida eakohaseid tegevusi. Laps on isa juurest tulles väsinud ja tujukas ning tema rahustamisele läheb aega. Ema leiab, et isaga suhtlemine kahjustab lapse vaimset tervist, ema ja lapse vahelisi suhteid ning lapse õppeedukust. Kolleegiumi hinnangul ei saa asjas esitatud asjaoludest teha tõsikindlat järeldust, et muutused lapse käitumises on tingitud üksnes isaga suhtlemisest. Asjas on esile toodud, et laps võib olla kogenud suhetes emaga ebastabiilsust ning ema ja lapse vahel on esinenud konflikte, mis võivad samuti lapse käitumist ja emotsioone mõjutada. Isa hinnangul võivad muutused lapse käitumises olla tingitud sellest, et ema ei võimalda lapsel isaga rohkem suhelda. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda siinses asjas esitatud asjaolud ja tõendid asuda seisukohale, et isa ja lapse vaheline suhtlus kahjustaks last sellisel määral, et nende vahelisi kohtumisi tuleks vähendada. Kuigi menetluses on esile toodud, et lapse isa suhtub emasse negatiivselt, tuleb võtta arvesse, isal ja lapsel on omavahel lähedane suhe ning isa on lapse jaoks oluline isik, kellega laps sooviks kohtuda senisest rohkem. Laps on toonud ringkonnakohtus ärakuulamisel esile, et isaga koos olles mängitakse legodega ja arvutimänge või käiakse õues mängimas ning isa teeb talle head süüa. Seega ei ole alust arvata, et isa ja lapse vaheline suhe seisneb vaid ema halvustamises. Ka lapse esindaja on leidnud, et isa ja lapse suhtlust ei saa peatada või minimaliseerida paarile tunnile nädalas, kuna lapsel on isaga hea suhe ja isa kadumine lapse elust tekitaks lapses traumakogemuse (dtl 888). Arvestades eeltoodut ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust muuta maakohtu määrust osas, milles maakohus määras, et laps kohtub isaga üle nädala nädalavahetustel reedel kella 18.00-st kuni pühapäeval kella 18.00ni. 28.
  24. Küll aga leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrusega kindlaks määratud suhtluskorda tuleb muuta osas, mille kohaselt tagab lapse transpordi isa juurde ja isa juurest koju ainuisikuliselt lapse ema. Asja materjalidest nähtuvalt on lapse suhtluskorra järgsel üleandmisel tekkinud vanemate vahel konflikte, mille pealt nägemine ei ole lapse huvides. Ema on korduvalt väljendanud soovi isaga mitte kokku puutuda, kuna kohtumistega kaasnevad vaid konfliktid ning isa emotsionaalne vägivald ema suhtes. Ka isa on toonud esile, et ta ei soovi emaga lapse üleandmisel kokku puutuda (dtl 603). Ringkonnakohus leiab, et suhtluskorras vanemate omavahelise kokkupuute võimaluse vähendamine vähendab eelduslikult ka vanemate vahelisi konflikte ning on seeläbi lapse huvides. Ema on pakkunud välja, et lapse üleandmine võiks toimuda selliselt, et ema tagab lapse jõudmise isa elukohta. Eelistada tuleks, et laps läheb ühistranspordiga ise isa juurde. Kui see pole võimalik, siis tagab ema isiklikult või kolmandate isikute kaudu, et laps jõuab kohtu määratud ajaks isa juurde. Laps peaks jõudma määratud ajaks tagasi koju selliselt, et isa tagab lapse jõudmise ema elukohta sarnasel viisil. Samuti tuleks kohtumääruse resolutsiooni lisada, et lapse üleandmine 19 peab toimuma nii, et isa ja ema ei kohtu. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lapse üleandmine reguleerida selliselt, et kumbki vanem korraldab ise lapse suhtluskorra järgse jõudmise teise vanema juurde. Arvestades eeltoodut muudab ringkonnakohus maakohtu määrust lapse üleandmise osas, selliselt, et ema tagab isiklikult või kolmandate isikute kaudu, et laps jõuaks reedel kella 18.00-ks isa elukohta ning isa tagab omakorda isiklikult või kolmandate isikute kaudu, et laps jõuaks pühapäeva õhtul kella 18.00ks tagasi ema elukohta. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks suhtluskorras täiendavalt märkida, et vanemad teavitavad teineteist last puudutavatest olulistest asjaoludest, edastades lapsesse puutuvaid teateid teineteisele e-posti või sms-i teel. Isa ja lapse vahelise suhtlemise korraldamiseks ringkonnakohus erieestkostja määramist vajalikuks ei pea. 28.
  25. Isa on käesolevas asjas toonud korduvalt esile, et ema ei võimalda tal lapsega telefoni teel suhelda. Tallinna Ringkonnakohus on 25.04.2025 määruses reguleerinud kohtumenetluse ajaks telefoni teel suhtlemist selliselt, et isal on õigus suhelda lapsega telefoni teel üle päeva vahemikus 19.00-20.
  26. Menetluses esile toodud asjaoludest nähtuvalt on selline regulatsioon tekitanud vanemate vahel täiendavaid pingeid, kuna laps ei ole alati olnud alates 19.00 isale telefoni teel kättesaadav või olid lapsel selleks ajaks planeeritud muud tegevused. Isa on seetõttu esitanud suhtluskorra rikkumise tõttu ema suhtes avalduse täitemenetluse algatamiseks. Ema on toonud esile, et laps ei soovi isaga suhelda fikseeritud aegadel, kuna see rikub ära lapse planeeritud tegevused ning et isa on eeldanud, et kõne peab algama kell 19.00 ning kestma vähemalt kella 20.00-ni. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud reguleerida suhtluskorras üks konkreetne kellaaeg, mil isal on võimalik lapsega telefoni teel suhelda. Eeltoodust tulenevalt sätestab ringkonnakohus suhtluskorras, et sellel nädalal, mil laps isaga ei kohtu, on isal pühapäeval ajavahemikus kell 19.00- 20.00 õigus suhelda lapsega telefoni teel kuni 20 minuti ulatuses. 28.
  27. Ringkonnakohus juhib vanemate tähelepanu sellele, et lapse huvides on see, et mõlemad vanemad toetavad last teise vanemaga suhtlemises. Ka Riigikohus on selgitanud (RKTKm 30.05.2011, 3-2-1-32-11, p 15), et vanemad peavad oma vanema õigusi teostama ja vanema kohustusi täitma heas usus ning sealhulgas hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist (PKS § 143 lg 2, RKTKm 30.05.2011, 3-2-132-11, p 15). Üksteise süüdistamine ei aita kaasa lapse heaolu tagamisele. Lapse vaimse ja füüsilise tervise parimates huvides on olukord, kus mõlemad vanemad panustavad teadlikult ühiste erimeelsuste ületamiseks ega kaasa last omavahelistesse konfliktidesse. Ringkonnakohus peab sellest tulenevalt vajalikuks suhtluskorras täiendavalt märkida, et vanematel on kohustus hoiduda lapse juuresolekul teineteise halvustamisest. Ringkonnakohus leiab, et vanemate omavahelise koostöö parandamisega tuleb lapse huvides jätkuvalt tegeleda. Seega ei ole alust muuta maakohtu määrust osas, milles maakohus tegi vanematele ettekirjutuse läbida Tallinna linna poolt koordineeritud pereteraapia. Ka eestkosteasutuse hinnangul tuleks lapsevanematel lapse huvides esmalt luua stabiilne ja konfliktivaba keskkond omavahel, ning vanemaid tuleks uuesti suunata Perekeskusesse ning kohustada mõlemat vanemat selles osalema (dtl 1407).
  28. Isa on ringkonnakohtule esitatud seisukohtades palunud kohaldada ema suhtes Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.2025 esialgse õiguskaitse määruse rikkumise tõttu sunnivahendeid. Ringkonnakohus selgitab, et täitemenetlust korraldab kohtutäitur. Samas märgib kolleegium, et ringkonnakohus on 25.04.2025 määrusega reguleerinud esialgse õiguskaitse korras lapsega suhtlemise korda kuni käesolevas asjas tehtava ringkonnakohtu lõpplahendi tegemiseni. Seega kaotab esialgse õiguskaitse määrus käesoleva määruse tegemisega oma toime. 20 30.

§ 550

lg 3 sätestab, et hagita perekonnaasjas tehtud määrused kuuluvad täitmisele alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt

§ 5621

lg-le 3 lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus kehtib ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus on tehtud (

§ 5621lg 3).

Seega kuulub alates käesoleva määruse teatavakstegemisest täitmisele käesolevas määruses vanemate ja lapse vahel reguleeritud suhtlemiskord. Selguse huvides märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis, et isa esimene nädalavahetus lapsega on 04.07.2025 õhtul algav nädalavahetus. 31.

§ 5621

lg-s 1 on sätestatud, et kohus määrab lapsega suhtlemist korraldavas kohtumääruses sunnivahendid, mida saab rakendada kohtumääruse rikkumise korral, ja selgitab täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lõigetes 2 ja 2 2 kehtestatud sunnimeetmete rakendamise korda. Ringkonnakohus selgitab, et kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorra täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse. Kohtumääruse rikkumisel suhtluskorda puudutavas osas võib kohus kohtutäituri ettepanekul trahvida isikut, kes kohtumäärust ei täida (TMS § 179 lg 2). Kohus selgitab, et esmakordsel trahvimisel ei ole trahvisumma väiksem kui 50 trahviühikut ega suurem kui 500 trahviühikut, korduval trahvimisel ei ole trahvisumma suurem kui 800 trahviühikut karistusseadustiku tähenduses (TMS § 179 lg 21). Teistkordse trahvi määramise asemel võib määrata kohustatud isikule aresti täitemenetluse seadustiku §-s 62 sätestatud korras. Trahvi maksmine või aresti kandmine ei vabasta kohustatud isikut täitedokumendis ettenähtud toimingu tegemise, selle talumise või sellest hoidumise kohustusest (TMS § 179 lg 22). Ringkonnakohus leiab, et suhtluskorra täitmise tagamiseks ei ole vajalik lubada rakendada kohustatud isiku suhtes jõudu (

§ 5621lg 2), mistõttu ringkonnakohus selle kasutamist ei reguleeri.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 32. Maakohus on määruse põhjendustes märkinud, et jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning lapse esindamise kulud riigi kanda, kuid on jätnud menetluskulude jaotuse kohtulahendi resolutsioonis märkimata. Kolleegium jätab

§ 172

lg 1 ja lg 3 teise lause alusel menetlusosaliste maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud nende endi kanda ning lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 21

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.