Obsah (5)

§ 120§ 64§ 65§ 68§ 77

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 02.06.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-13-2150 Kohtuasi T.J-i (endine

) § 114 p 1 alusel süüdi ning talle mõisteti karistuseks eluaegne vangistus. Samuti tunnistati avaldaja süüdi

§ 120

järgi ning mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus.

§ 65

lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega määratud karistuse ärakandmata osa 6 aastat 8 kuu ja 11 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 26.10.2012 kuni 15.01.2013, s.o 2 kuud 21 päeva, ärakandmisele kuulub eluaegne vangistus. 3.

1. Kohtupraktikas on leitud, et kui hooldusõigulik vanem läheb kinnipidamisasutusse karistust kandma, ei saa ta enam lapse eest hoolitseda ega lapse õigusi ja huve kaitsta, mistõttu tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus perekonnaseaduse (PKS) § 140 lg 4 alusel üle teisele vanemale või määrata lapsele PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja. 3.
2. Isegi juhul, kui kohus annaks avaldajale tähtaja avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ja avaldaja need kõrvaldaks ning avaldust menetletaks sisuliselt, ei saaks seda rahuldada, sest avaldaja kannab eluaegset vanglakaristust. Kohtupraktika kohaselt tuleb vanema hooldusõigus peatada, kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama. Asjaolu, et vanem pani toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab aluse vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). 3.
5. Maakohus leidis, et avaldaja poja vanust (15-aastane) arvestades ei ole mõeldav lapse kooselu isaga vanglas, sest vangistusseadus võimaldab seda teha kuni 3-aastasel lapsel ema taotluse alusel. Seega ei ole avaldajal võimalik vangistuses viibimise ajal hooldusõigust teostada. Avaldajalt on lapse isiku- ja varahooldusõigus ära võetud. Lapse emal on nendes küsimustes lapse ainuhooldusõigus. Seega on lapsel hooldusõiguslik vanem olemas. Avaldajat 2 2-13-2150 on karistatud eluaegse vangistusega.

§ 77

lg 1 järgi võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kakskümmend viis aastat. Avaldaja poeg saab täisealiseks vähem kui 3 aasta pärast. Avaldaja on karistust kandnud alates XX.XX.XXXX ehk ta on karistust kandnud vähem kui 12 aastat. Seega saab avaldaja poeg täisealiseks aastaid enne seda, kui avaldajal tekib pärast 25-aastast karistuse kandmist võimalus tingimisi vabastamiseks. Kuna avaldaja kannab eluaegset vanglakaristust, ei ole tal võimalik oma lapse hooldusõigust teostada. Isegi kui vanemate ühine hooldusõigus taastada, tuleks isa hooldusõigus tema vanglast vabanemiseni peatada. 3.

1. Eeltoodud põhjendustel jättis maakohus avalduse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel koosmõjus § 477 lg-ga 1 menetlusse võtmata. 3.
2. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 1 alusel avaldaja kanda, kuna avaldust ei võetud menetlusse. Menetluskulude puudumise tõttu ei olnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Avaldaja selgituste kohaselt ei teadnud ta enne tsiviilasjas nr 2-23-7537 ekspertiisi tegemist, kas ta on lapse bioloogiline isa või mitte. Ekspertiisiga tuvastati, et avaldaja on lapse isa. Avaldaja kahtlustab, et lapsega ei ole kõik korras, kuid ei saa seda kontrollida, kuna tal puudub lapse hooldusõigus. Isaks olemine ilma hooldusõiguseta ei anna talle mingeid õigusi. Avaldaja taotles koos määruskaebusega uuesti ka riigi õigusabi korras esindaja määramist juhuks, kui ta ei ole määruskaebuses oma taotlusi piisavalt selgelt väljendanud.
4. Maakohus andis avaldajale tähtaja määruskaebuselt puuduste kõrvaldamiseks. Maakohus selgitas, et kui avaldaja soovib maakohtu määruse tühistamist, tuleb seda sõnaselgelt määruskaebuses taotleda, samuti tuleb avaldajal selgitada, millises osas ta maakohtu määrusega ei nõustu. Maakohus palus avaldajal täita riigi õigusabi ja menetlusabi saamiseks vajalikud taotlused.
5. Avaldaja esitas määruskaebusele täiendused selgitades, et kahtlustab, et lapse elu on ohus, sest lapse sugulased ei ole terved inimesed (ema, vanaema, onu). Lapse sugulased on Eesti Vabariigi vastased ning tulid Venemaalt Eestisse NSV Liidu ajal. Lapse vanaema on psüühiliselt haige ning oli haiglas psühhiaatrilisel ravil. Lapse onu on samuti psüühiliselt ebastabiilne. Ka lapse emal on sarnased probleemid nagu tema emal ja vennal. Avaldaja sõnul on ta küll vanglas ning töötu ja kinnipeetav, kuid ta on Eesti kodanik ning Eestis sündinud. Avaldajal oli enne vangistust isegi relvaluba. Avaldaja palus parandada teda vangi mõistnud kohtuniku vead, eluaegne vangistus tühistada ning lapse hooldusõigus taastada. Lapse ema, vanaema ja onu elamisluba ja Eesti kodakondsus võidakse tühistada ning nad Venemaale välja saata. Sellisel juhul ei ole nende elu ohus ning avaldaja ei pea eluaegselt vanglas viibima. Vangistuse määranud kohtunik leidis, et avaldaja on eelkõige ohtlik lapse ema ja tema sugulaste jaoks.
6. Maakohus jättis 09.05.
7. a määrusega avaldaja riigi õigusabi ning menetlusabi saamise taotlused rahuldamata leides, et avaldaja on määruskaebuselt puudused kõrvaldanud ning ei vaja seetõttu riigi õigusabi korras esindajat, kuna suudab oma õigusi ise piisavalt kaitsta (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1). 3 2-13-2150
8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning lapse isa määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-iga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Samuti jätab ringkonnakohus rahuldamata avaldaja 15.05.
10. a esitatud riigi õigusabi taotluse.
11. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kuna avaldaja kannab eluaegset vanglakaristust ning tema ennetähtaegse vabastamise eeldused ei ole täidetud, siis tuli avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel koosmõjus § 477 lg-ga 1 keelduda. Avaldus on perspektiivitu, kuna vangistuses viibides ei ole avaldajal võimalik lapse hooldusõigust teostada. Ka määruskaebuse täpsustustes esitatud väited ei ole sellised, mille tõttu võiks kaaluda vajadust lapse isa hooldusõigust taastada. Praegusel juhul, kus lapse isa viibib vanglas, ei oleks see ühelgi juhul ka võimalik. Lapse isa hooldusõiguse teostamine on faktiliselt takistatud (vt ka (RKTKm 11.052016, nr 3-2-1-26-16, p 19; 04.12.2013, nr 3-2-1142-13, p 16; 14.11.2012, nr 3-2-1-121-12, p 14).
12. Avaldaja esitas uuesti taotluse määrata talle riigi õigusabi korras esindaja. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-ide 2 ja kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmsieks ta õigusabi taotleb ning asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega tuleb riigi õigusabi saamise taotlus rahuldamata jätta, kuna hooldusõiguse taastamise avaldus ei kuulu TsMS § 371 lg 2 p-i 2 kohaselt rahuldamisele. Menetluskulude jaotus
13. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud avaldaja kanda. Kuna menetluses ei ole kindlaksmääratavaid menetluskulusid tekkinud, ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt 4