Obsah (13)

§ 4034§ 14§ 76§ 82§ 402§ 1§ 404§ 403§ 4062§ 94§ 416§ 113§ 1132

2-24-141070 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 18. august 2025, Pärnu Tsiviilasja number 2-24-141070 Tsiviilasi Hag

§ 4034

lg-le 2 omandab esialgne võlausaldaja muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses: Lisaks on esialgne võlausaldaja selgitanud: Krediidivõimelisuse hindamise protsessis võtab Inbank arvesse nii tarbija enda poolt esitatud andmeid, Inbankil juba olemasolevaid andmeid kui ka väliste päringute teel saadud andmeid nii tarbija sissetulekute kui kohustuse kohta kui ka varasema maksekäitumise kohta. Tarbija krediidivõimekuse hindamisel ei saa piirduda vaid laekumiste ja tagasimaksete visuaalse vaatlemisega pangakonto väljavõttel. Oluline on hinnata tarbija kogu finantsseisundit, sealhulgas sissetulekute stabiilsust, töösuhte kestust, olemasolevate kohustuste täitmist ja üldist maksevõimet. Sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%) ei ole krediidiandjatele kehtiva regulatsiooniga kehtestatud, mistõttu lähtub krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnates printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Pank eeldab, et tarbijatel on enda finantsseisundi (sh regulaarse sissetuleku) kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad esitavad Pangale täpset ja tõest informatsiooni. Pank kasutab riskipõhist lähenemist tarbijate sissetuleku kontrollimiseks. Pank rakendab erinevaid riskikontrolle, mis võivad põhjustada negatiivse otsuse (näiteks varasem maksekäitumine) või pangakonto väljavõtte esitamise kohustuse. Negatiivne otsus või sissetuleku tõendamise kohustus rakendub ennekõike juhul, kui tarbija poolt esitatud ning tema kohta erinevatest allikatest saadud informatsiooni kogumis vaadeldes tekib kahtlus tarbija poolt esitatud informatsiooni õigsuses lähtuvalt panga varasemast kogemusest sarnaste näitajatega tarbijagruppidega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses nr 2-14-21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt

§ 14

lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.

1. Kohus võttis hagi 05.06.2025 menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus hagiavaldusele 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kostjat hoiatati, et 4 2-24-141070 kirjaliku vastuse tähtajaks andmata jätmise korral on kohtul õigus tagaseljaotsusega hagi rahuldada.
2. Kostjale on 18.02.2025 hagimaterjalid, 26.05.2025 vastus kohtunõudele ja 05.06.2025 määrus kätte toimetatud isiklikult allkirja vastu. Kostja ei ole hagile tähtaegselt (30.06.2025) ega ka käesolevani vastanud. Kohtu põhjendused
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
4. Kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega osaliselt.
5. Võlaõigusseaduse (

) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

1. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance ja kostja 18.01.2024 järelmaksulepingu nr. L
2. Järelmaksulepingu kohaselt oli kostjal kohustus tasuda esialgsele võlausaldajale intresse. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.
3. Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev järelmaksuleping tarbijakrediidilepingu tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.

1. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest.
2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§ dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 5 2-24-141070 mõtte kohaselt võlausaldajal. lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus 14.

§ 4062

lg 1 ütleb, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Hagiavaldusest nähtuvalt on lepingu kohaselt krediidi kulukuse määr 31,60% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 399,00 eurot, intressimäära 11,90%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 16.01.2028, osamaksete arv 48, laenulepingu sõlmimise tasu 15,00 eurot, igakuine lepingu haldustasu 1,20 eurot. Lepingu sõlmimise ajal (18.01.2024) oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 17,36%, mille kolmekordne on 52,08%. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu krediidi kulukuse määr ei ületa

§ 4062lg 1 sätestatud ülempiiri.

15. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034lg 4 kohaselt krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

1. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil järginud. Hagiavalduse kohaselt hinnati kostja maksevõimet järelmaksulepingu sõlmimisel eeskätt kliendi enda ütluste alusel, so tuginedes kostja ütlustele seoses tema sissetuleku suuruse ja igakuiste kohustuste kohta. Lisaks tehti päringud registritesse ja kontrolliti kostjal maksehäirete puudumist.
2. Pensioniregistrisse päringu tegemisega seoses on hageja hagiavaldus lk 4 alla lisanud pildi millelt nähtuvad kirjed verified_monthly_income 835,47, verified_income_periods 5 ja verified_income_periods_from_current_month. Kohus 12.05.2025 määruses selgitas hagejale, et sellisel kujul esitatud andmed ei pruugi olla piisavad, et tõendada, et esialgne võlausaldaja on enne laenuotsuse langetamist kontrollinud eeltoodud registrist kostjat puudutavaid andmeid. Tõendist peavad nähtuma need asjaolud, mida hageja tõendada soovib ehk käesoleval juhul peaks hagis toodud pildilt nähtuma kelle kohta, mis ajal, kuhu päring on tehtud ja mis oli päringu tulemus. 26.05.2025 vastuses kohtunõudele jäi hageja seisukohale, et krediidiandja on kontrollinud Pensioniregistri andmebaasist tarbija igakuist sissetulekut. 6 2-24-141070
3. Kohtu hinnangul ei ole hagiavalduses seoses Pensioniregistrisse päringu tegemisega toodud tabel kostjaga seostatav. Samuti ei nähtu tabelist päringu tegemise aeg. Hageja ei ole esitanud kohtule täiendavaid andmeid, mille pinnalt oleks kohtul võimalik jõuda järeldusele, et hagiavalduses toodud tabel kajastab esialgse võlausaldaja poolt Pensioniregistrist kostja kohta enne krediidiotsuse tegemist kogutud andmeid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Pensioniregistris sissetulekute kontrollimise kohta hagiavaldusse lisatud tabeli tähelepanuta.
4. Kohtu hinnangul ei saa tarbija poolt oma sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).
6. Kohus selgitab, et üksnes kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ning maksehäirete puudumise kontrollimine pole piisav veendumaks tarbija krediidivõimelisuses. Asjaolu, et tarbijal ei ole maksehäireid, ei anna krediidiandjale mistahes teavet tarbija kohustuste kogusumma kohta. Samuti ei tulene asjaolust, et kuumakse on sissetulekuga võrreldes väike, et tarbija on krediidivõimeline. Tarbijal võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis ei ole tarbijale enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väikese kuumaksega krediiti.
7. Hagis väljatoodu pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et lepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi maksehäireregistritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks laenutaotleja esitatud laenutaotlusel esitatud andmetest lähtumist ning lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. 22.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud 7 2-24-141070 krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

23. Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal oli eelnevalt toodud intressimäär 4,50%.
3. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud.

§ 416

lg 1 kohaselt on ülesütlemine kehtiv, kui - tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 üksteisele järgneva tagasimaksega; - tarbijale on antud edutult vähemalt 2-nädalane täiendav tähtaeg võlgnetava summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul summa tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist; - ülesütlemisavaldus on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis; - ülesütlemisavaldus on kostja poolt kätte saadud.

1. Hagiavaldusest nähtuvalt tasus kostja põhiosa katteks 3,19 eurot ja intressi on tasunud kostja 3 osamakset. Samuti on kostja tasunud haldustasu 1,20 eurot kuus kuni 16.04.2024 osamakseni (kaasa arvatud). 26.05.2025 vastuses kohtunõudele märgib hageja, et kostja on lepingu alusel teinud esialgsele võlausaldajale tagasimakseid kogusummas 49,66 eurot. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 27.08.2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses.
2. Kohus eeltoodule tuginedes tuvastab, et, tulenevalt krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest ja selle tagajärgedest, ei olnud kostja 05.08.2025 (lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise aeg) seisuga viivituses 3 põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud oma krediidiandjaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei ole täidetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldus

§ 416

lg 1 järgi ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 27.08.2024 teatisega üles öelda ja lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt on tühine. 27.

§ 4034

lg 7 sätestatust tuleneb, et kostja ei võlgne hagejale muid tasusid peale intressi. 26.05.2025 vastuses kohtunõudega on hageja arvestanud kõik kostja maksed laekunuks põhivõlgnevuse katteks ega ole esitanud intressinõude ümberarvestust

§ 94järgses määras.

Seega ei ole hageja intressinõue selge ja see tuleb jätta rahuldamata. Järelmaksulepingus kokku lepitud lepingutasu ja haldustasu langevad samuti muude tasude alla ning neid kostja eeltoodust tulenevalt hagejale ei võlgne ehk ka need nõuded tuleb jätta rahuldamata. 28. Kohus on seisukohal, et hageja sissenõudmiskulude nõue summas 30,00 eurot tuleb jätta rahuldamata. Sissenõudmiskulude hüvitamist saab tarbijalt nõuda nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu lõppemist.

§ 113

2 lg 2 alusel sissenõudmiskulude hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult pärast lepingu 8 2-24-141070 lõppemist. Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et hageja nõude aluseks oleva tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. 26.05.2025 vastuses kohtunõudele märgib hageja, et kostjal on sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus alates

1. osamaksest, s.o 16.12.2024 osamaksest. Hagiavaldusest nähtuvalt on kõik sissenõudmiskulude nõude aluseks olevad kirjad saadetud kostjale enne 16.12.
2. Lisaks palub hageja kohtul kostjalt välja mõista muud makseviivitusega tekkinud kulud summas 10 eurot. Hagiavalduses toodud väljavõttest nähtuvalt on kõik nõude aluseks olevad toimingud ((robot)kõned, kontaktikatsed, SMS-i saatmised, e-maili saatmised) tehtud samuti enne 16.12.
3. Seega puudub hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist

§ 1132

lg 2 alusel.

§ 1132

lg 1 alusel hüvitise nõudmise õigus on hagejal juhul, kui ta on saatnud lepingu kehtivuse ajal tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole välja toonud, et kostjale oleks enne 06.09.2024, 08.10.2024 ja 22.10.2024 tasuliste kirjade saatmist saadetud tasuta meeldetuletused, seega ei ole täidetud

§ 1132 lg 1 alusel hüvitise nõudmise eeldused.

29. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks on hagiavalduse kohaselt 16.01.2028, seega ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks

§ 82lg 7 tähenduses.

Hageja esitas kohtule 26.05.2025 nõude ümberarvutuse ja taotleb kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist.

1. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kohus nõustub hagejaga, et arvestades, et kostja ei ole üle aasta (viimane tasumine on toimunud 16.04.2024 osamakse katteks) täitnud hageja nõude aluseks olevast tarbijakrediidilepingust tulenevat kohustust, võib eeldada, et ta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. Kohus peab põhjendatuks ja rahuldab hageja nõude sissenõutavaks muutunud põhivõla väljamõistmiseks ja tulevikus sissenõutavaks muutunud osamaksete väljamõistmise nõudes.
2. Tulenevalt hageja ümberarvestusest on kohtuotsuse tegemise ajaks põhivõla osamaksed muutunud sissenõutavaks alates 16.12.2024 kuni 16.08.2025 ehk kokku summas 61,70 eurot. Edasiulatuvalt mõistab kohus välja osamaksed alates 16.09.2025 kuni 16.01.2028, s.o kokku summas 287,64 eurot, mis tuleb kostjal tasuda vastavalt otsuse resolutsioonis toodud maksegraafikule.
3. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni kokkulepitud viivisemääras, s.o 11,90% aastas. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat võlgnevust ja lepingujärgset viivist 11,90% aastas igale osamaksele järgnevast päevast vastavalt maksegraafikule. 33.

§ 113

lg 1 lause 1 ütleb, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Tulevikus sissenõutavaks muutuvalt võlalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates tagasimakse sissenõutavaks muutumisest. Iga tagasimakse muutub sissenõutavaks tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast.

1. Menetlusosaline võib seaduses sätestatud alustel taotleda riigipoolset 9 2-24-141070 menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja või kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
2. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja oma väidete kohta tõendid. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust TsMS § 415 lg 1 punktides 1–3 sätestatud aluse esinemise korral. Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest.
3. TsMS § 163 lõige 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
4. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
5. Hageja esitas kostja vastu nõude hagihinnaga 527,81 eurot. Kohus rahuldas hagi osaliselt (põhivõlg 349,34 eurot ja edasiulatuv viivis määraga 11,90% aastas ehk 41,57 eurot). Seega rahuldas kohus hagi u 74% ulatuses, mistõttu jätab kohus menetluskulud 74% ulatuses kostja ja 26% ulatuses hageja kanda.
6. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
7. Hageja on menetluses tasunud riigilõivu 175 eurot ja palub kostjalt välja mõista ka maksekäsu kiirmenetlusega seoses 20 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist vajalike menetluskuludega TsMS § 138 lg 2 ja § 139 ning § 484 2 alusel ning nende väljamõistmine kostjalt on põhjendatud.
8. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusteenust kokku 2 tunni ulatuses tunnihinnaga 169 eurot. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Taotluse kohaselt on hageja esindaja tutvunud ja analüüsinud täiendavaid dokumente, valmistanud ette ja koostanud hagiavalduse, kogunud ja komplekteerinud lisad ning esitanud dokumendid kohtule.
9. Käesolev vaidlus on nn tüüpvaidlus, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud 10 2-24-141070 hagides erinevad sisuliselt üksnes kostjate andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks sisuliselt arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad. Eeltoodust tulenevalt saab kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ajakuluks 2 tundi.
10. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 169 eurot/h (ilma käibemaksuta) on käesolevat menetlust arvestades ülemäära suur. Tunnitasu suurusjärgus 170 eurot võib pidada kohaseks vandeadvokaadist lepingulise esindaja puhul õiguslikult keerukas vaidluses. Kuna hageja esindaja ei ole vandeadvokaat ja käesolev kohtuasi ei ole õiguslikult keerukas ega mahukas, peab kohus hageja esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks 120 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on põhjendatud kulu õigusabile 240 eurot (120 * 2).
11. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu 435 eurot (riigilõiv 175 eurot + TsMS § 4842 alusel 20 eurot + õigusabikulud hagi esitamisel 240 eurot).
12. Hagi osalisest rahuldamisest tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 74% hageja menetluskuludest ehk 321,90 eurot. Hageja palub, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga
13. TsMS § 445 lg 1 alusel ja vastavalt hageja menetluskulude nimekirjas esitatud taotlusele määrab kohus kindlaks otsuse täitmise viisi menetluskulude osas.
14. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud.
15. Kostja ei ole menetluses osalenud ja kostjal menetluskulude tekkimist ei nähtu ka toimikust, seega kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
16. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte.
17. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Reena Undrest Kohtunik 11