Obsah (9)

§ 654§ 232§ 442§ 243§ 238§ 162§ 175§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-15974

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja palus mõista hagejalt menetluskulude hüvitisena välja 4143,60 eurot. Kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 180 eurot (lisandub käibemaks) on käesolevas asjas aktsepteeritav ega ületa turuhinda. Kostja lepingulise esindaja ajakulu 19 tundi on menetlust arvestades tervikuna vajalik ja põhjendatud. Hageja esindaja ajakulu oli suurem. Tegemist ei olnud kostja poolt kunstlikult 6 2-23-15974 keerukaks ja mahukaks aetud tsiviilasjaga. Menetlus kujunes keerukaks ja mahukaks hageja esitatud põhjendamatu hagi tõttu. Kostja vajas asjatundlikku õigusabi. Kostja ei ole asja menetlust venitanud. Hageja väited kostja väidetava pahatahtlikkuse, menetlusdokumentide pikka aega mittevastuvõtmise ja „lahmiva“ menetlusliku käitumise kohta on paraku hoopis hagejapoolne lahmiv käitumine. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2. Kaebuse kohaselt seadis kohus laenulepingu tõendamisele standardeid, mida seadus ette ei näe. Suulist laenulepingut saab tõendada eelkõige isikuliste tõenditega ja piisab kui on selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures piisab ka kaudsetest tahteavaldustest. Hageja tõendas rahaülekannete tegemise, lepingu sõlmimise ja raha tagastamise kohustuse võtmise. Kohus hindas tõendeid ebaobjektiivselt ja rajas otsuse kostja vastuolulistele väidetele. Otsusest ei selgu, millisel alusel võib kostja jätta hagejalt ja X OÜ-lt saadud raha endale.
3. Raha ülekanne on tõend, mida tuli hinnata koosmõjus teiste tõenditega. Laenu kohta käivad tõendid riimuvad loogiliselt ülekannetega. Muud eluliselt usutavad versioonid puuduvad. Q seletusest nähtub, et kostja võttis raha tagastamise kohustuse, samuti laenusumma, mille kostja lubas tagastada. Tunnistaja ei pea kõiki laenulepinguga seotud asjaolusid detailselt mäletama. Maakohus ei võtnud seisukohta raha tagastamise kohustuse võtmise kohta.
4. Maakohtu seisukoht, et Q seletus ei ole usaldusväärne põhjusel, et ta nimetas kasutatud videorakendusena WhatsAppi, on otsitud. Tegemist on aga tähtsusetu detailiga. Q täpsustust, et ta ei tee rakendustel vahet, ei ole ümber lükatud. Q seletust selle kohta, et C laenas hagejale raha kostjale edasilaenamiseks, ei ole ümber lükatud. Mingeid sisulisi lahknevusi seletuses ei ole. Et C kandis hagejale raha pärast 11.11.2020, ei tähenda, et ta ei oleks andnud raha edasilaenamise eesmärgil. Hageja oli laenumakse teinud ja vajas varude täiendamist. C seletus ei välista laenulepingut.
5. Väide, et kostja ja Q vahel on pingelised suhted, ei välista Q seletusele tuginemist. Kostja ei esitanud seletust ümber lükkavaid tõendeid. Harju Maakohtu 03.05.2016 otsus
6. a toime pandud teo kohta ei oma tähtsust. Seisukoht, et Q seletused ei ole usaldusväärsed, on üllatuslik.
7. Laenulepingu kehtivus ei sõltu sellest, kas kostjal on vara ja kuidas ta raha kasutab. Kostja väited on vastuolulised, kuna tõenditest nähtub tema püsiv rahavajadus, kuid ta väidab samas, et tal oli piisavalt vara. Kostja majanduslik seis ei ole võlakohustuse lõpetamise alus. Arusaamatu on väide, nagu ei oleks laenu andmine poja naisele usutav. Seadus ei välista laenu andmist hõimlasele.
8. Kuna maakohus tuvastas, et kostja sai hagejalt raha, kuid eitas laenulepingu olemasolu, oleks tulnud kohaldada VÕS §-i
9. Kostja pidi seega tõendama, et tal on õigus saadu tagastamisest keelduda. Väited, et tegemist oli sisuliselt poja ülalpidamiskohuse täitmisega või pojanaise toetamisega, on paljasõnalised. Maakohus ei tuvastanud, kummaga tegemist oli. Otsus ei põhine hageja tahteavaldusel sellise kohustuse täitmise osas. 7 2-23-15974
10. Tegemist ei olnud ülalpidamiskohustuse täitmisega. Vanavanematel saaks tekkida ülalpidamiskohustus siis, kui vanem on kohtuotsusega ülalpidamise andmisest vabastatud, mida Q ei ole. Maakohus leidis samal ajal, et hageja täitis Q ülalpidamiskohustust ja et tegemist oli poja abikaasa toetamisega, kuid ei toonud välja, milline makse oli mille eest. Kui kostja oli hästi kindlustatud, ei vajanud ta toetamist. Kuna kostja ja Q vahel kehtis lahusvararežiim, on arusaamatu, miks pidi hageja toetama kostjat tema lahusvara ülalpidamisel. Tõendamata on hageja tahe täita Q kohustusi või toetada kostjat. Maakohus leidis, et ülekandekorraldusel märgitud selgitus „perevod“ ehk „ülekanne“ ei tõenda laenu, kuid see ei tõenda ka toetamist või poja ülalpidamiskohustuse täitmist.
11. Arusaamatu on väide, nagu oleks Q kasutanud kostjale tasumiseks hageja kontot pankrotimenetluse tõttu. Ülalpidamiskohustuse täitmist ei oleks olnud vaja varjata. Isegi, kui Q mõjutas hagejat makseid tegema, ei muuda see hageja ja kostja õigussuhet. Q maksiski elatist kogu hagiperioodil. Maakohus jättis tähelepanuta, et Q tegi kostjale
12. ja
13. a regulaarselt ülekandeid, maksis oktoobrist 2020 märtsini 2021 lasteaia eest ja tasus kostja lahusvaraks oleva eluaseme kulusid. Kostja ei esitanud pankrotimenetluses nõudeid. Kostja ise oli Q usaldusisik ja kinnitas 13.02.2020, et Q kulutused ülalpeetavatele on 450 eurot kuus. Viited usaldusisiku aruandele
14. a on ekslikud.
15. Kohtu (ekslikult) tuvastatud asjaoludel võiks kõne alla tulla kinge, kuid kohus välistas selle. Ülekandekorralduse selgitus „perevod“ ei tähenda kinget, mis on tsiviilkäibes ebatavaline tehing. Kinge eeldab tahteavaldust vara tasuta üleandmiseks, mille kohta tõendid puuduvad. Kohalduda võiks VÕS § 1030, kui tegu oleks saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisega. Tegemist oli aga laenuga. Tõenditel ei ole juttu hageja poolt mõne kõlbelise kohustuse täitmisest. Hagejal puudusid kohustused kostja ees. Kostjal ei olnud alust raha saada.
16. X ülekandekorraldusel oli kirjas „laen“. Maksekorraldus on dokumentaalne tõend selle kohta, et äriühingu tahe oli anda laenu. Õige ei ole väide, et kostja ei saanud kontrollida maksekorralduse selgitust. Kostja aktsepteeris raha laenuna. Kostja ei tõendanud muud õigussuhet. Tähtsust ei ole sellel, kuidas kostja oma kontot ja raha kasutas. Õige ei ole väide, et ülekande tegi Q. Ühingu juhatuse liige oli F. Ql puudusid pangas kasutajaõigused.
17. Maakohus ületas menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire. Kostja menetluskulud olid ülepaisutatud. Kostja on menetlust venitanud ja esitanud teadvalt asjakohatuid taotlusi (Q kolmanda isikuna kaasamine ja hagi läbivaatamata jätmine). Menetluskulu kindlaksmääramise taotluse täielik rahuldamine on kohtupraktikas tavapäratu. Vastustaja seisukoht
18. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda. 38. Pooled vaidlevad ka apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja ja kostja ning X OÜ ja kostja vahel olid laenulepingud ja kas hagejal on õigus kostjalt viimasele üle kantud raha 8 2-23-15974 tagasi nõuda. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidete ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega jätnud mõnda asjakohast õigusnormi kohaldamata. Samuti ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks, nagu palub hageja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 39. Hageja tugineb oma apellatsioonkaebuses peaasjalikult sellele, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja apellatsioonimenetluses tuleks tõendite uue hindamise tulemusel teha maakohtust erinev, s.o hagiavaldust rahuldav otsus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

§ 232

lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

§ 442

lg 8 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas muuhulgas märkima tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja kui kohus hageja või kostja faktiliste väidetega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus vastab nendele nõuetele. Maakohus analüüsis põhjalikult hageja poolt laenulepingu tõendamiseks esitatud tõendeid ja kõrvutas neid kostja tõenditega raha päritolu puudutavate väidete kohta. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on otsusest selgelt jälgitav ja järeldused kontrollitavad. Ainuüksi see, et hageja maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei nõustu, ei anna alust teha maakohtust erinevat otsust. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidetega ja kontrollinud maakohtu poolt tõenditele antud kaalu ja tõenditest tehtud järeldusi, nõustub maakohtuga ja ei näe alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale.

1. Maakohus ei seadnud laenulepingu sõlmimise tõendamisele üleliia kõrgeid tõendamisstandardeid. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 9 lg-t 1, mille kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hagi rahuldamiseks pidi hageja seega tõendama tahteavaldused, mis kinnitavad laenulepingule omaste kohustuste võtmist hageja ja kostja vahel. Maakohus märkis õigesti ka seda, et poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ja kontrollis esitatud tõendite alusel, kas poolte esitatud tõendid võimaldavad sellise tahte olemasolu tuvastada. Praegusel juhul ei kinnita asjas esitatud tõendid, et kokkulepe oleks saavutatud. Õige ei ole ka hageja etteheide, nagu ei oleks maakohus võtnud seisukohta hageja väite osas, et kostja võttis laenu tagastamise kohustuse. Maakohus märkis oma otsuses, et käesolevas asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et kostja oleks hagejalt või X OÜ-lt laenu küsinud ja et pooled oleksid kokku leppinud tagastamise kohustuses. Igal juhul ei saa olukorras, kus laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, laenulepingu olemasolu järeldada eraldiseisvalt väite alusel, et kostja tänas hagejat saadud laenu eest ja lubas selle tagastada.
2. Maakohus leidis õigesti, et Clt väidetavalt kostjale raha edasilaenamise eesmärgil võetud laenu puudutavad faktilised asjaolud on vastuolus sündmuste ajalise kulgemisega. Maakohtu järeldused on kooskõlas esile toodud asjaolude ja esitatud tõenditega. Apellatsioonkaebuse väited on eksitavad. Hageja poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud asjaolude kirjeldus, nagu oleks hageja laenanud Clt raha 9 2-23-15974 oma varude täiendamiseks, s.o pärast raha kostjale laenamist, on vastuolus tema poolt hagiavalduses esitatud väidete ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditega. Hageja esialgse versiooni järgi ei olnudki tal endal piisavalt raha, et kostjale üldse laenu anda. Nimelt väitis hageja hagiavalduses, et lubas laenata kostjale niipalju kui tal on momendil võimalik ja võttis Clt kostjale laenu andmiseks laenu. See tuleneb ka Q kirjalikust selgitusest, nimelt, et: „…I.T ütles, et ta laenab talle alul 5000 eurot ning et C laenab talle raha, millisel juhul saab ta edasi laenata.“. Hageja on seega asunud pärast maakohtu poolt tõenditest nähtuvatele vastuoludele tähelepanu juhtimist oma väiteid muutma. Hageja väited ja tõendid on selliselt vastuolulised ja ebausaldusväärsed.
3. Maakohtu järeldused on nõuetekohaselt põhjendatud ka osas, mis puudutavad Q selgituste ebausaldusväärsust videosilla rakenduse kohta, mille kaudu hageja ja kostja väidetavalt laenus kokku leppisid. Õige ei ole apellatsioonkaebuse üldsõnaline väide, nagu oleks maakohus jätnud kõik hageja väited ja tõendid tähelepanuta. Maakohus hindas nii hageja tõendeid kui ka kostja tõendeid ja tegi nende alusel järeldused Q ütluste kohta oma siseveendumuse alusel. Maakohtu järeldused on jälgitavad ja loogilised ega ole vastuolulised. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, sh hageja väidete ja esitatud tõenditega, nõustub maakohtu järeldustega.
4. Õige ei ole hageja etteheide, nagu oleks maakohtu otsus üllatuslik, kuna maakohus leidis alles kohtuotsuses, et Q ütlused ei ole usaldusväärsed. Q ja kostja konfliktseid suhteid puudutavad väited ja tõendid esitas kostja juba maakohtu menetluses. Hagejal oli võimalus nende osas seisukoht esitada ja need kahtlused ka kummutada. Vastavate väidete ja tõendite hindamine maakohtu poolt ei saanud tulla hageja lepingulisele esindajale üllatusena.

§ 243

lg 1 ja § 438 lg 1 kohaselt uurib kohus tõendeid vahetult ja hindab neid lahendi tegemisel ning otsustab, mis asjaolud on tuvastatud.

§ 238

lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestama ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Maakohus hindas hageja väiteid ja tõendeid ning kostja väiteid ja tõendeid sisuliselt, kõrvutades neid omavahel ja leidis, et hageja esitatud tõendid ei kinnita tema väiteid, samuti et hageja poolt esitatud Q kirjalik seletus ei ole usaldusväärne. Seejuures ei pidanud maakohus Q kirjalikku selgitust ebausaldusväärseks põhjendusel, et tegemist on tunnistaja kirjaliku seletusega, mitte tunnistaja vande all antud ütlusega. Maakohus ei saanudki esile toodud asjaolusid ja tõendeid hinnata ega neist lähtuvaid vastuolusid tuvastada enne lahendi tegemist.

1. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõuet ei saa rahuldada ka VÕS §-i 1027 alusel. Iseenesest on õige hageja viide, et olukorras, kus isik on saanud alusetu soorituse, peab ta tõendama, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest. Hageja on aga jätnud tähelepanuta maakohtu selgituse, et esile on toomata soorituse alusetus VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Hageja käsitlus, nagu tuleneks soorituse alusetus asjaolust, et laenuleping langeb ära, kui kohus selle olemasolu ei tuvasta, ei ole õige ega kooskõlas VÕS §-ga
3. Maakohus tuvastas kostja esitatud tõendite alusel, et kostjal ei olnud hagejaga õigussuhet ja hageja poolt kostjale üle kantud raha on tegelikult saadetud kostjale tema endise abikaasa Q poolt perekonna kulutuste tarbeks. Seega ei ole õige, nagu oleks tõendeid tahteavalduste kohta esitanud üksnes hageja. Samuti ei ole õige seisukoht, nagu ei saaks kostja tõendid (kirjavahetus Q ja kostja vahel) mõjutada käesoleva asja lahendust või hageja ja kostja vahelist õigussuhet. Tegemist on samasid raha ülekandeid, millele tugineb hageja nõue, puudutavate tõenditega, mille alusel maakohus tuvastas, et kostja ei ole hagejalt raha saanud, vaid suhtles rahaülekannete teemal hoopis oma abikaasa, Qga. See tähendab, et kostja mõistis raha saamise ajal, et raha pärineb tema abikaasalt ja ei saanud seega avaldada VÕS § 9 lg 1 10 2-23-15974 tähenduses hagejale tahet laenulepingu sõlmimiseks. Seejuures ongi kostja tõendid tahteavalduste tõlgendamisel kaalukamad ka põhjusel, et need pärinevad nii hagejalt kui X OÜ-lt saadud raha osas ülekannete tegemise ajast, seevastu hageja tõendid pärinevad nõude esitamise ajast. Tähtsust ei oma väited selle kohta, et Q tegi oma perekonna heaks vaidlusalusel ajal veel kulutusi. See ei välista, et Q toetas oma abikaasat ja lapsi ka seoses nende kulutustega, mis tekkisid tema pere välisriigis viibimisega, s.o hagiavalduse aluseks olevate ülekannetega.
4. Maakohus märkis asjakohaselt ka seda, et isegi kui kostja poolt abikaasaga kokku lepitud kulutuste kandmiseks kandis raha osaliselt hageja ise, täitis ka hageja sellega perekonna ülalpidamise kohustust. Ekslik on hageja seisukoht, nagu tekiks vanavanema ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui lapse vanem on oma kohustuse täitmisest kohtulahendiga vabastatud (vt perekonnaseaduse § 106 lg 2), kuid nimetatud asjaolu ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust. Siinses asjas ei hinnata Q ega hageja ülalpidamiskohustuse ulatust. Maakohus ei pidanud seega ka tuvastama iga üksiku ülekande kohta, kas hageja täitis sellega enda või Q ülalpidamiskohustust. Hagi rahuldamata jätmiseks piisas, et kostja tõendas, et sai raha seoses perekonna ülalpidamise kohustuse täitmisega, mitte eraldiseisva laenu või muu õigussuhte alusel, millest tuleneks raha tagastamise kohustus.
5. Ekslik on seisukoht, nagu ei mõjutaks käesoleva asja lahendust see, kui Q palus hagejal kostjale rahaülekande teha. See viitabki asjaolule, et hagejal on õigussuhe Qga, kelle korralduse ta täitis, mitte kostjaga. Kui hageja täitis raha ülekannete tegemisel Q korraldust, ei ole tal VÕS § 78 lg 4 tulenevalt õigust kostjalt raha tagastamist nõuda, kuna raha ülekandmisel oli õiguslik alus Q ja kostja vahelises suhtes. Üleantu tagastamise nõude kolmanda isiku vastu, kellele kohustus täideti, välistaks otsesõnu ka VÕS §
7. Olukorras, kus asjas esitatud tõendid hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimist ei kinnita, kuid tõendatud on kostja õigussuhe Qga, ei pidanud kostja enam tõendama, millistel täiendavatel põhjustel tal puudub kohustus raha hagejale tagastada. Samuti on asjakohatu hageja etteheide, et kostja ei esitanud hageja ja kostja vahel tahteavalduste vahetamise kohta ühtegi tõendit. Olukorras, kus kostja õigussuhet hagejaga eitab, ei pidanudki ta suhte olemasolu tõendama. Esile toodud ja tõendatud asjaoludel ei ole kostjal hagejaga õigussuhet, millest tuleneks raha tagastamise kohustust. Ekslik on hageja seisukoht, nagu saaks vastupidist järeldada ainuüksi ülekannete tegemisest hageja poolt.
8. Maakohtu järeldused on õiged ka osas, mis puudutavad X OÜ poolt kostjale novembris 2016 tehtud raha ülekannet. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada laenulepingu sõlmimist X OÜ ja kostja vahel, sh X OÜ ja kostja tahteavaldust laenu saamiseks ja kokkulepet laenu andmise kohta. Hageja esitas üksnes maksekorralduse, millelt nähtub X OÜ enda poolt ülekandekorraldusele märgitud selgitus. See ei ole aga laenulepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste tuvastamiseks piisav. Raha ülekandmine on kokkuleppe täitmine, mitte kokkulepe ise, ja see ei tõenda muude asjaolude tõendamatuse korral iseseisvalt tahteavaldusi lepingu sõlmimiseks. Õige ei ole ka väide, nagu ei oleks kostja teistsuguse õigussuhte olemasolu tõendanud. Kostja tõi esile ja esitas ka tõendid selle kohta, et tema ei avaldanud soovi X OÜ-lt raha saada ega olnud ka raha saaja, s.t kui X OÜ ka sõlmis laenulepingu, siis mitte kostjaga, vaid Qga. Maakohus hindas nii hageja kui ka kostja poolt esitatud väiteid ja tõendeid kogumis ja leidis põhjendatult, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja järeldused nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohtul ei ole alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele.
9. Apellatsioonkaebuses heidab hageja küll ette, nagu oleks maakohus jätnud tähelepanuta tema tõendi, mille kohaselt puudusid Ql pangas kasutajaõigused, kuid hageja 11 2-23-15974 kaebuses viidatud tõend seda ei tõenda. Apellatsioonkaebuses viitab hageja Swedbank AS väljastatud tõendile selle kohta, et hageja arvelduskonto ainus allkirjaõiguslik isik oli vaidlusalusel perioodil hageja. Sellest tõendist ei saa aga teha järeldusi X OÜ arvelduskonto allkirjaõiguslike isikute kohta. Hageja jätab samas tähelepanuta kostja tõendi, mille kohaselt andis X OÜ juhatuse liige F Qle notariaalse volikirja, mis andis Qle õiguse ajada kõiki ühingu asju, sh teha kõiki pangatoiminguid (dtl 367). Hageja etteheited on seega eksitavad. Samuti jätab hageja tähelepanuta, et selle asjaolu näol oli tegemist vaid ühe kostja poolt esile toodud ja tõendatud asjaoluga kogumist, mille alusel maakohus tuvastas, et X OÜ ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud ja et X OÜ-l ei ole õigust kostjalt raha tagasi nõuda, kuna ka see õigussuhe oli Qga, mitte kostjaga.
10. Õiged ei ole ka hageja etteheited, mis puudutavad maakohtu määratud menetluskulude suurust. Ainuüksi sellest, et kostja taotlused kolmanda isiku kaasamiseks ja hagi läbivaatamata jätmiseks jäid rahuldamata, ei saa järeldada, et kostja oleks menetlust tahtlikult venitanud ja esitanud teadvalt asjakohatuid taotlusi, mis oleksid olnud kostja õiguste kaitsmise seisukohalt nende esitamise ajal selgelt põhjendamatud. Tsiviilkohtumenetluses kehtib oluline põhimõte, mille kohaselt peab pool, kelle kahjuks otsus tehakse, vastaspoolele menetluskulud reeglina hüvitama (

§ 162

). Seega kannab kaotaja pool ka nende menetluslike taotlustega, mis jäävad rahuldamata, seotud kulude kandmise riski, v.a kui esinevad erandlikud asjaolud. Asja materjalist selliseid asjaolusid ei nähtu. 52.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude, s.o nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seega on kohtule antud õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel lai otsustusruum, mis tagab võimaluse leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Antud juhul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud.

1. Maakohus, asja sisuliselt lahendanud koosseisus, on kostja menetluskulude nimekirja hinnanud. Maakohus võttis arvesse konkreetse vaidluse asjaolusid, sh asja keerukuse ja mahu, ning leidis, et kostja taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks on põhjendatud. Hageja väide, nagu oleks menetluskulude taotluse täielik rahuldamine kohtupraktikas tavapäratu, ei ole õige ega anna ringkonnakohtule alust maakohtu diskretsiooniõigusesse sekkuda.
2. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohus asus õigesti seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus jääb seetõttu muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

1. Kostja palub määrata apellatsioonimenetluse kulude suuruseks 1610,40 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati kostjale tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks) õigusabi, mis seisnes maakohtu otsuse analüüsis (30 minutit), apellatsioonkaebuse analüüsis (1 tund), kaebusele vastuse koostamises (4 tundi). Samuti osutati kostjale tunnihinnaga 180 eurot (lisandub käibemaks) õigusabi, mis seisnes hageja 23.09.2024 menetlusdokumendi ja tõendiga tutvumises (30 minutit), seisukoha koostamises 12 2-23-15974 (2 tundi) ja menetluskulude nimekirja koostamises (15 minutit). Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane.
2. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjades märgitud toimingud olid tema õiguste kaitsmiseks vajalikud ja neile kulunud aeg, arvestades ka käesoleva vaidluse sisu ja mahtu, põhjendatud. Kostjale osutatud õigusabi tunnitasu määrad on mõistlikud, vastavad turuhinnale ja on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus rahuldab seega kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 1610,40 eurot.
3. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb arvestades kostja taotlust ja

§ 177

lg-s 4 sätestatut tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Täiendatud 04.12.2024 otsusega RESOLUTSIOON

1. Rahuldada D.Q
2. novembri 2024 taotlus täiendava otsuse tegemiseks.
3. Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2024 otsuse resolutsiooni punkti 4 osas, millega ringkonnakohus jättis D.Q
5. novembri 2024 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse lahendamata ja mõista I.Tlt D.Q kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks välja täiendavalt 219,60 eurot.
6. Lugeda Tallinna Ringkonnakohtu
7. novembri 2024 otsuse resolutsiooni punkt 4 tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Rahuldada D.Q taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja mõista I.Tlt D.Q kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks välja 1830 eurot.“ 13