Obsah (8)

§ 442§ 652§ 230§ 657§ 654§ 4§ 436§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 442lg-s 8 sätestatule, tähelepanuta on jäänud hageja tõendid ja selgitused.

Maakohus oleks pidanud hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Hageja on maakohtu menetluses esitanud kõik kostja võlgnevust tõendavad dokumendid, mida hageja ei oleks saanud esitada, kui tal puuduks õiguslik alus nõuet sisse nõuda kostjalt kohtu kaudu. Maakohus on põhjendamatult nõudnud hagejalt krediidiandja ja hageja vahel sõlmitud konfidentsiaalse nõuete loovutamise lepingu esitamist. Maakohus tõlgendas vääralt VÕS §-i

1. Kostjat oli korduvalt teavitatud lepingust tuleneva võlgnevuse loovutamisest ning seda juba enne hagi esitamist ja seda nii krediidiandja kui ka hageja poolt kohtueelses menetluses (hagiavalduse lisad 4–7e). Kui maakohus oleks täitnud selgitamiskohustust ning nõutud loovutuslepingu asemel viidanud kinnituskirjale vmt tõendile, siis oleks hagejal olnud võimalik esitada oma nõude aluseks krediidiandjalt kinnituskiri nõude loovutamise kohta. Kostja väide, et krediidiandja ei ole teda nõude loovutamisest teavitanud, on teadvalt valeandmete esitamine. Maakohtu otsus on vastuoluline, selle punktist 7.1 nähtub, et puudub vaidlus kostja võlgnevuse osas, seega kohus nõustub sellega, et lepingut ei pea täitma ja lepingust tulenevat võlgnevust ei pea tagastama. Maakohus ei ole analüüsinud krediidiandja poolt esitatud lepingu ülesütlemise teavitust ning selles kirjeldatud nõude loovutamist. VÕS § 170 alusel saab loovutuseks lugeda ka krediidiandja lepingu ülesütlemise avaldust. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta hageja esitatud nõudekirja võlgnikule kohtueelses menetluses. Võlausaldaja on täitnud VÕS §-s 170 sätestatud tingimused. Maakohus ise viitab, et hageja on tõendanud, et kostjat on teavitatud nõude loovutamisest, kuid samas on asunud kostja poolele ja alusetult tuginenud kostja väitele, et tegelikkuses ikkagi hageja ei ole põhjendanud loovutamist sellesama, hageja ja krediidiandja vahel sõlmitud nõudeloovutuse lepingu esitamiseta. Samas oli hagejal võimalik esitada ka kinnituskiri nõude omandamise osas, kui kohus oleks sellele viidanud, mitte rõhunud ärilepingule. Maakohtu kohtunik ei olnud otsust tehes erapooletu, vaid asus kostja nimel vastu vaidlema kogu hageja nõudele. Hageja lisas apellatsioonkaebusele krediidiandja kinnituskirja nõude loovutamise kohta, mis on allkirjastatud
2. aprillil
4. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, samuti jätta vastu võtmata apellatsioonkaebuse lisana esitatud uus tõend (algse võlausaldaja kinnituskiri). Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus põhjendas selgelt, et hageja esitatud teated kostjale ei pärinenud algselt võlausaldajalt, vaid ainult väidetava uue võlausaldaja (hageja) enda aadressilt; loovutusleping või muud tõendid jäid esitamata; hageja ei kasutanud kohtult saadud tähtaega oma seisukohtade ja tõendite täiendamiseks. Hageja esitatud uus tõend (kinnituskiri) tuleb jätta vastu võtmata, selle esitamine apellatsioonimenetluses on lubamatu ja hilinenud. Kinnituskiri on allkirjastatud
5. aprillil 2025, seega pärast maakohtu
6. aprilli 2025 otsuse tegemist. Uue tõendi esitamine apellatsioonimenetluses on

§ 652

kohaselt lubatud ainult juhul, kui pool ei saanud mõjuval põhjusel esitada tõendit esimese astme menetluses. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks kinnituskiri jäi esitamata varem või miks seda ei saanud varem allkirjastada. Hageja esitas maakohtu menetluses ainult neid kirju, mida ta ise kostjale saatis. Selliste kirjadega ei saa nõude loovutamist tõendada. 4 Maakohus täitis selgituskohustust ega rikkunud menetlusnorme. Maakohus selgitas hagejale tema tõendamiskoormust ja andis tähtaja seisukoha esitamiseks. Hageja ei kasutanud võimalust esitada lisatõendeid, kuigi tal oli selleks õigus ja võimalus.

§ 230

lg 1 alusel on hagejal endal kohustus tõendada oma nõudeõigust – kohus ei saa ega pea seda tema eest tegema. Kahtlused kohtuniku erapooletuse suhtes on põhjendamatud ega toetu ühelegi objektiivsele asjaolule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

1. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostja vastu nõude, mille oli talle loovutanud krediidiandja. Kostja vaidles hagile vastu, leides mh seda, et hageja ei ole krediidiandja poolt nõude loovutamist tõendanud. Maakohus pidas asjas
2. märtsil 2025 kohtuistungi, mille käigus selgitas, arvestades kostja vastuväiteid, hagejale vajadust tõendada nõude loovutamist krediidiandja poolt (dtl 170-173). Maakohus selgitas hagejale ka VÕS § 170 sisu. Hageja asus kohtuistungil seisukohale, et ta on asjas kõik vajalikud tõendid esitanud ja uusi taotlusi tõendite esitamiseks või kogumiseks ei esitanud, kuigi maakohus sellist võimalust hagejale pakkus. Hageja nõustus asja menetluse lõpetamisega samal kohtuistungil. Arvestades eeltoodut lõpetas maakohus kohtuistungil asja sisulise arutamise ja tegi asjas kohtuotsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud nõude loovutamist esialgse võlausaldaja poolt.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tsiviilasja menetledes menetlusnorme oluliselt rikkunud, mh on maakohus täitnud selgituskohustust. Maakohus on hageja nõudeõiguse tuvastamiseks õigesti kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud asjas esitatud tõendeid ning põhjendatult leidnud, et kuivõrd kostja oli sõlminud hageja nõude aluseks oleva krediidilepingu mitte hageja, vaid krediidiandjaga, pidi hageja tõendama, et ta on saanud nõude loovutuse teel ja et tal on õigus esitada hagi kostja vastu. Võlgnik, kellelt uus võlausaldaja talle vana võlausaldaja poolt loovutatud nõude alusel täitmist nõuab, võib põhimõtteliselt kohustuse täitmisest keelduda ka tuginedes asjaolule, et nõue ei ole uuele võlausaldajale üle läinud, kuna loovutamist ei ole toimunud. Selline võlgniku vastuväide on aga piiratud, loovutamine loetakse VÕS § 170 kohaselt võlgniku suhtes toimunuks isegi juhul, kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui tehing, mille alusel loovutamine toimus, ei ole kehtiv. Maakohus on VÕS §-des 164 ja 170 sätestatut kohaldades õigesti leidnud, et hageja ei ole esitanud VÕS §-s 170 nimetatud tõendeid selle kohta, et ESTO AS oleks kostjale teatanud, et on nõude loovutanud hagejale. Samuti ei esitanud hageja maakohtu menetluses krediidiandja (vana võlausaldaja) poolt välja antud dokumenti nõude loovutamise kohta hagejale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja (uue võlausaldaja) enda teated kostjale nõude väidetava loovutamise kohta, ei ole nõude loovutuse toimumise osas VÕS § 170 järgi piisav tõend, vajalik on esialgse võlausaldaja teade või kinnitus. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmisel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid põhjendusi korrata (

§ 654lg 6).

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada. 5 Maakohus ei kohaldanud VÕS §-i 170 ebaõigesti ja andis kohtuistungil hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Hageja avaldas, et ta konfidentsiaalset nõude loovutuslepingut kohtule tõendina esitada ei soovi, hagi on piisavalt tõendatud ja ei soovinud esitada ka muid tõendeid (sh ESTO AS-i vastavat kinnitust, mille esitas alles apellatsioonimenetluses). Hageja väited apellatsioonkaebuses selles, et maakohus rikkus selgitamiskohustust sellega, et jättis hagejale selgitamata, et nõude loovutamist saab tõendada lisaks nõude loovutuslepingule ka ESTO AS-i kinnituskirjaga, ei ole põhjendatud. Kohtu selgituskohustus tõendamiskoormise jagunemise osas ei hõlma kohustust nimetada konkreetseid tõendeid, mida pool kohtule selleks esitama peab (

§ 230lg 2), nimetatu rikuks ka kohtu erapooletuse nõuet.

Samas on maakohus selgitanud hagejale kohtuistungil VÕS § 170 sisu, millest nähtub ka see, milliste tõenditega hageja nõude loovutamist talle tõendada sai. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste esitamise (

§ 4lg 2).

Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 230lg 1).

Kostja on vaidlustanud nõude loovutamise, seega pidi hageja seda asjaolu tõendama. Maakohus on hinnanud hageja esitatud tõendeid ega ole neid tähelepanuta jätnud. Loovutust tõendavaks tõendiks ei saa pidada ESTO AS-i lepingu ülesütlemise avaldust koos hoiatusega nõude võimaliku loovutuse kohta, kuivõrd selle tegemise ajal ei olnud nõue veel loovutatud ja selles ei nimetatud ka loovutuse saajat. Olukorras, kus kostja oli nõude loovutamise vaidlustanud, ei piisanud nõude loovutuse tõendamiseks üksnes sellest, et nõude dokumendid olid hageja valduses. 10. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega ESTO AS-i kinnituskirja nõude loovutamise kohta, mis on koostatud pärast maakohtu otsuse tegemist (dtl 204). Kuivõrd maakohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud (sellega põhjendab hageja tõendi esitamata jätmist maakohtus), siis puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonimenetluses uue tõendi vastuvõtmiseks ja selle hindamiseks (

§ 652lg-d 3 ja 4).

Tõend tuleb jätta tähelepanuta. 11. Asja materjalide kohaselt ei ole maakohtu kohtunik olnud otsuse tegemisel erapoolik, vastupidine hageja väide apellatsioonkaebuses ei ole millegagi põhjendatud. Kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele (

§ 436lg 2).

Seda on maakohus ka teinud. Kui hageja õigusteadmistega esindaja jättis maakohtus lähtuvalt tõendamiskoormisest ja vaatamata kohtu selgitustele vajalikud tõendid õigeaegselt esitamata, ei ole see etteheidetav maakohtule.

1. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses võtnud seisukohta, et kostja ei pea lepingut täitma. Olukorras, kus maakohus ei tuvastanud hageja nõudeõigust, ei pidanud maakohus võtma seisukohta kostja võimaliku lepingurikkumise ja nõude suuruse osas.
2. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jäävad

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Asja materjalide kohaselt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud, seega puudub vajadus ka kulude kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 6