2-21-130777/122

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. august 2025 Tsiviilasja number 2-21-130777 Tsiviilasi Renovum OÜ hagi Tatjana Toropova vastu 577 euro 37 sendi, intressi, lepingu hooldustasu ja viivise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 18. novembri 2024. a otsus Kaebuse esitaja ja liik Tatjana Toropova apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 917 eurot 94 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (vastustaja) Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepinguline esindaja Aivira Kollamaa Kostja (apellant) Tatjana Toropova (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Viru Maakohtu 18. novembri 2024. a otsus osas, milles kohus rahuldas Renovum OÜ nõuded intressi ja lepingu hooldustasu saamiseks, samuti osas, milles kohus rahuldas Renovum OÜ põhinõude 340 eurot 46 senti ületavas ulatuses ning 18. novembri 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude 109 eurot 73 senti ületavas ulatuses.

2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Renovum OÜ nõuded märgitud osas rahuldamata ning mõista Tatjana Toropovalt alates 19. novembrist 2024. a sissenõutavaks muutuv viivise välja 340 euro 46 sendi suuruselt põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti muuta menetluskulude jaotust ning tühistada sellest lähtuvalt maakohtu otsus kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4.Lugeda Viru Maakohtu 18. novembri 2024. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.Välja mõista Tatjana Toropovalt Renovum OÜ kasuks põhivõlg 340 eurot 46 senti, 18. novembri 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 109 eurot 73 senti ning alates 19. novembrist 2024 sissenõutavaks muutuv viivis põhivõla (340 eurot 46 senti) jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

3.Keelduda Tatjana Toropova 28. oktoobril 2024. a esitatud taotluste (hagi läbivaatamata või rahuldamata jätmiseks) ning moraalse (mittevaralise) kahju väljamõistmise nõude menetlusse võtmisest."

5.Jätta poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Renovum OÜ (hageja) esitas 4. oktoobril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Tatjana Toropovalt (kostja) 974 eurot 61 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 16. novembril 2021 kostja vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetluse ja andis tsiviilasja menetluse hagimenetluses jätkamiseks üle Viru Maakohtule.

2.Hageja esitas 6. detsembril 2021 kostja vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 577 eurot 37 senti, intress 51 eurot 40 senti, lepingu hooldustasu 7 eurot 50 senti, 6. detsembri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 64 eurot ning viivis põhivõlalt määras 37,70% aastas alates 7. detsembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Ühisraha OÜ (laenuandja) ja kostja sõlmisid 30. detsembril 2020 sidevahendite abil laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (leping). Laenuandja andis kostjale laenu 1000 eurot.

2 Intress oli 37,70% aastas. Kostja kohustus maksma laenu koos intresside ja lepingu hooldustasuga alates 28. jaanuarist 2021 kuni 28. detsembrini 2021 igakuiste maksetena 103 eurot 81 senti, kokku 1275 eurot 72 senti (sh lepingutasu 30 eurot). Laenuandja maksis 30. detsembril 2020 kostjale laenu välja. Kostja tasus pärast lepingu sõlmimist 629 eurot 54 senti. Kostja ei täitnud kohustusi korrapäraselt. Laenuandja saatis kostjale tasuta ja tasulisi meeldetuletusi. Kostja ei reageerinud neile ega hakanud oma kohustusi täitma.

Laenuandja saatis 13. augustil 2021 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, mille kohaselt võla 14 päeva jooksul tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist. Laenuandja teatas 31. augustil 2021, et lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Laenuandja loovutas 29. septembril 2021 nõuded kostja vastu hagejale.

Kostjale suunatud teated saadeti kostja poolt laenutaotluses märgitud e-postile. Kostja on teated kätte saanud.

Hageja arvestas kostja poolt tasutud summa esiteks 60 euro ulatuses võla sissenõudmiskulude katteks, teiseks 422 euro 63 sendi ulatuses põhivõla katteks, kolmandaks 134 euro 41 sendi ulatuses intressi katteks ja viimaks 12 euro 50 sendi ulatuses lepingu hooldustasu katteks. Kostja võlgneb seega põhivõla 577 eurot 37 senti, intressi 51 eurot 40 senti, lepingu hooldustasu 7 eurot 50 senti ja viivise määras 37,70% aastas.

Laenuandja järgis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Laenuandja omandas teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja suudab laenu tagasi maksta, ning hindas kostja krediidivõimelisust. Kostja sissetulek oli piisav, et laen tagasi maksta.

3.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja laimuga tekitatud moraalse ja füüsilise kahju eest 5000 eurot ja viivise kahjuhüvitiselt seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest.

Hageja esindajal ei ole hageja esindamise õigust. Hagi tuleks jätta seetõttu läbi vaatamata.

Kostja ei sõlminud hagi aluseks olevat lepingut. Hageja ei esitanud kohtule lepingut.

Hageja esitatud dokumendid ei kinnita, et poolte vahel on leping. Hageja esitatud dokumentidel ei ole poolte allkirju. Hageja dokumentidest ei nähtu, et laenuandja oleks kostjale lepingu tingimusi tutvustanud. Leping ei ole seega kostjale siduv.

Laenuandja ega hageja ei ole kandnud kostjale raha üle. Nõude loovutamine ei ole tõendatud. See oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud. Hagejal ei ole seega nõuet.

Nõude suurus ei ole põhjendatud. Hageja ei saatnud kostjale meeldetuletusi ega lepingu ülesütlemise ja nõude loovutamise teatisi. Võla sissenõudmiskulu on lubatust suurem.

MAAKOHTU LAHEND 4. Maakohus rahuldas 18. novembri 2024. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 577 eurot 37 senti, intressi 51 eurot 40 senti, lepingu hooldustasu 7 eurot 50 senti, 18. novembri 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 706 eurot 34 senti ja viivise põhivõlalt määras 37,70% aastas alates 19. novembrist 2024 eurot kuni selle tasumiseni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1575 eurot koos viivisega ning keeldus kostja taotluste hagi läbivaatamata või rahuldamata jätmiseks ja moraalse kahju nõude menetlusse võtmisest.

Kostja esitas 28. oktoobril 2024 taotluse jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus lahendas juba kostja hagi läbivaatamata jätmise taotluse. Kostja taotlused ja nõue on hilinenud. Nende menetlemine venitaks menetlust.

3 Kuna kostja sai laenu 30. detsembril 2020 kätte, ei too tarbijakrediidilepingu kirjaliku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine VÕS § 408 lg 2 järgi kaasa lepingu tühisust. Kostja vastuväide allkirja puudumise kohta lepingul ei ole asjakohane. Kostja ei selgitanud, kuidas ta sai teha tagasimakseid, kui teda nõutaval viisil tema kohustustest ei teavitatud. Laenuandja saatis kostjale laenupakkumise koos Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega. Kostja pidi portaali vahendusel lepingu sõlmimisel kinnitama, et on maksegraafiku, krediidilepingu üldtingimuste ja teabelehega tutvunud. Laenuandja edastas nõutaval viisil kostjale lepingudokumendid, maksgraafikud ja tasumise teabe.

Kostja ei tõendanud, et ta ei saanud laenuandjalt ega hagejalt teatisi, meeldetuletusi ega muid lepinguga seotud dokumente. Hageja esitas loetelu kostjale saadetud dokumentidest ning dokumendid, mis olid kostjale saadetud kostja e-postil XXXXXXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXXXXXX.

Kostja märkis laenutaotluses enda e-postiks XXXXXXXXXXXXXXXX. Kostjale toimetati samal e-postil menetlusdokumendid kätte.

Kostja suhtles sellelt kohtuga.

Laenuandja ja kostja sõlmisid 30. detsembril 2020 seega lepingu, mille alusel sai kostja laenu 1000 eurot intressiga 37,70% aastas. Kostja tasus pärast lepingu sõlmimist 629 eurot 54 senti. Kostjal oli 31. augusti 2021. a seisuga võlgnevuses enam kui kolme üksteisele järgneva osamaksega. Laenuandja edastas kostjale korduvalt meeldetuletusi. Laenuandja edastas 13. augustil 2021 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. See sisaldas nii täiendava tähtaja andmist kuni 14 päeva kui ka pakkumist läbirääkimisteks. Kostjale anti võimalus kompromissi sõlmimiseks. Kostja hoiatusele ei reageerinud. Laenuandja saatis 31. augustil 2021 kostjale lepingu ülesütlemise teatise e-postile XXXXXXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja väited, et ta ei ole ülesütlemisavaldust kätte saanud, ei ole usutavad. Leping öeldi 31. augustil 2021 kehtivalt üles.

Hageja esitas 29. septembril 2021 kostjale teatise, millest nähtub, et laenuandja teavitas kostjat nõuete hagejale loovutamisest. Nõude loovutamine ei pea olema notariaalses vormis. Nõue loovutati hagejale seega kehtivalt.

Võla sissenõudmise kulud on põhjendatud. Hageja arvestas VÕS § 415 lg 2 järgi need õigustatult esimeses järjekorras tasutuks.

Teabelehel märgitud krediidikulukuse määr on 61,51%. Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,52%. VÕS § 406² lg 1 seega ei kohaldu.

Laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja avaldas, et tema igakuine sissetulek on 1100 eurot, finantskohustusi ei ole, majapidamiskulud on 300 eurot.

Hageja esitas andmed registritest, kuhu kostja kohta päringud tehti. Neist ei nähtunud võlgu. Kostja pensionikonto ja kinnistusraamatu andmeid kontrolliti. Kostja keskmine kuu sissetulek oli pensionikonto järgi 2207 eurot 33 senti. Kostjal oli neli kinnisasja. Kostjal ei tuvastatud makseraskusi. Kostja kohustused koos laenumaksega olid 403 eurot 81 senti.

Kostjal jäi, arvestades tema sissetulekuks 1100 eurot, kuus üle 696 eurot 19 senti, ning, arvestades pensionikonto järgse sissetulekuga, 1803 eurot 52 senti. Kostja taust oli korras.

Intress on tasumata alates 28. juunist 2021 kuni lepingu ülesütlemiseni 31. augustil 2021 kokku 51 eurot 40 senti. Nõue on põhjendatud. Viivisenõue on VÕS § 113 lg 1 järgi põhjendatud. Lepingu hooldustasu on portaali hinnakirja kohaselt füüsiliste isikute puhul 0,25% laenusummast. Kostja puhul oli see 2 eurot 50 senti kuus. Kostja võlgneb lepingu hooldustasu kolme kuu eest, kokku 7 eurot 50 senti. Hageja ei nõua kostjalt pärast lepingu ülesütlemist tekkinud sissenõudmiskulusid. Kostja sellekohased vastuväited on asjakohatud.

4 Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis VÕS § 404 lg 1 ja § 408 lg 1 kohaldamata ning kohaldas VÕS § 408 lõiget 2 valesti. Hageja ei tõendanud, et leping oleks kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas edastatud. Kostja esitas 29. detsembril 2020 laenuandjale laenutaotluse. Laenuandja saatis 30. detsembril 2020 kostjale e-kirja, millele oli lisatud üksnes maksegraafik ja teabeleht.

Kostja sai lepingudokumendi alles koos hagiavaldusega. Leping on VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu seega tühine. Seadus ei näe ette, et laenu kättesaamisega saaks kõrvaldada VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vormi järgimata jätmisest tingitud lepingu tühisuse. VÕS § 408 lõikest 2 seda ei tulene. See, et tarbija tutvub portaali kaudu maksegraafiku, krediidilepingu üldtingimuste ja teabelehega, ei vabastada laenuandjat kohustusest edastada laenulepingu dokument tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viivitamata ega kõrvalda laenulepingu dokumendi edastamata jätmisest tulenevaid tagajärgi, s.o laenulepingu tühisust. Kostja sai laenuandjalt 970 eurot.

Ta maksis tagasi 629 eurot 54 senti. Kostja peab laenuandjale tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastama seega 340 eurot 46 senti.

Kostjal ei ole lepingu alusel muid kohustusi.

Kostjalt ei tuleks aga 340 eurot 46 senti välja mõista, kuna hageja ei tugine hagis alusetule rikastumisele. Laenuandja loovutas hagejale lepingust tuleneva, mitte alusetu rikastumise nõude. Hagejal ei ole seega õigust esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõuet.

Laenuandja alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Aegumistähtaeg algas 30.detsembril 2021 ja lõppes TsÜS § 151 järgi 30. detsembril 2023. Hagi esitamine ei peatanud aegumist, kuna hagi esitamisel tugineti üksnes lepingust tulenevale nõudele.

Maakohus jättis VÕS § 76 lg 1, § 9 lg 1 ja § 21 lg 1 kohaldamata. Kostja laenutaotluses sisalduvad tingimused erinevad oluliselt lepingu tingimustest. Kostja taotles laenu intressimääraga 30% aastas, kuid lepingu intressimäär on 37,70% aastas. Kui lepingudokument oleks olnud vastavalt VÕS § 404 lg 1 teisele lausele kostjale üle antud, ei oleks leping sõlmitud, sest lepingudokument oleks käsiteltav laenutaotluse tagasilükkamisena ja uue pakkumusena VÕS § 21 lg 1 tähenduses. Kui kohus, peaks leidma, et leping kehtib, tuleks lepingutingimuste osas lähtuda kostja laenutaotlusest, mitte lepingudokumendist. Lepingudokumendis viidatud lisad ei ole saanud lepingu osaks.

Maakohus jättis VÕS § 416 kohaldamata. Lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole täidetud. Hageja ei tõendanud, et kostja sai lepingu ülesütlemise hoiatuse ja avalduse kätte.

Maakohus ei tuvastanud, millal kostja sai laepingu ülesütlemise hoiatuse kätte. Tõendatud ei ole seega, et kostjale oleks antud kahenädalane täiendav tähtaeg võla tasumiseks.

Lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Kostjal ei olnud lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise ajal kolme järjestikuse osamakse suurust võlgnevust.

Võla sissenõudmiskulud on alusetud. Kostjal ei ole kohustust neid tasuda. Lepingu lisad ei ole saanud lepingu osaks. VÕS § 113 2 lg 1 järgi saaks hageja nõuda kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist maksimaalselt viie euro ulatuses, kui ta on saatnud kostjale enne ühe tasuta meeldetuletuse. Võla sissenõudmiskulude tekkimine ja nende suurus on 5 tõendamata. Kulud on ebaproportsionaalselt suured. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks meeldetuletuskirjad kätte saanud. Hagejal ei olnud seega õigust arvestada kostja poolt tasutud summadest 60 eurot esimeses järjekorras võla sissenõudmise kulude katteks.

Hageja ei arvestanud ka sellega, et võla sissenõudmisekulud tekkisid ja muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui kostja tasus lepingujärgsed tagasimaksed. Hageja ei saa arvestada kostja tasumisi kohustuste katteks, mis ei olnud makse tegemise ajal tekkinud ja sissenõutavaks muutunud.

Intressi, lepingu hooldustasu ja viivise nõuded on põhjendamata. Kostja ei sõlminud lepingut selles märgitud tingimustel. Lepingu lisad ei saanud lepingu osaks. Lepingu hooldustasu säte on ebamõistlikult kahjustatav tüüptingimus ning VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 23 järgi tühine. Kuna põhinõue ei ole põhjendatud, pole seda ka viivise nõue. Viivis ületab põhinõuet. Hageja ei põhjendaud põhivõlast suurema kahju tekkimist. Viivist tuleks vähendada mõistliku suuruseni. Kostja tagastas üle poole talle antud laenust. Kostja on vähekindlustatud isik. Laenuandja majanduslik seis on oluliselt parem. Hageja ei väitnud, et tal tekkis põhinõude tasumata jätmise tõttu kahju.

6.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Kostja esitab apellatsioonkaebuses uusi väiteid, kuid ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud neid maakohtus esitada.

Leping on kehtiv. Kostja sai lepingudokumentidega tutvuda laenuandja iseteeninduses või helistada laenuandjale. Laenuandja saatis kostjale dokumendid e-postiga. Kostjaga suheldi korduvalt telefoni teel. Kostja täitis osaliselt lepingut. VÕS § 408 lg 2 kohaldub.

Lepingu sõlmimise eelduseks on laenutaotlus. See ei ole leping. Lepingu tingimused räägiti enne lepingu sõlmimist kostjaga telefoni teel läbi. Kostja sai lepingu sõlmimisest loobuda.

Lepingu ülesütlemine on kehtiv. Ülesütlemise teatis edastati kostjale 31. augustil 2021.

Võla sissenõudmiskulud on põhjendatud. VÕS § 1132 lg 1 järgi võib nõuda hüvitist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse eest. Kulude nõudmise eelduseks ei ole, et kostja oleks kirjad kätte saanud. Laenuandja saatis kirjad ja tal tekkis seetõttu kulu. Kostja võttis korduvalt laenuandjaga ühendust. Ta pidi seega kirjad kätte saama.

Viivise vähendamine ei ole põhjendatud. VÕS § 403 1 lg 1 punktist 11 ei tulene kohustust esitada kostjale enne lepingu sõlmimist andmed viivise aasta- ja päevamäära kohta.

Viidatud sättest tulenevalt peab krediidiandja selle teabe esitama püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Kostja ei ole vähekindlustatud. Tal on neli kinnisasja. Intressimäärast väiksem viivise määr ei täidaks viivise eesmärki, kuna lepingu rikkumine oleks siis laenusaaja jaoks soodsam kui kohustuse täitmine. Intress ja hooldustasu kokkulepped on laenu põhitingimustes. Kui kostjale need ei sobinud, sai ta jätta lepingu sõlmimata.

Kostja ei saa alusetu rikastumise nõude aegumisele tugineda, kuna ta ei teinud seda maakohtus. See väide tuleb jätta tähelepanuta. Hageja jääb ka menetluses varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osas, milles kohus rahuldas hageja nõuded intressi ja lepingu hooldustasu 6 saamiseks, samuti osas, milles kohus rahuldas hageja põhinõude 340 eurot 46 senti ülevavas ulatuses ning 18. novembri 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude 109 eurot 73 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõuded märgitud osas rahuldamata ning mõistab alates 19. novembrist 2024. a sissenõutavaks muutuva viivise välja 340 euro 46 sendi suuruselt põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ning tühistab sellest lähtuvalt maakohtu otsuse kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

8.Maakohus tuvastas mh järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:  kostja esitas laenuandjale 29. detsembril 2020 laenutaotluse ning laenuandja maksis kostjale 30. detsembril 2020 laenusumma välja, kandes kostja arvelduskontole 970 eurot;  kostja tegi laenuandjale tagasimakseid kokku summas 629 eurot 54 senti.

Nimetatud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ning lahendamisel.

9.Nõustuda saab maakohtuga selles, et asjas kuuluvad kohaldamisele tarbijakrediidi andmist reguleerivad sätted, eelkõige VÕS §-d 402 jj. Kumbki pool ei ole menetluses ka väitnud, et viidatud normid asjas ei kohaldu. Laenuandja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuses ning asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks laenu taotlenud seoses enda majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

10.Samas on põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, et maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 404 lg-s 1 ja § 408 lg-s 1 sätestatu ning kohaldas vääralt VÕS § 408 lõiget 2. Need minetused viisid maakohtu osaliselt ka ebaõigete lõppjäreldusteni.

1.VÕS § 404 lg 1 esimene lause sätestab, et tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sama lõike teise lause kohaselt tuleb tarbijale viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. VÕS § 408 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 alusel muutub krediidileping VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

2.Maakohus leidis, et tarbijakrediidilepingu kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi ei ole praegusel juhul järgitud. Samas asus maakohus seisukohale, et kirjaliku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust, kuna VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu viimane seisukoht ekslik.

3.Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud (TsÜS § 79).

Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et laenuandja oleks 30. detsembril 2020 edastanud kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis koostatud laenulepingu dokumendi.

7 Tõenditest järelduvalt esitas kostja 29. detsembril 2020 laenuandjale laenutaotluse (dtl 88).

Seejärel edastas laenuandja kostjale e-kirja (dtl 354), millele oli PDF-failina lisatud maksegraafik (dtl 355) ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht (dtl 356–358).

Kirjale ei olnud manusena lisatud laenulepingu dokumenti. Tõenditest järeldub, et 30. detsembri 2020. a laenulepingu dokumendi sai kostja kätte alles koos praeguses asjas esitatud hagiavaldusega Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et selline 30. detsembril 2020 laenulepingu dokumendi edastamine ei ole "viivitamatu" üleandmine VÕS § 404 lg 1 teise lause tähenduses.

4.Ülalviidatud VÕS § 408 lg 2 kõrvaldab laenu kättesaamisega tarbijakrediidilepingu tühisuse vaid olukorras, kus tarbija tahteavalduses puuduvad VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmed. Seadus ei näe ette, et laenu kättesaamine kõrvaldaks VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vormi järgimata jätmisest tingitud tarbijakrediidilepingu tühisuse (VÕS § 408 lg 1 esimene alternatiiv).VÕS § 410 lg 1 järgi ei välista sama seaduse § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil, kuid ka sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

5.Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda eeltoodut maakohtu põhjendused selle kohta, et kostja pidi laenuandja internetiportaali vahendusel krediidilepingu sõlmimisel kinnitama, et on maksegraafiku, krediidilepingu üldtingimuste ja teabelehega tutvunud (dtl 359–361).

Nimetatud dokumentidega tutvumise võimalus portaalis ei vabastada laenuandjat kohustusest edastada tarbijale viivitamata laenulepingudokument kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ega kõrvalda laenulepingu dokumendi edastamata jätmisest tulenevaid tagajärgi, s.o laenulepingu tühisust. Samuti ei ole asjakohane maakohtu otsuses esitatud arutelu, mille kohaselt pole kostja esile toonud ühtegi asjaolu, mis õigustaks krediidi tagastamata jätmist.

11.Ülaltoodust tuleneb, et 30. detsembril 2020. a laenuleping on VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 kohaselt algusest peale õiguslikke tagajärgi ning sellise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei tekkinud kostjal laenuandja ees ka lepingust tulenevaid nõudeid, mida laenuandja oleks saanud hagejale kehtivalt loovutada. Hageja nõuded lepingujärgse intressi ja hooldustasu saamiseks jäävad juba seetõttu rahuldamata.

12.Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik hageja põhinõue 340 euro 46 sendi (970 – 629,54) ulatuses rahuldada alusetu rikastumise sätetele tuginedes. Hageja on maakohtus kostja alusetule rikastumise väitele tuginenud (nt dtl 368) ning kohtu ette toodud asjaoludele õigusliku hinnangu andmine on kohtu ülesanne (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

13.VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul menetlusnorme rikkumata, et kostja on saanud laenuandjalt 970 eurot, millest on hiljem tagastanud 629 eurot 54 senti.

Tagastamata on seega 340 eurot 46 senti. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamisel võimaldavad poolte esitatud asjaolud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatut kohaldada ning ringkonnakohus ei tuvasta asjaolusid, mille põhjal hagejal VÕS § 1028 lg 1 kohane nõue kostja vastu puuduks.

14.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laenuandja ei loovutanud hagejale alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, vaid üksnes 30. detsembril 2020 sõlmitud laenulepingust (nr 8 XXXXXXXXXXX) tuleneva nõude. Kostja tõlgendab nõude loovutamise teatises (dtl 50) märgitut liiga kitsalt. Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb TsÜS § 75 lg 1 järgi tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma, ning muul juhul nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Laenulepingust tekkinud nõuete loovutamist tuleb ringkonnakohtu arvates mõista selliselt, et laenuandja on loovutanud hagejale laenulepingu alusel kostjale tehtud soorituse tagasinõudmise õiguse, kostjaga sarnane mõistlik isik pidi seda selliselt mõistma. Põhjendamatu on siduda loovutust kitsalt nõude õigusliku alusega.

Nõude loovutamine kui tehing ei pidanud olema notariaalselt tõestatud, nagu on VÕS § 11 lg-st 3 lähtudes õigesti leidnud ka maakohus.

15.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et võimalik alusetust rikastumisest tulenev nõue oleks aegunud. TsMS § 651 lg 2 järgi on poolel õigus nõuda apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole aegunud.

Hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ning tähtaja algust tuleb sama sätte kohaselt arvestada alates laenuandja poolt alusetu makse tegemisest 30. detsembril 2020. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses (TsÜS § 160 lg 2 p 3). Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (TsÜS § 168 lg 1). Maksekäsu avalduse esitamise ajaks 4. oktoobril 2021 ega ka hagiavalduse esitamise ajaks 6. detsembril 2021 ei olnud ülalviidatud 3-aastane aegumistähtaeg seega lõppenud.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga käsitlusega, nagu oleks hageja muutnud menetluse kestel hagi alust ning asunuks kostjalt raha nõudma teistsugustele, algses hagiavalduses märgitust oluliselt erinevatele asjaoludele, tuginedes. Hagiavalduses märgitud materiaalõiguse normid ei kuulu hagi alusesse. Seetõttu ei ole asjakohane kostja apellatsioonkaebuses tehtud viited Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 tehtud otsuses (p-s 22) esitatud seisukohtadele.

16.Ringkonnakohtu hinnangul on osaliselt põhjendatud ka hageja viivisenõue. Hagejal on õigus nõuda tagastamata 340 eurolt 46 sendilt viivist seadusjärgses (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud) määras. Viivist on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda vähemalt alates selles ajast, kui laenuandja teatas kostjale nõude loovutamisest 29. septembril 2021 (s.o alates 30. septembrist 2021).

Ringkonnakohtu otsusega rahuldatud põhinõudelt 340 eurot 46 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 30. septembrist 2021 kuni käesoleva maakohtu otsuse tegemiseni (18. november 2024) on 109 eurot 73 senti.

TsMS § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja taotlus alates 19. novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni põhivõla jäägilt sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

17.Kostja taotleb apellatsioonkaebuses (alternatiivselt) VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selle taotlusega apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada. Maakohtu menetluses ei ole kostja sellist taoltust esitanud ega toonud välja VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. TsMS § 652 sätetest tulenevalt on uute asjaolude ja tõendite esitamine apellatsioonimenetluses lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada. Ringkonnakohtu arvates ei esine praeguses 9 asjas aluseid, mis võimaldaksid viivise vähendamist puudutavate uute asjaoludega apellatsioonimenetluses arvestada.

18.Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 94 lg 1 kohane võlasuhte seadusjärgne intressimäär oli alates raha saamisest 30. detsembrist 2020 kuni nõudest teatamiseni 29. septembrini 2021 0%. Seetõttu ei ole hagejal õigus nõuda alusetult saadud rahalt intressi, isegi kui selleks esineksid VÕS § 1035 sätestatud alused.

19.Kostja apellatsioonkaebuse muud väited ei oma kaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust, mistõttu ringkonnakohus neid otsuses eraldi ei käsitle. Ringkonnakohus lisab, et maakohus keeldus vaidlustatud otsusega kostja 28. oktoobril 2024 esitatud taotluste (hagi läbivaatamata või rahuldamata jätmiseks) ning moraalse (mittevaralise) kahju väljamõistmise nõude menetlusse võtmisest. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu, et kostja sooviks osutatud keeldumiste osas maakohtu otsust vaidlustada.

20.Poolte menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta hagi rahuldamise ulatust arvestades mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus arvestab mh sellega, et lepingulise esindaja kulud (TsMS § 175 lg 1) on tekkinud asja materjalidest nähtuvalt üksnes hagejal. Kostja ei ole lepingulist esindajat menetluses kasutanud, kostja on saanud ringkonnakohtu 3. veebruari 2025. a määruse alusel riigi õigusabi.

Ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 10

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.