KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg, koht 7. jaanuar 2025, Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-24-4368 Kohtukoosseis kohtunik Sandra Kallas, rahvakohtunikud A

§ 118

lg 1 p 2 ja § 121 lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks Süüdistatav Liivia Valdson isikukood: 45606162713; elukoht: XXX-i; kodakondsus: XXX kodanik; emakeel: XXX; haridus: XXX; töökoht: XXX varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja advokaat L.Z (lepinguline kaitsja) RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §dest 306, 309 lg 3, 311 - 313, kohus otsustas: 1. Süüdi tunnistada Liivia Valdson

§ 121lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

2.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui Liivia Valdson ei pane 1 (ühe) aasta 3 (kolme) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3.

§ 78

p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates

1. jaanuarist
3. Jätta kannatanu V.A taotlus Liivia Valdsonile lähenemiskeelu kohaldamiseks rahuldamata.
4. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja materjalide juurde kriminaaltoimikus asuv CD-plaat Häirekeskuse kõnesalvestisega.
5. Mõista Eesti Vabariigilt Liivia Valdsoni kasuks valitud kaitsjale makstud tasu katteks 2000 (kaks tuhat) eurot, millele lisandub käibemaks 440 (nelisada nelikümmend) eurot, s.o kokku 2440 (kaks tuhat nelisada nelikümmend) eurot.
6. Ülejäänud valitud kaitsjale makstud tasu, s.o 15 837 eurot 4 senti, jätta Liivia Valdsoni enda kanda.
7. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista Liivia Valdsonilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 1329 (üks tuhat kolmsada kakskümmend üheksa) eurot.
8. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta menetluskuludest Eesti Vabariigi kanda kannatanu sõidukulu 6 (kuus) eurot 53 senti, kohtueelses menetluses riigi õigusabi kaitsjale makstud tasu 336 (kolmsada kolmkümmend kuus) eurot 23 senti ja ekspertiisikulu 61 (kuuskümmend üks) eurot.
9. Määrata KrMS § 180 lg 3 alusel, et Liivia Valdsonil on õigus menetluskulud summas 1329 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Makseinfo Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS või EE522200221013264447 Swedbank AS või EE401700017002872300 Luminor Bank AS või EE957700771001523585 LHV Pank AS, märkides ära viitenumbri ning selgituse “Liivia Valdson otsus nr 1-24-4368, menetluskulud“. Menetluskulude tasumisel tuleb märkida viitenumber, mis on
10. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Süüdistus
11. Liivia Valdsonile on karistusseadustiku (

) § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistus selles, et tema kindlaks tegemata kuupäeval, kuid

1. aasta maikuus lõuna paiku, XXX XXX linnas XXX 3 asuva raamatukogu juures, istudes W.G autos kõrvalistuja taga tagaistmel, tungis kallale sõidukis juhi kõrval esiistmel istuvale V.A-le, pekstes mõlema käe rusikaga korduvalt V.A-d pähe. Sellega tekitas L. Valdson kannatanule tahtlikult füüsilist valu.
2. Liivia Valdsonile on esitatud süüdistus

§ 118lg 1 p 2 järgi selles, et tema sisenes 19.

jaanuaril 2023 kella 13.30 paiku XXX kortermaja õues W.G kasutuses oleva musta värvi 2 sõiduauto Audi A4, registreerimismärgiga XXX XXX, tagaistmele. Sõiduautos ründas L. Valdson selja tagant sõidukis juhi kõrval esiistmel istuvat V.A-d , pekstes rusikatega korduvalt V.A-d pähe ja kiskus juustest. Sellise tegevusega tekitas L. Valdson kannatanule füüsilist valu. Pärast seda väljus V.A autost ning suundus XXX kortermaja betoonist välistrepi juurde. L. Valdson järgnes V.A-le ning betoontrepi juures tõukas tahtlikult kahe käega kannatanut selja piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus vasaku õla ja pea vasaku poolega vastu betoontreppi ja sai vigastada. Sellise tegevusega tekitas L. Valdson kannatanule tahtlikult füüsilist valu ning vasaku õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi kinnise murru nahaaluse verevalumiga õlavarre piirkonnas, mille tagajärjel tekkis õlaliigese kontraktuur. L. Valdson tekitas vägivalda kasutades V.A-le tervisekahjustuse, mis põhjustas vähemalt 4 kuud kestva tervisehäire 2.1. Tartu Maakohtu 2. detsembri 2024. a kohtuistungil palus prokurör L. Valdsoni süüdi tunnistada

§ 118

lg 1 p 2 asemel

§ 121lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

KOHTU SEISUKOHT 3. Esmalt hindab kohtukoosseis L. Valdsonile

§ 121

lg 1 ja § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuste põhjendatust (I) ning võtab seisukoha mõistetava karistuse osas (II). Seejärel võtab kohtukoosseis seisukoha lähenemiskeelu kohaldamise osas (III), otsustab menetluskulude hüvitamise (IV) ja võtab seisukoha asitõendite suhtes kohaldatavate meetmete (V) osas. (I) Kannatanu V.A ütluste usaldusväärus

1. Esmalt peab kohus vajalikuks vastata kaitsja väidetele seoses kannatanu ütluste usaldusväärsusega, mis puudutavad mõlemat kuriteoepisoodi.
2. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohtukoosseis, et kannatanu ütlused olid järjepidevad, neis ei olnud suuremalt jaolt vastuolusid ning need olid usaldusväärsed. Kannatanu andis ütlusi mitme tunni vältel. Arvestades tema vanust ja võimekust anda ütlusi niivõrd järjepidevalt (just ütluste sisu arvestades), ei tekkinud kohtu koosseisul kahtlusi, et V.A andis ütlusi nende asjaolude kohta ja sellisel viisil, nagu need tegelikkuses ka toimusid. Kohus möönab, et V.A ütlustes oli mõningaid minetusi – nt kaitsja viidatud asjaolu, et kannatanu arvates andis ta kohtueelses menetluses ütlusi XXX, seda kohtumajas. Tegemist ei ole kindlasti olulise vastuoluga. Asjaolu, et XXX kohtumaja ei ole ning ütlusi andis V.A XXX politsei- ja kohtumajas, ei muuda tema ütlusi seoses toimunud kuriteosündmustega ebausaldusväärseks. Nii jääb inimesele meelde paremini see sündmus, mis mõjutab tema elu olulisel määral – nendeks sündmusteks võib pidada valu või tervisekahjustuse tekitamist, mitte aga asjaolusid, kus ja kes teda üle kuulas. Lisaks täpsustas V.A prokuröri küsimusele vastates, et teda kuulati üle XXX. Kohus möönab, et kohtuistungil ütluste andmisel nii pika aja jooksul ja nii eakal kannatanul võis tekkida väsimus. Samas oli ta suuteline vastama adekvaatselt ka ütluste andmise lõpu poole ning tema vastused ei olnud niivõrd ideaalsed, mis annaksid alust arvata, et ta on jutu pähe õppinud või kooskõlastanud kellegi teisega.
3. Kohus ei näe vastuolu selleski, et V.A sõnul tema L. Valdsonit ei tunne ega temaga rääkinud ei ole, kuigi
4. a maikuu teo osas väidetavalt oli kannatanul süüdistatavaga ka 3 vestlus. Kuigi prokuröri küsimusele vastas V.A, et ajaliselt esimene kokkupuude oli L. Valdsoniga temal
5. aasta kevadel, kui ta käis raamatukogus (viide esimesele kuriteole tema suhtes), selgitas ta edasiselt, et teadis, et W.G elab kellegagi koos ja oli ka L. Valdsonit tänavatel näinud. Kaitsjale vastates selgitas V.A, et ta ei tundnud L. Valdsonit, on teda näinud kultuurimaja üritustel koos W.G-ga ning teadis, et süüdistatava nimi on Liivia, kuid perekonnanime ei teadnud. Tänavatel on näinud, aga enne rääkinud ei olnud. Kohus märgib siinkohal, et V.A ütles esmalt ka kohtule, et ei tunne L. Valdsonit, kuid teadis, kes ta on ning ei ole temaga enne rääkinud.
6. Arusaadavalt soovib kaitsja eelnevaga viidata asjaolule, et
7. a maikuu sündmuste ajal V.A ja L. Valdsoni vahel siiski mingi rääkimine oli. Kohtule arusaadavalt vastas V.A aga küsimustele selle kohta, kas ta tundis L. Valdsonit üleüldiselt ning kas temal on enne olnud mingeid suhteid L. Valdsoniga. Kaitsja on põhjendamatult asunud kannatanu sõnu väänama viisil, mis näitaksid tema ütluste ebausaldusväärsust. Seda, et kannatanul ja süüdistataval enne kriminaalasja aluseks olevaid sündmuseid omavaheline suhtlus puudus, kinnitavad ka süüdistatava enda ütlused. Nimelt selgitas süüdistatav ütlusi andes, et ta nägupidi tunneb V.Ad, kuid ei ole temaga rääkinud.
8. Viide nagu oleks V.A ütlused vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega on põhjendamatu. Kaitsja väitest jääb mulje nagu kannatanu oleks andnud olulises osas teistsuguseid ütlusi võrreldes kohtueelse menetlusega. Samas on kaitsja tõstatanud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolli kolmel korral, mida ei saa pidada väga mahukaks lahknevuseks. Kohus toob allpool välja ka, millest tingituna ei saa pidada neid ütlusi vastuolus olevaks. Kaitsja väide, et ütlused on vastuolus ka kohtueelses menetluses menetlejale saadetud kirjades märgituga jääb tagajärjetuks, kuna kohtule ei ole esitatud ühtegi sellekohast tõendit, mis seda kinnitaks.
9. Kohtukoosseisu hinnangul ei saa pidada ebausaldusväärseks ka kannatanu ülekuulamise alguses, s.o 4 novembril 2024, protokolli ajamärked vahemikus 00:54:40 kuni 01:04:00, kannatanu poolt antud ütlusi. Kaitsjal on õigus selles, et V.A-l oli kaasas pakk pabereid, mida ta aeg-ajalt vaatas, kui ta ütlusi andis, seda esimesel kümnel minutil. Küll ei sedastanud kohtukoosseis, et kannatanu oleks sõna otseses mõttes tervikuna antud ütlused maha lugenud. Seda enam, et nimetatud asjaolude kohta küsitles kannatanut hiljem ka kaitsja ning siis ei olnud kannatanul võimalik tugineda kaasas olnud paberitele ega nendele märgitule. Nimelt selgitas kohus kannatanule, et märkmeid võib kasutada, kuid enne soovib kohus neid näha. Selle selgituse järel pani kannatanu paberid kuni ütluste andmise lõpuni kõrvale ning ei kasutanud neid. Seega suuremalt jaolt, mitme tunni vältel, andis kannatanu ütlusi ilma igasuguse kõrvalise abita. Lisaks sätestab KrMS § 68 lg 3, et tunnistaja võib ütlust andes kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta märkmeid ja muid dokumente. Sama kehtib ka kannatanule (vt KrMS § 37 lg 3).
10. Kokkuvõtvalt asub kohtukoosseis seisukohale, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Mõningad vasturääkivused ja asjaolude osas ebakindlused kinnitavad seda. Nii on tavapärane, et isikuline tõendiallikas ei mäleta toimunud sündmusi ideaalselt, pigem tekitaks vastupidine kahtlusi ütluste usaldusväärsuses. L. Valdsonile

§ 121lg 1 järgi esitatud süüdistus 4 11.

Kannatanu V.A andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tunneb W.G laulukoorist, kuhu viimane tuli. W.G-ga olid temal head suhted, mh W.G sõidutas teda koori ja tagasi ning viis teda ka raamatukokku. W.G teadis ta juba noorusajast, kui viimane suhtles tema õega. L. Valdsonit teab ta kui W.G elukaaslast, kuid omavahel nad rääkinud ei ole, nägupidi tunneb.

1. V.A ütluste järgi palus tema
2. a kevadel, võis olla maikuus, W.G, et viimane sõidutaks tema raamatukokku, kuna temal on palju raamatuid ära viia. W.G oli sellega nõus. W.G võttis V.A kodu juurest peale, nad sõitsid raamatukogu juurde, kus V.A läks raamatukokku, viis raamatud ära. W.G jäi teda autoga ootama. Kui nad kohale jõudsid, ei olnud õues mitte kedagi teist. See võis olla kusagil lõuna paiku, ei saanud kindlasti olla kell 8 hommikul. Tema magab iga päev kella üheksa-kümneni.
3. Kaitsja üheks kaitseargumendiks on see, et
4. a maikuus on V.A XXX Raamatukogust laenutanud
5. mail 2022 kolm raamatut, mille ta on tagastanud
6. mail 2023 vahemikus kell 08:18 – 08:19 (vt kd I, tl 96-97), kuid kannatanu sõnul tagastas ta raamatud lõuna ajal. Nimetatud teave on saadud XXX Raamatukogu vastusest kaitsja päringule (kd I, tl 120-121) seoses V.A raamatute tagastamisega. Seda, kas tegemist oli raamatutega, mida V.A tagastas, kannatanu öelda ei osanud, sest ei mäletanud. Vastuseks kaitsja argumentidele ja esitatud tõendile, esitas prokurör kohtule täiendava tõendina samuti XXX Raamatukogu vastuse, sedakorda prokuratuuri päringule (kd I, tl 145-146). Vastusest on näha, et raamatukogu on külastajatele avatud esmaspäevast reedeni kell 10-18 ja laupäeval kell 10-15 ning nii oli ka
7. a maikuus. Lisaks on võimalik külastajatel tagastada raamatuid töövälisel ajal tagastuskasti; raamatukogutöötajad tulevad tööle kella 8-st, siis tühjendatakse tagastuskast ja registreeritakse kasti pandud raamatud tagastusena programmis.
8. Kohtule nähtub tõesti, et raamatud on tagastatud
9. mail 2022 ning seda vahemikus kell 08:18 – 08:19, mis viitab sellele, et V.A võis raamatud tagastada tagastuskasti kaudu. Samas tuleb juhtida tähelepanu sellele, et ühe raamatu osas on tehtud pikendus – „Rannaraamat“ Henry, Emily –, kuid pikendus on samuti tehtud
10. mai 2022 hommikul kell 08:
11. Kui V.A oleks raamatud tagastanud tagastuskasti kaudu, ei oleks selle raamatu osas pikendust teha saanud. Nimetatud raamat on raamatukogule tagastatud alles
12. mail
14. Eelnevast tulenevalt asub kohtukoosseis seisukohale, et kuigi XXX Raamatukogude vastuskirjadest on võimalik tuvastada, et V.A raamatukogule raamatuid
15. a maikuus tagastas, ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, millisel viisil kannatanu seda tegi. Seda, et V.A viis raamatuid lõuna ajal tõendavad tema enda ütlused ja kaudselt kinnitavad ka süüdistatava ütlused. Nimelt on süüdistatav andnud ütlusi selle kohta, et tema käis raamatukogus teisel ajal, raamatukogu avati alati kell
16. Seda, et kannatanu koos W.G-ga raamatukogus käis, on ta W.G käest kuulnud. W.G magab hommikuti kauem. Need ütlused viitavad sellele, et V.A ja W.G käisid kellaajaliselt hiljem raamatukogus, kui seda tegi L. Valdson.
17. Edasi rääkis kannatanu, et kui ta tuli raamatukogust tagasi, ümbruses ei olnud ühtegi inimest, siis nägi, et L. Valdson istub autos tagaistmel (tema selja taga), tema istus autojuhi kõrvale. Esimene lause oli, mis L. Valdson ütles, et „sina ei tohi siin autos olla“. Siis hakkas L. Valdson kohe teda vastu pead peksma ja kiskus tema juukseid. Kannatanu ei lahkunud autost, sest auto hakkas liikuma enne, kui L. Valdson peksmise lõpetas. V.A ütles, et L. 5 Valdson jätaks järele. Liivia käskis temal koju tagasi minna, aga W.G keeras auto ja viis kannatanu koduõue. Kas W.G vaatas sel hetkel nende poole, kui sündmus toimus, V.A öelda ei osanud, aga W.G oli kogu aeg autos ja tema arvates nägi seda sündmust. Kogu aja raamatukogust Tartu maanteele Liivia sõimas teda. V.A näitas kohtuistungil, et süüdistatav lõi teda taha (vastu pead) käega (ilmselt rusikatega, sest löögid olid väga tugevad). Seda, miks L. Valdson teda ründas, ta ei osanud arvata. Kui koju jõudis, siis ütles L. Valdsonile, et jätku surnud rahule (viimane sõimas tema meest).
18. Kaitsja on palunud avaldada ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks V.A kohtueelses menetluses antud ütlused seoses asjaoluga, et kannatanu sõnul tema ei rääkinud midagi. Kaitsja avaldas kannatanu öeldud fraasi „Ma ütlesin Liiva Valdsonile, et lõpetagu ära“. Kohtu hinnangul ei ole siin vastuolu, sest kannatanu vastas juba eelnevalt prokurörile „Koheselt ootamatult hakkas mind vastu pead peksma ja kiskus minu juukseid. Ütlesin, et jäta järele.“. Nimetatu viitab asjaolule, et kannatanu ja süüdistatava vahel ei toimunud aktiivset vestlust, vaid kannatanu reageeris süüdistatava poolsele peksmisele ja palus tal see tegevus ära lõpetada.
19. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et tunnistaja A.C ütlused ei ole selles episoodis iseseisvaks tõendiks. Nimelt sätestab KrMS § 66 lg 21 p 2, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde (alternatiividest aktualiseerub just see punkt). V.A ütluste järgi rääkis ta sellest vägivalla kasutamisest järgmises kooriproovis, öeldes, et sai Liivia käest peksa. Tunnistaja A.C andis ütlusi selle kohta, et kuulis
20. a maikuu peksmisest V.A käest, kuid ei mäletanud millal, võis olla isegi aasta hiljem.
21. Kohtul ei ole võimalik esitatud tõendite põhjal tuvastada, kas V.A rääkis L. Le juhtunust vahetult või kas kannatanu oli veel tajutu mõju all. Seega ei ole kohtul võimalik jaatada ka A.Ca kui iseseisvat tõendit antud episoodis. Samas saab L. L ütlusi kasutada V.A ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 2 1 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (RKKK
22. veebruari
23. a otsus nr 1-18-1247; vt ka RKKK
24. oktoobri
25. a otsus nr 1-15-10967/38, p 7).
26. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohus, et L. L ütlused ei ole ebausaldusväärsed. A.C on avaldanud, et V.A rääkis temale, ta ei mäletanud täpselt millal, et Liivia on varasemaltki tema suhtes vägivalda kasutanud – varasem oli sarnane teise episoodiga; V.A istus W.G-ga autos esiistmel ja tagaistmelt hakati juukseid kiskuma ja peksma. Temale teadaolevalt istus Valdson seal, vastas A.C küsimusele, kes peksis kannatanut. Esimene peksmine oli suveajal. L. L sõnu kinnitab Häirekeskuse
27. jaanuari
28. a kõneväljavõte, millelt on näha, et A.C ütleb Häirekeskuse töötajale: „Aga siis see elukaaslane (mõeldud W.G elukaaslast) jaa on õudselt armukade“, „..ja see mitmes kord juba peksmine tal.“, „Elukaaslase nime ei tea mina, Eesnimi on Liivia jaja /…/“. Arvestades, et L. L sõnul hakkas ta koju sõitma 13.20 ning juba 13.50 tehti kõne Häirekeskusele (vahepealse aja jooksul helistas kannatanu L. Lle ja viimane 6 sõitis kannatanu koju), siis ei ole alust ka arvata, et V.A ja A.C sepitsesid enne kõne tegemist L. Valdsoni vastu vandenõu. Seega on kohtu hinnangul nii V.A ütlused usaldusväärsed kui ka L. L ütlused kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Ei ole alust arvata, et L. Lle on kannatanu poolt avaldatud teave, mis ei ole tõene.
29. Kohtule ei ole esitatud ühtegi usutavat põhjendust, miks oleks V.A välja mõelnud
30. a maikuu sündmuse ja sellest rääkinud ka tunnistaja L. Lale. Asjaolu, et süüdistatava hinnangul ei meeldinud tema kannatanule ja tunnistajale, viimased tahtsid W.G ära kasutada (sõidutas kannatanut kogu aeg autoga), ning süüdistatav oli neile pinnuks silmas, on süüdistatava arvamus. Selle kohta ei ole ühtegi usutavat tõendit esitatud. Arvestades ka seda, et varasemalt (enne mõlemat intsidenti) ei olnud V.A ja L. Valdsoni vahel absoluutselt mingit suhtlemist (va need intsidendid). Seega ei ole eluliselt usutav, et kannatanu on kogu loo välja mõelnud ja otsustanud ilma igasuguse põhjuseta L. Valdsonit süüstada. Veelgi enam, kannatanul ei olnud selleks ka otseselt majanduslikku põhjust (kuna viited on W.G sõidukuludele), sest W.G kannatanult sõidukulusid ei küsinud; ka pärast
31. a maikuud. Seega oleks V.A-l olnud võimalus nn „ära kasutada“ W.G-d ka ilma, et ta L. Valdsonit kuritegude toimepanemises süüstaks.
32. Süüdistatava ütluste järgi tema V.A ja W.G-ga raamatukogu juures kohtunud ei ole, nad käisid raamatukogus erinevatel kellaaegadel. Samuti ei ole ta autos kannatanu suhtes vägivalda kasutanud – ei teda peksnud ega ka juustest kiskunud. Kohus võttis vastu ka tunnistaja W.G kohtueelses menetluses antud ütlused. Ka W.G ei mäletanud, et midagi sellist oleks juhtunud. Kohus leiab, et süüdistatava ja tunnistaja W.G ütlused ei haaku teiste tõenditega. Kas W.G ei soovinud mäletada või ei mäletanudki, seda ei ole kohtul võimalik tagantjärele kindlaks teha. Samas ei tähenda mitte mäletamine automaatselt seda, et nimetatud sündmust ei toimunud.
33. Kaitsja märkis, et ei ole eluliselt usutav, et L. Valdson ilmus raamatukogu juures kusagilt välja, istus autosse ja jäi kannatanut ootama. Kohus juhib kaitsja tähelepanu sellele, et
34. jaanuari 2023 sündmuste käigus ilmus L. Valdson välja V.A koduhoovi ajal, mil viimane koos W.G-ga autoga seal kohal juba oli. Süüdistatava ütluste kohaselt vaatas ta kella ja teadis, et laulukoori proov peaks lõppema, nägi ka linna peal juba osasid koori liikmeid. Mõtles, et kui W.G vabaneb sõidust, siis lähevad koos maale. Ta hakkas Grossi poe poolt jalutama, nägi, et must auto on V.A koduõues; tundis ära W.G autonumbri. Seetõttu ei välista eluline usutavus, et ka
35. a maikuus L. Valdson soovis minna koos W.G-ga kusagile ja seetõttu ilmuski raamatukogu juurde. Kuivõrd W.G tuli sinna koos V.A-ga, ei olnudki süüdistataval muud varianti, kui ära oodata ka V.A.
36. Vastupidiselt kaitsjale on kohus seisukohal, et tagaistmelt on võimalik üsna hästi esiistmel istuva inimese suhtes vägivalda kasutada, sh peksta rusikatega tema pead. Peale peatoe ei ole selleks ühtegi takistust. Kuigi süüdistatav ei ole samuti esimeses nooruses olev naisterahvas, siis kohtule ei tundunud, et ta oleks niivõrd väeti, et ta ei saaks rusikaga löömisega hakkama. Süüdistatav on ise selgitanud, et ta käib vanemaid inimesi aitamas, seega peab tal ka selleks füüsilised eeldused olema.
37. Usutavad on kannatanu selgitused selle kohta, et ta ei avaldanud enne
38. jaanuari 2023 toimunud sündmusi politseile seda, et L. Valdson on tema suhtes varemgi vägivalda 7 kasutanud. Nimelt selgitas V.A, et kuigi ta tundis valu, ei olnud füüsilisi vigastusi. Samuti ei näinud keegi pealt ning ta ei tahtnud, et inetud jutud kiiresti leviksid; ka tuli suvi vahele ja kohtumisi oli vähem. Kuigi W.G viibis autos samal ajal, ei olnud sündmuste pealtnägijatena mitte ühtegi nn kolmandat isikut. W.G ei teinud ühtegi liigutust, et aidata V.A-d, kui tema suhtes vägivalda kasutati, mistõttu võis kannatanu ka eeldada, et tegemist on tunnistajaga, kes enda elukaaslase vastu ütlusi ei anna (ja ei peagi seda seadusest tulenevalt tegema).
39. Kohus ei nõustu kaitsjaga selleski, et tegemist ei olnud sellise valu tekitamisega, mis tingiks karistusõigusliku sekkumise. Kannatanu sõnul tundis ta koheselt valu ja juustest kiskumise ajal ebamugavustunnet. Kahtlemata on valu tundmine erinev, kuid rusikatega korduv pähe peksmine tekitab ka keskmise mõistliku inimese arusaama järgi valu. Igast rusikaga löömisest ei jää ka nähtavaid vigastusi (arvestades ka seda, et pähe peksti selja tagant, kus olid juuksed), mistõttu ei saa sellest teha järeldust, et kannatanu valu ei tundnud. Samuti ei tõenda hilisemad meditsiinidokumendid seda, et kannatanu suhtes vägivalda ei kasutatud – taaskord, igast peksmisest ei jää pikaajalisi jälgi.
40. Subjektiivsest küljest on L. Valdson teo toime pannud vähemalt otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

L. Valdson, pekstes V.A-d rusikatega vastu pead, teadis, et sellega tekitab ta kannatanule vähemalt valu ning tahtis, et kannatanu tunneks valu. On ilmne, et rusikatega pea piirkonda peksmine on valus ja sellest sai ka süüdistatav aru. Ei ole ühtegi põhjust, miks peaks kedagi pea piirkonda peksma ilma, et tagajärjena ei sooviks just valu tekitamist.

1. Viimaks märgib kohus, et Riigikohus on korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 1-18-86, p 58; vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 8, ja
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.)
8. Kuigi kaitsja on leidnud mitmeid argumente, miks ühel või teisel viisil ei saanud olla L. Valdson see isik, kes V.A suhtes vägivalda kasutas ning miks ei ole kannatanu ütlused usaldusväärsed, ei lükka need tõsikindlalt ümber tõendikogumit, mis kinnitab L. Valdsoni süüd. Ülaltooduga on kohus leidnud, millest tingituna ei ole kaitseargumendid piisavad, et jaatada kõrvaldamata kahtluste olemasolu.
9. L. Valdsoni teos õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
10. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et L. Valdson on temale

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime pannud, tema käitumine oli õigusvastane ja süüline. L. Valdsonile

§ 118

lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistus 8 32.

§ 118

lg 1 p 2 sätestab vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime.

§ 118

on

§ 121

kvalifitseeritud koosseis, mis tähendab, et tuvastada tuleb kõik

§ 121

lg-s 1 sätestatud esimese alternatiivi, s.o teise inimese tervise kahjustamise, koosseisutunnused. L. Valdsonile on esitatud süüdistus

§ 118

lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseisu esimeses alternatiivis, s.o kui ta on põhjustanud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas V.A-l esines tervisekahjustus, kas tervisekahjustusega põhjustatud tervisehäire kestis vähemalt neli kuud ning kas tervisekahjustuse tekitas temale L. Valdson.

1. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu V.A-l esines
2. jaanuaril 2023 tervisekahjustus. Esmane viide kannatanu tervisekahjustusele on
3. jaanuari 2023 kiirabikaardil (kd I, tl 39), millelt on näha, et patsiendiks on V.A ning diagnoosiks pandud õlapiirkonna luude ja õlavarremurd või õlavarreluu proksimaalne (ülaotsa) murd. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi päevikukande, haigusjuht nr 20230119-32087, järgi tuvastati V.A-l
4. jaanuaril 2023 kinnine õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi murd (kd I, tl 35-37).
5. septembril 2023 on koostatud ekspertiisiakt nr 23E-AOI0201 (kd I, tl 41-45), mille eksperdiarvamuses on ekspert eelnimetatud diagnoosi kinnitanud, lisades, et lisaks murrule esines V.A-l nahaalune verevalum vasaku õlavarre piirkonnas (verevalumit on näha ka fotol – kd I, tl 37). Ka on ekspert jõudnud järeldusele, et V.A-l esinev tervisekahjustus on iseloomulik tömbile traumale ja võib olla tekkinud
6. jaanuaril
8. Vabariigi Valitsuse
9. augusti
10. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 järgi on tervisekahjustus sama määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Arvestades eelnimetatud definitsiooni, on võimalik järeldada, et V.A-l esines
11. jaanuaril 2023 tervisekahjustus.
12. Süüdistuses on L. Valdsonile ette heidetud tervisekahjustuse tekitamist, mis põhjustas vähemalt neli kuud kestva tervisehäire. Kohtuvaidlustes leidis kaitsja, et isegi kui süüdistuses märgitud tegu leiab tõendamist, ei vasta see

§-le 118, vaid äärmisel juhul § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisule – tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Ka prokurör palus kohtuvaidlustes nimetatud teos L. Valdson süüdi tunnistada hoopis

§ 121lg 2 p 1 järgi.

Kohus peab siinkohal nõustuma nii kaitsja kui prokuröri seisukohaga, mis puudutab tervisekahjustuse kestust ja sellest tulenevalt ka võimaliku kuriteo kvalifikatsiooni.

1. Eksperdiarvamuse järgi põhjustab V.A-l esinev vigastus tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli kuud. Järgnevalt märkis ekspert ekspertiisiaktis, et V.A kandis murru raviks vasaku käe ortoosi, millega oli käsi asetatud valesse asendisse ja kuna vasak käsi oli liiga pikalt fikseeritud õlaliigesest, tekkis õlaliigese kontraktuur (liigese kokkutõmbumine), mistõttu paranemine kestis kauem kui tavalise kulu korral. Kohtuistungil kuulati ekspert O.O üle ning tema ütluste järgi on ekspertiisiaktis arvestatud vähemalt nelja kuu paranemisaja sisse vahemik murru tekkest kuni viimase tervishoiuteenuse osutamist näitava dokumendini, s.o
2. maini
3. Sealjuures selgitas O.O, et kui õlaliigese kontraktuuri ei oleks tekkinud, siis tavaliselt paraneks õlavarreluu anatoomilise kirurgilise kaela murrud 8 kuni 10 nädalat; seda ka vanematel inimestel. Erineva kirjanduse andmetel, millele tuginetakse vigastuste 9 paranemise aja kindlakstegemisel, võib jääda paranemise vahemik 10 kuni 12 nädala vahele, kuid üldiselt jääb 8 kuni 10 nädala piiridesse. Eksperdi hinnangul pikendas paranemist see, et tekkis murru fragmentide nihe ja võib olla, et murd ei olnud korralikult õigesse asendisse fikseeritud ja fragmendid võisid nihkuda – kas ortoosi kandmisest, taastusravil käigust või harjutuste tegemisest, aga seda täpselt ei tea.
4. Kokkuvõtvalt on näha eksperdiarvamusest ja eksperdi antud selgitustest seoses teostatud ekspertiisiga, et tavapärase kulu korral oleks V.A vigastus paranenud 8 kuni 10 nädalat (maksimaalselt 12 nädalat) ja seda arvestusega, et tegemist on vanema inimesega. Kuna tekkis õlaliigese kontraktuur (tuvastatud, et käsi oli asetatud valesse asendisse ja käsi oli liiga pikalt fikseeritud õlaliigesest), siis oli paranemise aeg pikem. Ekspert selgitas tulenevalt ekspertiisiaktis välja toodud epikriiside ja röntgenülesvõtete põhjal, et paranemist on näha
5. veebruari 2023 ülesvõttelt, kuid
6. märtsil 2023 tehtud röntgenülesvõttelt on näha nihkumine (õlaliigese kontraktuuri on kinnitanud ortopeed
7. märtsi 2023 epikriisis). Seega oli V.A vigastus paranemas, kuni käe valesti hoidmisest tekkis nn uus kaasuv vigastus.
8. Kohus on seisukohal, et L. Valdsonile ei ole võimalik ette heita raskema kuriteokoosseisu täitmist olukorras, kus tekitatud tervisekahjustuse tagajärjel võttis paranemine aega kauem kui neli kuud süüdistatavast mittesõltuvatel põhjustel. Ka ei saanud süüdistatav seda ette näha. Eeltoodud tõenditega on tuvastatud, et V.A vigastus oleks paranenud ilma kontraktuuri tekkimiseta tõenäoliselt rohkem kui neli nädalat kuid vähem kui neli kuud (seda vahemikku kinnitas ka ekspert). Seega ei vasta etteheidetav kuritegu mitte

§ 118

lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, vaid edasi tuleb analüüsida tegu

§ 121lg 2 p 1 koosseisu järgi.

1. Mis puudutab kaitsja väidet, et tunnistaja W.G kohtueelses menetluses antud ütlusi ei edastatud eksperdile lähteandmetena ning eksperdil ei olnud seetõttu kõiki algandmeid, siis käesolevas asjas ei ole see mõjutanud eksperdiarvamuse õiguspärasust. Nii on kaitsja tuginenud sellele, et W.G ütluste järgi kannatanu kukkus (ise), mitte teda ei tõugatud eelnevalt. Samas on kaitsja viidanud sellelegi, et ekspert andis kohtuistungil ütlusi, milles selgitas, et temal ei ole võimalik eristada, kas kukkumine on toimunud tõukamise tagajärjel või nn omal jalal (va siis, kui on tekkinud vigastus mingist löögist, mis põhjustas kukkumise). Seega ei oleks kohtu hinnangul muutnud W.G ütlused eksperdi järeldusi. Nii on ekspert eksperdiarvamuses leidnud, et vigastus võib olla tekkinud ekspertiisimääruses nimetatud viisil kukkumisest vasaku õlaga vastu kõva tömpi pinda/eset. Parimal juhul oleks ekspert saanud lisada, et vigastus võis tekkida ka ise kukkumise tagajärjel. Kohtul aga ei ole võimalik ekspertiisiaktile tuginevalt öelda, kas V.A tervisekahjustus tekkis ise kukkumise või tõukamise tagajärjel kukkumise tõttu. Selle peab kohus tuvastama muude kriminaalasjas esitatud tõendite põhjal. Isegi kui möönda, et menetleja on lähteandmete valikuga rikkunud kriminaalmenetlusõigust, siis tegemist ei oleks sellise rikkumisega, mis muudaks midagi kriminaalasja lahendamise seisukohalt.
2. Viimaks tuleb tuvastada seegi, kuidas V.A vigastuse sai ning kas L. Valdson on see isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse.
3. Kannatanu V.A kinnitas kokkuvõtvalt oma ütlustega, et tegemist oli
4. jaanuari
5. aastaga, tegemist oli neljapäevase päevaga, kui tema tuli kooriproovist koos W.G-ga. 10 Kooriproov lõppes kell 13 ja nemad tulid kohe koju. Oli päevane aeg, enne poolt kahte. Tema istus autos esiistmel ja kui nad jõudsid tema maja ette, sisenes autosse Liivia. Liivia istus tagaistmele, tema selja taha. Liivia hakkas hästi valju häälega nõudma: „Anna raha, anna raha, sa oled mulle võlgu, millal sa võla ära maksad.“ V.A ei mäletanud summat, sest tahtis kiiresti autost välja saada, kuna Liivia peksis teda. V.A näitas, et peksis sinna taha ja kiskus juustest, peksis kätega. Peksmine oli tugev, tundis valu, valutundlikkus oli tugevam kui eelmisel korral. V.A-l oli kübar peas, see kukkus auto põrandale, kuid ta võttis selle üles ja pani pähe tagasi. Sai aru, et L. Valdson nõuab raha, kuna W.G kannatanut sõidutab. Tal läks hetk aega, aga läks autost välja. Ta hakkas minema oma trepi juurde, Liivia jäi esialgu autosse. Trepini oli umbes 10 meetrit. V.A sõnul sai ta ühe jalaga trepiastmele astuda, kui tundis hästi tugevat tõuget käega vastu selga. Ta kukkus kohe maha, löök oli nii tugev. Lööke oli üks, rohkem ei osanud kindlalt väita. Ta kukkus vasaku õla peale ja lõi ka pea väga tugevalt ära. L. Valdsonit nägi kannatanu siis, kui L. Valdson hakkas teda üles aitama, ilmselt püüdis käest tõmmata. W.G oli sellel ajal autos, vaatas pealt. Kannatanu hüüdis W.G-d appi, et ta aitaks Liivial tõsta, kuid W.G ei tulnud autost välja. Liivia tõstis ta üles ja ta läks tuppa.
6. Kaitsja leidis kohtuvaidlustes, et kannatanu ütlused on vastuolulised, mis puudutavad
7. jaanuaril 2023 kannatanu koduõuel toimunut. Nii ei olnud kannatanu kindel, millal L. Valdson autosse sisenes ning kannatanu ei näinud ei peksmise ajal ega ka hiljem tõukamise ajal, et tegemist oli kindlasti L. Valdsoniga. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel. Enne kui kannatanu väitis, et ta ei mäleta, millal L. Valdson autosse sisenes, vastas kannatanu üks kord prokurörile ning kaks korda kaitsjale, et kui auto õue sõitis ja auto seisma jäi, siis temale tundus, et Liivia sisenes autosse. Seega kannatanu väljendas korduvalt selgelt, et ta nägi L. Valdsonit autosse sisenevat. Veelgi enam, tegelikult ei ole selles ka vaidlust, kuna süüdistatav on selle kohta andnud samalaadseid ütlusi.
8. Nii on L. Valdson andnud kokkuvõtvalt ütlusi selle kohta, et tema
9. jaanuaril
10. aastal oli linnas ja nägi kedagi laulukoori liikmetest, kui mõtles, et kui W.G vabaneb sellest sõidust (mõeldud kannatanu sõidutamist koju), siis võiks koos temaga maale minna. Ta hakkas Grossi poe poolt jalutama ja nägi, et must auto on selles õues, kus elab V.A. Ta tundis ära W.G autonumbri (722ATJ). L. Valdson keeras õue, seal on üksainuke tee. Väljas ei olnud kedagi, esiistmed olid kinni (W.G oli juhi kohal ja V.A tema kõrval) ja L. Valdson istus tagaistmele. V.A rääkis autos, kuid millest, tema ei pannud tähele. Alguses ei rääkinud L. Valdson midagi, siis küsis, kas nad on lõpetanud ja kas me (tema ja W.G) võiksid ka kusagile minna. Siis hakkas põhiteema. L. Valdson küsis, et kaua see niimoodi päevast päeva aastast aastasse, et tuleb välja, et nemad ei saa ise kusagil käia, et neljapäevane päev on null päev, et sa (kannatanu) ei maksa ju ka midagi selle eest. L. Valdson rääkis edasi auto remondikulust, mille peale ütles V.A, et see on tema ja W.G vaheline asi, ei ole L. Valdsoni asi. Nad rääkisid sellel teemal, aga lõppes see nii, et see ei olevat L. Valdsoni asi. Siis läks V.A autost välja, eks tahtis tuppa minna. L. Valdson läks ka autost välja mõne minuti pärast. L. Valdson ütles autost lahkudes, et temal on kõigest kõrini, et ta läheb minema. Tema hakkas minema auto tahapoole, V.A maja trepi poole. Mingi hetk kuulis ta karjatust, siis pööras ringi ja nägi, et V.A oli selili maas pea auto suunas, jalad trepi suunas.
11. Kui vaadata süüdistatava ütlusi, siis need kattuvad
12. jaanuari
13. a sündmuste osas peaaegu kõiges, va V.A peksmise ja tema tõukamise osas. Seda, et süüdistatav istus autosse, rääkis seal V.A-ga ja lahkus autost pärast V.A-d, seda kinnitavad just süüdistatava enda 11 ütlused. Sealjuures on teemaks olnud raha ehk W.G-l tekkivad sõidukulud või autoga seotud kulud, millele viitavad nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlused. Seega on kohtu hinnangul kohatu ette heita kannatanule vastuolusid neis asjaoludes, mille kohta süüdistatav on andnud sisuliselt samu ütlusi. Ülejäänud argumendid, mis puudutavad seda, kas kannatanu nägi L. Valdsonit autosse sisenemas, autos istumas ja sealt väljumas, jäävad samuti eelnimetatud põhjendustel edutuks.
14. Kohtu hinnangul on kannatanu ütlused usaldusväärsed ning need on olnud olulistes osades menetluse kestel järjepidevad. Nii on ta ise ütlusi andnud, et teda tõugati käega vastu selga, mille järel ta kukkus. Ainsaks isikuks sel hetkel oli õues L. Valdson. Kuigi ta kukkus ja eeluurimisel märkis, et oli meelemärkuseta, selgitas ta kohtuistungil, et korraks läks pilt silme eest mustaks, kuid ta ei olnud teadvusetu. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et ka süüdistatava ütluste järgi ei olnud kannatanu meelemärkuseta, sest kui ta kannatanul aitas püsti tõusta, siis viimane väidetavalt ei soovinud seda. Seega oli kannatanu teadvusel. Kuna ajavahemik ei saanud olla väga pikk, siis ei ole tõenäoline, et kannatanu oli taas teadvusel just selleks hetkeks, kui süüdistatav temani väidetavalt jõudis. Kannatanu küll ei kuulnud, et L. Valdson temale järgneb, kuid teisi inimesi hoovis ei olnud ja seetõttu ei saanud ka keegi teine teda lükata. Nii kannatanu kui ka süüdistatav on kirjeldanud, et sel ajal kedagi peale nende kolme hoovis ei viibinud, W.G viibis neist kolmest kogu aeg autos. Samuti ei ole usutav, et selleks üheks hetkeks, mil V.A-d tõugati, oli hoovis teadmata kolmas isik, kes kannatanut tõukas, ning ükski kolmest teda ei näinud.
15. Tunnistaja A.C ütlused on selles kuriteoepisoodis KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks. Nii on tuvastatav, et kannatanu helistas vahetult pärast sündmust L. Lle, kelle kutsus endale appi. Kui tegu toimus umbes poole kahe ajal päeval, siis Häirekeskusele tehti kõne juba 13:50:53 (kd I, tl 49-53). Vahepeal jõudis kannatanu L. Lle helistada ja palus abi. Häirekeskusele tehtud kõne väljavõttest on näha, et kannatanu selgitab, kuidas üks mees, kes teda on alati laulma viinud ja laulmast koju toonud, et mehe elukaaslane peksis teda autos ja kui kannatanu tuli autost välja, siis lükkas teda kivide peale. Nüüd on kannatanul õlg valus ja ta ei saa üldse kätt liigutada. A.C viibis sel ajal kannatanu kõrval, mida kinnitab asjaolu, et kui kannatanu ID-kaarti otsima hakkas, rääkis seni Häirekeskusega A.C. Lisaks selgitas A.C, et kannatanu rääkis pärast telefonikõne ka temale, et teda tõugati trepi peal ja kusagilt kargas välja see Valdson (Liivi). Samuti oli kannatanu kübar ära kisutud ja vastu pead pekstud ja juukseid kisutud (vastuseks küsimusele, mida veel kannatanu rääkis, mida Liivia tegi).
16. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et kannatanu oli vahetult tajutu mõju all, kui ta rääkis L. Lle vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta ning arvestades seda, et kannatanul oli ka tegelikult vigastus, samuti seda, et kõik viitab sellele, et L. Valdson tema suhtes vägivalda tarvitas, ei ole alust arvata, et V.A oleks moonutanud tõde. Seega on täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud tingimused.
17. Ülaltoodud L. La ütlused kinnitavad lisaks tõendiväärtusele ka seda, et kannatanu on läbivalt selgitanud, et L. Valdson teda tõukas ja peksis. Seda kinnitab ka ülalmärgitud Häirekeskuse kõne väljavõte ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi päevikukanne (kd I, tl 35), millest viimases on märgitud, et kannatanut peksis üks koorikaaslase elukaaslane – patsienti löödi vastu pead ning hiljem õues lükati vastu treppi. 12
18. V.A elukoha XXX, XXX asukoht, koduhoov ja trepp on nähtav Maa-ameti geoportaali väljavõttest ja tehtud piltidelt. Fotodelt on näha ka trepp, mis vastab isikuliste tõendiallikate poolt kirjeldatule.
19. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu kukkus ise ning L. Valdson läks kannatanule vaid appi. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks, et kannatanu võis ise kukkuda. Nii on kannatanu selgitanud, et ta ei ole kunagi kukkunud. Samuti kannab ta talveperioodil saabaste alla tihvte (need on temal kogu aeg peal). Seda kinnitasid ka A.C ja tunnistaja A.S, kes mõlemad teadsid, et kannatanu neid talvel kannab. Nii on L. Llt küsitud: „Jaanuar 2023, kas siis kannatanu kõndis ilusasti?“, mille peale tunnistaja vaikib. Prokurör aga küsib lisaks: „See sündmus, kui see toimus, kas mäletate seda aega?“, mille peale A.C vastab: „Ma tean, et tal olid saabastel tihvtid.“. Nimetatud küsimusi ei tule vaadata eraldiseisvalt, vaid koostoimes. Prokurör soovis teada, kas selle sündmuse ajal liikus kannatanu ilusasti ning tunnistaja on vastanud kahele küsimusele korraga. A.S sõnul kannab V.A iga talv abivahenditena tihvte. Vahepeal on käinud kepiga, praegugi kasutab abivahendina keppi. Samas märkis A.S, et enne sündmust ei käinud kannatanu kepiga. Muid abivahendeid ei ole A.S kannatanul näinud.
20. Kaitsja on märkinud sedagi, et kannatanu võis ise kukkuda tulenevalt hoovis olevast libedusest. Kannatanu sõnul oli lögane ilm, tunnistaja L. La sõnul oli lumi ning tunnistaja A.S sõnul võis olla talv, kuid tema arvates midagi ei sadanud. Samas ta täpselt ei mäletanud. Süüdistatava sõnul oli isegi temal raske hoovis püsti seista. A.S sõnul ei ole neil hoovi peal libe olnud, saab soola ja graanuleid pandud. Tema on kogu aeg hoovi lükanud, va
21. aasta oktoobrist selle aasta

§ 16lg 3 mõttes.

L. Valdson, pekstes V.A-d rusikatega vastu pead ja kiskudes teda juustest, teadis, et sellega tekitab ta kannatanule vähemalt valu ning tahtis, et kannatanu tunneks valu. On ilmne, et rusikatega pea piirkonda peksmine on valus ja sellest sai ka süüdistatav aru. Seda on ka juustest tirimine. Ei ole ühtegi põhjust, miks peaks kellegi suhtes niimoodi vägivalda kasutama ilma, et tagajärjena ei sooviks just valu tekitamist. Lükates eakat kannatanut jõuliselt kätega vastu selga, arvestas L. Valdson sellega, et V.A võib kukkuda ja ennast vigastada. Arvestades seda, et kannatanu asetses trepiastmetel, kus maapind on eriti lükkamise korral ebastabiilsem (eri tasandil astmed), möönis L. Valdson, et kannatanu võib saada tervisekahjustuse. Kannatanu kukkus kõva pinna peale, millest oli ka L. Valdson teadlik, kuna viibis seal juures ja nägi seda. Tegemist oli päevase valge ajaga. Seega pidi süüdistatav möönma ka seda, et kannatanu võib murda mõne luu.

1. Viimaks märgib kohus, et Riigikohus on korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 1-18-86, p 58; vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 8, ja
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.)
8. Kuigi kaitsja on leidnud mitmeid argumente, miks ühel või teisel viisil ei saanud olla L. Valdson see isik, kes V.A suhtes vägivalda kasutas ning miks ei ole kannatanu ja 14 tunnistajate ütlused usaldusväärsed, ei lükka need tõsikindlalt ümber tõendikogumit, mis kinnitab L. Valdsoni süüd. Ülaltooduga on kohus leidnud, millest tingituna ei ole kaitseargumendid piisavad, et jaatada kõrvaldamata kahtluste olemasolu.
9. L. Valdsoni teos õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
10. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et L. Valdson on temale

§ 121

lg 2 p-s 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime pannud, tema käitumine oli õigusvastane ja süüline. Kvalifikatsioon 62. Kohus tuvastas eelnevalt, et L. Valdson on toime pannud nii

§ 121

lg 1 kui ka

§ 121lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Seega vastab L. Valdsoni tegevus kogumis

§ 121lg 2 p-dele 1 ja 3, s.o L.

Valdson tekitas kannatanu V.A-le kehalise väärkohtlemisega valu ja tervisekahjustuse, mis kestis vähemalt neli nädalat (kuid vähem kui neli kuud) ning tegi seda korduvalt. (II) 63.

§ 121

lg-s 2 sätestatud kuritegude toimepanemise eest on võimalik karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. 64.

§ 56lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

1. Kohus ei pea võimalikuks kohaldada L. Valdsoni suhtes kergeima karistusliigina rahalist karistust. L. Valdsonit ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Samas tuvastas kohus, et L. Valdson on kahel erineval korral tekitanud samale kannatanule valu ning ühel korral ka tervisekahjustuse. Oma tegevusega täitis ta kehalise väärkohtlemise koosseisu lõike kahe, s.o kvalifitseeritud põhikoosseisu, kaks alternatiivi. Kohtu hinnangul ei vastaks rahalise karistuse mõistmine L. Valdsoni süü suurusele ega täidaks ka karistuse mõistmise eesmärke. Nii on L. Valdson pensioniealine ning tema
2. aasta keskmine kuu sissetulek oli 508,17 eurot (kd I, tl 57-59). Lisaks tuleb temal tasuda kriminaalasjas tekkinud menetluskulud, sh moodustab sellest tema lepingulise kaitsja kulud 18 277,04 eurot. Arvestades seda, oleks L. Valdsonil äärmiselt keeruline tasuda veel lisaks rahalist karistust ilma, et see mõjutaks tema igapäevast majanduslikku olukorda olulisel määral.
3. Kohus mõistab L. Valdsoni süüdi selles, et tema kasutas kahel erineval korral füüsilist vägivalda V.A suhtes. Nii lõi ta üks kord, s.o
4. aasta maikuus, kannatanut korduvalt rusikatega vastu pea piirkonda, ning teine kord lõi teda rusikatega pea piirkonda, kiskus teda juustest ja tõukas teda, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja murdis õlavarreluu. Kohtu hinnangul jääb L. Valdsoni süü suurus keskmise lähedale. Kannatanule tekitati küll luumurd, kuid arvestades vigastuse paranemise aega, ei saa seda pidada tagajärge väga raskeks. Valu tekitamine aga on süüteokoosseisu kergem alternatiiv. 15
5. Karistust kergendava asjaoluna esineb

§ 57lg 1 p 1 mõttes abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist.

Kannatanu ja süüdistatav on mõlemad kinnitanud, et L. Valdson aitas kannatanu püsti pärast seda, kui kannatanu oli tema tõukamise järel kukkunud trepile. Tegemist oli vahetult pärast süüteo toimepanemist abi andmisega. 68. Karistust raskendava asjaoluna esineb

§ 58p-s 3 sätestatud alternatiiv süüteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes.

V.A oli süütegude toimepanemise ajal 87- aastane (sünd

1. veebruar 1935). Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne (2021, § 57, komm p 9) käsitleb kõrges eas isikut nii karistust kergendava kui ka raskendava asjaolu juures samamoodi (nii viitab § 58 kommentaar just §-i 57 kommentaarile) – kõrges eas inimene võib olla rauk (vanem kui 75 aastat) või isik, kes on jõudnud oodatava keskmise eluea lähedale (nt on 79 aasta vanune). Samas on peetud kõrges eas inimeseks ka vanaduspensioniealist inimest (vt RKKK 3-1-1-93-12, p 9.2.). Naiste oodatav eluiga oli
2. aastal 83,1 aastat (vt https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/tervis/oodatav-eluiga). Kohus asub seisukohale, et V.A on igal juhul eakas inimene, arvestades tema vanust. Ka ei ole alust kahelda, et süüdistatav teadis, et kannatanu on eakas inimene – sellele ei ole kohtus ka vastu vaieldud.
3. Küsitav on, kas karistust kergendava asjaoluna esineb kaitsja poolt viidatud

§ 57lg 1 p 7, s.o süüteo toimepanemine kõrges eas inimese poolt.

Riigikohus on eelviidatud lahendis öelnud, et vanaduspensioniealist inimest saab pidada kõrges eas inimeseks. Tartu Ringkonnakohus on kriminaalasja nr 1-23-6041

1. mai
2. a otsuse p-s 11 selgitanud, et riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt tekib õigus vanaduspensionile hiljemalt
3. eluaastaks ning leidnud, et 1957ndal aastal sündinud isik on

§ 57lg 1 p 7 tähenduses kõrges eas isik.

Süüdistatav oli kuritegude toimepanemise ajal vastavalt 65- ja 66-aastane. Arvestades eeltoodut leiab kohtukoosseis, et L. Valdsoni puhul esineb

§ 57

lg 1 p-s 7 sätestatud kergendav asjaolu, s.o süüteo toimepanemine kõrges eas isiku poolt. 70. Arvestades seda, et L. Valdson täitis kaks erinevat

§ 121

lg-s 2 sätestatud kvalifikatsiooni, tema suhtes esineb kaks kergendavat ja üks raskendav asjaolu, tema põhjustatud tagajärjed ei olnud väga rasked ning ta on varasemalt karistamata isik, on võimalik karistada teda ühe aasta pikkuse vangistusega. Kohtu hinnangul vastab see karistuse mõistmise eesmärkidele ning aitab tagada ka edaspidi L. Valdsoni õiguskuulekust. 71. Kuigi prokurör esitas taotluse

§ 74sätete kohaldamiseks, leiab kohus, et selleks vajadust ei ole.

Kohtu hinnangul on põhjendatud kohaldada L. Valdsoni suhtes

§ 73alusel tingimisi vangistust ilma käitumiskontrolli nõuete kohaldamiseta.

Süüdistataval ei ole ühtegi kehtivat karistust – ei väärteo- ega ka kriminaalkaristust. Seega on ta suutnud käituda senini õiguskuulekalt. Kuigi L. Valdsoni käitumine oli tõenäoliselt ajendatud vihast või suurest ärritusest, ei leia kohtukoosseis, et temale tuleks määrata vastavasisulises sotsiaalprogrammis osalemine. Tegemist on juba piisavalt elanud inimesega, kelle mõjutamiseks või muutmiseks ei ole sellistel programmidel nii suurt mõju. Lisaks ei ole vaidlust selles, et süüdistatav suhtleb tihtipeale erinevate eakate inimestega ning teadaolevalt probleeme esinenud ei ole. Ka on kohtul usk, et L. Valdson on teinud oma järeldused ning kriminaalmenetluse läbiviimine ja karistuse mõistmine on muutnud tema mõtteviisi – ta tahab ja soovib edaspidi käituda õiguskuulekalt. Arvestada tuleb L. Valdsonil sellegagi, et kohus määrab temale katseaja, mille jooksul ta ei tohi uusi tahtlikke kuritegusid toime panna. Vastasel juhul võidakse pöörata käesoleva otsusega mõistetud karistus täitmisele juba reaalse vangistusena. 16 72. Kohtu hinnangul on põhjendatud määrata katseajaks 1 aasta 3 kuud, millise aja jooksul saab L. Valdson näidata, et ta on mõistetud karistusest õppust võtnud ja edaspidi enam kuritegusid toime ei pane. 73. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus L. Valdsonile

§ 121

lg 2 p-de 1 ja 3 alusel 1 aasta pikkuse vangistuse.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata ning täielikult täitmisele pööramata, kui L. Valdson ei pane 1 aasta 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest. (III)

1. Kannatanu V.A taotles kohtuistungil L. Valdsonile lähenemiskeelu kohaldamist. Kannatanu palub lähenemiskeeldu kohaldada nii, et L. Valdson ei või temale füüsiliselt läheneda. Tal on hirm, et L. Valdson võib tema suhtes veel vägivalda kasutada ja ta kardab. Kannatanu ei saanud aru, miks L. Valdson teda peksis. Sidevahendite osas lähenemiskeeldu ei pidanud kannatanu vajalikuks.
2. Prokurör toetas kannatanu taotlust ning palus KrMS § 3101 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 alusel kohaldada L. Valdsonile lähenemiskeeldu V.A suhtes 3 aastaks. Sealhulgas palub prokurör keelata L. Valdsonil läheneda kannatanu elukohale lähemale kui 150 meetrit, viibida avalikes kohtades ja muudes avalikes kohtades kannatanule lähemal kui 50 meetrit ning suhelda kannatanuga nendes kohtades.
3. Kaitsja hinnangul ei ole taotlus põhjendatud.
4. KrMS § 3101 lg 1 sätestab, et kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Kohtul on olemas kannatanu taotlus ning kannatanu suhtes on toime pandud isikuvastased kuriteod. Seega on formaalsed eeldused lähenemiskeelu kohaldamiseks täidetud.
5. Kohtukoosseisu hinnangul ei ole lähenemiskeelu kohaldamine vaatamata sellele sisuliselt põhjendatud. VÕS § 1055 lg 1 kohaselt, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.
6. Kohtule teadaolevalt ei ole L. Valdsonile kriminaalmenetluse läbiviimise ajal ajutist lähenemiskeeldu kohaldatud. Viimasest kuriteosündmusest on kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud peaaegu kaks aastat. Selle aja jooksul ei ole süüdistatav kannatanule lähenenud ega kohtule teadaolevalt temaga suhelnud. Samuti ei ole esinenud ühtegi vägivallaintsidenti – ei vaimset ega ka füüsilist. Arvestades seda, et mõlemad isikud elavad XXXl, mis on suhteliselt 17 väike asula, ning viimase kahe aasta jooksul ei ole probleeme tekkinud, ei ole tõenäoline, et ka edaspidi ilma lähenemiskeeldu kohaldamata osutub süüdistatav kannatanule ohtlikuks.
7. Kohus mõistab, et kannatanu kardab, kuna tema üleelamised olid hirmutavad. Kannatanu sõnul käitus L. Valdson ettearvamatult ja seetõttu on tal hirm. Samas ei ole võimalik ainuüksi sellest tulenevalt lähenemiskeeldu kohaldada. Selleks peab esinema reaalne oht, et L. Valdson võib ka edaspidi jätkata samalaadse käitumisega. Süüdistatava käitumine praegusel hetkel sellele ei viita.
8. Eelnevast tulenevalt jätab lähenemiskeelu kohaldamiseks. kohus rahuldamata V.A taotluse L. Valdsonile (IV)
9. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.
10. L. Valdsoni menetluskuludeks on ekspertiisikulu 61 eurot (kd I, tl 46), kohtueelses menetluses riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu 336,23 eurot (kd I, tl 60-63, 98-100) ning kannatanu sõidukulud 6,53 eurot. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel lisandub süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kohtuotsuse kuulutamise ajal on sundraha suuruseks 1329 eurot. Seega on süüdistatava ülaltoodud menetluskulud kokku 1732,76 (403,76 +1329) eurot.
11. KrMS § 180 lg 3 alusel võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitab süüdimõistetu ositi. Kohtu hinnangul ei ole L. Valdson võimeline tasuma kõiki menetluskulusid ja seda ühe korraga. Tegemist on pensioniealise isikuga, kes kohtuvaidlustes avaldas mh, et temal ei ole enam isegi elukohta. Arvestades tema
12. aasta igakuist sissetulekut, mis keskmiselt oli 508,17 eurot, ning ka valitud kaitsjale makstud tasu suurust, on ilmne, et kõigi riigi kasuks väljamõistetavate menetluskulude tasumine käiks L. Valdsonile üle jõu. Kohus leiab, et L. Valdsonilt kuulub väljamõistmisele sundraha 1329 eurot. Ülejäänud menetluskulud, s.o ekspertiisikulu, määratud kaitsjale makstud tasu ja kannatanu sõidukulu, summas 403,76 eurot jäävad riigi kanda.
13. Kohtukoosseis peab põhjendatuks anda L. Valdsonile võimalus tasuda sundraha 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
14. Lisaks eelnevale esitas süüdistatava kaitsja taotluse menetluskulude hüvitamiseks ja menetluskulude nimekirja (kd I, tl 149-167). Kokku on lepingulise kaitsja tasu suuruseks 18 277,04 eurot, tunnihinnaks on 180 eurot, millele lisandub käibemaks.
15. Kaitsja palus isiku süüdimõistmisel kõigi menetluskulude, sh lepingulise kaitsja kulude, jätmist 50% ulatuses riigi kanda. Prokurör leidis, et see ei ole põhjendatud. Kohus nõustub siinkohal kaitsjaga selles, et kuna tõendamist ei leidnud

§ 118

lg 1 p-s 2 sätestatud kuritegu, vaid kohus mõistis isiku süüdi kergemas kuriteos, on vähenenud sellega ka L. Valdsoni süüditunnistamise ulatus. Seda mõtteviisi toetab Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsuse, kriminaalasi nr 1-20-470, p-s 29 märgitu, et olukorras, kus kohus tuvastab kuriteo asjaolud sellisel kujul, et kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistusest tulenevaga oluliselt tagasihoidlikumaks, võib see mõjutada ka menetluskulude jaotust. KrMS 18 § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus.
3. Kohus leiab, et kaitsjatasu tunnihind on põhjendatud ning see vastab kehtivale tavapärasele turuhinnaline. Selles osas kohtul etteheiteid ei ole. Küll ei pea kohus võimalikuks hüvitada lepingulise kaitsja kuludest nii suurt summat nagu kaitsja seda taotles. Kohtukoosseisu hinnangul on põhjendatud mõista Eesti Vabariigilt L. Valdsoni kasuks valitud kaitsjale makstud tasu summas 2000 eurot, millele lisandub käibemaks 440 eurot, s.o kogusummas 2440 eurot. Ennekõike arvestas kohus sellega, et kuigi süüditunnistamise ulatus vähenes ning L. Valdson mõisteti süüdi esimese astme kuriteo asemel teise astme kuriteos, jäid konkreetse kuriteo tehiolud peamiselt samaks. Küll pidi kaitseõiguse teostamiseks kaitsja tegelema ka konkreetselt selle osaga süüdistusest, mis puudutas

§ 118lg 1 p-i 2.

1. Ülejäänud osa valitud kaitsjale makstud tasust, s.o 15 837,04 eurot koos käibemaksuga, jääb L. Valdsoni enda kanda. (V)
2. Kriminaalasja materjalide juures on üks CD-plaat, millel Häirekeskusele tehtud kõnesalvestis (kd I, tl 54). KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel tuleb nimetatud CD-plaat jätta kriminaaltoimiku materjalide juurde. (allkirjastatud digitaalselt) Sandra Kallas kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Anne Paas rahvakohtunik Raik Matekainen rahvakohtunik 19