Obsah (14)

§ 436§ 366§ 657§ 551§ 456§ 652§ 229§ 230§ 238§ 268§ 232§ 233§ 173§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 436

lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 rikkudes ning VÕS § 139 lg-t 1 ja § 127 lg-t 2 ebaõigesti kohaldades leidnud, et 200-eurone mittevaralise kahju hüvitis on asjaolusid arvestades õiglane ja kohane, kuna asjas on tõendamist leidnud asjaolu, et hageja oli temale põhjustatud kahjus suuresti ise süüdi. Sedavõrd madala hüvitise väljamõistmine ei ole kooskõlas Riigkohtu praktikaga. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hagejal oleks esinenud „enesekahjustamise tahtlus“. Pigem võib möönda, et kahjustused (koerte kakluse vahele minemine) oli tingitud äärmisel juhul hooletusest ning hageja ei näinud ette, et koerte vahele sekkumine võinuks hagejale sedavõrd suuri kahjustusi ja kannatusi põhjustada. Maakohus leidis otsuses ka seda, et väiksema hüvitise väljamõistmist õigustab see, et hageja oli sündmuse hetkel alkoholijoobes. Hageja sellega ei nõustu. Isegi kui hageja oli sündmusele eelnevalt alkoholi tarvitanud, siis tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas või kui suurt rolli see hagejale tekkinud kahju osas kaasa mängis. Maakohus märkis õigesti, et kui kostja koerad oleksid olnud nõuetekohaselt rihmastatud, oleks tekkinud olukord suure tõenäosusega olemata olnud. Hageja arvates on see põhiline asjaolu, mis õigustanuks maakohtul suurema hüvitise väljamõistmist. Maakohtu järeldus, et hageja tekitas endale ise kahju, hüpates koerte rüselusele vahele, on tõendamata. Maakohus tugines tunnistaja A.A. ütlustele, kuid neist nähtub, et tunnistaja (ega ka kostja) ei näinud intsidendi asetleidmist vahetult pealt. Tunnistaja ja kostja jõudsid sündmuspaigale alles siis, kui intsident oli jõudnud juba aset leida, ning asusid seejärel tagajärgedega tegelema – rihmasid tooma ning kostja koeri ära tõmbama. Tunnistaja ütlustest ei tulnud välja põhiasi, et kes keda ründas ja kes keda ei rünnanud. Kuna maakohus jättis hageja menetlusõigust rikkuvalt vande all ülekuulamata, taotles hageja enese vande all ülekuulamist ringkonnakohtus. 5 4.2. Maakohus oleks pidanud mõistma kostjalt välja kõik ravikulud, sh hageja koera ravile kulunud 126,80 eurot. Maakohtu seisukoht, et nahapõletik on suviti koertel sagedasti esinev tervisehäda, pole tõendamist leidnud ja kostja pole menetluses sellist vastuväidet ka esitanud. Eluliselt on usutav, et hageja käis koera arsti juures ravimas just seetõttu, et hageja koer sai kostja koertelt vigastada. Eluliselt ei ole usutav, et hageja koeral ei tekkinud rüseluse käigus vigastusi või et hageja koer tekitas need enesele ise. Maakohtu seisukoht kohtueelsete õigusabi kulude vajalikkuse osas on vastuolus valitseva kohtupraktikaga. Käesolev menetlus on ilmseks tõestuseks sellest, et hageja ei oleks ilma vastavate õigusteadmisteta lepingulise esindajata kostjalt midagi saanud. Kohtueelsete õigusabikulude nõude esitamisel tuleb tõendada kahju hüvitamise üldiseid eeldusi VÕS § 115 lg 1 järgi. 5. Kostja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust hagi ega apellandi taotluste rahuldamiseks. Hagejal oli võimalus valida, kas nõuda kohtu kaudu mittevaralise kahju hüvitamiseks temale sobivat hüvitise summat või jätta hüvitise suurus

§ 366alusel kohtu valida.

Hageja tegi menetluses valiku viimase alternatiivi kasuks. Kuivõrd maakohus on mittevaralise hüvitise osas hageja nõude rahuldanud ning ei ole selles osas otsuse tegemisel rikkunud seaduse nõudeid, ei ole apellatsioonimenetluses võimalik rahuldada hageja soovi kohtu äranägemisel, kuid hagejale sobiva suurema ja avaldamata suuruses, hüvitise väljamõistmiseks. Kohtumenetluses on täielikult tõendamata hageja nõude rahuldamise kõige olulisem eeldus – et hagejat ründas ja hagejale tekitas tervisekahjustusi kostja koer. Hageja sai tervisekahjustusi üksnes omaenese vaba valiku ja tegevuse tulemusel. Hageja sekkumine ei lõpetanud rüselust ega lahendanud midagi. Küll aga suurendas hageja sekkumine vigastada saamise riski, mis ka hageja jaoks realiseerus. Asjas on tõendatud, et hageja tarbis alkoholi. Üldteada on tõsiasi, et alkoholi tarvitanud isiku riski hindamise võime on eluohtlikult väär. Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, miks maakohus ei pidanud võimalikuks lahendada asja nii, nagu tegi seda Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-20-13636, kus kohus jättis rahuldamata kõik hageja (kannatanu) nõuded, mis tulenesid kostja koera poolt hageja ründamisest. Kohtupraktika ja regulatsioon sarnastes asjades ei toeta oluliselt suuremate hüvitiste väljamõistmist, kui maakohus seda tegi. Näiteks liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 32 lg 2 ja § 32 lg 3 p 1 järgi eeldatakse, et kerge tervisekahjustuse või kehavigastuse korral on mittevaralise kahju suurus 100 eurot, tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse (TOKVS) § 19 lg 4 kohaselt väikese tervisekahjustuse või kehavigastuse korral mittevaralise kahju hüvitist ei maksta. Hagiavaldus mittevaralise kahju tekkimise eest hüvitise saamiseks tuleb jätta täielikult rahuldamata. Kuna hageja on apellatsioonkaebuses palunud tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi osaliselt rahuldas, kuulub ringkonnakohtus hindamisele maakohtu otsus nii hagi rahuldatud kui ka rahuldamata jäetud osas. Hageja ravikulude nõue tuleb jätta täielikult rahuldamata. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja on selles osas nõude esitanud, on hageja sellest nõudest 27. augusti 2024 kohtuistungil loobunud. Hageja hüvitise nõue kohtueelsete õigusabikulude eest hüvitise saamiseks on täielikult põhjendamata. 6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistatud osas ise uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvisena 173,81 eurot, kohtueelsete õigusabikulude hüvitisena 1080 eurot ja mittevaralise kahju hüvitisena 2500 eurot. Viivist tuleb arvestada põhinõudelt 3753,81 eurot. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ja jätab poolte menetluskuludest 80% kostja ja 20% hageja kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata.

1. Maakohus tuvastas ja asjas ei ole vaidlust selles, et poolte koerad läksid
2. juunil 2023 avalikus kohas Rakveres, Kreutzwaldi 30 omavahel kaklema, mille tagajärjel sai hageja hagis nimetatud kehavigastused. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja koer oli rihmastatud, kostja kaks koera rihmastatud ei olnud. Kõikidel koertel puudusid suukorvid. Maakohus tuvastas, et pooli tuleb käsitleda suurema ohu allika valdajatena. Kostja jättis koerad rihmastamata, millise tegevuse (tegevusetuse) ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning kostja vastutab tekkinud olukorra eest VÕS § 1056 lg 1 ja § 1060 järgi.
3. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 551lg 1).

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus tuvastas kostja õigusvastase käitumise ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana (kahjuna) 223,50 eurot, samuti viivise sellelt rahasummalt alates 15. veebruarist 2024 (hagi esitamisest) kuni põhivõla tasumiseni. Maakohtu otsus on selles osas ka jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

Seega on põhjendamatud kostja väited vastuses apellatsioonkaebusele, et ringkonnakohtus kuulub apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsus kontrollimisele nii hagi rahuldatud kui rahuldamata jäetud osas. Maakohtu otsust tema vastu esitatud hagi rahuldamise osas sai kostja vaidlustada üksnes apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitamisega, mida kostja ei ole teinud. Neil asjaoludel ei saa ringkonnakohus jätta hagi täielikult rahuldamata.

1. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse tema kasuks välja mõistetud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise suuruse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust selles osas.
2. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (

§ 652lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist nii hagejale kahju põhjustanud sündmuse käigu tuvastamisel kui ka varalise ja mittevaralise kahju suuruse hindamisel. Asja materjalidest on teada ja selles ei ole vaidlust, et koerte kaklust, mille käigus tekkis hagejal tervisekahjustus, nägid kas osaliselt või täielikult pealt kolm isikut: hageja, kostja ja kostja elukaaslane. Viimase isiku kuulas maakohus kostja taotlusel üle tunnistajana. Maakohus tuvastas sündmuse (koerte kaklus) käigu üksnes tunnistaja ütluste alusel, jättes tähelepanuta hageja väited, et tunnistaja ja kostja sündmuse algust ei näinud, kuivõrd nad viibisid sel ajal sündmuskohast 50 m eemal kaubiku juures. Hagejal on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormis. Hageja soovis sündmuste käiku tõendada muude tõendite puudumisel enda vande all antud seletusega, mis on lubatud tõendi liik (

§ 229lg 2).

Maakohus jättis hageja selle taotluse rahuldamata, leides, et tõendeid on piisavalt. 7 Ringkonnakohus märgib, et tõendite esitamisel ja kogumisel on kohtul väga oluline roll. Kuigi tõendite esitamine on menetlusosaliste kohustus (

§ 230lg 1), on tõendi uurimiseks vajalik, et kohus tõendi vastu võtaks.

Kohus saab uurida ja otsuses hinnata ainult neid tõendeid, mis on kohtu poolt eelnevalt vastu võetud (

§ 238

). Maakohus jättis hageja tõendamiskoormusega tõendite vastuvõtmisel arvestamata. 11. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tuvastatud asjaolude alusel on selge, et hageja oli ainus isik, kes kahju tekitanud sündmuse juures algusest lõpuni viibis, tuleb hageja üle kuulata vande alla kohtu algatusel.

§-s 268 1 sätestatud võimaluse eesmärgiks on muu hulgas vältida olukorda, kus tõendamiskoormuseta poolel oli kaasas keegi, keda saab tunnistajana üle kuulata,

§ 268

võimaldaks tal samas aga välistada tõendamiskoormusega poole vande all ülekuulamise, saades seega põhjendamatu eelise menetluses (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, § 2681 komm 3.1). Kuivõrd maakohus on tõendite kogumisel ja uurimisel rikkunud menetlusnorme, rahuldas ringkonnakohus hageja taotluse ja kuulas poolte võrdsuse tagamiseks vande all üle mõlemad pooled. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et kuivõrd kostja jättis koerad rihmastamata, vastutab ta hagejale tekitatud kahju eest. Samas on pooltel vaidlus hageja kahju suuruse üle, mistõttu tuleb ringkonnakohtul uuesti tuvastada koerte kakluse käik ja hageja ning kostja käitumine kakluse kestel.

1. Hageja vande all antud seletuse kohaselt jooksid mõlemad kostja koerad hageja koera kallale, üks nendest ründas hageja koera, haaras kõrist kinni. Hageja kaitses oma koera, et ta pureda ei saaks. Hageja koeral oli kaelarihm, jalutusrihm ja ka traksid, millest hageja koera kinni hoidis ja oli oma koera peal. Hageja ei saanud oma koera teisest koerast lahti tõmmata, kuna teine koer oli tema küljes hammastega kinni. Kuna kostja koeral ei olnud rihma, siis ei saanud kostja oma koera kohe kaklusest eemaldada ja ta sai oma koera ära võtta alles siis, kui talle rihm toodi. Rihmad olid autos, auto oli 50 meetri kaugusel. Kõik hageja vigastused tekkisid koerte tõrjumisel. Hageja ei eita, et ta oli sel õhtul tarvitanud alkoholi (paar purki lahjat longerot).
2. Kostja andis vande all seletuse, et koerad eemaldusid kaubiku juurest enne, kui ta jõudis neile rihma panna. Kaubik oli pargitud nii, et kaubiku juurest ta ei näinud, kuidas sündmus algas. Kostja ja tema elukaaslane jooksid koertele järgi. Vahe oli 50–60 meetrit. Sündmuskohale jõudes nägi kostja, et üks tema koertest Hunt oli hageja koera hammaste vahel ja hageja koer hammustas Hundi koonu. Hageja ise oli oma koera all selili vastu maad ja hoidis oma koeral ümber kere kinni, klammerdus koera külge. Teist kostja koera hoidis kinni tema elukaaslane. Kostja ei suutnud ilma rihmata oma koera kaklusest ära tõmmata, see õnnestus alles siis, kui ta kaubiku juurest kaelarihma tõi. Kui kostja esimest korda kohale jooksis, siis tal rihma ei olnud, see oli maha visatud kaubiku juurde. Rüseluse ajal kostja ja elukaaslane hüüdsid hagejale, et viimane tuleks sealt ära, et siis on lihtsam koeri kätte saada, kuid hageja ei kuulanud neid ja ära ei tulnud. Elukaaslane vaatas pärast hageja koera üle, koeral vigastusi ei olnud, koer oli suur ja paksu karvaga.
3. Ringkonnakohus märgib, et poolte ja tunnistaja ütlustest saab selgelt järeldada, et kostja koerad olid rihmastamata ja eemaldusid kaubiku juurest enne kostjat ja tunnistajat. Koerte kakluse algust kostja ja tunnistaja ei näinud, mistõttu ei saa nad ka anda selle kohta ütlusi. Hageja vande all antud seletusega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kostja koer või koerad ründasid hageja koera esimesena. Hageja vande all antud seletus ei tõenda, et kostja koerad ründasid ka teda, seega on vastav hageja väide hagiavalduses jäänud kohtumenetluses tõendamata. 8 Ringkonnakohus märgib, et alates ajast, mil kostja ja tunnistaja jõudsid kaubiku juurest sündmuskohale, on poolte vande all antud seletused sündmuse käigu osas suuremas osas kokkulangevad. Erinevus seisneb eelkõige selles, et hageja seletuse järgi ründas kostja koer tema koera ja hoidis hageja koerast kinni (ja hageja kaitses oma koera), kuid kostja seletuse kohaselt hoidis hageja koer kinni kostja koerast (Hunt). Ka tunnistaja ütluste kohaselt hoidis hageja koer kostja koera koonust kinni. Samuti kinnitasid nii kostja kui tunnistaja, et koeral Hunt olid suured vigastused, mille tõttu käidi ka veterinaari juures. Kuivõrd hageja külastas kaks päeva pärast rüselust koeraga loomaarsti, kes hageja koera koonul ja näos vigastus ei tuvastanud, leiab ringkonnakohus tõendeid kogumis hinnates, et vähemalt teatud aja hoidis hageja koer kakluse ajal kostja koera koonust kinni. Pooled ega tunnistaja ei ole andnud täpseid ütlusi hageja kehavigastuste tekkemehhanismi kohta, kuid vaieldamatu on see, et need tekkisid hageja sekkumise tõttu koerte kaklusesse ja selle käigus. Ringkonnakohus märgib, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, milline koer just hageja vigastused põhjustas ning seda ei ole võimalik asjas kogutud tõendite alusel täpselt tuvastada. Maakohtu seisukoht, et see pidi olema hageja enda koer, on oletuslik ega põhine tõenditel. Koerte kaklus sai tuvastatud asjaoludel võimalikuks üksnes seetõttu, et kostja koerad olid rihmastamata ja eemaldusid kostja nähtavusalast. Hageja soov kaitsta selles olukorras oma koera ei olnud õigusvastane. Kostja enda seletuse kohaselt võimaldas koerte kakluse lõpetada üksnes koera rihmastamine ja rihmast koera tõmbamine. Seega on hagejal tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja õigusvastase käitumisega.
4. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagejal tekkinud varaline kahju kuulub poolte vahel jagamisele, kuivõrd hageja on enda tegevusega endale kahju tekitamist soodustanud. Ringkonnakohus on eelnevalt juba tuvastanud, et selline maakohtu hinnag hageja tegevusele ei ole kooskõlas uuritud tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et kostja on vastutav kogu hagejale tekitatud ja tõendatud varalise kahju eest, sest asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annavad aluse VÕS § 139 sätete kohaldamiseks. VÕS § 139 lg 3 järgi isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist sama paragrahvi lg 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Maakohus ei ole otsuses märkinud, et peab hageja käitumist koerte kakluse ajal tahtlikuks või raskelt hooletuks. Selliseid asjaolusid ei ole välja toodud ka kostja vastuväidetes hagile või apellatsioonkaebusele ning seda ei saa ringkonnakohus järeldada ka uuritud tõenditest. Asjaolu, et hageja ei toiminud kostja rihmastamata koeri tõrjudes vastavalt kostja ja tunnistaja juhistele ega tõmmanud oma koera rihmast eemale, kuna kostja koerad olid rihmastamata, ei ole käsitletav tahtluse või raske hooletusena endale kahju tekitamisel. Mittvaralise kahju hüvitise väljamõistmisel VÕS § 139 nagunii ei kohaldu, kuigi kannatanu omaosalust saab arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 kohaselt (vt RKTKo 3-2-1-54-07 p-d 11 ja 14; 3-2-1-85-08 p 14).
5. Ringkonnakohus rahuldab hageja varalise kahju nõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja varalise kahjuna 173,81 eurot. Kulu on põhjuslikus seoses kostja poolt loomapidaja kohustuste rikkumise ja hagejal kahju tekkimisega. Hageja nõue jääb 14,78 euro ulatuses rahuldamata arvutusvea tõttu. Hageja on kahju arvestuses käsitlenud ühte arvet (salv, side, tampoonid dtl 29–30) kaks korda. Maakohus pidas hageja põhjendatud kuludeks vastuvõtu tasu 3x5, kokku 15 eurot ja ravimite kulu 17,23 + 14,78, kokku 32,01 eurot. Kostja ei ole maakohtu otsust nende kulude põhjendatuse osas vaidlustanud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ka hageja koera ravikulusid 126,80 eurot (dtl 25). Maakohus jättis selle kulu kostjalt välja mõistmata põhjusel, et tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud hageja koeral pärast sündmust ühtegi nähtavat vigastust 9 ning eluliselt ei ole usutav, et hageja koeral kaks päeva hiljem tuvastatud nahapõletik saab olla seotud
6. juuli 2023 sündmusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja koera vigastuste hindamisel eksinud tõendite igakülgse ja täieliku hindamise nõude vastu (

§ 232lg 1).

Ringkonnakohtu istungil andis hageja vande all ütlusi, et järgmisel päeval pärast sündmust oli tema koera esimene käpp paistes ja ta lonkas, mistõttu hageja läks koeraga arsti juurde. Arst ajas karva ära ja uuris koera. Veterinaari

1. juuli 2023 arvega nr RA - 11230007505 on tõendatud, et hageja koer käis veterinaari vastuvõtul, kus koeral puhastati ja pügati nahapõletiku kolle ja määrati ravi, kulu 126,80 eurot. Asjaolu, et tunnistaja ja kostja hageja koeral välisel vaatlusel vigastusi ei tuvastanud, ei tõenda, et hageja koer ei saanud koerte kakluse käigus veterinaari poolt
2. juulil 2023 tuvastatud vigastust. Maakohtu hinnang, et nahapõletik on koertel suvel levinud, ei põhine tõenditel.
3. Maakohus on otsuses viitega kohtuistungi protokollile (dtl 124) põhjendatult märkinud, et hageja jäi kohtuistungil seisukohale, et ta nõuab tema koerale tekitatud ravikulu hüvitamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole hagist koera ravikulu osas loobunud. Kostja vastupidine seisukoht vastuses apellatsioonkaebusele ei ole põhjendatud. Kostja viide

§ 652

lg-le 7 ei ole asjakohane, kuivõrd tegemist ei ole ei asjaolu omaksvõtu ega hagi õigeksvõtmisega, mis peaks kehtima ka apellatsioonimenetluses.

1. Riigikohtu praktika kohaselt on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad ja üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (RKTKo 14.10.2014, 3-2-1-84-14, p 24; RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-79-08, p 18; RKTKo 09.02.2011, 3- 2-1-138-10, p 29; RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13, p 11). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja poolt kohtueelse õigusabi kasutamine ei olnud praegusel juhul, arvestades kostja käitumist ning hagejale igakülgse abi pakkumist, põhjendatud. Maakohus tuvastas tunnistaja ütluste alusel, et pärast juhtunut kutsus kostja hagejale kiirabi, saatis hageja koduni ja soovis hagejaga suhelda ja olukorda lahendada. Neid asjaolusid tõendab ka kostja vande all antud seletus ning kostja hoolivat suhtumist sündmuse järel ei ole eitanud ka hageja ise. Samas ei saa ainuüksi sellisest kostja käitumisest järeldada, et hageja kohtueelselt õigusabi ei vajanud ning oli võimeline ise enda õigusi kaitsma. Maakohtu otsusest ei nähtu, millist nn lahendust kostja hagejale enne hageja
2. septembri 2023 nõudekirja pakkus. Maakohus on jätnud menetlusnorme rikkudes tõendina hindamata kostja
3. septembri 2023 vastuse hageja nõudekirjale (dtl 41–43), milles kostja eitas enda kui loomapidaja vastutust hagejal tekkinud kahju eest. Kostja väitis vastuses hageja nõudekirjale, et koerad hakkasid kohtudes mürama ja teineteist ei rünnanud (asjas on tuvastatud, et kostja sündmuse algust pealt ei näinud), hoopis hageja ise otsustas koerte müramisele vahele sekkuda ja jõudu kasutada. Kostja heitis vastuses hagejale ette ka alkoholi tarbimist ning oma koera suukorvistamata jätmist, vaikides maha oma koerte rihmastamata jätmise. Selline kostja seisukoht kohtueelses menetluses on vastuolus nii ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludega hagejale kahju põhjustanud sündmuse kulgemise osas, kui ka kostja väidetega kohtumenetluses, et ta soovis asja kohtuvälist lahendust. Jättes kostja vastuse hageja nõudekirjale hindamata, jõudis maakohus ebaõigele järeldusele, et hageja oleks saanud ka ise oma õigusi kaitsta ning kohtueelse õigusabi kasutamine ei olnud vajalik.
4. VÕS § 128 lg 3 järgi on varaliseks kahjuks ka kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks vajalikud mõistlikud kulud. Hageja nõuab kohtueelse õigusabikuluna kostjalt 1980 euro (sh käibemaks) välja mõistmist. Selle kahju tõendamiseks esitas hageja õigusabi osutaja aruande. Advokaadibüroo EMERALDLEGAL osutas hagejale õigusabi 9h 10 min 10 ulatuses tunnihinnaga 216 eurot/h käibemaksuga ja koostas hageja nimel nõudekirja kostjale (ajakulu 3h 50 min), samuti tegi päringu Eesti Energiale valvekaamaera salvestiste saamiseks ja muid toiminguid (sh suhtles kliendiga ja analüüsis õiguspraktikat, dtl 31). Ringkonnakohus leiab, et hageja kohtueelne õigusabikulu ei olnud kogu ulatuses vajalik ja mõistlik. Nõudekirja koostamise seisuga oli hageja kohtueelse õigusabi kulu suurus 1080 eurot (dtl 36). Ringkonnakohus leiab, et pärast kostja
5. septembri
6. aasta vastust (milles kostja oma vastutust ei tunnistanud ja kompromissi ei pakkunud) oli hagejal piisav alus pöörduda hagiga kohtu poole, kohtueelsete kulude suurendamine selles olukorras ei olnud mõistlik. Ringkonnakohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja kasuks kohtueelsete õigusabikuludena 1080 eurot. Õigusabi on osutatud keskmisele tunnitasule lähedase määraga ja nõudekirja koostamiseks vajalikus ulatuses. Kulu on põhjuslikus seoses kostja poolt loomapidaja kohustuste rikkumise ja hagejal kahju tekkimisega.
7. Hageja vaidlustab maakohtu otsust ka kostjalt tema kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju suuruse osas. 20.
8. Hageja jättis mittevaralise kahju hüvitise suuruse

§-s 366 ette nähtud võimalust kasutades märkimata, paludes enda kasuks välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Maakohus mõistis kostjalt hagejale mittevaralise kahju hüvitisena välja 200 eurot. Riigikohus on varasemas praktikas (näiteks RKKKo nr 1-20-2338/33; RKTKo nr 3-2-1-1813, p 22; nr 3-2-1-142-16, p 15) asunud seisukohale, et selline haginõue piirab kannatanu võimalust vaidlustada kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurust. Hagejal on õigus vaidlustada kohtuotsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. Kostja leiab, et hagejal puudub õigus tema kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse vaidlustamiseks. 20.2. Ringkonnakohus märgib, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja

§ 233lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.

Just seetõttu võimaldabki

§ 366

nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning üldiste võrdsuspõhiõiguste tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st eeldatavat „valu suurust“ (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14; nr 3-2-1-85-08, p 13). Kohtul tuleb mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramisel kohtuotsuses määrata kindlaks kahju arvestamise meetod ja esitada kohtulahendis kaalutlused, kuidas kohus on konkreetse kahju suuruseni jõudnud. Maakohtu otsus sellele nõudele ei vasta. Maakohus leidis, et hageja kehavigastus ei toonud kaasa tema elukorralduse olulist või pikaajalist muutust või muud negatiivset tagajärge, mis tingiksid keskmisest suurema hüvitise määramise, samuti võttis maakohus arvesse hageja enda hooletut ja ebamõistlikku käitumist. Millisest võrreldavast keskmisest hüvitisest maakohus seejuures lähtus, maakohtu otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus on tuvastanud hagejale kahju tekitanud sündmuse asjaolud ebaõigesti, rikkus maakohus hageja tervisekahjustusi arvestades kohtu diskretsiooni piire ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. Seega on hagejal õigus vaidlustada maakohtu otsus ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. 11 20.

1. VÕS § 128 lg 1 järgi kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju, milleks sama paragrahvi lõike 5 järgi on eelkõige kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikule tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Osundatud sätte alusel hüvitise saamiseks ei pidanud hageja tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab tema tervise kahjustamise eest. Hüvitise suurus oleneb mh tervisekahjustuse raskusest (vt ka RKTKo 2-21-5449 p 15). Samas peab kohus arvestama ka rikkumise raskust ja ulatust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Praegusel juhul tuleb kohtul arvesse võtta kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, milleks praegusel juhul on kostja kui loomapidaja hoolsuskohustuse täitmata jätmisest tulenev hageja tervise kahjustamine. Asjas ei ole vaidlust, et koerte tüli käigus, enda koera kaitsmise eesmärgil sai hageja järgmisi tervisekahjustusi: käe kolmanda sõrme distaalse faalanksi osaline amputatsioon, vasaku kõrvalesta rebitud haav, lisaks mitmed hammustused ning haavad vasemal küünarvarrrel ja käelabal. Hageja väitel oli kogemus talle väga traumeeriv, põhjustas suuri füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Ringkonnakohus leiab, et hageja käitumine enda koera kaitsmisel ei olnud kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega vastuses apellatsioonkaebusele (p 11.33), et hagejal endal kahju tekkimine on täielikult hageja enda käitumise tagajärg. Hagejale põhjustas kahju kostja kui loomapidaja hoolsuskohustuse rikkumine (kostja koerad olid rihmastamata), mistõttu realiseerus risk ja poolte koerad läksid kaklema, ning hageja asus kakluses põhjendatult kaitsma enda koera, mille käigus tekkis hagejal tervisekahjustus. Tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel ei oma tähtsust, milline koer täpselt hagejat vigastas, sest koerte kakluse põhjuseks oli ikkagi kostja õigusvastane käitumine. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et koerte lahutamine oli võimalik kohe siis, kui kostja oma koera Hunt rihmastas ja kaklusest välja tõmbas. Ringkonnakohtul puudub alus eeldada, et kakluse lõpetamisele oleks aidanud kaasa mõni muu viis, mida kostja ja tunnistaja oma ütluste kohaselt hagejale soovitasid, mistõttu ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ise aitas oma käitumisega kaasa temal tervisekahju tekkimisele või suurenemisele. Ringkonnakohus leiab, et kostjale ei ole eraldivõetuna ette heidetav ka see, et ta läks koeraga kodu lähedale (kodust 400 m) jalutama õhtusel ajal, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi (hageja seletuse kohaselt kaks purki lahjat alkoholi). Koerte kakluse ja hagejale kahju põhjustas kostja poolt loomapidaja hoolsuskohustuse rikkumine, hageja ei pidanud koeraga jalutama minnes eeldama, et ta satub koos oma rihmastatud koeraga koerte kaklusesse. Asjas puuduvad tõendid, et hageja sai oma koera kaitstes koerte kakluses rohkem vigastusi, kui ta oleks saanud siis, kui ta ei oleks eelnevalt alkoholi tarvitanud. 20.
2. Kostja on hageja kehavigastuse raskusastme kindlaks tegemiseks viidanud põhjendatult liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 32 lg-le 2 ja tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse (TOKVS) § 19 lg-le 2, mis mõlemad näevad ette kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise. Põhjendamatu on aga kostja seisukoht, et hageja tervisekahjustusi tuleb käsitleda kergetena, mille esinemise korral eeldatakse LKindlS § 32 lg 3 p 1 järgi mittevaralise kahju suurust 100 eurot ning TOKVS § 19 lg 4 järgi mittevaralise kahju hüvitist üldse ei maksta. Nii LKindlS alusel kehtestatud Rahandusministri
3. novembri 2024 määruse nr 24 lisa „Tervisekahjustuste raskusastmete tunnused“ p 3 järgi kui ka TOKVS alusel kehtestatud 12 Terviseministri
4. oktoobri 2024 määruse nr 37 lisa „Tervisekahjustuste ja kehavigastuste raskusastmed ja iseloomulikud tunnused“ p 3 järgi tuleb ühe sõrme täielik või osaline kaotus kvalifitseerida keskmise raskusega raskemaks tervisekahjustuseks. Keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse korral on mittevaralise kahju minimaalne hüvitis LKindlS § 32 lg 2 p 3 järgi 3000 eurot ja TOKVS § 19 lg 3 p 2 järgi 2000 eurot. 20.
5. Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–
6. aastal“ leidis tuvastamist, et kehavigastuse või tervisekahjustuse korral oli sel perioodil kõige suurem välja mõistetud hüvitis 12 000 eurot ning väikseim 100 eurot. Keskmine hüvitis oli 1752 eurot, mediaan 1000 eurot. Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTK nr 3-2-1-18-13 p 26; 3-2-1-80-13 p 20). Seda seisukohta ei tule aga mõista nii, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Muidu ei saakski kohtupraktika sellisel juhul edasi areneda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees (RKKK nr 1-22-5835 p 32). 20.
7. Ringkonnakohus leib, et loomapidaja vastutuse hindamisel saab kohus arvestada sellega, et muudel juhtudel samaväärse raskusega kahju tekitamise korral on seadusandja tahteks maksta mittevaralise kahju hüvitisena kannatanule ühe sõrme osalise kaotuse korral, mida tuleb hinnata keskmise raskusega raskemaks tervisekahjustuseks, vähemalt 2000 eurot. Käesolevas asjas sai hageja lisaks sõrme osalisele kaotusele ka muid tervisekahjustusi (sh vasaku kõrvalesta rebitud haav, haavad vasemal küünarvarrel ja käelabal), millega kogumis ringkonnakohus arvestab. Ringkonnakohus võtab arvesse, et kostja käitus vahetult pärast kahju põhjustanud sündmust hageja suhtes kaastundlikult ja hoolivalt (kutsus kiirabi, saatis koduni, pakkus transporti, käis sündmuskohal sõrmeotsa otsimas jms), kuid ainuüksi kostja hooliv käitumine ei saa olla aluseks vabastada kostja üldse hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisest. Ringkonnakohus peab tuvastatud asjaoludega kooskõlas olevaks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 2500 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
8. Ringkonnakohus ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda Harju Maakohtu seisukohast tsiviilasjas nr 2-20-
9. Viidatud tsiviilasjas leidis tuvastamist, et hageja sisenes kostja loata läbi värava kostja talu territooriumile, kus kostja koer teda hammustas ning hageja teadis enne talu territooriumile sisenemist, et tegu on eramaaga, kus elab koer, kes võib võõraid rünnata. Praegusel juhul jalutas hageja oma rihmastatud koeraga avalikus kohas, kui kohtuti kostja rihmastamata koertega ja koerad kaklema hakkasid. Seega ei ole nende kahe tsiviilasja asjaolud võrreldavad.
10. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb jaotada

§ 163lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, jättes osaliselt rahuldamata hageja kohtueelsete menetluskulude nõude 900 euro ulatuses. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta 80% menetluskuludest kostja ja 20% hageja kanda. 13 (allkirjastatud digitaalselt) 14