Obsah (10)

§ 113§ 4062§ 4034§ 94§ 403§ 412§ 88§ 406§ 402§ 415

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 6. mai 2025 Tsiviilasja number 2-22-150594 Tsiviilasi Reven

) § 4062 lg 1 alusel tühised. Samuti ei järginud laenuandja lepingu nr 2 ülesütlemisel

§-s 416 sätestatud piiranguid. Laenuandja rikkus kostjale laenude andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja peab eelnevat arvestades hagejale tagastama laenulepingute alusel saadud laenusummad, kokku 1000 eurot ja seadusjärgse intressi. Samas tuleb sellest maha arvata lepingu nr 1 alusel kostja poolt tasutud 119 eurot 57 senti ja lepingu nr 2 alusel tasutud 185 eurot 17 senti ning mõlema lepingu alusel makstud lepingutasu kokku 30 eurot. MAAKOHTU LAHEND 3. Maakohus rahuldas 4. märtsi 2025. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks lepingu nr 1 alusel välja põhivõla 365 eurot 43 senti, intressi 37 eurot 57 senti ja viivise põhivõlalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni ja lepingu nr 2 alusel välja põhivõla 299 eurot 83 senti, intressi 38 eurot 80 senti ja viivise põhivõlalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Laenulepingud ei ole

§ 4062lg 1 alusel tühised.

Laenulepingute krediidikulukuse määrad vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Laenuandja ei järginud lepingu nr 2 ülesütlemisel

§-s 416 sätestatud piiranguid. Lepingu nr 2 ülesütlemine on seega tühine. Leping nr 2 ei ole ülesütlemisega lõppenud. Laenuandja ei järginud kostjale laenude andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034lg-d 1 ja 2).

Laenuandja küsis kostjalt pangakonto väljavõtte ja kontrollis maksehäireregistri andmeid, ent ei hinnanud kostja maksevõimelisust õigesti. Laenuandjal ei saanud tekkida

§ 4034lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

Kostjalt tuleb

§ 94

lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg ja seadusjärgne intress. Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, on laenulepingute intressimäär

§-s 94 sätestatud seadusjärgne intressimäär (

§ 4034 lg 7).

Kostjal on seega kohustus tagastada lepingu nr 1 alusel laenusumma 500 eurot ja tasuda intressi alates

1. detsembrist 2021 kuni
2. detsembrini 2024 kokku 37 eurot 57 senti. Kostjal on kohustus tagastada lepingu nr 2 alusel laenusumma 500 eurot ja tasuda intressi
3. jaanuarist 2022 kuni
4. jaanuarini 2025 kokku 38 eurot 80 senti. Kostja ei võlgne laenulepingute alusel muid tasusid (

§ 4034lg 7 teine lause).

Pooled ei vaidle, et kostja tegi lepingu nr 1 alusel tagasimakseid 119 eurot 57 senti ja maksis lepingutasu 15 eurot. Pooled ei vaidle, et kostja tegi lepingu nr 2 alusel tagasimakseid 185 eurot 17 senti ja maksis lepingutasu 15 eurot. Kostja tehtud maksed on osaliselt arvestatud laenulepingutest tulenevate alusetute kohustuste katteks, arvestades, et kostja ei pea vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tasuma peale seadusjärgse intressi muid tasusid. Kostjal on

§ 412

lg 1, § 197 lg 1 ja § 403 4 lg 8 järgi õigus tasaarvestada enda nõuded alusetult makstud summade tagastamiseks hageja nõudega. Kostja soovib tasaarvestust. Kostja poolt alusetult tasutu tuleb seega hageja põhinõudest maha arvata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hageja õigust nõuda kostjalt

§ 113lg 1 teise aluse alusel viivise tasumist.

Võlg muutub sissenõutavaks otsuse jõustumisest. Hageja saab seega nõuda kostjalt viivist otsuse jõustumisest. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2–5 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingu nr 1 aluse põhivõlg 172 eurot 14 senti ja lepingu nr 2 alusel põhivõlg 239 eurot 97 senti ning võlgnetavatelt summadelt viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni. Kostja palub vabastada end apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu maksmisest ning jätta menetluskulud hageja kanda. Laenulepingud on

§ 4062lg 1 alusel tühised.

Laenuandja ei järginud lepingu nr 2 ülesütlemisel

§-s 416 sätestatud piiranguid. Laenuandja rikkus laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus jättis

§ 88lg 8 kohaldamata.

Maakohus on sellest tulenevalt mõistnud kostjalt hageja kasuks välja suurema põhivõla ja intressi. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja sai lepingu nr 1 alusel laenu 500 eurot ja et kostja peab tasuma selle lepingu alusel intressi 37 eurot 57 senti. Kostja maksis tagasi 365 eurot 43 senti. Kostja peab maksma lepingu nr 1 alusel hagejale 172 eurot 14 senti [500 – (365,43 – 37,57)]. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja sai lepingu nr 2 alusel laenu 500 eurot ja et kostja peab tasuma selle lepingu alusel intressi 38 eurot 80 senti. Kostja maksis tagasi 299 eurot 83 senti. Kostja peab maksma lepingu nr 2 alusel hagejale 238 eurot 97 senti [500 – (299,83 – 38,80)]. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel keelduda ning kaebus kostjale tagastada.
2. Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Praeguses asjas ei ületa hagihind hagis esitatud nõuetelt TsMS § 405 lõikes 1 sätestatud piirmäärasid. Tegemist on seega lihtmenetluse asjaga. Seadusest tulenevalt on lihtmenetluse asjades edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
3. Maakohus ei ole andnud TsMS § 637 lg 2 1 mõttes luba maakohtu otsuse edasikaebamiseks (vt ka RKTKm 1.04.2015, 3-2-1-183-14, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldanud maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõiguse normi, samuti ei hinnanud kohus ebaõigesti tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme selliselt, et see võis mõjutada lahendit. 7.
4. See, kas maakohus leidis põhjendatult, et laenulepingud ei ole

§ 4062 lg 1 alusel tühised, ei mõjuta maakohtu otsuse resolutsiooni.

Kui laenulepingud oleksid

§ 4062

lg 1 alusel tühised, peaks kostja ikkagi maksma tagasi laenulepingute alusel saadud laenusummad (

§ 4062lg 3).

Laenusummad tuleks tagasi maksta ajaks, mil kostja oleks pidanud need laenulepingute alusel tervikuna tagasi maksma (

§ 4062lg 3), s.o laenulepingu nr 1 alusel 4 21.

detsembriks 2024 ja lepingu nr 2 alusel

1. jaanuariks
2. Kostja peaks lisaks maksma laenude kasutamise aja eest

§ 94

lõikes 1 sätestatud määras intressi (

§ 4062 lg 3 teine lause).

See tähendab, et lepingu nr 1 tühisuse korral oleks kostja kohustatud hagejale tagastama laenusumma 500 eurot ja tasuma intressi

1. detsembrist 2021 kuni
2. detsembrini 2024 kokku 37 eurot 57 senti. Lepingu nr 2 tühisuse korral oleks kostja kohustatud hagejale tagastama laenusumma 500 eurot ja tasuma intressi
3. jaanuarist 2022 kuni
4. jaanuarini 2025 kokku 38 eurot 80 senti. Maakohus lähtus otsuse tegemisel samadest summadest. Kostja ei vaidlusta kaebuses nende arvestuste õigsust. Laenulepingute tühisus ei muudaks seega maakohtu otsuse lõppjäreldusi. 7.
5. Kostja väidab kaebuses, et laenuandja ei järginud lepingu nr 2 ülesütlemisel

§-s 416 sätestatud piiranguid ja rikkus laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus tuvastas need asjaolud ja lähtus neist asja lahendamisel. Kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1). Kohtuotsuse peale kaebuse esitamise esmane eeldus on samuti õiguskaitsevajaduse olemasolu, st olukord, kus kohtulahend koormab kaebuse esitanud isikut. Kaebuse esitaja õigusi ei riku üldjuhul otsus, mis on tehtud tema kasuks, ning sellises olukorras ei ole kaebuse esitajal õiguskaitsevajadust (vt RKTKo 31.03.2025, 2-17-6713/196, p 20). Kostja ei saa seega pöörduda maakohtu otsuse tühistamiseks ringkonnakohtusse, tuginedes samadele väidetele, mille ta esitas maakohtus ning millega maakohtus nõustus ja millest lähtus. Kostjal ei ole selleks õiguskaitsevajadust. 7.

1. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsus on hageja nõude arvestamise osas osaliselt ebaselge. Maakohus rikkus sellega TsMS § 436 lõiget 1 ja § 442 lõiget
2. Maakohus tuvastas nõude arvestamise eeldused piisavalt selgelt, kuid tegi nõude arvestamisel põhjendustes siiski vea. Maakohtu otsuse põhjendamisel tehtud vead ei ole, arvestades kostja apellatsioonikaebuses esitatud väiteid, samas mõjutanud maakohtu otsuse resolutsiooni. Maakohus tuvastas, et kostja sai lepingu nr 1 alusel laenu 500 eurot ja pidi selle raha kasutamise eest maksma seaduses sätestatud intressi 37 eurot 57 senti. Kostja ei vaidlusta seda kohtu järeldust. Kostja väidab kaebuses, et ta tegi lepingu nr 1 alusel tagasimakseid kokku 365 eurot 43 senti. Arvestades kostja viidet selle summa arvutuskäigule (500 – 119,57 – 15) ja muude väidete puudumist, on kostja selle summa võtnud maakohtu otsuses märgitud valest arvustuskäigust. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud maakohtus, et kostja tegi lepingu nr 1 alusel tagasimakseid 119 eurot 57 senti ja maksis lepingutasu 15 eurot. Kostja ei vaidlusta seda kohtu järeldust. Maakohus tegi hageja ja kostja nõuete tasaarvestamisel vea, kui märkis, et põhiosast saab pidada makstuks 365 eurot 43 senti (500 – 119,57 – 15). Maakohtu tuvastatud eeldustest, mida kostja ei vaidlusta, järeldub, et põhiosast saab lugeda makstuks 134 eurot 57 senti (119,57 + 15) ning maksmata osaks on 365 eurot 43 senti (500 – 119,57 – 15). Maakohus tuvastas, et kostja sai lepingu nr 2 alusel laenu 500 eurot ja pidi selle raha kasutamise eest maksma seaduses sätestatud intressi 38 eurot 80 senti Kostja ei vaidlusta seda. Kostja väidab kaebuses, et ta tegi lepingu nr l alusel tagasimakseid kokku 299 eurot 83 senti. Arvestades kostja viidet selle summa arvutuskäigule (500 – 185,17 – 15) ja muude väidete puudumist, on kostja selle summa võtnud maakohtu otsuses märgitud valest arvustuskäigust. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud maakohtus, et kostja tegi lepingu nr 2 alusel tagasimakseid 185 eurot 17 senti ja maksis lepingutasu 15 eurot. Kostja ei vaidlusta seda kohtu järeldust. Maakohus tegi hageja ja kostja nõuete tasaarvestamisel vea, kui märkis, et põhiosast saab pidada makstuks 299 eurot 83 senti (500 – 185,17 – 15). Maakohtu tuvastatud eeldustest, mida kostja ei vaidlusta, järeldub, et põhiosast saab lugeda makstuks 5 200 eurot 17 senti (185,17 + 15) ning maksmata osaks on 299 eurot 83 senti (500 – 185,17 – 15). 7.
3. Kostja etteheide, et maakohus jättis

§ 88lg 8 kohaldamata, on põhjendamatu.

Hageja nõue tuleneb

§ 402lg 1 mõttes tarbijakrediidilepingutest.

Kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, tuleb tagasimaksete arvestamisel lähtuda

§ 415lõikest 2.

See tähendab, et makse tuleb esimeses järjekorras lugeda tasutuks võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, seejärel võlgnetava põhisumma ja alles siis intressi katteks.

§ 88lg 8 ei kohaldu.

Ringkonnakohus märgib, et kostja poolt tasutud summade esimeses järjekorras intressi katteks arvestamine oleks kostja jaoks ka kahjulikum. Põhivõla jääk oleks sel juhul suurem. Kostja ei vaidlusta, et tal on kohustus tasuda põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Põhivõla suuremalt summalt viivise tasumine on kostjale kahjulikum.

1. Eelmärgitut arvestades keeldub ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2. Ringkonnakohus ei toimeta TsMS § 638 lg 4 teise lause alusel apellatsioonkaebust hagejale kätte. Kaebus tuleb kostjale tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumendid loeb ringkonnakohus tagastatuks. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. See tähendab, et käesoleva määruse jõustumisega jõustub maakohtu otsus.
3. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejale ei ole apellatsioonimenetluse praeguses etapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
4. Kuna kostja apellatsioonkaebus jäi menetlusse võtmata, ei ole kostjal kohustust tasuda apellatsioonkaebuse eest riigilõivu. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse kostja riigilõivu tasumisest vabastamiseks TsMS § 181 lg 1, § 423 lg 2 p 2, § 639 lg 1 alusel läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6