KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Janek Laidvee Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-901 Haldusasi D.G kaebus Rae vallalt vara

§ 127lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVast

S § 13 lg 1, 3 ja 5). Vastustaja pole kaebaja õigusi rikkunud ega õigusvastaselt toiminud ning kahju hüvitamiseks pole ükski eelnimetatud eeldustest täidetud, mistõttu tuleb Rae valla vastu esitatud kaebus jätta tervikuna rahuldamata. Vastustaja juhib ka tähelepanu, et RVastS § 13 lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid 5 seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel, muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Vastustaja on asendanud lapsevanema nõusolekul munitsipaallasteaia koha lapsehoiuteenusega ning leppinud kaebajaga kokku kogu teenuse vallapoolse rahastuse osas, toidukulude hüvitamine jäi lepinguga kaebaja kanda, tulumaksu hüvitamist, huviringe ja lepingutasu tasumist rahastamise leping ette ei näinud. Lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu sõlmimisel, olid väidetavad lisakulud, mille hüvitamist kaebaja praegu kohtus nõuab, ette näha. Vaatamata sellele leppis kaebaja kokku ja sõlmis rahastamise lepingu vastustajaga lepingus ettenähtud valla rahastuse mahus, võttes teadlikult nii toiduraha, kui muud võimalikud lisakulud enda kanda. Kaebaja selline käitumine - esitada nõue pool aastat peale väidetava kahju tekkimist ja peale seda, kui laps on saanud koha munitsipaallasteaias, on pahauskne ning pole hea usu põhimõttega kooskõlas. On võimalik, et selliste tingimuste või nõuete esitamisel kaebaja poolt rahastamise lepingute sõlmimisel, nagu praegu kohtule esitatud, oleks jäänud rahastamise lepingud sellisel kujul nagu nad sõlmiti, üldse sõlmimata. Vastustaja ei tunnista kaebaja nõudeid, pole alust ka viiviste nõude rahuldamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (

) § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (

§ 128lg 2).

Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (

§ 128lg 3).

Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). KELS § 10 lg 1 sätestab vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulene seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ja kehtestada piiranguid (RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas 5-22-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks vähemalt 1,5 aastane. Kaebaja soovis BD.Gle kohta alates 02.08.2022. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus vabaneb KELS § 10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. B.G puhul kaebaja ei loobunud vabatahtlikult lasteaiakohast, vaid oli sunnitud kohtade puudumise tõttu lapse erahoidu panema. 6 12. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja

§ 127lg 4).

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli kohustus B.G-le tagada koht alates 02.08.2022, kuid laps sai koha alles 26.08.

1. Kuna B.G kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud panema lapse erahoidu. Eelpool toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi.
2. Niisiis põhjustas Rae vald KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja, vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepinguga võttis kaebaja kohustuse tasuda laste toidukulu ja lepinguga polnud ette nähtud vastustaja kohustust huvitegevuse eest tasuda. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust hoolimata sellest, et kaebaja nõusolekul oli asendatud laste lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Sellisele järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu, mida kaebaja ei teinud. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning selline leping sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja lapsele munitsipaallasteaias koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb osas erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe hüvitada. Samas nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja oleks pidanud toiduraha arvestamisel alates 01.09.2022 arvestama Aruheina lasteaia toidupäeva maksumust 2,50 eurot. Kuigi kaebaja esimene eelistus oli Leerimäe lasteaed, oli kaebaja teiseks eelistuseks Aruheina lasteaed. Kui vastustaja oleks pakkunud õigeaegselt lapsele kohta ükskõik millises Peetri teeninduspiirkonna lasteaias, oleks ta oma kohustuse lapse ees eelduslikult täitnud, kaasa arvatud kohapakkumisega Aruheina lasteaeda ja kaebajal oleks tulnud nimetatud toiduraha hinda maksta. Arvestades eeltoodut tuli enammakstud toiduraha arvestamisel alates 01.09.2022 arvestada Aruheina lasteaia toiduraha maksumusega.
3. Kaebaja on taotlenud erahoius tasutud huvitegevuse kulude hüvitamist, kuna muusika- ja liikumistunnid on munitsipaallasteaias kohatasu sees, kuid erahoius tuli nende eest täiendavalt maksta. Vastustaja hinnangul on tegemist kaebaja vabatahtliku kulutusega, mille hüvitamiseks vastustajal kohustust ei ole. Kohus leiab, et tegemist on kulutustega, mis on seotud sellega, et kaebaja laps saaks samasugust teenust nagu ta oleks saanud munitsipaallasteaias, kus muusika- ja liikumistunnid on õppekava osaks. Kohus selgitab huvitegevuse kulu hüvitamise vajadust järgnevalt. KELS § 16 kohaselt on lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks lasteasutuse õppekava, mis vastab koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 määruse nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ § 16 lg 1 sätestab, et õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja korraldamisel lõimitakse muude tegevustega ka mitmesugused liikumis-, muusika- ja kunstitegevused. Samuti on eelnimetatud määruse § 16 7 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kohaselt nii muusika, kunst kui ka liikumine valdkondadeks, milles tuleb esitada õppekavas õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, sisu, kavandamine ja korraldus ning lapse arengu eeldatavad tulemused. Niisiis kuuluvad liikumis-, kunsti- ja muusikatunnid kahtlemata teatud ulatuses munitsipaallasteaia kohatasu eest pakutava teenuse hulka. Lisaks, lapsehoiuteenuse osutaja ei ole koolieelne lasteasutus. Lapsehoiuteenust osutatakse sotsiaalhoolekandeseaduse alusel (SHS § 452 lg 1 viitega KELS § 10 lg-le 1). Seetõttu ei kohaldu talle koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava ega õppekava järgne kohustus muusika-, kunsti- ja liikumistunde pakkuda. Munitsipaallasteaias toimub tegevus õppekava alusel, mis eeltoodu kohaselt lähtub riiklikust õppekavast. Õppekava valdkondadeks on muuhulgas muusika, kunst ja liikumine (viidatud määruse § 16 lg 2 p-d 6 ja 7). Munitsipaallasteaia arvetel on need tegevused hõlmatud kohatasuga. Kaebaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu kohaselt oli huvitegevuseks saviõpe, muusikatund, laste jooga 1 kord nädalas. Kohtu hinnangul võivad eeltoodud tegevused olla olemuselt sellised, mis kuuluvad munitsipaallasteaias pakutavate muusika-, kunsti- ja liikumistundide hulka ning on hõlmatud kohatasuga. Vastustaja on menetlusse esitanud Aruheina lasteaia (mis oli kaebaja teiseks eelistuseks) õppekava. Õppekavas on läbivalt välja toodud, et liikumis-, muusika- ja kunstitegevused on vajalik lõimida igapäevasesse õppe- ja kasvatustegevusse, mille nimel tehakse muu hulgas koostööd muusika- ja liikumisõpetajaga. Aruheina lasteaia õppekava punktis 3.
4. tuuakse välja, et päevakavas on ajaliselt kokku lepitud 2 korda nädalas muusika- ja liikumisõpetaja poolt läbiviidavate tegevuste ajad. Muusika- ja liikumisõpetaja poolt läbiviidavad tegevused on munitsipaallasteaia õppekava osaks ja kulud on hõlmatud kohatasuga. Kaebaja ei ole erahoius huvitegevusele kulutanud määral, millest saaks järeldada, et kaebaja ei soovinud saada pelgalt munitsipaallasteaia teenusega võrdväärset teenust. Kuivõrd vastustaja rikkus oma kohustust tagada kaebaja lapsele koht munitsipaallasteaias, mistõttu pidi kaebaja vaidlusalused kulutused tegema, on põhjendatud vastustajalt nende kulutuste ulatuses hüvitis välja mõista.
5. Kaebaja on soovinud ka broneerimistasu (registreerimistasu) 100 eurot hüvitamist. Kaebaja ja lastehoiu vahelise lepingu kohaselt sisaldab registreerimistasu kolme proovipäeva. Proovipäevadel pakub lastehoid samuti lapsehoiuteenust, mida pakub ta ka kõikidel järgnevatel päevad. Oma olemuselt ei ole proovipäevad teistsugused kui igapäevased lapsehoiuteenusega hõlmatud päevad. Kuigi kaebaja pole otseselt välja toonud, millal proovipäevad toimusid või oleksid võinud toimuda, alustati lapsehoiuteenuse osutamise lepingu järgi 15.08.2025 ehk ajal, millal vastustaja oli kohustatud lapsele munitsipaallasteaias koha võimaldama. Proovipäevade vajadust poleks olnud, kui lapsele oleks antud õigeaegselt koht munitsipaallasteaias. Kaebaja on broneerimistasu tasunud 03.07.
6. Lisaks on registreerimistasu puhul tegemist tasuga, ilma milleta poleks kaebaja erahoidu kohta saanud. Eeltoodu kohaselt kuulub registreerimistasu hüvitamisele. 16.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna erahoiu kohatasu puhul ei ole tegemist koolituskuluga, ei olnud kaebajal võimalik seda tulumaksuseaduse (TuMS) § 26 alusel tuludeklaratsioonis tuludest maha arvata. TuMS § 26 lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. TuMS § 282 lg 1 esimene lause sätestab, et TuMS paragrahvides 26 ja 27 sätestatud mahaarvamisi võib maksustamisperioodil teha kokku kuni 1200 eurot maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama maksustamisperioodi Eestis maksustatavast tulust, millest on tehtud ettevõtlusega seotud 8 mahaarvamised. Kahju tekkimiseks peab kaebajal olema tekkinud maksustavat tulu, millest oleks võimalik munitsipaallasteaias tekkinud kulud maha arvata. Mahaarvamise aluseks on asjaolu, et isik on tulu saanud sellises ulatuses, et mahaarvamist on võimalik teha. Kaebaja on muu hulgas esitanud menetlusse tõendina enda ja abikaasa tuludeklaratsiooni väljavõtted aastast 2024. Väljavõtted ei ole küll täielikud ega näita konkreetseid sissetulekuid, kuid väljavõtetelt on näha, et kaebajalt on kinni peetud aastal 2024 kogumispensioni ja töötuskindlustusmakseid 1419, 84 euro ulatuses. Nimetatu tõendab, et kaebajal on olnud piisaval määral sissetulekuid, et mahaarvamisi teha. Samas on tuludeklaratsiooni väljavõttelt näha, et kaebaja on aastal 2024 juba teinud mahaarvamisi 1793, 60 euro ulatuses, ületades 1200 euro piirmäära. TuMS § 28 lg 11 sätestab, kui §-s 26 nimetatud mahaarvamised ületavad lõikes 1 sätestatud piirmäärasid, võib mahaarvamiste kasutamata jääva osa nimetatud piirmäärasid arvestades oma maksustatavast tulust maha arvata maksumaksja abikaasa või registreeritud elukaaslane, kui maksustamisperioodil kehtis abikaasade või registreeritud elukaaslaste varasuhtena varaühisus. Kaebaja abikaasa C.G ei ole mahaarvamisi teinud 658, 60 euro eest, ehk oleks saanud seda teha kaebaja eest, mistõttu on kaebaja nõue enammakstud tulumaksu hüvitamiseks põhjendatud. Kohus möönab, et kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, kas kaebaja ja tema abikaasa vahel on valitud varasuhtena varaühisus. Samas võib seda eeldada, sest varaühisus on seadusjärgne ühisvararežiim ja abielus olevate isikute varasuhte määramisel eeldatakse varaühisust, kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut. Isegi, kui kaebaja ja tema abikaasa vahel ei oleks varasuhtena varaühistust, siis oleks ikkagi põhjendatud enammakstud tulumaksu hüvitamine. Kulu seondub otseselt lapsevanemate ühise lapsega ja on tehtud ühise leibkonna arvelt. 17.

§ 113

lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19).

§ 113

lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik. Kaebaja osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja vastava avaldusega vastustaja poole pöördus ehk 10.03.2025 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Kohus kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit (https://www.viivisekalkulaator.ee/). Viivisekalkulaatorit on tsiviilkohtute praktikas tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse abivahendina.

1. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus mõistab Rae vallalt kaebaja kasuks kokku välja hüvitise summas 1544,38 eurot, mis koosneb enammakstud muusika- ja liikumistundide tasust (893 eurot), registreerimistasust (100 eurot), enammakstud toidurahast (449,50 eurot) ja saamata jäänud tulumaksust (101,88 eurot). Summa mõistab kohus välja koos viivisega (kohtuotsuse tegemise ajal on kaebajale hüvitatav viivis 79 eurot). Kohus toob välja, et kaebaja on enammakstud muusika- ja liikumistundide tasu arvutamisel teinud vea. Kaebaja nõudis enammakstud liikumis- ja muusikatundide eest 993 eurot ja registreerimistasu 100 eurot, kuid kaebusega kaasas olnud arvutuskäigu kohaselt oli registreerimistasu 100 eurot juba muusika- ja liikumistundide tasu arvutuskäiku sisse arvestatud. Kohtu hinnangul oli tegelik muusika- ja liikumistundide nõude suurus 893 eurot, millele lisandus registreerimistasu 100 eurot. Kohus jätab kaebuse rahuldamata hüvitisnõudes 44,08 eurot mis koosneb osalisest kohatasust (23,48 eurot) ja enammakstud toidurahast (20,6 eurot). Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks septembris 2022 aastal maksnud kohatasu rohkem, kui oleks seda teinud munitsipaallasteaias. Kaebaja poolt esitatud maksekorraldustest selgub, et kaebaja maksis 15.09.2022 kohatasu 80 eurot, mis oli sellel ajal kohatasu suuruseks ka munitsipaallasteaias. Kaebaja ei maksnud kohatasu rohkem, mistõttu tuleb selles nõudes jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja poolt viidatud Rae Vallavolikogu poolt 17.09.2019 määruse nr 9 42 „Rae valla koolieelses lasteasutuses lapsevanema poolt kaetava osa määra kehtestamine ja maksmise kord“ § 4 punktis 2 sätestatut saab kohaldada, kui laps saab koha munitsipaallasteaias kuu keskel ja lapsel pole võimalust tervet kuud lasteaias käia. Isegi, kui hinnata, et nimetatud sätet tuleks rakendada analoogia korras ka lastehoiu puhul, ei oleks antud nõuet võimalik rahuldada. Laps alustas lastehoius 15.08.2022 ehk kuu keskel, kuid esitatud maksekorraldustest ei nähtu, et kaebaja oleks eraldi augustikuu eest kohatasu maksnud. Kaebaja maksis juulis registreerimistasu, mille osas kohus kaebuse rahuldab ja septembris kohatasu 80 eurot. Septembris oli aga lapsel võimalik käia lapsehoius terve kuu aega, mistõttu ei oleks kohatasu vähendamine põhjendatud olnud. Enammakstud toiduraha arvutuskäiku on kohus juba selgitanud käesoleva otsuse punktis
3. Kaebaja tasus riigilõivuks 47,65 eurot. Välja mõistetud summa moodustab nõutavast summast 97 %. 47, 65 eurost 97 % on 46, 2 eurot, mis tuleb menetluskuludena vastustajalt välja mõista. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee kohtunik 10