1-15-10912/30

1-15-10912 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10912 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Andres Parmas, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali Z.B süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus, üldmenetlus Apellandid Prokurör Kaitsja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson Vandeadvokaat Rünno Roosmaa Kaitsja Süüdistatav Z.B (ik: XXX) elukoht: XXX; emakeel: vene keel; kriminaalkorras korduvalt karistatud; kahtlustatavana kinni peetud 15.–
4. november 2015 Kannatanu PH RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
5. märtsi
6. a otsus muutmata. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
7. Z.B-le esitati süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi selles, et
8. novembril 2015 kasutas ta Pärnu linnas XXX asuvas XXX kaupluses võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega vägivalda, lüües jalaga vastu väljakutsele saabunud Lääne prefektuuri piirivalvur PH vasakut jalalaba ja põhjustades talle füüsilist valu.
9. Pärnu Maakohtu
10. märtsi
11. a otsusega tunnistati Z.B KarS § 274 lg 1 järgi süüdi ning teda karistati 6 kuu kuu vangistusega. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg 15.–
12. novembrini
13. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Z.B ei pane ühe aasta ja kuue kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Asitõendiks oleva CD-plaadi turvakaamera salvestusega jättis maakohus kriminaalasja juurde. Kohus mõistis Z.B-lt välja ka menetluskuludena sundraha 645 eurot ja kaitsjatasu 792 eurot. 3.
14. Maakohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemine Z.B poolt on tõendatud mitme tunnistaja ütlustega (sh sündmuskohaks olnud kaupluses töötanud vahetuse vanem EO, Z.B esialgselt kinni pidanud kaupluse turvamees PM, sündmuskohale saabunud politseiametnik AV. Kõik need tunnistajad on andud omavahel riimuvaid ütlusi sellest, et Z.B lõi kannatanut jalaga. Eelnimetatud tunnistajate ütlustega samasisulisi ütlusi toimunu kohta andis ka kannatanu. Kohtus uuritud turvakaamera salvestiselt (samuti selle vaatluse protokollist) nähtub maakohtu hinnangul ka Z.B agressiivne käitumine, vehkimine jalaga turvamehe suunas. Salvestiselt nähtub ka, et kui politseiametnikud Z.B-l käerauad ära vahetavad ja teda poest välja toimetavad, siis astub naispolitseinik kõrvale ja jääb kauplusesse. Kuigi lööki politseiniku jalalaba pihta salvestiselt otseselt näha ei ole, viitab kirjeldatu maakohtu hinnangul selgelt sellele, et kõrvale astumine pidi olema millestki tingitud. 3.
15. Eeltoodud tõenditega vastuolus on süüdistatava ja tunnistaja AŽ ütlused. Z.B leidis, et hoopis tema oli kannatanu, sest kuritegu pandi toime hoopis tema vastu. Samuti ei saanud ta kedagi jalaga lüüa, sest tal olid jalas sandaalid. Need süüdistatava ütlused luges maakohus aga ebausaldusväärseteks. Samuti luges maakohus ebausaldusväärseks AŽ ütlused, sest nimetatud tunnistaja ütlused sisaldasid toimunu kohta põhimõttelisi vastuolusid. Kord märkis ta, et Z.B käitus kinnipidamisel rahulikult, siis aga, et ta karjus ja rabeles ning toimus rüselus. 3.
16. Uuritud tõendite põhjal asus maakohus seisukohale, et süüdistatav lõi kannatanut, mis on KarS § 121 lg 1 objektiivsele koosseisule vastav käitumine. Kuna kannatanu oli ametikohustusi täitev politseinik, siis vastas Z.B tegu KarS § 274 lg 1 koosseisule. 3.
17. Maakohtu hinnangul realiseeris Z.B KarS § 274 lg 1 objektiivse koosseisu tahtlikult, täpsemalt otsese tahtlusega. Sellisele seisukohale jõudis maakohus, arvestades Z.B teoeelset ja -järgset agressiivset käitumist, samuti tunnistajate ütlust selle kohta, et löök ei paistnud juhuslikuna, vaid konkreetselt kannatanu suuras sooritatuna. Eelnevast lähtudes leidis kohus, et Z.B pidi teadma või vähemalt möönma, et kannatanu jalalaba pihta lüües põhjustab ta talle valu, st paneb toime vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu 2 tema ametikohustuste täitmisel. Seega Z.B teadis ja tahtis või vähemalt möönas süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist. 3.
18. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kaitsja väidet, nagu poleks käeraudade kasutamine olnud õiguspärane, ei pidanud maakohus Z.B käitumise kvalifitseerimise seisukohast oluliseks, sest politseiniku löömine ei ole kohane meede väljendamaks rahulolematust nende tegevusega. Süüdistatava väited selle kohta, et hoopis tema oli kannatanu, on maakohtu arvates otsitud ja kummutatud sellega, et Z.B kinni pidanud turvamehe suhtes kriminaalmenetlus lõpetati. Süüdistatava väiteid selle kohta, nagu ei oleks ta saanud kannatanut lüüa, sest tal olid jalas sandaalid, ei pidanud maakohus tõsiselt võetavaks, sest sandaalid ei takista löömist, vaid võivad üksnes mõjutada löögi tugevust. 3.
19. Z.B-le karistust mõistes märkis maakohus, et Z.B süü on väike, sest etteheidetav tegu piirdus ühe löögiga, mis ei põhjustanud kannatanule vigastusi. Süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna Z.B on varem kriminaalkorras rahalise karistusega karistatud, kuid karistus on tasumata, siis ei ole see maakohtu hinnangul talle piisavat mõju avaldanud. Samuti leidis maakohus, et J. nahkuril puuduvad vahendid rahalise karistuse kandmiseks, mistõttu pidas maakohus ainuvõimalikuks karistada teda sanktsiooni alammäärale lähedase vangistusega. Maakohus pidas võimalikuks jätta vangistuse tingimisi täitmisele pööramata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
20. Z.B kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes tema õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti, sest tunnistaja PM on rääkinud löömisest siis, kui süüdistatav oli alles pikali; tunnistaja AŽ on väitnud, et mingit löömist ta ei näinud. Löömist ei nähtu ka kohtus uuritud turvakaamera salvestiselt. Seetõttu on kaitsja arvates maakohus löömist tuvastades süüdistuse piiridest väljunud, sest eelviidatud tõendite põhjal on alust väita, et Z.B-le esitatud süüdistus ei kajasta toimunud sündmusi. Maakohtu otsuse põhjendused ei ole asjas esinevate vastuolude kõrvaldamiseks piisavad. Samuti leiab kaitsja, et süüdistatav ei käitunud süüdistuses kirjeldatud olukorras tahtlikult. Süüdistuse sisuks olevas olukorras valitses segadus, mis on ilmne isegi vastuoludest tunnistajate ütlustes. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et Z.B oli käeraudadega liiga tugevalt raudtoru külge kinnitatud, ta oli ärritatud ja joobes. Seega on kaheldav, kuivõrd kavatsetult suutis ta käituda. Kaitsja arvates tegi Z.B üksnes rüseluse käigus sihtimata löögi enda selja taha, mitte ei löönud kannatanut tahtlikult.
21. Prokurör esitas ringkonnakohtu antud tähtaja jooksul apellatsioonile vastuse, milles taotleb maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul ei nähtu apellatsioonist argumente, mis võiksid kummutada maakohtu tehtud järeldusi. Maakohus ei ole süüdistuse piiridest väljunud, vaid on tuvastanud, et Z.B pani toime süüdistuse 3 kirjeldatud teo, tehes seda tahtlikult, mitte aga juhuslikult. Maakohtu järelduste kujunemine on kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja maakohtu seisukohad on põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsiooni, prokuröri vastusega sellele ja vaadanud läbi kriminaalasja materjalid, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks.
23. Kaitsja leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti, sest tunnistajate ütlustes on vastuolud selle osas, kas üldse ja millises olukorras süüdistatav kannatanut lõi. Turvakaamera salvestiselt, mida kohtus vaadati, lööki aga ei nähtugi. Kolleegium märgib, et need väited maakohtu põhjendusi siiski ei kummuta. Kaitsja ei selgita, milles seisneb maakohtu viga eelviidatud tõenditest koosmõjus muude maakohtus uuritud tõenditega Z.B-d süüstavate järelduste tegemisel. Maakohus on hinnanud tõendeid kogumis ja vastuolude esinemist ka selgitanud. Seejuures on kohus veenvalt põhjendanud, miks tuleb pidada süüdistatava Z.B ja tunnistaja AŽ ütlusi ebausaldusväärseteks. Kriminaalkolleegium ei näe ühtki alust, mis sunniks maakohtu põhjendatud järeldusi ümber hindama. Sellise alusena ei ole käsitatav pelgalt asjaolu, et maakohtu järeldused apellandile ei meeldi.
24. Pelgalt apellandi paljasõnaline väide, nagu ei oleks maakohtu põhjendused asjas esinevate vastuolude kõrvaldamiseks piisavad, pole kohane alus, tuvastamaks maakohtu otsuse põhiosas põhjenduste ebakvaliteetsust. Ühtki sisulist argumenti niisuguse väite kinnituseks apellatsioonist aga ei nähtu. Kriminaalkolleegium ei tuvasta ka proprio motu mingeid probleeme maakohtu põhjendustega. Põhjendused on esitatud kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta, need on veenvad, rajanevad tõendite tervikuna ja kogumis hindamisel ning põhjendused on sisemiste vastuoludeta ja loogilised.
25. Kaitsja leiab, nagu oleks maakohus süüdimõistvat otsust tehes väljunud süüdistuse piiridest, sest kohtu analüüsitud tõendite põhjal on alust väita, et Z.B-le esitatud süüdistus ei kajasta toimunud sündmusi. Selline apellandi seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul arusaamatu ja sellele ratsionaalse vastuse andmine ei ole võimalik. Z.B-le on esitatud süüdistus selles, et ta lõi jalaga ametikohustusi täitvat politseiametnikku. Selle süüdistuse kinnituseks on prokurör märkinud süüdistusaktis ka rea tõendeid, mida on kohtuistungil vahetult uuritud (samuti on kaitsja taotlusel kohtuistungil üle kuulatud veel tunnistaja AŽ). Maakohus on tuvastanud, et Z.B pani toime just süüdistuse kirjeldatud teo ja see tuleb kvalifitseerida nii, nagu seda on süüdistuskatis teinud ka prokurör.
26. Samuti leiab kaitsja, et süüdistatav ei käitunud süüdistuses kirjeldatud olukorras tahtlikult, vaid lõi kannatanut rüseluse käigus kogemata. Kolleegium leiab, et see väide puudutab tõenditele antavat hinnangut, mille kohta on kolleegium seisukoha võtnu juba eelpool otsuse p-s
27. Maakohus on tuvastanud – ja kolleegium ei näe ühtki põhjust seda järeldus kahtluse alla panna – et Z.B lõi kannatanut sihilikult. Ses osas tuleb klaarida üksnes 4 õigusdogmaatiline vastuolu maakohtu põhjendustes, nagu oleks Z.B löök kannatanu pihta hinnatav otsese tahtlusega toime panduna. Kolleegiumi hinnangul käitus Z.B kannatanu löömisega KarS § 274 lg 1 koosseisu realiseerides vähemalt kaudse tahtlusega, sest sooritades lööki ta pidas vähemalt võimalikuks, et löök tabab kannatanut ja tekitab talle ka valu. Löögi sooritamise asjaolud, sihitud löök konkreetselt kannatanu pihta, annab aga alust väita, et ta vähemalt möönis süüteokoosseisule vastavate asjaolude realiseerimist. Ka maakohtu otsuse põhjenduste sisust nähtub sama ja maakohus on üksnes ekslikult nimetanud Z.B eelkirjeldatud käitumise toimepanduks otsese tahtlusena. Kuna KarS § 274 lg 1 süüteokoosseisu realiseerimine eeldus subjektiivsest küljest on vähemalt kaudse tahtluse esinemine, siis ei ole ka oluline tuvastada süüdistatava teo kvalifitseerimiseks midagi enamat kui vähemalt kaudse tahtluse esinemine.
28. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
29. märtsi
30. a otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5