Obsah (6)

§ 657§ 230§ 392§ 329§ 435§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-23-118942 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2025, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur

§ 657lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 5 28.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus leidis, et käesolevas asjas pidi hageja tõendama, et lepingu, mis on kostja nimel digitaalselt allkirjastatud, sõlmis kostja. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud (otsuse p 22). Kuna lepingul on kostja digitaalallkiri, siis leidis maakohus ebaõigesti, et hageja pidi tõendama, et kostja on ka tegelikult selle tahteavaldusse andnud. Antud juhul pidi kostja tõendama, et tema lepingut ei sõlminud. Seega on maakohus jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise. Kostja on apellatsioonkaebuse vastuses avaldanud, et lepingu allkirjastas tema PIN-koode kasutades D. Gorodivski, kes mõisteti kriminaalkorras ka süüdi. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole selle väite kohta esitanud tõendeid ega ka taotlust tõendite väljanõudmiseks. 29. Ka juhul, kui kostja ei allkirjastanud lepingut ise, ei pruugi hageja nõue kostja vastu olla välistatud. Riigikohus on 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 selgitanud, et juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PINkoodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb hinnata, kas ID-kaardi ja PINkoodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja (otsuse p 23). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (otsuse p 24). Ringkonnakohus märgib, et kohus peab eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (

§ 392lg 1 p 3).

6 Eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus anda korraldusi dokumentide esitamiseks, täiendamiseks või selgitamiseks ja vastaspoole esitatud dokumentide suhtes arvamuse andmiseks ning tõendite esitamiseks kohtu määratud tähtaja jooksul (

§ 329lg 4).

Kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis (

§ 435lg 1).

Maakohus on jätnud hindamata, kas kostja poolt digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist saab käsitleda üldvolituse andmisena või kas antud juhtumit saab käsitleda näivusvolituse olukorrana. Samuti ei ole kohus selgitanud pooltele vajadust selles küsimuses oma seisukohad esitada, millega on rikkunud eelmenetluse ülesandeid.

1. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Maakohus palus 30.08.2023 kirjas hagejal selgitada ja tõendada, kuidas hinnati kostja krediidivõimelisust ja andis selleks tähtaja 02.10.
2. Tsiviilasjast ei nähtu aga, et see kiri oleks tehtud nähtavaks sellele e-posti aadressile, mida hageja on menetlusdokumentides oma e-postiaadressiks nimetanud, s.o XXX. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on dokument nähtavaks tehtud e-postiaadressidele YYY ja CCC. Hageja on esitanud e-toimiku väljavõtte, mille kohaselt on dokument avatud alles 19.02.
3. Kuigi seadus ei nõua 30.08.2023 kirja kättetoimetamist, siis olukorras, kus kohus kasutas kirja kohta teate edastamiseks muid kontaktandmeid kui need, mille menetlusosaline ise kohtule avaldas, oleks kohus pidanud tegema kindlaks, kas hageja sai kirja kätte. Saates teavituse kohtule avaldatust erinevale e-postiaadressile, ei saa kohus olla kindel, et adressaat saab sellest õigeaegselt teada. Selliselt saadetud teavituse saaks lugeda nõuetekohaselt edastatuks juhul, kui adressaat kinnitab kohtule teavituse kättesaamist või kui kohtule on muude asjaolude põhjal ilmne, et adressaat on teate kätte saanud. Praegusel juhul selliseid asjaolusid asja materjalidest ei nähtu. Seega ei andnud maakohus nõuetekohaselt hagejale võimalust selgitada ja tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist.
4. Maakohus leidis ka, et kui lepingu sõlmimine kostjaga oleks tõendatud, oleks see tühine, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks laenutaotlejat teavitanud kõigist seaduse järgi vajalikest andmetest, lepingust ei nähtu, mida osteti ning kostjale laenu summat üle ei kantud. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsusest ei ole üheselt arusaadav, millised VÕS § 404, § 405 sätestatud andmetest on maakohtu hinnangul puudu, et kaasa tuua lepingu tühisus. Vaidlusalusest lepingust järeldub, et tarbijakrediidilepingu esemeks oli asja omandamine OÜ-lt Luutar. Seda arvestades ei selgu maakohtu otsusest, miks pidi hageja tegema lepingujärgse makse kostjale, mitte müüjale. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, miks asjaolust, et lepingus ei ole märgitud, millist toodet osteti (märgitud on tellimuse number ja toote hind), saab järeldada, et müüja ei ole kaupa ostjale üle andnud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. 7
5. Kuna maakohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse ülesandeid, tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) 8