TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-24-247 Otsuse kuupäev 29. august 2025 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X kaebus Kambja Vallavalitsuse 16. novembri

) § 133 lõike 2 alusel perekonna sissetulekust maha arvata, sest laenusumma ei kuulu tulu mõiste alla. Tulu tähendab inimese tagastamatut sissetulekut, mille tulemusena inimese vara suureneb. 9.

1. Sissetulekuna arvestatakse kõiki üksi elava inimese või perekonna tulusid, mis ei ole erandina seaduses välja toodud. Näiteks arvatakse sissetulekute hulka saadud töötasu, peretoetused, töötuskindlustushüvitis, töötutoetus, saadud elatis, elatisabi, pension, puudega vanema toetus, tulumaksu tagastus, muu sissetulek. Laen on kohustus, mitte sissetulek ja selle arvestamine toimetulekutoetuse määramisel sissetulekuna on ebaloogiline ja alusetu. 2 3-24-247
2. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 10.
3. ESTO AS saadetud summa puhul ei ole tegemist sellise sissetulekuga, mida on võimalik

§ 133lõike 2 alusel jätta perekonna sissetulekute hulka arvamata.

Laenukohustus ei anna alust sellise summa sissetulekust mahaarvamiseks. 10.2. Nii laenu kui teiste tuluallikate puhul on isik vaba otsustama, kuidas ta enda käsutuses olevaid vahendeid kulutab, samuti seda, milliste tingimustega laenu ta võtab. Kui iga laen välistada sissetulekute hulgast või võtta laenu põhiosa tagasimakse kuluna arvesse, võiks tekkida olukord, kus toimetulekutoetuse kaudu hakatakse kinni maksma ebamõistlikke laene, sealjuures laene, mis on seotud hoopis muu kui isiku esmavajadustega. Saadud laenu puhul on tegemist vahendiga, mida saab kasutada esmavajaduste rahuldamiseks. 10.3.

järgi ei arvestata toimetulekutoetuse määramisel inimese kulude hulka tema võlgu (v.a õppelaen) ning olemasolevateks elatusvahenditeks peetakse ka inimese kogutud sääste (nt II samba väljamakset) ja tema käsutuses olevat laenuraha (v.a õppelaen). Ka õiguskantsler on asunud

1. ja
2. aasta arvamustes sarnasele seisukohale ja selgitanud, et laenukohustuse mahaarvamine eeldaks täiendava regulatsiooni kehtestamist osas, milliseks otstarbeks võetud laen kvalifitseeruks nn põhjendatud laenuks. KOHTU SEISUKOHT
3. Vaidluse all on Kambja Vallavalitsuse
4. novembri
5. a otsus osas, milles on arvestatud kaebaja leibkonna sissetulekuna ESTO AS-lt laekunud summat 300 eurot ning toimetulekutoetuse suurus on seetõttu kaebaja hinnangul arvestatud valesti. Kaebaja palub tühistada Kambja Vallavalitsuse
6. novembri
7. a otsuse osas, milles arvestati leibkonna sissetuleku hulka kaebaja arvelduskontole ESTO AS-lt laekunud 300 eurot ning määrati eelnimetatud summa võrra toimetulekutoetust vähem. Samuti palub kaebaja tühistada vaideotsuse ja kohustada vastustajat toetust uuesti arvutama. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta selle rahuldamata, sest toimetulekutoetuse määramisel on arvesse võetud asjakohased andmed ning toetuse suurus on määratud õigesti.
8. Poolte vahel on vaidlus üksnes selles, kas vastustaja võttis toimetulekutoetuse määramise otsuse tegemisel õigesti kaebaja arvelduskontole laekunud 300 eurot arvesse või mitte. Ülejäänud sissetulekute ja kulude arvestamine ei ole vaidluse all. Kui nimetatud 300 eurot ei kuulu arvestamisele, siis on kaebajale määratud toetussumma väiksem ning esineb alus kaebuse rahuldamiseks vaidlustatud osas ning valla kohustamiseks. Kui vald võttis toimetulekutoetuse määramisel nimetatud summa õigesti arvesse, siis jääb kaebus rahuldamata.
9. Toimetulekutoetuse eesmärk on leevendada ajutise abimeetmena abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades neile minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (

§ 131lg 1).

Toetuse maksmine tagab isikule või perekonnale minimaalse asendussissetuleku, mis võimaldab jooksvalt katta kõige põhilisemad vajadused. Seega tuleb kohtul hinnata, kas esineb oht kaebaja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete esmavajaduste (näiteks elukoht, minimaalsed tarbimiskulud toidule, riietusele, jalanõudele, muudele kaupadele ja teenustele) rahuldamisele. 14. Kohus nõustub vastustaja positsiooniga, et toimetulekutoetuse määramisel tuli arvestada ka kaebaja arvelduskontole ESTO AS-lt laekunud summaga 300 eurot.

§ 131

lg 2 järgi on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek 3 3-24-247 pärast

§ 133

lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri.

§ 133

lg 1 näeb ette, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Kaebajaga ei saa nõustuda, et ESTO AS-lt saadud laekumist, mis kaebaja hinnangul oli küttepuude varumise eesmärgil võetud laen, ei saa lugeda tema sissetulekute hulka, sest

§ 133

lg-d 2 ja 3 ei anna selliseks välistamiseks alust ning puuduvad andmed, et tegemist olnuks konkreetse laenukuluga, mida on võimalik arvestada kulude hulgas (

§ 133lg 5).

Toimetulekutoetuse määramise eesmärgiks ei ole kaudselt vastutada isiku võetud laenukohustuste täitmise eest. Kui sissetulekuna laenuraha mitte arvestada jõutaks aga just selleni, sest seeläbi suureneks toetussumma, mida omakorda saab kasutada ka laenukohustuse täitmiseks. Samale tulemusele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler oma arvamustes. Seega laenu võtmise tulemusena laekuvad summad ei ole sellised, mida saaks üldiselt arvestada toimetulekutoetuse määramisel sissetulekust välja.

§ 133

lg 2 p-s 4 ja lg 5 p-des 1ˡ ja 3 koostoimes lg-te 9ˡ ja 9² nimetatud laenud on erandid üldreeglist.

võimaldab erandina arvestada laenuna sissetulekute puhul maha üksnes õppelaenu ning kulude seas arvestada üksnes eluaseme soetamiseks võetud laenu ning korterelamu renoveerimiseks võetud laenuga ning sedagi väga piiratud ulatuses ja tingimustel (vt

§ 133lg-d 9ˡ ja 9²).

Seejuures ei ole määrava tähtsusega asjaolu, kas selle sissetuleku (kontole laekus summa, mida kaebaja sai kasutada toimetulekuks) näol on tegemist sissetulekuga, millega ei kaasne kulusid või sellise sissetulekuga, millega kaasnevad hilisemad tagastamiskulud, sest

§ 133

lg-d 2, 3, 5 ja 6¹ ei võimalda neid arvestada.

§ 133

lg-te 2 ja 5 loetelud on ammendava iseloomuga ega jäta haldusorganile kaalumisruumi. Kohalikul omavalitsusel on kaalumisruum üksnes

§ 133

lg-s 3 sätestatud sissetulekute ning

§ 133lg-s 6ˡ sätestatud kulude puhul, millega praegusel juhul tegemist ei ole.

Kohus juhib kaebaja tähelepanu ka sellele, et

§ 133lg 2 ei nimeta mitte tulu, vaid sissetulekut.

Need mõisted ei ole võrdsustatavad ehk samatähenduslikud. Sissetulek on laiem mõiste hõlmates igasuguse laekumise, mida ei saa seaduse järgi maha arvata ja mille puhul ei ole oluline, kas saadu tuleb hiljem tagastada koos lisakuludega.

§ 133

lg 2 kontekstis ei ole oluline ka see, kas sissetulek on ühekordne või püsiva iseloomuga.

ei näe ette, et arvestada saab vaid püsiva iseloomuga sissetulekut. Seetõttu ei ole kaebaja käsitlus tulust ning laenu iseloomust toimetulekutoetuse määramisel oluline ning vastustaja on põhjendatult arvestanud kaebajale laekunud summa 300 eurot sissetuleku hulka, sest ei esinenud

§ 133

lg-s 2 ja 3 sätestatud aluseid selle maha arvamiseks ning tegemist pole ka kuluga, mida saaks

§ 133lg-te 5 ja 6¹ alusel arvestada.

1. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust Kambja valla
2. novembri
3. a otsuse tühistamiseks ega ka valla kohustamiseks. Kuna vaide esemeks olnud otsus on õiguspärane, siis ei ole alust ka vaidlustatud vaideotsuse tühistamiseks. Seega jätab kohus X kaebus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
4. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4