← Eesti

2-22-3591/40

Obsah (10)§ 24§ 25§ 35§ 18§ 38§ 37§ 211§ 210§ 14§ 15

VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-22-3591 12. veebruar 2024, Narva Kohtuasi O U (endine perekonnanimi B) h

§ 24

lg 2 alusel.

§ 25

järgi varaühisuse puhul varaühisuse kestel omandatud esemed kuuluvad abikaasade ühisomandisse. Kuna eelpool nimetatud kinnisasjade soetamine ja laenukohustuse võtmine toimus poolte abielu kestel, siis tuleb nimetatud vara peeta abikaasade ühisvaraks.

§ 35p 3 järgi varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse.

12.04.2005. a laenulepingust nr 05-071816-EL tulenevad kohustused on abikaasade solidaarkohustused. Abikaasade solidaarkohustused tekivad eelkõige

§ 18

järgi perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingust ja need täidetakse ühisvara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga

§ 38

alusel.

§ 37

lg-st 3 tulenevalt jagatakse abikaasade ühisvara nende vahel võrdsetes osades teise kokkuleppe puudumisel. Hageja leiab, et ühisvara tuleb jagada lähtudes 09.03.2021 abieluvaralepingus kokkulepitule, pidades silmas enampakkumise läbiviimise kulude katmist. AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt soovib hageja jagada ühisomandis olevat vara selliselt, et müüa eriomandi ja kinnistu enampakkumisel ja saadud raha arvel tasuda kõik enampakkumisega seotud kulud ja kõik laenulepingust tulenevad kohustused, pärast enampakkumise kulude hüvitamist ja laenu kustutamist ülejäänud rahast üle anda 5000 eurot kostjale ja allesjäänud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. 2.Viru Maakohus

  1. märtsi
  2. a määrusega (kd 1, tl 22-23; dtl 29-31) võttis hagi menetlusse.
  3. Hagi vastuses (kd 1, tl 38-39; dtl 56-59) teatas kostja, et hagi ei tunnista. Hagi vastuse põhjenduste kohaselt vaidleb kostja asja menetlusse võtmisele vastu, sest on alust jätta hagi läbi vaatamata või asjas menetlus lõpetada ning varem ei ole kostja selle kohta oma arvamust esitanud. Enne pöördumist hagiavaldusega kohtusse ei ole hageja ette võtnud mingeid samme selleks, et lahendada tekkinud vaidlus kohtuväliselt. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja ei anna nõusolekut ühisvara jagamiseks. Kostja avaldab, et tal ei ole vaidlust ühisvara jagamise üle ja kostja on valmis jagama ühisvara notariaalse kokkuleppe vormistamise teel ühisvara vabatahtliku jagamise kohta. Kostja on seisukohal, et vara jagamise käigus, ühisomandi lõpetamisel peab arvestama poolte kogu varaliste õiguste ja kohustuste koosseisuga. Pooled hakkasid koos elama ja pidama ühist majapidamist alates 21.01.
  4. Abielu ajal soetasid pooled ühist vara, võtsid ühiselt laenu ühiste finantskulude katmiseks. Poolte teenitud rahalisi sääste hoiti põhiliselt hageja arvelduskontodel, kostja arvelduskontolt aga teostati makseid perekonna vajaduste katmiseks. 09.03.2021 sõlmisid pooled lepingu ühiselt omandatud vara jagamise kohta. Pärast nimetatud tehingut jätkasid pooled ühist majapidamist ja lahutasid abielu poolte kokkuleppel 25.05.
  5. Abielu lahutamise ajaks oli pooltel olemas allpool loetletud vara: а) rahalised vahendid poolte arvelduskontodel: kostjal 263,22 eurot а/а XXX Swedbangas; kostjal puuduvad andmed hageja rahaliste vahendite summadest ja pankadest, kus hagejal on arvelduskontod, b) Kinnisasi, XXX 3

(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 Kinnistu nr XXX.
  1. c)Korteriomand, aadress: XXX. Kinnistu nr XXX. Turuväärtus 17 000 eurot.
  2. d)Poolte kasutuses on auto CHRYSLER GRAND VOYAGER reg nr XXX 2009. väljalaske aasta, jääkmaksumusega 5000 eurot seisuga 25.05.2021. Abielu lahutamise ajaks olid pooltel solidaarsed kohustused kreeditoride ees, mis tekkisid saadud laenude tõttu: SWEDBANK, tagastamata summas 28 611,72 eurot seisuga 25.05.2021. Antud ajaks on laenu jääk 27 006,49 eurot. Pärast abielu lahutamist tagastas kostja isiklikult pangale 1605,23 eurot. Kuni abielu registreerimiseni oli kostja omandis 2-toaline korter aadressil XXX. Turuväärtus 70 000 ЕЕК. Abielu ajal, 02.04.2002 müüs kostja nimetatud korteri maha 70 000 ЕЕК eest (4473,81 eurot). 65 000 ЕЕК kanti kostja arvelduskontole (03.04.2002) ja 5000 EEK saadi sularahas lepingu allkirjastamisel. 08.10.2002 oli 70 000 ЕЕК eest (4473,81 eurot) soetatud kinnisvara: XXX Kinnistu nr XXX. Nimetatud kinnisvara ost oli teostatud kostja rahaga, mis saadi tema korteri müügist, sellest, mis oli kostjal enne abielu. Müüjale kanti raha üle kostja arvelduskontolt: 11.04.2002. a 35 000 ЕЕК, 19.09.2002. a 35 000 ЕЕК. Raha saamise fakti kinnitas müüja enne tehingu vormistamist notariaalses lepingus nr 8393/2002 p 2. Rahalisi investeeringuid ühisvara arvel XXX kinnisvara remonti või heakorrastusse pooled ei teinud. Sel viisil oli XXX kinnisvara soetatud kostja eraomandi arvel ja see ei peaks kuuluma jagamisele. XXX kinnisvara on kostja alaliseks elukohaks. Seda kinnisvara müüa kostja ei soovi. Teist elukohta kostjal pole. Seega, poolte aktiivid moodustavad: rahalised vahendid poolte arvelduskontodel; korteriomand aadressil XXX (XXX), turuväärtus 17 000 eurot. Ühised kohustused SWEDBANK AS-ile moodustavad seisuga 25.05.2021. a tagastamata summas 28 611,72 eurot, millest kostja tasus pärast abielu lahutamist isiklikult 1605,23 eurot. Kostja on valmis välja ostma hagejalt XXX asuvat korterit, et anda see oma vanemale pojale alaliseks elamiseks. Kostja on valmis võtma enda peale kõik kohustused laenulepingu nr 05071816-EL alusel. Kostja on valmis keelduma rahalistest nõuetest summas 5805,86 eurot hageja vastu. Kostja peab õiglaseks ja põhjendatuks, kui kumbki pool kannab oma menetluskulud iseseisvalt. Kostja on avatud läbirääkimistele mõisliku ja pooltele jõukohase kompromissi saavutamise eesmärgil. Juhul kui pooled ei jõua kompromisskokkuleppeni, palub kostja jätta kostjale eraomandina kinnisasi aadressil XXX (XXX); korteriomand aadressil XXX (XXX); erakohustusena pangalaen nr 05-071816-EL summas 28 611,72 eurot. Nõuda hagejalt sisse kostja kasuks rahaline kompensatsioon 5805,86 eurot. (28 611,72 - 17 000) : 2. 4. Hageja seisukoha kohaselt hagi vastuse kohta (kd 1, tl 69-70; dtl 142-145) on kostja vastuväited hagi menetlusse võtmise osas asjakohatud.

§ 37

lg-st 3 tulenevalt toimub ühisvara jagamine kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. AÕS § 76 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist, kui kaasomanikud ei ole vastavat nõudeõigust omavahelise kokkuleppega välistanud ning seetõttu ei pea kohus üldjuhul tuvastama kaasomandi lõpetamise põhjuseid (vt nt RKTKo 3-2-1-45-06, p 18). Hageja on siiski selgitanud kohtusse pöördumise vajaduse põhjendusi kostja lepingu täitmisest kõrvalehoidumisega, mida kostja sisuliselt kinnitas oma nõudega. Ekslik on kostja arusaam, et abielu lahutamise hetkel kuulus pooltele sõiduk Chrysler Grand Voyager. Vastavalt 09.03.2021 sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu p-le 4.2 jäi nimetatud 4

(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 sõiduk hageja lahusvarasse (ainuomandisse). Sõiduki väärtus lepingu 2.3.1 kohaselt oli 4000 eurot. Abikaasadel on õigus jagada ühisvara kokkuleppel ja kehtiva kokkuleppega jagatud ühisvara kohus abikaasa nõudel enam jagada ei saa (RKTKo nr 3-2-1-82-08, p 14). Pole vaidlust, et kostjale kuulus enne abielu sõlmimist korter aadressil XXX ja see on müüdud abielu kestel. Siinjuures on kostja väide, et nimetatud korter müüdi 70 000 krooni eest, väär. Antud väide ei vasta samuti kostja esitatud 03.04.2002 ostu-müügilepingule. Nimetatud ostu-müügilepingu punkti 5.2 järgi oli korteriomandi müügihind 40 000 krooni ning punktist 5.3 tulenevalt tasub ostja ostu-müügihinna täielikult peale käesoleva lepingu allakirjutamist müüja AS-is Hansapank pangakontole. Muid kokkuleppeid hinna tasumise kohta lepingus ei ole. Kostja väidab, et ühisvarasse kuuluv kinnistu XXX, mille müügihind 08.10.2002 kinnistu müügilepingu punkti 2.1 järgi oli 70 000 krooni, on soetatud kostja korteri müügist saadud raha arvel ja ta olevat tasunud 11.04.
  1. a 35 000 krooni ja 19.09.
  2. a 35 000 krooni. Hageja selle kostja väitega ei nõustu. Hageja leiab, et kinnistu XXX on omandatud ühisvara arvel. Esiteks toob hageja välja, et kinnistu XXX eest oli tegelikult tasutud vaid 65 000 krooni. See otseselt tuleneb kostja pangakonto väljavõttest. Tõepoolest on kostja üle kandnud müüjale 35 000 krooni 11.04.2002 ja veel 35 000 krooni 19.09.
  3. Kuid 19.09.2002 tagastas müüja 35 000 krooni kostjale ja samal päeval kandis kostja müüjale üle vaid 30 000 krooni. Samas juhib hageja tähelepanu, et lähtudes kostja pangakonto väljavõttest pärast korteri aadressil XXX müüki, tasus kostja 03.04.2002 isikliku laenu (HO500/482) tagastamiseks 15 484,43 krooni ja 25.09.2002 isikliku laenu (01-042098-OL) tagastamiseks 15 682,24 eurot, perioodil 04.04.2002-12.07.2002 (s.o enne kinnistu eest ostuhinna tasumist) võttis kontolt välja sularahas 9525 eurot, 05.04.2002 ja 11.04.2002 üle kandis emale 6800 krooni. Sellest tulenevalt on kostja kulutanud raha, mis ta väidetavalt sai oma korteri müügist perekonnaga mitteseotud eesmärkidel vähemalt summas 47 689,48 eurot, mis juba ületab korteri müügist saadud summat. Hageja osutab, et ta samuti kandis 16.09.2002 ja 17.09.2002 kostjale üle 15 000 krooni isiklikest vahenditest. Tulenevalt hageja pangakonto väljavõttest seisuga 11.08.2002, s.o enne kinnistu XXX ostmist ja ostuhinna teise osa maksmist, oli kostja kontol vaid 89,54 eurot, mis ilmselt ei piisa kinnistu ostuhinna tasumiseks. Väär on kostja väide, et kinnistu XXX korrastamist ega renoveerimist ühisvara arvel ei toimunud. Hageja esitab kohtule B AS 19.07.2007 tehtud eksperthinnangu, millest nähtub, millises seisundis oli kinnistu
  4. aastal. Eksperthinnangus on ka toodud, et elamu on
  5. aastal renoveeritud, on käimas renoveerimistööd, mille lõpetamiseks on vajalikud investeeringud. Lõppviimistlus osaliselt puudub. Elamu ehitustehniline seisukord on rahuldav. Sauna seisund on halb. Kinnistu XXX korrastamine ja seal paiknevate ehitiste renoveerimine toimus laenu arvel, mille saamiseks sõlmisid pooled 12.04.2005 laenulepingu nr 05-071816-EL Swedbank AS-iga. Hageja viitab ka asjaolule, et osa esialgsest laenust summas 86 688 krooni oli kostja käsundil tasutud 18.08.2005 kostja venna R B laenu tagastamiseks. Kinnistu korrastamisele ja ehitiste renoveerimisele kulutatud ühise investeeringute ja jõupingutuste tõttu, mida pooled tegid rohkem kui 18 aasta jooksul, on kinnistu märkimisväärselt parendati ja seda mitte ühe abikaasa lahusvara, vaid ühisvara arvel. Abikaasade ühise panuse tulemine on kinnistu väärtust tõusnud. Hageja esitab kohtule kutselise hindaja Rene Zorini kirjaliku konsultatsiooni, milles on hinnatud kinnistu XXX seisund käesoleva aja seisuga ning kinnistu väärtus. Dokumendist selgub, et kinnistu seisund on märkimisväärselt parenenud. Lisaks esitab hageja hindaja kirjaliku 5
(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 konsultatsiooni korteriomandi suhtes. Kutselise hindaja ehk asjatundja arvates Kinnistu XXX turuhinnaks on 70 000 eurot ja korteri aadressil XXX hinnaks on 20 000 eurot. Seega, ühisvara jagamisel muul viisil peale hagiavalduses nõutud viisi tuleks lähtuda asjatundja määratud turuhinnast ja kinnistu XXX turuhinnaks on 70 000 eurot ja korteri aadressil XXXturuhinnaks on 20 000 eurot. Hageja leiab, ei kõik kostja vastuväited XXX kinnistuga seonduvalt on põhjendamatud ja ei vasta tegelikkusele. Tegelikult on pooled saavutasid nimetatud kokkuleppe 09.03.2021 abieluvaralepingut ja ühisvara osalise jagamise lepingut sõlmides. Nimetatud lepingus tunnistas kostja, et abielu kestel, s.o varaühisuse varasuhte kestel on pooled soetanud nii korteriomandi aadressil XXX, kui ka kinnistu XXX ja need kuuluvad poolte ühisvara hulka. Hageja nõuded vastavad nimetatud lepingus kokkulepitule. Hageja leiab, et asja lahendamisel tuleb lähtuda just poolte kaasomandi lõpetamise kehtivast kokkuleppest. Kostja nõuete läbivaatamine ei ole praegu menetluslikult võimalik. Kohus ei saa menetleda abikaasade ühisvara jagamisel hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid, vaid nende nõuete lahendamiseks tuleb kostjal esitada vastuhagi. Kaasomandi jagamise viiside valikul saab kohus lähtuda ainult nendest viisidest, mida on taotletud hagis või vastuhagis. Kui kostja soovib, et kaasomandis olev asi jagatakse teisiti, kui seda taotleb hageja, siis peab ta esitama vastuhagi. Kostjal tuleb tema soovitavad kaasomandi lõpetamise viisid esitada vastuhagis. Hageja toob välja, et ta samuti tagastab laenu oma isiklikest vahenditest. Praeguseks hetkeks on hageja tasunud laenulepingust tulenevate nõuete katteks 524,16 eurot. Hagejale jäi arusaamatuks kostja väide rahaliste nõuete osas summas 5805,86 eurot. Hageja leiab, et kostja kompromissi ettepanek on vastuvõetamatu. 5.Kohus
  1. mai
  2. a kohtunõudega (kd 1, tl 111; dtl 152-153) selgitas I B, et kui ta ei ole nõus hageja esitatud ühisvara jagamise viisiga ja soovib ühisvara jagamist teisel viisil, tuleb tal oma nõuet esitada vastuhagis. Kohus selgitas kostjale etteruttavalt, et kui kostja (vastuhagi hageja) nõuab ühisvara jagamist viisil, et ühisvara jääb ühe või teise poole omandisse, siis nõutu saavutamiseks tuleb lõpetada ühisomand korterile ja/või kinnisasjale ning jagada vastuhagis näidatud viisil. Lisaks tuleb kohustada vastuhagi kostjat tegema tahteavalduse poole kandmiseks ainuomanikuna kinnistusraamatusse ning kohustada vastuhagi kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kohus andis I B tähtaja vastuhagi esitamiseks. Kohus samuti selgitas, et vastuhagi avaldus peab vastama TsMS § 338-340 ja 363 nõuetele. Vastuhagi esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Hagininna arvestamisele kohalduvad TsMS 132 lg 1, lg 4 p 5 ja § 134 lg
  4. I B esitas
  5. juunil 2023 (kd 1, tl 116-117; dtl 157-160) Viru Maakohtule vastuhagi avalduse O B vastu ühisvara jagamiseks. Koos vastuhagiga esitas vastuhagi hageja taotluse, milles palub vabastada täielikult riigilõivu maksmisest vastuhagi esitamisel (kd 1, tl 119; dtl 162).
  6. Viru Maakohus
  7. juuni
  8. a määrusega (kd 1, tl 122-123; dtl 165-167) jättis vastuhagi avalduse ja menetlusabi taotluse käiguta. Kohus andis vastuhagi esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, s.o vastuhagi nõude täpsustamiseks ja nõuetekohase menetlusabi taotluse koos teatisega enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta esitamiseks.
  9. I B toimetati kohtumääruse kätte, küll aga ta ei ole
  10. juuni
  11. a määruses osundatud puuduseid kõrvaldanud.
  12. Kohus
  13. detsembri
  14. a määrusega (kd 1, tl 133-134; dtl 177-180), mis jõustus
  15. jaanuaril 2024 (dtl 176), keeldus I B vastuhagi O B vastu ühisvara jagamise nõudes menetlusse 6
(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 võtmisest ning luges vastuhagi tagastatuks I B. Samuti jättis kohus rahuldamata I B taotluse menetlusabi saamiseks, vastuhagi esitamisega seotud menetluskulud jättis kohus I B kanda.
  1. Kohus lahendas asja
  2. jaanuari 2024 kohtuistungil (kd 1, tl 162-167; dtl 210-220). Osapooled jäid oma nõuete, väidete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Kostja tegi hagejale sama kompromissi ettepaneku, mida ta tegi hagi vastuses ja millega hageja ei nõustunud hagi vastuse kohta esitatud seisukohas. Kohtuistungil hageja üle täpsustas, et 5000 eurot, mida ta nõuab anda üle kostjale kolmandas järjekorras pärast vara avalikul enampakkumisel müüki ülejäänud rahast, on raha, mille on nad varem kokku leppinud (notariaalselt tõestatud lepingut sõlmides). Kostja selle raha kohta väitis, et tegu on osapoolte poolt notari juures sõlmitud lepingus kajastatud rahaga ja raha on XXX talu eest. Kostja on ostnud talu 70 000 krooni eest, eurodeks ümberarvestatuna tuli välja 5000 eurot, mida pidi hageja talu eest andma. Sellest ongi see 5000 eurot.
  3. Kostja esitas kohtule
  4. jaanuaril 2024 venekeelse taotluse ja täiendavad dokumendid, mis on osaliselt venekeelsed (kd 1, tl 177-186; dtl 222-241).
  5. jaanuaril 2024 esitas kostja
  6. jaanuari 2024 taotluse tõlke eesti keelde (kd 1, tl 189; dtl 242-245) ja samad dokumendid, mis olid lisatud
  7. jaanuari 2024 taotlusele ja on osaliselt venekeelsed (kd 1, tl 191-198; dtl 247261). Taotluses palub kostja aktsepteerida esitatud dokumente, mis tõendavad, et kostja tervislik seisund lahutuse ajal ja vara jagamise dokumentidele allkirjastamise ajal oli ebastabiilne. Kostja võttis sel ajal pidevalt unerohtu, ei saanud öösel korralikult magada, oli muretsemas perekonna olukorra pärast. Kostja tervisliku seisundi tõttu eemaldas tööandja kostjat töölt, kuna see töö nõuab keskendumist, tähelepanelikust ja kiiret otsustusvõimet eriolukordades. Taotluses toodu puudutab enamasti notariaalselt tõestatud osapoolte vara jagamise lepingut. Veel viitab kostja, et kohtuistungi toimumise päeval tasus ta riigilõivu vastuhagilt. Enne seda ei olnud tal võimalik riigilõivu tasuda, kuna ta oli töötu. Kostja lootis, et kohus vabastab teda riigilõivu tasumisest ja võtab vastuhagi menetlusse. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Lahendamata taotlused 1.TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. 2.Kostja vaidleb asja menetlusse võtmisele vastu, sest on alust jätta hagi läbi vaatamata või asjas menetlus lõpetada ning varem ei ole kostja selle kohta oma arvamust esitanud. Enne hagiavaldusega kohtusse pöördumist ei ole hageja ette võtnud mingeid samme selleks, et lahendada tekkinud vaidlus kohtuväliselt. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja ei andvat nõusolekut ühisvara jagamiseks. Hageja ei ole kostja väitega nõus ning leiab AÕS § 76 lg-tele 1 ja 2 ja kohtupraktikale (RKTKo 3-2-1-45-06, p 18) viidates, et tal on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning kohus ei pea seetõttu üldjuhul tuvastama kaasomandi lõpetamise põhjuseid. Kohus nõustub hageja käsitlusega ja on seisukohal, et hagi läbi vaatamata jätmiseks ega menetluse lõpetamiseks kostja toodud põhjusel alust polnud. Hagi läbi vaatamata jätmise alused on sätestatud TsMS §-s
  8. 7
(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 Hagi läbi vaatamata jätmine kostja märgitud alusel TsMS §-s 423 sätestatud alustest ei tulene. Seadus ei nõua enne kohtusse ühisvara jagamise hagi esitamist pöörduda vastaspoole poole kohustuslikus korras. Kohus jätab kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks rahuldamata.
  1. Pärast
  2. jaanuari 2024 kohtuistungi toimumist esitas kostja taotluse notariaalselt tõestatud osapoolte vara jagamise lepingu ajal olnud terviseseisundi kohaste täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Taotluses toodu ikka puudutab enamasti notariaalselt tõestatud osapoolte vara jagamise lepingut. Ka viitab kostja, et kohtuistungi päeval tasus ta riigilõivu vastuhagilt. Enne seda ei olnud tal võimalik riigilõivu tasuda, kuna ta oli töötu. Kostja lootis, et kohus vabastab teda riigilõivu tasumisest ja võtab vastuhagi menetlusse. TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited menetluses nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Sama sätte teise lause järgi võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada pärast eelmenetluse lõppemist üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Viidatud sättest tuleneb seega, et üldjuhul võivad menetlusosalised esitada avaldusi ja tõendeid kuni eelmenetluse lõpuni. TsMS § 237 lg 1 järgi annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud, võib menetlusosaline tugineda tõendile hiljem juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Seega saab lugeda menetlusosalise esitatud tõendid tähtaegselt esitatuks, kui need on esitatud enne kohtu määratud tähtaja möödumist või eelmenetluse lõppemist. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Taotluses viidatud asjaoludest ja taotlusele lisatud dokumentidest on näha, et tuleb
  3. aasta kõne alla. Kostja ei põhistanud, mille pärast ei ole ta saanud varem oma selgitusi ja tõendeid esitada.
  4. Samuti leiab kohus, et taotluses viidatud asjaolud ei oma käesolevat asja lahendades tähtsust. TsMS § 238 lg 1 p 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et kostja oleks notariaalselt tõestatud osapoolte vara jagamise lepingust taganenud, seega on tegemist kehtiva lepinguga. Seetõttu kostja selgitused ja tõendid aastal 2021 olnud terviseseisundi kohta käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma.
  5. Samuti ei ole kohtu hinnangul asjakohased kostja väited vastuhagi menetlusse võtmata jätmise ja menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kostjal oli võimalik
  6. detsembri
  7. a määrust vaidlustada ringkonnakohtus, kuid ta ei ole seda teinud ja määrus jõustunud
  8. jaanuaril
  9. 8
(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591
  1. Eeltoodu alusel ja TsMS § 238 lg-st 3 tulenevalt keeldub kohus kostja
  2. jaanuaril 2024 ja
  3. jaanuaril 2024 esitatud taotluste ja tõendite vastuvõtmisest ja kuna neid on esitatud elektrooniliselt, loeb need kostjale tagastatuks.
  4. Puutuvalt kostja tasutud riigilõivusse selgitab kohus, et kostjal on õigus taotleda riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel. TsMS § 150 lg 4 näeb ette, et riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud juhul arvatakse tagastatavast summast maha asja läbivaatamise kulud. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lgst 6 tulenevalt riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Otsuse sisulised põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele. Hageja esitas ühisvara jagamise nõude järgmiselt:
  5. Jagada poolte ühisvaraks olev eriomand asukohaga XXX, registriosa nr X, ja kinnistu XXX asukohaga XXX, registriosa nr XXX.
  6. Müüa kinnisasjad asukohaga XXX, registriosa nr XXX, ja asukohaga XXX, registriosa nr XXX, avalikul enampakkumisel ära ja müügist saadud raha jagada O B (praegune perekonnanimi U) ja I B vahel järgmiselt: 2.
  7. Esimeses järjekorras tasutakse enampakkumise korraldaja tasu ja enampakkumise kulusid; 2.
  8. Teises järjekorras täidetakse kõiki kohustusi Swedbank AS ees, mis tulenevad 12.04.2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-071816-EL ja selle muudatustest; 2.
  9. Kolmandas järjekorras antakse ülejäänud rahast 5000 eurot I B; 2.
  10. Neljandas järjekorras jagatakse allesjäänud raha O B (praegune perekonnanimi U) ja I B vahel võrdsetes osades. Kostja väidab, et kinnisasjad soetati osapoolte abielu ajal, küll aga kinnistu XXX, soetati kostja raha eest, mis oli tal enne hagejaga abiellumist olnud. Kostja sai raha talle kuuluva korteri müügist. Kinnistu XXX soetati 70 000 eesti krooni eest, mis ongi eurodesse ümberarvestatuna 5000 eurot, mille kostjale väljamaksmisega on hageja nõus. Kinnistu XXX on kostja ainuke elukoht. Kohus kindaks tegi ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - osapooled olid omavahel abielus ajavahemikul
  11. jaanuar 2000 –
  12. mai 2021 (kd 1, tl 6, 6 pöördel; dtl 2, 3); - abielu ajal soetasid osapooled
  13. oktoobril 2002 notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel (kd 1, tl 59-65; dtl 85-90) kinnistu XXX asukohaga XXX, mille omanikuna on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX
  14. detsembril 2002 hageja kantud(kd 1, tl 9-10; dtl 17-19); - kinnistu XXX asukohaga XXX (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX) on koormatud hüpoteekiga aktsiaseltsi Hansapank (praegu Swedbank) kasuks; - abielu ajal soetasid osapooled
  15. aprillil 2005 eriomand asukohaga XXX mille omanikuna on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX hageja kantud (kd 1, tl 7-8; dtl 14-16) ja tegu on nende ühisomandiga; - eriomand asukohaga XXX Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX) on koormatud hüpoteekiga aktsiaseltsi Hansapank (praegu Swedbank) kasuks; 9
(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 - osapooled sõlmisid
  1. märtsil 2021 notariaalselt tõestatud „Abieluvaraleping, ühisvara osalise jagamise leping, avaldus abieluvara registrile ja asjaõigusleping“ (kd 1, tl 12-16; dtl 6-12); - osapooltel on Swedbank AS-i ees 12.04.2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-071816-EL tulenev solidaarne laenukohustus (kd 1, tl 42-45; dtl 63-69), mille tagastamata jäänud laenusumma oli 25.05.2021 seisuga 28 611,72 eurot ja 22.04.2022 seisuga 27 006,49 eurot (kd 1, tl 58; dtl 84). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et nende abielu sõlmiti
  2. jaanuaril 2000 ja lahutati
  3. mail
  4. 01.07.2010 jõustunud perekonnaseaduse (

) § 210 lg 1 alusel laieneb käesolev seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 211

näeb ette, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12 selgitas, et perekonnaseaduse mõtteks on alates 01.07.2010 abikaasade varasuhtes tekkivatele asjaoludele ja tehtavatele toimingutele kohaldada kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut ning enne seda tekkinud asjaoludele ja tehtud toimingutele kohaldada toona kehtinud seadust. Hageja on esitanud ühisvara jagamise nõude kostja vastu 11. märtsil 2022. Kuna ühisvara jagamise hagi on esitatud kohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada

§ 210

lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas

§ 210

lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest.

§ 210lg 2 alusel saab määrata enne 1.

juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt Riigikohtu 17. veebruari 2015. a otsus asjas 3-2-1-156-14, p 10). Ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb

§ 210

lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 2-16-16114, p 30). Selleks, et kohus saaks ühisvara jagada, tuleb kõigepealt välja selgitada ühisvara koosseis.

§ 25

kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Eseme kuulumine ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele. Kinnisasjad, mille jagamist hageja nõuab, omandati enne 2010. aastat. Enne 1. juulit 2010 kehtinud

§ 14

lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

§ 15

lg 1 järgi abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Osapooled sõlmisid 9. märtsil 2021 notariaalselt tõestatud „Abieluvaraleping, ühisvara osalise jagamise leping, avaldus abieluvara registrile ja asjaõigusleping“ (kd 1, tl 12-16; dtl 6-12), mille punktist 3 nähtuvalt (kd 1, tl 13 pöördel; dtl 9) on nad sõlminud abieluvaralepingu kokku 10

(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 leppides, et lõpetavad nende vahel kehtiva varaühisuse varasuhte ja kehtestavad uue varasuhtena varalahususe varasuhte.

§ 35

p 2 järgi varaühisuse varasuhe lõpeb, kui sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe. Kohtule jäeti esitamata tõendid selle kohta, et osapoolte vahel oleks sõlmitud abieluvaraleping enne

  1. märtsi 2021, seega, alates
  2. jaanuari 2000 abielu sõlmimisest kuni
  3. märtsi 2021 abieluvaralepingu sõlmimiseni kehtis ühisvara (varaühisuse) varasuhe. Ka
  4. märtsil 2021 notariaalselt tõestatud „Abieluvaraleping, ühisvara osalise jagamise leping, avaldus abieluvara registrile ja asjaõigusleping“ punktis 2 pooled kinnitasid, et muuhulgas hagis jagamist nõutava vara omandasid nad varaühisuse varasuhe kestel. Lepingu alapunktides 1.2, 1.3 ja 1.6 kinnitasid pooled, et lepingu sõlmimise hetkel kehtib abikaasade vahel varaühisuse varasuhe; et abikaasade vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut ja nad ei ole sõlminud ühisvara jagamise lepingut, sh käesoleva lepingu punktis 2 nimetatud vara suhtes; et
  5. peatükis nimetatud vara on omandatud varaühisuse varasuhe kestel ja on nende ühisomand. Kohtule jäeti esitamata tõendid selle kohta, et keegi lepingu poolest oleks lepingust taganenud, seega jääb leping kehtima. Kostja väitel oli XXX kinnisvara soetatud kostja eraomandi arvel ja ei peaks seda jagama. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX andmete (kd 1, tl 40-41, dtl 60-62) kohaselt kanti kostjat aadressil XXX asuva eriomandi omanikuks
  6. märtsi
  7. a kinnistamisavalduse alusel sisse
  8. jaanuaril
  9. Jõhvi notar Albina Birjukova poolt
  10. aprillil 2002 tõestatud korteriomandi hüpoteekiga koormamise lepingu, ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu (kd 1, tl 50-54) kohaselt müüs kostja aadressil XXX asuva eriomandi ära 40 000 eesti krooni eest. Osapooled soetasid kinnistu XXX asukohaga XXX
  11. oktoobril 2002 notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel (kd 1, tl 59-65; dtl 85-90) ja kinnistu omanikuna kanti sisse hageja
  12. detsembril 2002 Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX (kd 1, tl 9-10; dtl 17-19). Seega ei ole asjakohased kostja väited, et enne abiellumist oli aadressil XXX asuv 2-toaline korter tema omandis ning et aadressil XXX asuv kinnisvara soetati kostja eraomandi arvel. Esitatud tõenditest nähtuvalt soetati korter rohkem kui aasta pärast abielu sõlmimist. Ajavahemiku 01.01.2002-31.12.2002 kohta kostja esitatud pangakonto väljavõttest (kd 1, tl 5556 pöördel; dtl 79-82) on näha, et
  13. aprillil 2002 kandis kostja Savitski nimelise isiku pangakontole 65 000 Eesti krooni selgitusega „ostu-müügileping“.
  14. aprillil 2002 kandis kostja H V nimelisele isikule 35 000 Eesti krooni selgitusega „talu eest“. Hageja kandis kostja pangakontole 10 000 Eesti krooni
  15. septembril 2002 ja 10 000 Eesti krooni
  16. septembril 2002, B nimeline isik kandis kostja pangakontole 16 500 Eesti krooni
  17. septembril 2002 ja P B nimeline isik kandis kostjale 10 000 Eesti krooni
  18. septembril 2002, seega, kokku oli ajavahemikul
  19. september 2002 –
  20. september 2002 kostja kontole 41 500 Eesti krooni kantud.
  21. septembril 2002 kandis kostja H V nimelisele isikule 30 000 Eesti krooni selgitusega „talu eest“. Kohtu hinnangul ei saa kostjagi pangakonto väljavõttest järeldada, et kinnistu XXX olevat kostja eraomandi arvel soetatud. 11

(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 Seega leiab kohus tõendatuks, et kinnistu XXX asukohaga XXX, on osapoolte ühisvara ka. Osapooled sõlmisid 12.04.2005 laenulepingu nr 05-071816-EL Swedbank AS-iga (kd 1, tl 4245; dtl 63-69). Seega, nendel on samuti ühisvarana solidaarne laenukohustus Swedbank AS-i ees, mille tagastamata jäänud laenusumma 25.05.2021 seisuga oli 28 611,72 eurot ja 22.04.2022 seisuga 27 006,49 eurot (kd 1, tl 58; dtl 84). Osapooled sõlmisid 9. märtsil 2021 notariaalselt tõestatud „Abieluvaraleping, ühisvara osalise jagamise leping, avaldus abieluvara registrile ja asjaõigusleping“ (kd 1, tl 12-16; dtl 6-12), mille punktist 3 tulenevalt (kd 1, tl 13 pöördel; dtl 9) sõlmisid nad abieluvaralepingut kokku leppides, et lõpetavad nende vahel kehtiva varaühisuse varasuhte ja kehtestavad uue varasuhtena varalahususe varasuhte.

§ 35

p 2 järgi varaühisuse varasuhe lõpeb, kui sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe. Kohtule jäeti esitamata tõendid selle kohta, et osapoolte vahel oli sõlmitud abieluvaraleping enne

  1. märtsi 2021, seega, alates
  2. jaanuari 2000 abielu sõlmimisest kuni
  3. märtsi 2021 abieluvaralepingu sõlmimiseni kehtis ühisvara (varaühisuse) varasuhe. Ka
  4. märtsil 2021 notariaalselt tõestatud „Abieluvaraleping, ühisvara osalise jagamise leping, avaldus abieluvara registrile ja asjaõigusleping“ punktis 2 pooled kinnitasid, et muuhulgas hagis jagamist nõutava vara omandasid nad varaühisuse varasuhe kestel. Lepingu alapunktides 1.2, 1.3 ja 1.6 kinnitasid pooled, et lepingu sõlmimise hetkel kehtib abikaasade vahel varaühisuse varasuhe; et abikaasade vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut ja nad ei ole sõlminud ühisvara jagamise lepingut, sh käesoleva lepingu punktis 2 nimetatud vara suhtes; et
  5. peatükis nimetatud vara on omandatud varaühisuse varasuhe kestel ja on nende ühisomand. Kohtule jäeti esitamata tõendid selle kohta, et keegi lepingu poolest oleks lepingust taganenud, seega leping kehtib.
  6. märtsi 2021 notariaalselt tõestatud „Abieluvaraleping, ühisvara osalise jagamise leping, avaldus abieluvara registrile ja asjaõigusleping“ (kd 1, tl 12-16; dtl 6-12) kohaselt ei jaganud osapooled kinnistu XXX asukohaga XXX; eriomandist asukohaga XXX, ega laenulepingust nr 05-071816-EL tulenevaid solidaarkohustusi. Seega, hagejal on õigus nõuda ühisvara jagamist.

§ 37

lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-st 2 tuleneb, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kohus välja toob, et AÕS § 77 lg 2 alusel otsustab kohus kaasomandi jagamise viisi üle hageja nõudel. Seega saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis (vt Riigikohtu 9. mai 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-45-06, p 19).

§ 38

näeb ette, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. 12

(13)Tsiviilasi nr 2-22-3591 Kuivõrd kohus ei võtnud kostja vastuhagi menetlusse ja kohtumäärus jõustus, leiab kohus põhjendatuks jagada poolte ühisvara hagis pakutud viisil ehk müümisega avalikul enampakkumisel ning ühisvaral lasuva kohustuse täitmisega. Kohus leiab, et hageja pakutud vara jagamisviis tagab osapoolte ühisvaral lasuva kohustuse täitmist ning kohese ja õiglase hüvitise saamist. Hageja esitatud P 23.05.2022 konsultatsioonist nr P-40986 nähtuvalt on (kd 1, tl 85-91; dtl 114125) aadressil XXX asuva eriomandi turuhinnaks 20 000 eurot ⁺/-10%. P 23.05.2022 konsultatsioonist nr P-40989 nähtuvalt (kd 1, tl 93-98; dtl 127-140) on kinnistu XXX asukohaga XXX, turuhinnaks 69 000 eurot ⁺/-10%. TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab hageja nõude ka selles osas põhjendatuks ja määrab, et esimeses järjekorras tasutakse enampakkumise korraldaja tasu ja enampakkumise kulusid; teises järjekorras täidetakse kõiki kohustusi Swedbank AS ees, mis tulenevad 12.04.2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-071816-EL ja selle muudatustest; kolmandas järjekorras antakse ülejäänud rahast 5000 eurost I B ning neljandas järjekorras jagatakse allesjäänud raha O B (praegune perekonnanimi U) ja I B vahel võrdsetes osades. Tuginedes eelnevale, kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kuna kohus on tuvastanud, et vara ja kohustused, mille jagamist hageja nõuab, on osapoolte ühisvara, vastuhagi on jäetud menetlusse võtmata, jätab kohus käsitlemata väited ja vastuväited ning jätab tähelepanuta tõendid osapoolte muude ülekannete, samuti vara väärtuse suurenemise kohta. Kohus juhib poolte tähelepanu TsMS § 430 lg-s 1 sätestatud võimalusele lõpetada menetluse kompromissiga kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. MENETLUSKULUD TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 järgi hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 102 lg 1 p-st 4 tulenevalt abieluasi on tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on ühisvara jagamine nõue. Eeltoodu alusel jätab kohus osapoolte menetluskulud nende endi kanda. Lähtudes menetluskulude jaotusest, kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.