Obsah (6)

§ 171§ 176§ 134§ 135§ 123§ 1231

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 17.09.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-12322 Koh

) § 135 lg 2 alusel. Tuvastatud asjaoludel ei ole ema sõltuvuse tõttu võimeline tagama tütrele kasvamiseks ja arenemiseks vajalikku stabiilset ja turvalist elukeskkonda ning vanemlikku hoolitsust. Ema seadis tütre elu ja tervise reaalselt ohtu juba raseduse ajal ning ei ole ka pärast tütre sündi olnud võimeline tagama talle vajalikku hoolt, jättes tütre mitmel juhul hooletusse ja järelevalveta ning seades ta elu reaalselt ohtu. Ema ei pea kokkulepetest kinni ega suuda enda käitumist ja elustiili ka tütre huvides muuta. Kohus veendus selles vahetult, andes emale 30.01.2024 istungil kuus kuud aega tõestamaks, et ta suudab end parandada ja narkootikumide tarvitamise lõpetada, minna tööle ja on võimeline tütre eest hoolitsema. Juba vähem kui kuu pärast istungit ei ilmunud ema tegevuskava arutamiseks määratud kohtumisele ning leiti ilmselgete narkojoobe tunnustega enda korterist, mis ei olnud tütrele elamiseks sobivas olukorras. Üle pooltele tütrega ettenähtud kohtumistele ema kohale ei läinud ning 09.04.2024 kohtumisele läks ta narkojoobes. Ema ei ilmunud ka 17.05.2024 istungile, ei teatanud kohtule ilmumata jätmisest ega selle põhjusest ning ei ole hiljem istungi ega menetluse seisu vastu huvi tundnud. Eelnev näitab ema soovimatust ja suutmatust teha oma elus muudatusi ja pingutada selle nimel, et tütar tagasi koju saada. Samuti ei kinnita ema käitumine väiteid tütrest hoolimise ja tütre igatsemise kohta. 5 2-23-12322 Põhjendamatud on ema väited, et enne tütre perest eraldamist ei ole piisavalt rakendatud muid abinõusid. Emale on pakutud piisavalt abi ja kasutatud hooldusõiguse äravõtmisest vähempiiravaid abinõusid, sh on tütar olnud ka varem emast ajutiselt eraldatud ja olnud hooldusperes, pere abistas tugiisik, ema suunati Lootuse külla ja psühholoogilisele nõustamisele ning kohtumenetluses sai ema enda tõestamiseks pool aastat aega. Muud abinõud on jäänud ema enda käitumise tõttu tulemuseta, sh ei ole ta nõustunud selliste abinõudega, mis eeldavad temalt endalt pingutusi ja tahtejõudu. 6.3. Arvestades, et ema on tütre ainuke vanem, tuleb tütrele

§ 171lg 1 alusel määrata eestkostja.

Kuivõrd eestkostjaks sobivaid füüsilisi isikuid ei ole teada, tuleb

§ 176

lg 2 alusel eestkostjaks määrata avaldaja kui tütrega kõige tugevamalt seotud linnavalitsus. Tütar ei ole oma vanuse tõttu veel mingiteks tehinguteks suuteline. Avaldaja ülesandeks jääb kogu tütre edasise elu korraldamine, talle kasvamiseks ja arenemiseks vajaliku elukeskkonna ja igakülgse hoolitsuse tagamine ning vanuse kasvades tema võimete ja huvide kohase hariduse tagamine. Hooldusõiguse äravõtmine ei võta emalt kohustust tütart ülal pidada ja tütrega isiklikult suhelda. Suhtlemise tingimuste üle otsustab tütre parimatest huvidest lähtudes avaldaja. 6.

1. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a avalduselt tasutud riigilõiv ning ema ja tütre riigi õigusabi kulud, mis jäävad sama sätte lg 3 alusel riigi kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
2. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohtu määrus alusetu ega ole tütre parimates huvides. Ema ei tarvita enam narkootikume, tal on töökoht ja tema elu on täielikult muutunud. Ema igatseb tütart väga ja ei anna tema suhtes alla. Ta möönab, et tegi vea, kuid hooldusõiguse äravõtmine on liiga suur karistus. Ema kasvatas tütart koos elukaaslasega kaks aastat, mille vältel oli tütar puhas, söödetud ja õnnelik. Tütre ühel korral lühemaks ajaks üksinda koju jätmine ei saa õigustada emalt hooldusõiguse äravõtmist. Ka eluruumi üürilepingu ja töökoha puudumine ei anna selleks alust, seejuures tuleb arvestada ema osalise töövõimega. Maakohus arutas asja ema kohalolekuta, kuivõrd ema ei saanud kohtukutset e-toimikus avada. Ka lastekaitse ei ole emaga alates veebruarist 2024 ühendust võtnud. Emale määratud tugiisik ja temaga tegelenud lastekaitsetöötaja on töölt lahkunud. Emal ei ole narkootikumide sõltuvust arstide poolt diagnoositud ning maakohtu hinnang tema pikaajaliseks sõltlaseks olemise kohta on pigem oletuslik. Ema kontakt lastekaitsetöötajatega ei võimaldanud emal saada psüühiliselt üle tütre eraldamisest. Emal tekkis hirm ja arusaamine, et ühegi tema teoga ei olda rahul, ning keeruline oleks saada dokumenti, mis ütleb, et ema on terve. Avaldaja saanuks ema aidata leebemate meetmetega, sh võimaldada pikemaid kohtumisi tütrega, korraldada kohaseid nõustamisi ja teha tütre huvides ettekirjutusi. Tütre sidet oma ainsa vanemaga tuleks eriti säilitada. Ema on käinud regulaarselt kord kuus Tallinnas asendusravil psühhiaatri vastuvõtul ja palub selle kohta dr JMlt tõendi koguda.
3. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. 6 2-23-12322 Ema narkootikumide sõltuvuse kohta on mitmeid näiteid ja tõendeid. Ema ei ole sõltuvusest üle saanud ning on seetõttu jätkuvalt ebastabiilne. Ema väitel on ta enda elu täielikult muutnud ja hoolib tütrest, kuid ta ei ilmunud rohkem kui pooltele tütrega ettenähtud kohtumistele, mis näitab tema ükskõikset suhtumist. Ema ei ole täitnud ka minimaalseid kokkulepitud tegevusi, samas kui tema vastutus on tunda huvi tütre käekäigu vastu, teha pingutusi olukorra parandamiseks ja otsida abi. Vanemaks olemise koormat ei saa omistada ametnikele.
4. Tütrele määratud esindaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, nõustudes maakohtu määrusega. Kohtumenetluses on leidnud tuvastamist, et emal on narkootikumide sõltuvus ning ta on seadnud ohtu nii enda kui ka tütre arengu ja heaolu, jätnud tütre vajaliku hoolitsuseta ega ole võimeline hooldusõigust piisaval määral teostama. Ema ei ole suutnud täita ei lastekaitse ega kohtu antud juhiseid selle kohta, mida ta tegema peaks. Ema ei ole pärast tütre temast eraldamist kasutanud võimalusi tütrega kohtuda ja temaga tegeleda. Menetluse edasine käik
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
6. Ringkonnakohus tegi 27.08.2025 Wismari Haigla AS-le kohtunõude, milles palus esitada ema võimalike narkootikumide testide tulemused ja tema ravi kohta peetavad andmed alates 20.09.2024 kuni kohtunõudele vastamise ajani. Samal päeval tegi ringkonnakohus kohtunõude ka avaldajale, milles palus avaldajal teada anda, kas ja kuivõrd on ema pärast maakohtu määruse tegemist näidanud üles huvi tütrega kohtumiseks, kas ja kui palju on ta tütrega kohtunud ning kas ja kuidas on avaldaja kohtumisi toetanud.
7. Wismari Haigla AS vastas 04.09.2025, et ema käib Wismari Haiglas opiaatsõltuvuse asendusravil alates
8. a-st, ning vahepeal on olnud ravis lühiajalisi pause. Täpsemalt käib ema vastuvõttudel 1–2 korda kuus ning saab raviks buprenorfiin/naloksooni tablette, mis väljastatakse haiglas. Lisaks tarvitab ema aastaid regulaarselt psühhofarmakone, mis väljastatakse retsepti alusel apteegis. Ema on olnud vastuvõttudel alati adekvaatne. Emalt on narkootikumide analüüsid võetud
9. ja 25.02 ning 18.03 ja 27.05.2025, analüüsides olid narkootilised ained negatiivsed. Analüüside vastused on antud ema kätte.
10. Avaldaja vastas 05.09.2025, et ema soovis 20.11.2024 perekeskuse kaudu tütre kohta teavet saada ning 26.11.2024 anti talle ülevaade tütre käekäigust ja saadeti paar fotot tütrest. Ema tänas samal päeval vastuse eest ja soovis teada, kas tal oleks võimalik tütrega ka vahetult kohtuda, ning kui mitte, siis saata talle tütrest veel fotosid ja võimalusel ka video. Emale saadeti 22.12.2024 tütrest foto. Ema uuris 12.03.2025, kuidas tütrel läheb ning palus saata tütrest fotosid või video. Emale anti 13.03.2025 tütre käekäigust ülevaade ja saadeti üks foto. Ema palus 15.04.2025 teavet, kuidas tütrel läheb ja soovis temast fotosid, ning talle anti samal päeval ülevaade tütre käekäigust. Ema uuris seejärel, kas oleks võimalik tütrest ka video saada ja avaldas lootust, et varsti korraldatakse tütrega kokkusaamine. Ema soovis 13.05.2024 teada, kuidas tütrel läheb, palus saata tütrest fotosid või video ning uuris, kas oleks võimalik kuidagi korraldada tema ja tütre kohtumine. Ema kirjutas uuesti 19.05.2025 ning talle vastati samal päeval, et tütrel läheb hästi ja tema tervisega on kõik korras, ja edastati tütrest mõned fotod. 7 2-23-12322 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.
12. Kolleegium võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 esimese lause alusel tõendina vastu ema 12.01., 05.02., 25.02., 20.
13. ja 27.05.2025 menetlusdokumentidele lisatud tõendid.
14. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus emalt hooldusõiguse äravõtmisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid, kuid täiendab maakohtu määruse põhjendusi tütrele emast lähtuva ohu ja selle kõrvaldamiseks võetud abinõude osas ning märgib vastuseks määruskaebusele järgmist. 16.
15. Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus

§ 134

lg 1 järgi ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh

§ 134

lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid.

§ 134

lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata.

§ 135

lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

§ 123

lg 1 järgi lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Viidatud sätetest nähtub, et kohtul on

§ 134

lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu (RKTKm 30.04.2019, 2-18-3628, p 15). Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega. Kohtul tuleb laste heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset mõju, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (RKTKm 30.04.2019, 218-3628, p 15). Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 16.11.2016, 3-2-1-99-16, p 17). 8 2-23-12322 16.

1. Maakohtu hinnang ema pikaajaliseks uimastisõltlaseks olemise kohta ei ole oletuslik. Asja materjalidest nähtuvalt on ema 06.10.2021 lastekaitsespetsialistile kinnitanud, et tal on sõltuvust tekitavate ainetega probleeme juba 10 aastat (avalduse lisaks olev lastekaitseteenistuse menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk 10). Ema on saanud ka kümme aastat opiaatsõltuvuse asendusravi (Wismari Haigla 04.09.2025 vastus kohtunõudele), mis näitab, et tema opiaatsõltuvus ulatub enam kui kümne aasta tagusesse aega ning on vajanud väga pikaajalist sekkumist, sh on ema viibinud mitmeid kordi ka võõrutusravil (menetluse toimingute ülevaade, lk 1 jrk nr 3, lk 18 jrk nr 117). Seejuures tunnistas ema pärast tütre sündi haigla sotsiaaltöötajale, et ta tarvitas terve raseduse aja narkootikume, põhiliselt amfetamiini ja fentanüüli (menetluse toimingute ülevaade, lk 1 jrk 2), ning sellest tingituna olid tütrel sünnijärgselt ka võõrutusnähud ja ta vajas võõrutusravi (menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk nr 11, lk 5 jrk nr 19, lk 7 jrk nr 42, lk 9, jrk nr 51). Kuigi hiljem on ema väitnud, et ta ei ole kunagi fentanüüli tarvitanud ja tarvitas raseduse ajal kõige rohkem kaks korda amfetamiini (menetluse toimingute ülevaade, lk 1 jrk 3), ei ole see usutav, sest sellisel juhul ei vajaks ema opiaatsõltuvuse asendusravi ning tütar ei oleks pärast sündi vajanud ligi kuu aja pikkust võõrutusravi. Lisaks haiglas väljastatavale asendusravile (Suboxone buprenorfiin/naloksooni tabletid) tarvitab ema juba aastaid regulaarselt apteegist retsepti alusel väljastavaid psühhofarmakone (Valocordin Diazepam toimeainega bensodiasepiin ning Pregabalinum toimeainega pregabaliin) (Wismari Haigla 04.09.2025 vastus kohtunõudele; menetluse toimingute ülevaade, lk 12 jrk nr 65). On mitmeid juhtumeid, kus ema on kinnitanud retseptiravimite üleannustamist ning tal on kas asendusravi või retseptiravimid otsa saanud enne ettenähtud kasutamise perioodi (menetluse toimingute ülevaade, lk 13 jrk nr 70, lk 24 jrk nr 157, lk 26 jrk nr 161, lk 39 jrk nr 208, lk 44 jrk nr 225). Märkida tuleb, et nii ema asendusravi kui ka kaks teist ravimit on avalikult kättesaadavate infolehtede järgi (Suboxone infoleht, Valocordin Diazepami infoleht, Pregabalinum infoleht) kesknärvisüsteemi depressandid ning neist kõigi infolehtedes on tõsised hoiatused nende tarbimise kohta koos teiste kesknärvisüsteemi depressantidega, sest need põhjustavad toime vastastikust tugevnemist. Üleannustamisel ja koos tarbimisel võivad need põhjustada uimasust, sedatsiooni, segasusseisundit, kõnehäireid, kõndimishäireid, teadvuseta olekut, respiratoorset depressiooni, koomat ja surma. Seejuures ei näita emale tehtud testid, milles on analüüsitud ka buprenorfiini ja bensodiasepiinide esinemist, koguseid, mistõttu ei ole nende põhjal võimalik ravimite üleannustamist hinnata (vt ka menetluse toimingute ülevaade, lk 24 jrk nr 157). 16.
2. Ema uimastisõltuvus ohustab nii tütre kehalist, vaimset kui ka hingelist heaolu, ning ohu kõrvaldamiseks võetud pere toetavad abinõud ei ole pika aja vältel tulemust andnud. 16.3.
3. Ema uimastisõltuvus on nii uimastite tarvitamisega vahetult kaasnevaid sümptomeid kui ka sellega kaasnevat riskikäitumist (nt tütre üksinda jätmine ravimite juurdesaamise eesmärgil varguse toimepanemise ajaks) arvestades väga suur oht nii tütre kehalisele, vaimsele kui ka hingelisele heaolule. Erinevad spetsialistid on nii ohtu kui ka selle kõrvaldamiseks tarvilike abinõude rakendamise vajadust emale järjepidevalt selgitanud (vt nt menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk nr 10, lk 4 jrk nr-d 13 ja 14, lk 5 jrk nr 21, lk 7 jrk nr 43, lk 9 jrk nr 50, lk 11 jrk nr 59, lk 13 jrk nr-d 68 ja 70, lk 14 jrk nr 75, lk 15 jrk nr 84, lk 19 jrk nr 125, lk 20 jrk nr 132, lk 21 jrk nr 143, lk 23 jrk nr 152, lk 32 jrk nr 182, lk 39 jrk nr 208, lk 40 jrk nr 40, lk 42 jrk nr 220, lk 44 jrk nr 225). Avaldaja asus tütrele ema uimastisõltuvusest tuleneva ohu kõrvaldamisega ja tütre eest hoolitsemisel aktiivselt ema toetamisega tegelema kohe pärast tütre sündi. Avaldaja 9 2-23-12322 lastekaitseteenistus andis hinnangu tütre ja ema abivajadusele (avalduse lisa 2) ning koostas tegevuskava (avalduse lisa 3). Emale seati eesmärgiks olla tütrega pärast tema sündi haiglas lasteosakonnas jälgimisel, kuid ema ei näidanud üles huvi seal tütrega olla, v.a ühel korral, kuid siis ei lubatud tal positiivse narkootikumide testi tõttu haiglasse jääda (menetluse toimingute ülevaade, lk 6, jrk nr 26). Lepiti kokku, et tütre haiglast väljasaamisel on ema tütrega mõnda aega turvakodus, et veenduda ema toimetulekus ning tütre turvalisuses ja heaolus (menetluse toimingute ülevaade, lk 3, jrk nr 10). Kui 19.10.2021 oli aga aeg tütar haiglast võtta ja temaga turvakodusse minna, siis ei saanud ema seda teha, sest narkootikumide test oli taaskord positiivne (menetluse toimingute ülevaade, lk 7, jrk nr 43). Ema sai tütrega turvakodus liituda 26.10.2021 (menetluse toimingute ülevaade, lk 11 jrk nr 59). Turvakodus viibimise ajal hakati emale osutama ka tugiisikuteenust ning lastekaitsespetsialist ja tugiisik rääkisid 15.11.2021 emaga läbi, millistel eeldustel on tal võimalik tütrega turvakodust koju minna (menetluse toimingute ülevaade, lk 13 jrk nr 72, lk 14 jrk nr 75). Kokkulepped fikseeriti 18.11.2021 ka kirjalikult, sh pidi ema minema Wismari Haiglasse ravile, tegema koostööd tugiisikuga ja lubama teda etteteatamata kodukülastustele, tal oli keelatud omada ja tarbida narkootilisi ja psühhotroopseid või muid uimastava toimega ebaseaduslikke aineid ning ta lubas võtta täie vastutuse tütre hoolitsemise ja turvalisuse tagamise eest ning vajaduse tekkides küsima abi ja juhendamist tugiisikult või lastekaitsespetsialistilt (menetluse toimingute ülevaade, lk 15 jrk nr 84). Ema läks 29.11.2021 Wismari Haiglasse ravile ja tütar oli samal ajal ajutisel asendushooldusteenusel hooldusperes (menetluse toimingute ülevaade, lk 16 jrk nr-d 93 ja 94, lk 17 jrk nr 109). Ema ravi lõppes 17.12.2021 ning tütar sai tema juurde koju 05.01.2022 (menetluse toimingute ülevaade, lk 18 jrk nr 113, lk 20 jrk nr 134). Ema ja tütre kodus olles jätkus koostöö nii tugiisiku kui ka lastekaitsespetsialistiga. Tugiisik külastas esialgu pere olukorra jälgimiseks pea iga päev ning järk-järgult külastuste arv vähenes, kuid tugiisik jäi perega regulaarselt tegelema. Tugiisik on ema toetanud ja nõustanud tütre arenguks sobiliku keskkonna ja heaolu tagamisel, toetanud ravi jätkamist ja majanduslikku toimetulekut, samuti abistanud avalduste ja taotluste esitamisel ning arstiaegade kokkuleppimisel ja järgimisel. Emale seati nii uimastisõltuvuse kui ka lapsepõlves läbielatu ja psühholoogiliste probleemide tõttu eesmärgiks saada süsteemset psühholoogilist abi (vt avaldusele lisatud abivajaduse hinnang ja tegevuskava). Teda on korduvalt suunatud seda saama ja tehtud ka sellekohaseid kokkuleppeid (menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk nr 10, lk 5 jrk nr 21, lk 11 jrk nr 59, lk 13 jrk nr 70, lk 21 jrk nr 137, lk 26 jrk nr 161; lk 41 jrk nr 215, lk 42 jrk nr 220). 16.3.
4. Eelnevalt kirjeldatud pere toetavate ja vähem piiravate abinõude rakendamise tagajärjel ei õnnestunud ära hoida ema uimastisõltuvusest tütrele lähtuvat ohtu, sest ema ei vabanenud uimastisõltuvusest / ravimite kuritarvitamisest. Pärast tütre sündi jätkas ema nii narkootikumide kui ka ravimite kuritarvitamist (menetluse toimingute ülevaade, lk 6 jrk nr 26, lk 7 jrk nr 43, lk 13 jrk nr 70, lk 24 jrk nr 157, lk 26 jrk nr 161, lk 39 jrk nr 208, lk 44 jrk nr 225). Lisaks on arstidel, lastekaitsespetsialistidel ja tugiisikul olnud emaga suheldes pidevalt kahtlusi, et ema on midagi tarvitanud, nt on emal olnud segane, veniv ja aeglane jutt, keel pehme, raskused sõnade väljaütlemisega, uimane ja ebaadekvaatne olek, tasakaaluhäired, aeglane kõnnak ja liigutused, klaasistunud ja paistes silmad, silmkontakti vältimine, järsk kaalukaotus (menetluse toimingute ülevaade, lk 3 jrk nr 12, lk 4 jrk nr-d 13 ja 16, lk 5 jrk nr-d 22 ja 23, lk 9 jrk nr 50, lk 18 jrk nr 118, lk 24 jrk nr 153, lk 27 jrk nr 163, lk 30 jrk nr 171; lk 34 jrk nr 188; lk 39 jrk nr 208; lk 42 jrk nr 219, lk 45 jrk nr 229). 10 2-23-12322 Emale psühholoogilise abi osutamine on jäänud temast endast tingituna ebajärjepidevaks ning ema on ka avaldanud, et ta ei soovi psühhiaatri ega psühholoogi poole pöörduda, sest ta ei ole neilt abi saanud (menetluse toimingute ülevaade, lk 39 jrk nr 208, lk 44 jrk nr 225). Lisaks leidsid aset kaks intsidenti, kus ema seadis uimastisõltuvuse tõttu tütre heaolu reaalselt ohtu. Esimesel juhul, s.o 06.04.2023, jättis ta tütre voodi külge seotuna üksi koju, samal ajal kui ta käis üleannustamise tõttu varakult otsa saanud ravimite juurdesaamise eesmärgil poes vargil (menetluse toimingute ülevaade, lk 37 jrk nr 198, lk 39 jrk nr 208). Lastekaitsespetsialistid leppisid seejärel emaga kirjalikult kokku mh selles, et tugiisik teostab edaspidi kodukülastusi rohkem kui kord nädalas, lastekaitsetöötaja teostab etteteatamata kodukülastusi ning ema saadab jätkuvalt iga kuu narkootikumide testi tulemused. Ema kinnitas, et ta on teadlik, et tütre hooletusse jätmise korral võidakse tütar perest 72 tunniks eraldada (menetluse toimingute ülevaade, lk 40 jrk nr 209). Teisel juhul, s.o 17.08.2023, avas tugiisiku etteteatamata kodukülastuse peale korteri ukse tütar ning ema magas voodis ega reageerinud, kui tugiisik teda õrnalt raputades äratada püüdis. Korteris oli tugev ja ka trepikotta levinud kõrbehais, sest köögis töötasid pliidirauad. Kui ema lõpuks ärkas, oli ta ebaadekvaatses olekus, tema kõnest oli väga raske aru saada ning tema liigutused olid aeglased ja ebakorrapärased. Ema ja tema hiljem liitunud elukaaslane nägid väga haiglased välja. Nad olid palju kaalu kaotanud ning ema silmad olid klaasistunud ja paistes. Ema ei olnud võimeline tütart riidesse panema ega sülle võtma. Samas ema eitas ainete kuritarvitamist (menetluse toimingute ülevaade, lk-d 41–42 jrk nr-d 217–219). Tugiisiku ja lastekaitsetöötajate sekkumiseta oleks see juhtum võinud olla väga traagiliste tagajärgedega. Teise juhtumi järel otsustasid lastekaitsetöötajad tütre emast eraldada ja paigutada ta turvakodusse. Emaga vesteldi eraldi ja selgitati talle, et ta vajab abi elu korda seadmisel ja sõltuvusest vabanemisel ning lastekaitsetöötaja on valmis teda nõustama vajaliku abi leidmiseks (menetluse toimingute ülevaade, lk 42 jrk nr 220). Kuigi emal oli eeldusel, et ta on adekvaatses olekus, lubatud jääda tütrega turvakodusse nii kauaks kui ta soovib, sh ka ööseks, käis ema tütart seal vaid ajutiselt külastamas (menetluse toimingute ülevaade, lk 42 jrk nr 220). Otsustati, et tugiisik külastab edaspidi kord nädalas nii ema kui ka tütart. Ema nõustati ka selle osas, et tal on väga palju, mille nimel pingutada ja sõltuvusest vabaneda. Ema nõustus alates 28.08.2023 Wismari Haiglasse võõrutusravile minema, kuid tema puudulikku arusaama tütrele lähtuvast ohust näitas siiski see, et ta eitas jätkuvalt, et tema elukaaslane oleks midagi tarvitanud, ning uuris, kas tütar saaks võõrutusravi ajaks jääda tema elukaaslasega (menetluse toimingute ülevaade, lk 44 jrk nr-d 225 ja 227). Ema ei olnud 29.08.2023 seisuga võõrutusravile läinud ning kui lastekaitsespetsialist talle helistas, oli ta uimane ja tema kõnest oli väga raske aru saada, ning ta oli lastekaitsespetsialisti hinnangul ravimitest või narkootikumidest joobes (menetluse toimingute ülevaade, lk 45 jrk nr 229). Ema läks siiski hiljem samal päeval võõrutusravile, mille ta lõpetas ettenähtust varem (vt maakohtu 26.10.2023 istungi protokoll). 16.3.
5. Asja materjalidest on näha, et ka teise juhtumi järel kohaldatud abinõud ning kohtumenetluse ajal kasutusele võetud abinõud ei ole tulemust andnud. Maakohus selgitas emale 26.10.2023 istungil, et tütrel on vaja stabiilset ja turvalist keskkonda ning toimunut arvestades tuleb emal end tõestada ja näidata, et ta suudab muutuda ja toime tulla, kuid enne ei saa tütart turvakodust ema juurde lubada. Ema avaldas soovi tulla Lootuse külas asendusravilt maha. Ema ei läinud Lootuse külla, kuid lasi endale 20.01.2024 paigaldada narkootikumivastase ampulli, millest tingituna ei oleks ta tohtinud kaks kuud opiaate tarvitada (ema 29.01.2024 seisukoha lisa; maakohtu 30.01.2024 istungi protokoll). 11 2-23-12322 Avaldaja andis 30.01.2024 istungil teada, et tütar on alates 09.11.2023 hooldusperes ning ema ja tütre kontakt on olnud vähene. Ema oli tütrega vahepeal vaid kaks korda lastekaitsetöötaja juuresolekul kohtunud, üks kohtumine jäi emast tingituna ära. Emaga ei saavutatud psühholoogi või psühhiaatri teemal vesteldes ega Lootuse külla mineku osas koostööd. Ema kinnitas istungil, et ta ei tarvita enam opiaate ega kavatse seda teha, ning on üldse kõikide ainete tarvitamise lõpetanud. Maakohus otsustas sellel istungil anda emale kuus kuud n-ö katseaega, mille käigus tuli emal teha avaldajaga koostööd ja leppida kokku tegevuskava, asuda tööle ning käia kord kuus narkootikumide teste tegemas ja esitada tulemused kohtule. Põhjalikult arutati ka ema ja tütre kohtumiste korraldamist nende suhte taastamiseks ja säilitamiseks. Lepiti kokku, et esialgu toimuvad ema ja tütre kohtumised kaks korda kuus perekeskuses spetsialisti juuresolekul, kuid muude kokkulepete täitmise korral on mõne aja möödudes võimalik, et ema saab tütrega eraldi aega veeta ja tütar tema juures ka ööbida. Ema kinnitas, et ta on kõigeks valmis. Maakohus pidi küll emale seatavate kohustuste kohta tegema 05.02.2024 määruse, kuid asja materjalidest seda määrust ei nähtu. Sellegipoolest pidi emale olema arusaadav, milliseid kohustusi tuleb tal edaspidi hooldusõiguse säilitamiseks täita. Ema ei ilmunud avaldajaga tegevuskava arutamiseks kokkulepitud 29.02.2024 kohtumisele. Ta leiti samal päeval, s.o ligi kuu aega pärast viimast kohtuistungit ja ühtlasi narkootikumivastase ampulli toimeaja sees, enda korterist ilmselgete ainete tarvitamise tunnustega: ta oli äärmiselt uimane, kõne oli väga häiritud ja oli probleeme tasakaalu hoidmisega. Ka tema elukaaslane oli uimase olekuga. Ema eitas narkootikumide tarvitamist ja keeldus narkootikumide testi tegemisest. Samuti ei täitnud ema vahepeal kohustust esitada kord kuus kohtule narkootikumide teste, sh ei olnud ka emale määratud esindajal võimalik emaga mh selles küsimuses kontakti saada (maakohtu 17.05.2024 istungi protokoll). Ema osales alates 15.02.2024 perekeskuses ettenähtud ema ja tütre 12 kohtumisest 5 kohtumisel, teatades enamasti kohtumise ärajätmisest viimasel hetkel või jättes sellest üldse teatamata (vt avaldaja 20.09.2024 menetlusdokumendile lisatud kliendipäevik). Neljandale, 09.04.2024 kohtumisele ilmus ema narkojoobes (vt avaldaja 30.04.2024 teatele lisatud Politsei- ja Piirivalveameti 29.04.2024 vastuskiri). Maakohtu 17.05.2024 istungile ema ei ilmunud, kuigi kinnitas KÄPO-s kohtukutse kättesaamist 06.05.
6. Kui ema ei saanud e-toimikus kohtukutset mingil põhjusel avada, nagu ta määruskaebuses väidab, saanuks ta abi saamiseks pöörduda maakohtu poole, kuid maakohtu märgitu kohaselt ema istungi ega menetluse seisu vastu huvi üles ei näidanud. 16.3.
7. Eelnev näitab kogumis, et esialgu kohaldatud ema ja tütre suhet toetavad ja vähem piiravad abinõud ning seejärel ka rohkem piiravad abinõud ei ole tulemust andnud, ning nendega ei ole olnud võimalik ema uimastisõltuvusest tütre heaolule lähtuvat tõsist ohtu kõrvaldada. Ema ei ole vaatamata järjepidevatele selgitustele ja toetusele ning osutatud abile (mis on jäänud ema koostöö puudumise tõttu kohati poolikuks) suutnud tema uimastisõltuvusest tütrele lähtuvat ohtu täielikult mõista ega seda ära hoida, jätkates nii narkootikumide tarvitamist kui ka talle määratud ravi(mite) kuritarvitamist ning eitades samas uimastite (sh elukaaslase poolset) tarvitamist ka ilmsete joobetunnuste korral. Seetõttu on maakohus ohu kõrvaldamiseks kohaldanud põhjendatult emalt hooldusõiguse täielikku äravõtmist. 16.
8. Kolleegium lisab, et määruskaebemenetluse ajal ei ole ilmnenud sellised asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et oht tütre heaolule oleks vahepeal ära langenud, sh ei anna selleks alust asjaolu, et 03.02., 25.02., 8.
9. ja 27.05.2025 ei leitud ema analüüsides teatud toksikoloogilisi aineid (vt ema 05.02, 25.02, 20.
10. ja 27.05.2025 esitatud tõendid), et ta on vahepeal sõlminud uue eluruumi üürilepingu (ema 12.01.2025 seletuse lisa) ning et ta on 12 2-23-12322 alates vaidlustatud maakohtu määruse tegemisest kuni maini 2025 tundnud keskeltläbi kord kuus tütre käekäigu vastu huvi ja soovinud temaga kohtuda (avaldaja 05.09.2025 vastus kohtunõudele).
11. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
12. Kuigi maakohus ei kuulanud menetluses last ära ega põhjendanud, miks ta seda ei teinud, ei tulnud maakohtul TsMS § 552¹ lg 1 järgi last ära kuulata, sest laps oli maakohtu menetluse ajal 2-aastane ning sellises vanuses lapsel ei saa olla adekvaatset seisukohta oma ema käitumise kohta, mis kujutab lapse heaolule

§ 134

tähenduses ohtu, ega ka sellise ohu kõrvaldamiseks rakendatavate abinõude, sh

§ 135järgi kohaldatavate kõige äärmuslikumate abinõude rakendamise kohta.

19. Kolleegium selgitab, et juhul, kui ülalkirjeldatud asjaolud on oluliselt muutunud ning selle tagajärjel oht tütre heaolule ja sellest tulenev vajadus ema hooldusõigust piirata peaksid ära langema, saab

§ 1231

lg 2 järgi ema avalduse alusel hooldusõigust piiravate abinõude rakendamise lõpetada. Selleks peab ema võtma aktiivseid samme, et kõrvaldada püsivalt tütre heaolu ähvardav oht, sh loobuma narkootikumide tarvitamisest ja ravimite kuritarvitamisest, tegema koostööd tütre eestkostjaga ning korraldama oma elu nii, et tütar saaks elada kodus turvaliselt, mis tähendab ka seda, et kodus ei ole ka teisi uimasteid kuritarvitavaid isikuid. Abinõude rakendamise saab lõpetada alles siis, kui emalt hooldusõiguse äravõtmise aluseks olnud asjaolud on püsivalt muutunud. Hoolimata emalt hooldusõiguse äravõtmisest on tal jätkuvalt õigus tütrega suhelda ning eestkostja peab seda võimaldama, v.a juhul, kui see kahjustaks tütre heaolu.

1. Kuigi määruskaebus jääb rahuldamata, on arvestades vaidluse olemust ja asjaolusid õiglane jätta määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a emale ja tütrele määratud esindajate kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.
2. Hagita menetluses maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib TsMS § 696 lg 3 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 13