KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 04. detsember 2023; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-22-1744 Haldusasi X. X k

§ 67

punktile 1 on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vangla sisekorraeeskirjade nõudeid Tallinna Vanglas on täpsustatud Tallinna Vangla kodukorraga. Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.13.1 kohaselt oli kinnipeetav kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ja järgima suhtlemisel kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

1. Vaidlustatud distsiplinaarkaristused määrati seetõttu, et kaebaja nõudis 13.05.2022 kella 11.03 paiku jalutuskäigult tulles, et vanemvalvur vahetaks ära oma kummikindad ning keeldus läbiotsimisest. Peale mõnevõrra hiljem aset leidnud läbiotsimist esimese korruse laoruumis oli kaebaja öelnud vanemvalvurile, et edaspidi hakkab ta tegema asju nagu tema ütleb.
2. Seaduslikule korraldusele allumata jätmise eest karistati kaebajat kartserikaristusega ning viisakusreeglite järgimata jätmise eest noomitusega.
3. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

§ 63

lg 1 punktidele 1 ja 4 võib vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust ning kuni 45 ööpäevaks kartserisse paigutamist, kusjuures distsiplinaarmenetluse läbiviimise osas kohaldub vangistusseaduse §

1. Seega taandub vaidlusalune küsimus peamiselt sellele kas distsiplinaarsüüteod on tõendatud ja kas distsiplinaarmenetlus on nõuetekohaselt läbi viidud.
2. Vangistusseaduse § 64 lg 4 kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Sama seaduse ja paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud, et distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse ja protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastustaja on 30.05.2022 koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli haldusasja materjalide juurde esitanud. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kaebajale kätte toimetatud 03.06.
3. Selle kohta on esitatud haldusasja materjalide vastav väljatrükk.
4. Distsipliinirikkumised on fikseeritud vangla teise üksuse vanemvalvuri Y. Y 13.05.2022 ettekandega nr 1-22-
5. Distsipliinirikkumisest on kaebajat

§ 64

lg 2 informeeritud vastava teatisega, millele kaebaja oli keeldunud allkirja andmast. Nimetatud keeldumise on fikseerinud inspektor-kontaktisikud E. E ja K. K oma allkirjadega 17.05.

1. Kaebaja ei ole soovinud distsipliinirikkumiste kohta selgitusi anda ning see on fikseeritud inspektorkontaktisiku J. J 23.05.2022 protokolliga.
2. Distsiplinaarmenetluse protokolliga on võimaldatud kaebajal tutvuda 30.05.2022, mille allkirjastamisest oli kaebaja keeldunud ja mille kohta on inspektor-kontaktisikud J. J ning K. K teinud protokollile sellekohase märke. Karistamise põhjust on kaebajale suuliselt siiski selgitatud. Samas on kaebajal olnud võimalik esitada oma vastuväiteid vaidemenetluse raames ja kaebaja on seda ka teinud. Seega ei ole vastustaja selgitamis- ja ärakuulamiskohustust või omapoolset uurimispõhimõtet eiranud. Seda, et käskkirjas kirjeldatud rikkumise toimumises kui sellises vaidlust võiks olla, haldusasja materjalist ei nähtu, kuid kaebaja arvates oli määratud talle ühe juhtumi eest kaks karistust, kusjuures ta ei keeldunud läbiotsimisest vaid saavutas kokkuleppe ja nõustus (ka) täieliku läbiotsimisega. Veel on kaebaja seisukohal, et isegi sel juhul kui oletada, et ta algselt siiski keeldus läbiotsimisest, oli kartserikaristuse määramine taolises situatsioonis ebaproportsionaalne. Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ettenähtud korda ei oleks põhimõtteliselt järgitud või et distsiplinaarsüütegu ei oleks tõendatud.
3. Vastustaja on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramisel osundanud käskkirjas põhjendatult asjaolule, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, et korraldustele allumise kohustus on oluline korra tagamiseks vanglas ja et nende eiramist loetakse küllalt raskeks rikkumiseks. Vastustaja eelnimetatud seisukohaga ei ole põhjust mitte nõustuda. Vangla peabki taolistele juhtumitele reageerima, sest sisekorraeeskirjade eiramise või korraldustele allumata jätmise puhul on tegemist vangla üldist julgeolekut ohustava rikkumisega. Vanglateenistuse ametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse (kui vastupidine ei ole ilmselge) ning kinnipeetav on kohustatud talle antud korralduse täitma sõltumata oma subjektiivsest arusaamast ja arvamusest korralduse seaduslikkuse kohta. Antud juhul ei saanud rikkumist õigustada ka asjaolu, et kaebaja arvates oli vaja enne läbiotsimist kindaid vahetada. Selles mõttes ei oleks ka Justiitsministeeriumi 18.02.2022 haldusakt, millele kaebaja seonduvalt kinnaste vahetamise (väidetava) kohustuslikkusega osundab, asjassepuutuv. Eesmärgi saavutamiseks pidi kasutama õiguspäraseid viise.
4. Vangla on karistanud kaebajat kartserisse paigutamisega kolmeks ööpäevaks, arvestades seejuures rikkumise iseloomu.

§ 63

lg 1 punktile 4 võib vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega ei saa käesoleva vaidluse ja rikkumise raskuse konteksti arvestades asuda seisukohale, et vangla ilmselgeid kaalutlusvigu oleks teinud ja et taolise kartserikaristuse puhul oleks olnud tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse meetmega. Distsiplinaarkaristuse valikut on vaidlustatud haldusaktis piisavalt põhjendatud. Mis puutub sellesse, et kaebaja ei kasutanud suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreegleid ja selle eest noomituse määramisse, siis on märgitud vaidlustatud käskkirjas, et esimese suhtlemiseeskirjade rikkumise eest noomituse määramine oli sobiv ja ka mitte liiga intensiivne karistus. Vastustaja sellekohase tõlgendusega ei ole alust mitte nõustuda. Väljendi (lause) kasutamises kui sellises nähtuvalt haldusasja materjalist vaidlust olla ei saa. Kaebaja ei ole pidanud seda ähvardavaks, aga selles ei olnudki põhiküsimus. Vastustaja on suhtunud sellesse pigem nii, et üldtunnustatud viisakusreegleid ei järgitud. Vastustajaga võib nõustuda ka selles, et tegemist ei olnud kahe karistuse määramisega ühe rikkumise eest, sest viisakusreeglitele mittevastava väljendi kasutamine toimus esimese korruse laoruumis aset leidnud täieliku läbiotsimise raames, kusjuures esialgsest läbiotsimisest keeldumise ning hilisemalt toimunud täieliku läbiotsimise vahel oli arvestatav ajavahemik.

1. Kaebaja on esitanud 05.11.2023 seisuga veel taotluse, et kohus nõuaks Justiitsministeeriumilt välja 18.02.2022 haldusakti nr.11-7/1145-2, millest peaks järelduma ametniku kohustus vahetada peale iga kinnipeetava läbiotsimist kindaid. Nimetatud taotlus jääb rahuldamata. Haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaegade raamistikus võis teise menetlusosalise taotlustele ja menetlusdokumentidele soovi korral vastata veel kuni 24.11.2023, kuid mitte enam uusi omapoolseid taotlusi esitada. Omapoolseid taotlusi võis esitada kuni 26.10.
2. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 kajastab kohus selle taotluse rahuldamata jätmist ka käesoleva lahendi resolutsioonis.
3. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust, sest distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ettenähtud korda on järgitud, distsiplinaarsüüteod on tõendatud ning karistusmeetmete valiku puhul ei saa täheldada ka põhimõttelisi kaalutlusvigu. Tegemist ei ole olnud ebaproportsionaalsete karistustega.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 esimeses lõikes on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on see kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste menetluskulud või võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik