← Eesti

3-25-138/11

Obsah (5)§ 182§ 51§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2025, Tartu Haldusasja number 3-25-138 X-i kaebus Tartu Vangla 5. detsembri 2024

) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla tunnistas
  2. detsembri
  3. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/501 (dtl 16-18) X-i (kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks. Viidatud käskkirjas on kirjeldatud selle andmise aluseks olnud asjaolusid järgmiselt. Toidujagaja väljastas
  4. novembril 2024 kella 13.13 paiku kinnipeetav X-ile karbiga keefiri. Valvur andis kaebajale korralduse karp tagastada, mille peale kaebaja vastas, et annab karbi tagasi õhtul. Kinnipeetavale selgitati, et see ei ole võimalik ja et ta peab karbi kohe tagastama. Selle peale kinnipeetav vihastus ja viskas keefiri täis karbi toiduluugist välja. Karp tabas 3-25-138 põrandat ja keefiriga sai tabamuse toidujagaja. Samuti määris keefir ära toidukäru. Käskkirjas märgitakse, et kaebaja rikkus süüliselt Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas.
  5. X esitas Tartu Vangla
  6. detsembri
  7. a käskkirja nr 2-24/1-3/501 peale vaide (registreeritud vanglas
  8. detsembril 2024 nr-ga 1-11/24/276-1; dtl 19-26), mis jäeti Tartu Vangla
  9. jaanuari
  10. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/13-1 (dtl 27-28) rahuldamata.
  11. X esitas
  12. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule taotlusena pealkirjastatud kaebuse (dtl 112), milles palub tühistada Tartu Vangla
  13. detsembri
  14. a käskkiri nr 2-24/1-3/501 ja
  15. jaanuari
  16. a vaideotsus nr 1-8/2-25/13-
  17. Kaebaja leiab, et vaidlusalused otsused on õigusvastased, sest ta pillas keefiri maha ega ole rikkumist toime pannud. Kohus võttis
  18. jaanuari
  19. a määrusega X-i kaebuse menetlusse.
  20. Tartu Vangla esitas
  21. veebruaril 2025 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta see rahuldamata.
  22. Kohus määras
  23. veebruari
  24. a kohtumäärusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Sama määrusega kuulutas kohus menetluse kinniseks vastustaja
  25. veebruaril 2025 esitatud tõendite (kaks videosalvestist) osas, ning piiras kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja toimikuga.
  26. Kaebaja esitas
  27. veebruaril 2025 kohtule taotluse menetlustähtaegade pikendamiseks ning haldusasja nr 3-25-138 toimikust paberkandjal koopia saamiseks. Kohus jättis taotluse
  28. veebruari
  29. a määrusega rahuldamata. Kaebaja esitas seejärel korduva taotluse menetlusdokumentidest paberkandjal koopiate saamiseks, mille kohus jättis
  30. märtsi
  31. a määrusega läbi vaatamata. Ühtlasi jättis kohus sama määrusega rahuldamata kaebaja
  32. märtsi
  33. a riigi õigusabi taotluse.
  34. märtsi
  35. a kohtumäärus jõustus edasi kaebamata. Vastustaja asjas täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  36. Kaebaja märgib kaebuses järgmist. 7.
  37. Kaebaja ei ole Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 rikkumist toime pannud. Ta pillas keefiri kogemata maha, sest kambri toiduluuk oli tugevalt deformeerunud ja allapoole kaldu, mistõttu ei saanud sinna esemeid asetada. Ta pillab tihti asju maha, sest tal on käel närvikahjustus. Lisaks on tal vaimse tervise probleemid, mistõttu tajub ta olukordi erinevalt ning ei saa ootamatute olukordadega hakkama. Tal on isiksusehäired ning aktiivsus-ja tähelepanuhäire. Vastustaja väide, et ta viskas tahtlikult keefiri maha, on tõendamata. 7.
  38. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne. Keefiri maha pillamise eest kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine on ülirange karistus. Distsiplinaarmenetluse algatamine peaks toimuma üksnes erandjuhtudel. Kaebaja inspektor-kontaktisik määrab talle iga ettekande eest karistuse ning kaebaja süüd suurendatakse kunstlikult. Inspektor-kontaktisikul on suhtlemisprobleemid ja ta terroriseerib ning provotseerib kaebajat. Teda karistatakse meelevaldselt, kuritarvitades vangistusseaduse (VangS) § 63 ja §
  39. 7.
  40. Kartserikaristusega tekitatakse kaebajale kannatusi, sest ta peab viibima kolm ööpäeva ebainimlikes tingimustes. Kaebajale antakse voodivarustus kaheksaks tunniks ööpäevas ning ta 2 3-25-138 peab voodivarustust teiste kinnipeetavate jälgimisel ise kambrisse tooma ja tagastama. Kaebaja riietus on märgistatud sõnaga „KARTSER“ ning talle kehtivad kartserikaristuse kandmise ajal mitmesugused piirangud. Kaebajast on tehtud hoiatus teiste kinnipeetavate jaoks, et neid hirmutada. Ta kaotab kartseris olles kõik õigused ja inimväärikuse. 7.
  41. Kartserikaristusega kaasnevad seadusevastased lisapiirangud, mida kuskil sätestatud ei ole ja mis kehtivad 12 kuud. Kaebaja ei saa selle aja jooksul osaleda huvialaringides ja treeningutel, teda ei lubata paremale ametikohale ning teda pannakse tegema majandustöid. Distsiplinaarkaristus muudab vangistuse absoluutseks, sest kohus välistab seetõttu ennetähtaegse vabastamise. 7.
  42. Kartserikaristus ei ole tänapäeva ühiskonna mõistes aktsepteeritav. VangS ning vangla sisekorraeeskiri (VSkE) tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, mis puudutab distsiplinaarmenetluse algatamist ja karistamist. Kaebajale kohaldatud distsiplinaarkaristus ei vasta demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Distsiplinaarmenetluse kord on amortiseerunud ning kahjustab inimväärikust, sest lubab kaebaja suhtes läbi viia õigusvastase distsiplinaarmenetluse, määrata meelevaldseid distsiplinaarkaristusi ja lisaks mõjub karistuste 12-kuuline kehtivusaeg lisakaristusena. Kaebaja tugineb VangS § 41 lg-le 1, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (EIK) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile.
  43. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, märkides järgmist. 8.
  44. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane ning vaidlustatud haldusakti tühistamiseks puudub alus. Kaebaja selgitused karbi kukkumise kohta on paljasõnalised ja ennast õigustavad. Kaebaja ebaviisakas käitumine on tõendatud nii valvuri ettekande kui ka kohtule esitatud videosalvestistega. Viidatud tõenditega on kinnitust leidnud, et kaebaja viskas talle karbiga väljastatud keefiri toiduluugi kaudu kambrist välja. Videosalvestitelt selgub, et enne keefiri osakonna põrandale sattumist ei ole kambri toiduluugil karpi näha. Seetõttu ei ole võimalik rääkida toiduluugi deformeerumisest või kaldest tingitud libisemisest ja karbi kukkumisest. Kui karpi ei ole toiduluugil, siis ei saa see ka sealt maha kukkuda. Ka on salvestistelt selgelt näha, et kui keefir kaebaja kambrist välja lendab, ei puuduta ei keefir ega karbi kaas toiduluuki ning keefir lendab kambrist välja hooga. Juhusliku kukkumise või luugilt libisemise korral tekiks plekk toiduluugile suhteliselt lähedale. Käesoleval juhul aga kukub keefir koridori teises seinas asunud toidukäru juurde. Pleki selline asukoht viitab selgelt sellele, et keefir on kambrist välja lennanud hooga, mis saab olla ainult kaebaja viske tulemus. Luugilt juhusliku kukkumise korral vedelik sellist hoogu ei saaks. 8.
  45. Söömiseks väljastatud toiduaine kambrist väljaviskamine selliselt, et sellega saab pihta nii toidujagajast kinnipeetav kui ka toidukäru, on ebaviisakas käitumine. See ei ole tavaühiskonnas hea käitumise tavasid järgiv ega aktsepteeritud. Siinkohal ei oma sisulist tähendust kaebaja selgitused selle kohta, et temal toidujagajaga konflikti ei olnud ning edaspidi nad omavahel naljatlesid. Kaebaja suhted toidujagajaga ei mõjuta hinnangut sellele, kas kaebaja viskas keefiri kambrist välja või mitte ning kas selline tegu on käsitletav ebaviisaka käitumisena. Sellise rikkumise koosseis ei eelda konfliktsete suhete olemasolu. Vaidlust ei saa olla ka kaebaja käitumise süülisuses. Kuna kaebaja viskas keefiri kambrist välja, saab selline tegevus olla ainult tahtlik. Tahtlus on süü üheks vormiks ning kaebaja on süüliselt rikkunud viisaka käitumise kohustust. 8.
  46. Vaidlustatud käskkirjas on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks on peetud põhjendatuks kaebaja distsiplinaarkorras karistamist ning miks just sellises karistusmääras. Karistuse määramisel on lähtutud asjakohastest kaalutlustest, mistõttu ei ole alust pidada karistust 3 3-25-138 ebaproportsionaalseks. Kaebuses toodud väited, et määratud karistuse mõju kestab peale karistuse kandmist veel 12 kuud, ei muuda karistust ebaproportsionaalseks. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus tõesti alles aasta möödumisel selle määramisest arvates, kuid selline kehtivusaeg kohaldub kõigile distsiplinaarkaristustele sõltumata nende liigist. See, et kaebajale ei meeldi distsiplinaarkaristus kehtimine terve aasta vältel ning et vanglal on võimalik muude otsuste tegemisel sellele ka tugineda, ei mõjuta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. 8.
  47. Kaebaja väited kartserirežiimi tingimuste kohta (voodivarustus tuleb ära anda, pesemise korraldus, riietus, helistamisvõimalused jne) on asjakohatud. Tegemist on määratud karistuse kui kehtiva haldusakti täitmisel tõusetuva küsimusega, mis kuidagi ei mõjuta haldusakti õiguspärasust. 8.
  48. Kaebaja taotleb ka VangS ja VSkE põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, mis puudutab distsiplinaarmenetluse algatamise ja karistamise sätteid. VangS § 65 lg 5 sätestab, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. VSkE ei reguleeri kuidagi distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat, mistõttu saab vangla aru, et kaebaja soovib siiski kontrollida VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasust. Tartu Vangla hinnangul on kaebaja taotlus põhjendamatu. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine ning distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusotsus, mistõttu mitte iga rikkumine ei pea päädima sellise menetlusega. Siiski ei saa pidada põhiseadusega vastuolus olevaks regulatsiooni, mis võimaldab vangistuses viibiva isiku suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viia ja teda ka distsiplinaarkorras karistada, kui isiku käitumine seda tingib. KOHTU SEISUKOHT
  49. Kaebaja nõuab käesolevas asjas Tartu Vangla
  50. detsembri
  51. a käskkirja nr 2-24/1-3/501 ja
  52. jaanuari
  53. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1 tühistamist. Viidatud käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarkorras kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 rikkumise eest. Kuigi kaebaja viitab kaebuses ka erinevatele kinnipidamistingimustele, mis kartserikaristuse kandmisega kaasnevad (nt voodivarustuse päevaseks ajaks ära andmine jne), ei ole kaebaja käesolevas asjas distsiplinaarkaristuse kandmise tingimustega seoses eraldiseisvalt nõudeid esitanud. Nagu märgib ka vastustaja, ei mõjuta distsiplinaarkaristuse täitmisel tekkinud küsimused kuidagi seda, kas karistuse määramine oli õiguspärane või mitte. Kohus on võtnud
  54. jaanuari
  55. a määrusega menetlusse kaebuse üksnes käskkirja nr 2-24/1-3/501 ja vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1 tühistamiseks ning kaebaja ei ole vaidluse eseme piiritlemise osas vastuväiteid esitanud. Seega jätab kohus kaebaja väited kinnipidamistingimuste õigusvastasuse kohta tähelepanuta. Lisaks jätab kohus tähelepanuta kaebaja
  56. aprilli
  57. a täiendava seisukoha, sest see on esitatud kohtule pärast
  58. veebruari
  59. a määrusega antud tähtaegu. Vastustajal pole olnud võimalik selle avalduse suhtes seisukohta esitada ning sellise võimaluse andmine tooks kaasa menetluse viibimise.

§ 51

lg-test 3 ja 4 tuleneb, et asja kirjalikus menetluses läbivaatamisel tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu. Hilinenult esitatud avaldust menetleb kohus üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole avalduse hilinenult esitamist põhjendanud. Hilinenult esitatud avalduse menetlemine seaks aga ohtu haldusasjas otsuse avalikult teatavaks tegemise eelnevalt teatatud kuupäeval (

  1. aprill 2025) ning tingiks menetluse venimise. 4 3-25-138
  2. Kaebajale heidetakse vaidlusaluses käskkirjas ette ebaviisakat käitumist vanglaametniku ning toitu jaganud kaaskinnipeetava suhtes. Käskkirja kohaselt rikkus kaebaja
  3. novembril 2024 lõunase toidujagamise ajal Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3, mis sätestab, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Täpsemalt heidetakse kaebajale ette, et ta viskas toidujagamise ajal talle antud keefiri täis karbi toiduluugi kaudu kambrist välja, tabades sellega põrandat ja toidujagajat ning määrides ära toidukäru. Kaebaja väidab, et ta ei visanud keefirit kambrist välja, vaid pillas selle maha põhjusel, et kambri toiduluuk on deformeerunud ning lisaks on kaebajal terviseprobleemid.
  4. Toidujagamise ajal kaebaja kambri juures viibinud valvuri
  5. novembri
  6. a ettekandest nr 2-24-3495 (dtl 49) nähtub, et lõunase toidujagamise ajal väljastas toidujagaja kinnipeetavale karbiga keefirit. Valvur andis kinnipeetav X-ile korralduse karp tagastada. Kinnipeetav ütles selle peale, et ta annab karbi tagasi õhtul. Valvur selgitas kinnipeetavale, et selline asi ei ole võimalik ja et ta peab karbi kohe tagastama. Selle peale kinnipeetav vihastus ja viskas keefirit täis karbi toiduluugist välja. Karp tabas põrandat ja keefiriga sai tabamuse toidujagaja. Samuti määris keefir ära toidukäru. Kohus märgib, et eeltoodud sündmuste käiku kinnitavad ka kohtule edastatud videosalvestised (dtl 59 ja 60). Videosalvestistelt on selgelt näha, et kaebaja võtab keefiri täis topsi (nn karp) korraks toiduluugilt ning viskab selle seejärel hooga kambri toiduluugi kaudu kambrist välja. See lendab vastu toidukäru ning toidujagajat, määrides ära viimase riided ning põranda. Videosalvestistelt nähtu ei kinnita kuidagi kaebaja väidet, et ta pillas keefiri kogemata maha. Kaebaja selgitused juhtunu kohta on seejuures ka vastuolulised, sest kaebaja märgib esmalt, et ta pillas keefiri kogemata maha (tulenevalt deformeerunud toiduluugist ja käe närvikahjustusest), kuid teisalt selgitab, et ta tajub vaimse tervise probleemide tõttu olukordi erinevalt ja ei saa ootamatute olukordadega hakkama. Sellest võib järeldada, et kaebaja tunnistab keefiri viskamist ning soovib oma käitumist põhjendada vaimse tervise probleemide ja isiksusehäiretega.
  7. Kohus leiab, et asjas esitatud ettekandega nr 2-24-3495 (dtl 49) ja kahe videosalvestisega (dtl 59 ja 60) on tõendatud, et kaebaja viskas
  8. novembril 2024 lõunase toidujagamise ajal keefiri täis topsi (nn karp) toiduluugi kaudu hooga kambrist välja, tabades sellega toidujagajat ning määrides ära tema riided ning põranda ning toidukäru. Videosalvestistel kajastatu kinnitab käskkirjas esitatud rikkumise kirjelduse paikapidavust. Tegemist ei olnud olukorraga, kus keefiri täis tops oleks kogemata maha kukkunud. Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et keefiri täis topsi viskamine teiste isikute suunas, määrides seejuures ära teise isiku riided ning põranda, kujutab endast ebaviisakat käitumist. Kohtu hinnangul ei saa ka kaebaja vaimse tervise probleemid olla sellised, mis takistaksid tal toidujagamise ajal viisakaks jääda ja toidu loopimisest hoiduda. Kohus leiab, et kaebaja viitab oma terviseprobleemidele üksnes põhjusel, et leida õigustusi oma käitumisele. Arvestades kaebaja vastuolulisi selgitusi, ei pea kohus usutavaks, et kaebaja võimalikud terviseprobleemid mängisid juhtunus mingit rolli. Kohus nõustub vanglaga, et kaebaja rikkus tahtlikult Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.
  10. VangS § 63 lg 1 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks võib olla ka kartserisse paigutamine kuni 14 ööpäevaks (sama paragrahvi lg 1 p 4). Kaebajale määrati Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 rikkumise eest karistuseks kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kaebaja leiab, et tegemist on ebaproportsionaalselt range karistusega. 5 3-25-138 Kohus kaebajaga ei nõustu. Tartu Vangla on vaidlusaluses käskkirjas põhjendanud, miks kaebajat karistati ning just kolme ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Vangla on otsuses välja toonud kaalutlused, miks ei saanud kaebajat jätta karistamata ning miks tema karistamine oli põhjendatud ja vajalik. Otsusest nähtuvalt on vangla kaebaja rikkumist käsitanud raske rikkumisena, sest kaebaja ei olnud lihtsalt ebaviisakas, vaid tema käitumises olid füüsilised elemendid, mis võisid teistele isikutele tekitada kahju või alandust. Kuna kannatajaks oli ka toitu jaganud kaaskinnipeetav, võib vangla hinnangul selline käitumine viia ka edasiste kinnipeetavate vaheliste pingete tekkimisele, mis võib lõppkokkuvõttes olla ohuks vangla julgeolekule. Vaidlusaluse otsuse kohaselt on kaebajat juba korduvalt karistatud vanglas teiste isikutega ebaviisaka suhtlemise eest ning viimati määrati talle
  11. oktoobri
  12. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/436 ebaviisaka käitumise eest karistuseks kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks 3-kuulise katseajaga. Kergemad karistused pole kaebajale mõju avaldanud ning seda ilmestab asjaolu, et käesolevas asjas pani kaebaja samalaadse rikkumise toime mõned nädalad pärast seda, kui talle oli eelneva rikkumise eest määratud katseajaga karistus. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja karistamise otsustamisel ja talle karistuse määramisel kaalutlusreegleid rikkunud ega kaalutlusõiguse teostamise tulemusel kaebajat ebaproportsionaalse rangusega karistanud. Kaebajale määratud kolme ööpäeva pikkust kartserikaristust ei saa pidada asjaolusid arvestades ülemääraseks, sest kaebajat on juba korduvalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud. Kaebaja väited selle kohta, et tema süüd suurendatakse kunstlikult ja teda karistatakse meelevaldselt, on alusetud. Kaebaja poolt rikkumise toime panemine on tõendatud korrakohaselt läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus ja teda võidi sellise rikkumise eest distsiplinaarkorras karistada. Kaebaja ei saa eeldada, et vanglas toime pandavad distsipliinirikkumised jääksid karistuseta.
  13. Kaebaja leiab, et kartserikaristus ei ole tänapäeva ühiskonna mõistes üldse aktsepteeritav ning tema hinnangul tuleks muuta distsiplinaarmenetlust puudutavaid õigusakte (VangS, VSkE), sest need ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja märgib samas, et peab põhiseadusvastasteks VangS §-e 63-65 (dtl 8), kuid ei ole täpsustanud, milliseid konkreetseid VangS §-de 63-65 lõikeid või punkte ta põhiseadusvastaseks peab (v.a VangS § 65 lg 5, mida kohus käsitab otsuse järgnevas punktis). Kohtu hinnangul ei saa vanglas distsiplinaarmenetluse läbiviimist puudutavaid norme (sh kartserikaristust ette nägev VangS § 63 lg 1 p 4) pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebajal on kohustus järgida vanglas kehtestatud korda ning vanglal peab olema võimalus korrarikkumistele reageerida distsiplinaarse mõjutamise teel, viies eelnevalt läbi vastav menetlus. Distsipliinirikkumise eest kartserikaristuse kohaldamine ei ole põhimõtteliselt vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning tegemist ei ole ka väärikust alandava kohtlemisega VangS § 41 lg 1 mõttes. Kaebaja arvamus, et kartserikaristuste kohaldamine on tänapäeva ühiskonnas ülemäärane, on kaebaja subjektiivne hinnang, millega kohus ei nõustu. Kui kaebaja leiab, et teda on distsiplinaarkorras õigusvastaselt karistatud, on tal võimalik esitada vanglale karistuse määramise käskkirja peale vaie ja vajadusel kaebus kohtule nagu kaebaja on ka käesolevas asjas teinud. Kui kaebaja arvates koheldakse teda karistuse täideviimisel õigusvastaselt ning tema väärikust alandades, on tal võimalik oma õigusi kaitsta vastavalt kahju hüvitamise nõudeid esitades.
  14. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et talle määratud distsiplinaarkaristus kehtib üks aasta, ning et ka selles osas tuleks tunnistada VangS põhiseadusega vastuolus olevaks. VangS § 65 lg 5 näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja 6 3-25-138 lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega1, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut. Kaebaja saaks taotleda VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrolli näiteks olukorras, kus distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal (s.o ühe aasta jooksul karistuse määramisest) leiaks aset mingi sündmus, mis oleks põhjuslikus seoses varasemalt määratud distsiplinaarkaristuse kehtivusega (nt kaebajale kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu mingi soodustuse mitteandmine). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Asjaolul, kas ja kui kaua kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ei ole selle distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle otsustamisel tähtsust. Kohus ei nõustu kaebajaga, nagu oleks VangS § 65 lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg oma olemuselt käsitatav lisakaristusena. Eeltoodut arvestades ei pea kohus põhjendatuks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist.
  15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (dtl 16-18) vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Kaebaja ei ole väitnud vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamise, ning selliseid rikkumisi ei tähelda ka kohus. Vastustaja on läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse (dtl 43-54). Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et kaebajale on antud võimalus omapoolseteks selgitusteks. Kaebaja on kasutanud võimalust esitada selgitusi vastuseks distsiplinaarmenetluse algatamise teatele (dtl 47, 53-54), kuid ei ole soovinud esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 43-45), väites, et esitab vastuväited kohtumenetluses (dtl 17). Distsiplinaarkaristus on määratud VangS § 64 lg-s 4 1 sätestatud tähtaja jooksul.
  16. Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et Tartu Vangla
  17. detsembri
  18. a käskkirja nr 2-24/1-3/501 tühistamiseks puudub alus. Kuna vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, puudub alus ka Tartu Vangla
  19. jaanuari
  20. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1 tühistamiseks. Kohus jätab seega kaebuse tervikuna rahuldamata. MENETLUSKULUD 18.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (20 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (

§ 118lg 3).

Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (

§ 109lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 1 Vt nt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 28 ja seal viidatud kohtupraktika. 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.