Obsah (5)

§ 121§ 104§ 120§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-2768 Määruse kuupäev 15. september 2025 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X-i (X) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 18. j

) § 104 lg 2 teise lause kohaselt riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

§ 121

lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

1. Tartu Halduskohtu
2. septembri
3. a määruse resolutsiooni p-ga 2 jäeti kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata ning resolutsiooni p-ga 3 kohustati teda kõrvaldama kaebuses, mis seondub kaebaja inimväärikuse alandamisega, esinevad puudused, s.o tasuma riigilõivu 75 eurot ja esitama riigilõivu tasumist tõendav dokument kolme päeva jooksul Tartu Halduskohtu
4. septembri
5. a määruse resolutsiooni p 2 jõustumisest.
6. Arvestades, et Tartu Halduskohtu
7. septembri
8. a määruse resolutsiooni p 2 jõustus
9. septembril 2025, hakkas riigilõivu tasumise kolmepäevane tähtaeg kulgema
10. septembril 2025 ning viimane päev riigilõivu tasumiseks oli
11. september
12. Käesoleva määruse tegemise seisuga ei ole kaebaja kohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti esitanud ega tähtaja pikendamist taotlenud. Ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kaebuselt oleks riigilõiv tasutud.
13. Riigilõivu tasumine või selle tasumise kohustusest vabastamine on inimväärikuse alandamise eest esitatud kaebuse menetlusse võtmise üheks eelduseks. Seega ei ole kaebus osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest, ilma riigilõivu tasumata menetletav.
14. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest,

§ 104lg 2 ja § 121 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumata jätmise tõttu.

II 11.

§ 120

lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 12. Kohtu hinnangul tuleb X-i kaebus osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist tervise kahjustamise eest, tagastada

§ 121

lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 2

1. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt 2500 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist selle eest, et
2. juunil 2025 aset leidnud sündmused kahjustasid kaebaja vaimset tervist ning samal päeval aset leidnud füüsilise jõu kasutamine põhjustas kaebajale valu ja hingamisraskuseid.
3. Kohus jääb
4. septembri
5. a määruses toodud seisukoha juurde ning leiab, et kaebuse asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6. Kohus leiab, et vangla ei ole õigusvastaselt käitunud, kui kaebajale ei kutsunud koheselt meedikut. Tartu Vangla
7. augusti
8. a otsusest nr 1-9/2-25/298-6 nähtuvalt soovis kaebaja oma agressiivsus- ja paanikahoost tingitult koheselt meedikut kella 18.15 paiku, kuid meedik külastas kaebajat kell 20.
9. Vangistusseaduse (VangS) § 53 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5 tähenduses on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. On tavapärane, et kinnipeetavad soovivad meedikuid erakorraliselt teatud hetkedel näha, kuid rahustite saamise soov ei pruugi olla selline probleem, mille pärast valvemeedikud igal juhul ja alati koheselt osakonda tuleksid. Ka ei saa ei eeldada, et kui kaebaja ähvardab, et meediku kutsumata jätmisel asub kaebaja kambrit lõhkuma, tuleb vanglal koheselt kustuda tervishoiuteenuse osutaja ja manustada kaebajale rahustit. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt võimaldada. Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile (RKHKo
10. detsember 2010, 3-3-1-69-10, p 8).
11. Ühtlasi ei saa õigusvastaseks pidada seda, kui kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku ja arvutiruumi kasutamist kaebaja soovitud ajal. Kohtueelse menetluse materjalide kohaselt pakuti kaebajale arvuti kasutamist
12. juunil 2025 kella 18.35 paiku, kuid kinnipeetav keeldus sellest. Isegi kui möönda, et arvutiruumi kasutamise pakkumine pärast seda, kui kaebajal tekkis agressiivsushoog, on ebaõige, oleks tegemist väheintensiivse riivega arvestades seda, et kaebaja kasutas arvutiruumi väidetavalt viimati
13. juuni
14. a õhtul. Tegemist on sedavõrd lühikese ajavahemikuga, mis ei saa kaebajale olulist õiguste riivet põhjustada. Lisaks võimaldatakse VangS § 55 lg 2 kohaselt kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Tulenevalt vangla päevakavalistest tegevustest ja valvurkonna erinevatest ülesannetest, on usutav, et vangla ei saa võimaldada kinni peetavatele isikutele jalutust neile sobival ajal, vaid jalutust teostatakse vastavalt üksuse kinnitatud graafikule.
15. Samuti ei ole kohtule usutav, et kaebaja suhtes kasutati ülemääraselt jõudu ning kaebaja teise osakonda kambrisse paigutamine ja kambris olnud žiletitera võisid põhjustada kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju. Tartu Vangla
16. augusti
17. a otsuse järgi tuvastati ametnike kehakaamera salvestuselt, et valvur R. Lille asetas enda ühe jala kaebaja turjale, mis oli vajalik selleks, et kaebaja oleks vähemalt kuni tema ohjeldamiseni ametnike kontrolli all. Salvestuselt ei ole tuvastatav, et kaebajal oleks valvuri tegevuse tõttu olnud hingamine raskendatud, kuivõrd kaebaja karjus üheselt kõva häälega, mida hingamisraskuste korral ei oleks kaebaja suutnud teha, ning käeraudade paigaldamise järgselt tõusis kaebaja ilma raskusteta püsti. VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa. Tartu Vangla kodukorra p 3.6 kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paigutuse. Seega ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust valida endale kambrit ega ka osakonda.
18. Kohtule on usutav, et kaebuses kirjeldatud
19. juunil 2025 aset leidnud sündmused võisid kaebajale põhjustada küll teatavat ebamugavust ja käeraudade paigaldamine mingil määral valu, kuid kohtule ei nähtu, et tegemist oli sedavõrd intensiivse riivega, et tegemist saaks olla tervise kahjustamisega riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja ei ole esitanud 3 tõendeid ega veenvaid põhjendusi, millest kohus saaks järeldada, et just
20. juuni
21. a sündmused tekitasid kaebaja vaimsele tervisele kahju ning sel päeval kaebaja suhtes jõu kasutamine põhjustas kaebajale hingamisraskuseid. Hingamisraskuste korral ei oleks kaebaja suutnud üheselt kõva häälega karjuda ega käeraudade paigaldamise järgselt ilma raskusteta püsti tõusta. Iga ebameeldivustunnet ei saa samastada tervise kahjustamisega. Arvestada tuleb siinkohal ka kaebaja enda osalust selles, miks oli
22. juunil 2025 aset leidnud toimingute tegemine vajalik. Kuna kaebusest nähtuvalt võib mõista, et kaebajal esinesid vaimse tervise probleemid juba enne vaidlusaluseid sündmusi, võivad kaebaja poolt välja toodud hingelised raskused olla pigem tingitud kaebaja varasemast seisundist või raskustest harjuda vangla üldise režiimiga.
23. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebaja kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist tervise kahjustamise eest,

§ 121lg 2 p 21 alusel.

20.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 21. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 4