KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2025 Tallinn Haldusasja number 3-25-1282 Haldusasi Varuosaabi OÜ ja OÜ PVParkla Linnamä

) § 73 lg 3 p 6 ja riigihanke alusdokumendi p 7.2 alusel, kuna kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse ja tegeliku maksumuse vahe on suurem kui 20% ning tegelikust maksumusest lähtudes oleks hankija pidanud kohaldama kontsessioonilepingu sõlmimisel erinevaid menetlusreegleid.

§ 23

lg 5 sätestab, et kui kontsessioonilepingu maksumus on kontsessioonilepingu sõlmimise ajal vähemalt 20 protsenti suurem kui selle eeldatav maksumus, loetakse kontsessioonilepingu eeldatavaks maksumuseks kontsessioonilepingu maksumus (korralduse p 1). Samas korralduses tunnistas hankija kehtetuks 26.02.2025 korralduse nr T-24-1/25/18 (korralduse p 2). 2

§ 73lg 3 p 6 ja riigihanke alusdokumendi p 7.2 alusel (korralduse p 1).

Sama korraldusega tunnistas hankija kehtetuks 11.02.2025 korralduse nr T 24 1/25/10 (korralduse p 2.5). 9. Hankija tunnistas 14.03.2025 korraldusega nr T-24-1/25/26 kehtetuks riigihanke „Paasiku tn 1 kasutusse andmine parkimisteenuse korraldamiseks“ (viitenumber 289201)

§ 73lg 3 p 6 ja riigihanke alusdokumendi p 7.2 alusel (korralduse p 1).

Sama korraldusega tunnistas hankija kehtetuks 11.02.2025 korralduse nr T-24-1/25/13 (korralduse p 2.5).

1. Kaebajad I ja II esitasid 19.03.2025 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse hankija 14.03.2025 korralduse nr T-24-1/25/25 kehtetuks tunnistamiseks.
2. VAKO jättis 16.04.2025 otsusega vaidlustusasjas nr 72-25/289225 kaebajate I ja II vaidlustuse rahuldamata.
3. Kaebajad I ja III esitasid 19.03.2025 VAKO-le vaidlustuse hankija 14.03.2025 korralduse nr T-24-1/25/24 kehtetuks tunnistamiseks.
4. VAKO jättis 16.04.2025 otsusega vaidlustusasjas nr 73-25/289226 kaebajate I ja III vaidlustused rahuldamata.
5. Kaebajad I ja IV esitasid 19.03.2025 VAKO-le vaidlustuse hankija 14.03.2025 korralduse nr T-24-1/25/26 kehtetuks tunnistamiseks.
6. VAKO jättis 16.04.2025 otsusega vaidlustusasjas nr 74-25/289201 kaebajate I ja IV vaidlustused rahuldamata.
7. VAKO otsustes toodud põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised : a) riigihangete registri andmetel on hankija kontsessiooni tulenevate kontsessioonilepingute eeldatavateks maksumusteks 100 000 eurot. Hankijale kaebaja poolt nelja aasta kohta makstav tasu lähtuvalt esitatud pakkumustest on sellest üle 20% kõrgem. Kuna pakkumuste maksumused on üle 20% suuremad eeldatavast maksumusest tuleb välja selgitada kontsessioonilepingu maksumus; b)

§ 23

lg 2 p-st 3 ja

§ 26

lg-st 2 tulenevalt tuleb kontsessioonilepingu maksumuses arvesse võtta kogu kontsessionääri tulu, sealhulgas tulu lõpptarbijatelt.

ei näe ette, et teenuse osutamise kulud ja hankijale makstav tasu tuleks kontsessioonilepingu maksumusest maha arvata. Maksumuse kindlaks tegemisel tuleb lähtuda parkla vähemalt 80%-lisest täituvusest, sest see on tõenäoline. Lähtuda tuleb parkla tasust ühe koha kohta, mis on 40 eurot. Sõltumata sellest, kas summa on käibemaksuga või ilma, siis mõlemal juhul ületavad kontsessioonilepingute maksumused riigihanke piirmära (300 000 eurot) ja õige on otsustes tehtud järeldus, et oleks pidanud kohaldama teisi menetlusreegleid; c) lihthankemenetluse korra p 6.1 kohaselt sai läbi rääkida vaid punktides 6.1.1 ja 6.1.2 sätestatud asjaolude (parkla tehniline lahendus ja pakkumuse maksumus) üle. Selleks, et

§ 23lg-st 5 ei peaks lähtuma, tuleks pakkumuste maksumusi oluliselt alandada.

Seega nõustub VAKO hankijaga, et juba esitatud pakkumuste põhjal on ilmne, et hinna alandamine läbirääkimiste tulemisel ei kõrvalda üle 20% ulatuvat erinevust eeldatava maksumuse ja pakkumuste maksumuste vahel; d) käesoleval juhul on tegemist hankija veaga kontsessiooni eeldatava maksumuse ja sellest tuleneva menetluskorra kindlaksmääramisel. Selle vea parandamise ainsaks võimaluseks on kontsessiooni menetluste kehtetuks tunnistamine. 17. Kaebajad esitasid 28.04.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 14.03.2025 korralduste nr T-24-1/25/24, T-24-1/25/25 ja T-24-1/25/26 ning riigihangete vaidlustuskomisjoni 16.04.2025 otsuste vaidlustusasjades nr 72-25/289225, 73 25/289226 ja 74 25/289201 tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 3

§ 73

lg 3 p 6 tähenduses ei esinenud ning hangete eesmärgid on jätkuvalt saavutatavad. 18.2 Hankija poolt

refereerimine ei saa tuua käesoleval juhul kaasa hangete kehtetuks tunnistamist.

§ 23

lg-l 5 on tähendus üksnes olukorras, kus kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse ja tegeliku maksumuse vahe on 20% või suurem ning tegelikust maksumusest lähtudes oleks hankija pidanud kohaldama kontsessioonilepingu sõlmimisel erinevaid menetlusreegleid. Kuna kontsessioonilepingu tegelik maksumus ei too käesoleval juhul kaasa teistsuguseid menetlusreegleid, sest ka tegelik maksumus jäi alla riigihanke piirmäära (

§ 14

lg 2 p 3), siis ei esinenud ka tegelikku vajadust riigihankeid kehtetuks tunnistada. Pelgalt maksumuste 20%-line või suurem erinevus ei too automaatselt kaasa hanke kehtetuks tunnistamise põhjendatud vajadust. Kui kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse ja tegeliku maksumuse vahe on väiksem kui 20%, siis

§ 23lg 5 õiguslikud tagajärjed ei kohaldu.

18.3 Nii hankija kui VAKO on kontsessioonilepingu maksumuse arvestanud vääralt. Mõlemad lähtuvad eeldusest, et teenuse osutamise kulud ja hankijale makstav tasu ei tuleks kontsessioonilepingu maksumusest maha arvata, st arvestavad kontsessioonilepingu maksumust pelgalt pakkuja tulu pinnalt. Arvestamata on jäetud

§ 26

lg-s 1 sätestatud asjaolu, et kontsessioonilepingu eeldatav maksumus tuleb arvestada hankija enda poolt riigihanke alusdokumentides sätestatud objektiivse meetodi alusel. Ka

§ 125

lg 2 kohaselt määrab hankija riigihanke alusdokumentides lihthankemenetluse korra. Seda hankija ka tegi alusdokumentide p-s 2.2, mille kohaselt on kontsessioonilepingu eeldatav maksumus määratud selle alusel, mis on parkimisteenuse korraldamisest saadav tulu ning mis on teenuse osutaja lepinguliste kohustuste kulu parkimisplatsi haldamisel. Puudub igasugune põhjus, miks

§ 23

lg 5 alusel kontsessioonilepingu tegelikku maksumust ei peaks samade põhimõtete alusel arvutama. RHAD p 2.2 on selge ning näeb üheselt ette, et kontsessioonilepingu maksumuse määramisel ei saa lähtuda pelgalt võimalikust tulust, vaid tuleb arvesse võtta ka kontsessionääri kohustuste kulu. 18.4 Sätte eiramise tõttu on nii VAKO kui ka hankija jätnud kontsessioonilepingu maksumuse leidmisel arvestamata kontsessionääri kohustuste tegeliku kulu parkimisplatsi haldamisel. Esiteks kaebajate poolt hankijale makstav nn üüritasu on ilmselgelt pakkuja lepinguliste kohustuste kulu parkimisplatsi haldamisel, mis tuleb alusdokumentide punkti 2.2 silmas pidades kontsessionääri kogutulist maha arvestada. Samuti tuleb maha arvestada pakkuja igakuised kulud objekti kohta, mis lepingu kohta on ca 1430 eurot. Hankija ei ole kulude suurusele vastu vaielnud, vaid ei ole neid lihtsalt arvestanud.

§ 23

lg 1 kohaselt tuleb kõik eeldatavad maksumused ja eeldatavad kogumaksumused arvestada käibemaksuta. See omakorda teeb hanke tegelikuks maksumuseks hankija ja VAKO prognooside järgi, kes mõlemad lähtusid 80% täitumusest hanke nr 289201 puhul 63 684,75 eurot, hanke nr 289226 puhul -3684,75 eurot ja hanke nr 289225 puhul 36261,80 eurot. 18.5

§ 26

lg 1 põhineb Euroopa Nõukogu ja Parlamendi 26.02.2014 direktiivil nr 2014/23/EL kontsessioonilepingu sõlmimise kohta. Ka direktiiv sätestab, et kontsessioonilepingu eeldatavat maksumust arvutatakse hanke alusdokumentides täpsustatud objektiivse meetodi abil. Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiivi artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et hankija peab hindama kontsessionääri käibemaksuta väljendatud kogukäivet lepingu kestuse ajal, võttes arvesse kontsessionäärile teenuse kasutajate makstud teenustasusid ning kontsessionääri ja/või avaliku sektori hankija panust ja kantud kulusid (EKo C-486/21, p 84). 4

§ 26

ei näe ette, et teenuse osutamise kulud või hankijale makstav tasu tuleks kontsessioonilepingu maksumusest maha arvata. Seisukohta, et VAKO ja vastustaja on kontsessioonilepingu maksumuse määranud õigesti, toetavad ka näiteks Rootsi riikliku hankeameti juhised. Euroopa Kohtu otsuse C-486/21 punktide 79, 80 ja 84 koosmõjus lugemisel on ilmne, et kohus on lugenud kontsessiooni maksumuse hulka ka hankija panuse, mitte arvestanud sellest maha kontsessionääri investeeringuid, nagu väidab kaebaja. Seega on alusetu kaebaja väide, et kontsessioonilepingu puhul peaks hindamisel, kas menetlusliigi piirmäär on saavutatud, arvama maha kaebaja investeeringud ning kohaldama seetõttu riigihanke piirmäära asemel lihthanke piirmäära. 19.3 Hankijal ei olnud kohustust pidada läbirääkimisi. Hankija loobus läbirääkimistest, kuna esitatud pakkumuste põhjal oli ilmne, et hinna alandamine läbirääkimiste tulemusena ei kõrvalda üle 20% ulatuvat erinevust eeldatava maksumuse ja pakkumuse maksumuse vahel. Vastustaja hindas konservatiivselt, kui palju B kategooria sõiduautosid võiks parklasse parkima mahtuda ning jõudis järeldusele, et kontsessioonilepingu maksumus koos kasutajatelt saadava tasuga ületab igal juhul riigihanke piirmäära. Ka olukorras, kus kaebaja maksaks hankijale vähem, aga lõppkasutajate tasudest teeniks riigihanke maksumust ületava summa oleks tegemist menetlusreeglite olulise rikkumisega. Kaebaja soovitud viisil pakkumuste maksumuste üle läbi rääkimine oleks toonud kaasa menetlusreeglitega manipuleerimise. 19.4 Hankija otsused on kaalutletud ja põhjendatud. Vastustajal sisuliselt puudus kaalutlusõigus selles osas, kas tunnistada menetlus kehtetuks või mitte, kuna pakkumused ületasid menetlusliigi piirmäära oluliselt ning eksimust hanke eeldatava maksumuse määramisel ei olnud võimalik kõrvaldada muul viisil kui hankeid kehtetuks tunnistades. VAKO on õigesti leidnud, et praegusel juhul on tegemist hankija veaga kontsessiooni eeldatava maksumuse ja sellest tuleneva menetluskorra kindlaks määramisel. Selle vea parandamise ainsaks võimaluseks on hangete kehtetuks tunnistamine. KOHTU PÕHJENDUSED 20. Kohus leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 5

§ 4

p 14 kohaselt on kontsessioonilepingu sõlmimise menetlus riigihanke menetlus, millega sõlmitakse kontsessioonileping.

§ 16

lg 1 kohaselt kohaldab avaliku sektori hankija teenuse kontsessioonilepingu sõlmimisel

1. peatüki
2. jaos sätestatud korda (lihthankemenetlus), kui kontsessioonilepingu maksumus on võrdne lihthanke piirmääraga või ületab seda, kuid on väiksem, kui riigihanke piirmäär. Kontsessioonilepingu riigihanke piirmäär on 60 000 eurot (

§ 14

lg 1 p 2) ning riigihanke piirmäär 300 000 eurot (

§ 14lg 2 p 3).

1. Sellest, millise piirmäära sisse jääb hankelepingu eeldatav maksumus sõltub, milliseid menetlusreegleid peab hankija järgima. Kontsessioonilepingute üldandmete kohaselt on lepingute esemeks kontsessiooni andja poolt tasu eest Rahu tee T9 (Linnamäe tee 87a), Rahu tee T9 (Läänemere tee 36a) ja Paasiku tn 1 kinnisasjade osade (valitseja Lasnamäe linnaosa Valitsus) kasutusse andmine kontsessionäärile valvega avaliku tasulise parkimisteenuse osutamiseks koos kolmandatelt isikutelt tasu saamise õigusega. Pakkujad tegid menetluses pakkumused, millist tasu nad on hankijale nimetatud parklate opereerimise eest maksma. Sisuliselt on te
2. Riigihangete registrisse kantud andmete ja hanke alusdokumentide (RHAD) kohaselt on hankija kontsessiooni tulemusel sõlmitavate kontsessioonilepingute eeldatavaks maksumuseks 100 000 eurot, st hankija poolt määratud hanke eeldatav maksumus ei ületa riigihanke piirmäära. Seega sai hankija riigihangete registrisse kantud andmete ja RHAD kohaselt lähtuda

§ 16lg 1 alusel lihthankemenetluse korrast.

Seda hankija hankeid välja kuulutades tegigi. 24. Hankija tunnistas vaidlusaluste korraldustega kontsessiooni menetlused

§ 73

lg 3 p 6 ja RHAD p 7.2 alusel kehtetuks põhjusel, et peale pakkumuste esitamist selgus, et kontsessioonilepingute eeldatava maksumuse ja tegeliku maksumuse vahe on suurem, kui 20% ning tegelikust maksumusest lähtudes oleks hankija pidanud kohaldama kontsessioonilepingu sõlmimisel erinevaid menetlusreegleid. Kaebajad aga leiavad, et hankija ei ole eksinud kontsessioonilepingute eeldatava maksumuse määramisel ning hankija poolt valitud menetlusliik oli õige.

1. Seega ongi poolte vahel vaidlus selles, kas vastustaja on õigesti arvutanud kontsessioonilepingute eeldatavad maksumused. Vastusest nimetatud küsimusele sõltub, kas hankija eksis menetluse liigi valikul, st hankija oleks lihtmenetluste asemel pidanud läbi viima teise menetluse, sest kontsessioonilepingute eeldatavad maksumused on võrdsed riigihanke piirmääraga või ületavad seda. Kui vastustaja on menetluse liigi valikul eksinud, siis on vaidlusalused otsused õiguspärased. Kui vastustaja on asjaolusid hinnates jõudnud aga ebaõigele järeldusele kontsessioonilepingute maksumuse määramisel, siis oli kontsessiooni menetluste kehtetuks tunnistamine õigusvastane ja esitatud kaebused tuleks rahuldada.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et: a) hankes viitenumbriga 289225 on kaebajate poolt hankijale pakkumuse kohaselt makstav tasu kokku 292 800 eurot; b) hankes viitenumbriga 289226 on kaebajate poolt hankijale pakkumuse kohaselt makstav tasu kokku 312 000 eurot; c) hankes viitenumbriga 289201 on kaebajate poolt hankijale pakkumuse kohaselt makstav tasu kokku 300 000 eurot. Tulenevalt RHAD p-st 9.1 tuli pakkumused esitada käibemaksuta. 27.

§ 23

lg 1 sätestab, et kõik

-is nimetatud eeldatavad maksumused ja eeldatavad kogumaksumused, maksumused ja kogumaksumused ning eelnevate aluseks olevad tasud ja maksed arvestatakse käibemaksuta. Sama sätte lg 2 sätestab, mida hankija riigihanke eeldatava maksumuse hulka peab arvestama. Nimetatud regulatsioonist teeb erandi

§ 26

, mille lg 1 sätestab, et hankija arvestab kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse riigihanke alusdokumentides sätestatud objektiivse meetodi alusel, lg 2 sätestab loetelu asjaoludest, mida tuleb kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse määramisel silmas pidada. Nimetatud loetelu on lahtine. Seega, kui üldjuhul määratakse riigihanke eeldatav maksumus selle täitmisel eeldatavalt makstava kogusumma alusel, siis kontsessioonilepingu puhul määratakse see reeglina kontsessioonilepingu alusel osutatavate tööde või teenuste kogukäibe ning nende osutamiseks 6

§ 23lg 1, siis on VAKO viide nimetatud sättele asjasse puutumatu.

Samuti ei ole tähendust VAKO viitel

§ 26lg-le 2, kuna nagu kohus märkis, siis on loetelu lahtine.

1. Kuivõrd riigihanke eeldatava maksumuse määramine on hankija kohustus, siis tuleb riigihanke eeldatava maksumuse põhjendatuse sisulisel kontrollimisel hinnata eelkõige seda, millistest tegelikest asjaoludest hankija riigihanke eeldatava maksumuse määramisel lähtus. Kaebajate arusaam sellest, millistest asjaoludest hankija oleks pidanud riigihanke eeldatava maksumuse määramisel lähtuma, kuid seda ei teinud, ei ole hankija tahte sisustamisel määrav ning seda ei saa kohus käesoleva vaidluse lahendamisel arvesse võtta.
2. Praegusel juhul on hankija sätestanud RHAD p-des 2.2, et kontsessioonilepingu eeldatav maksumus on määratud selle alusel, mis on parkimisteenuse korraldamisest saadav võimalik tulu ning mis on teenuse osutaja lepinguliste kohustuste kulu parkimisplatsi haldamisel. Seega on hankija näinud RHAD-is ette, et kontsessioonilepingute eeldatava maksumuse määramisel võetakse arvesse nii kaebajatele parklateenuste kasutamise eest laekuvat tulu kui ka kaebate poolt teenuse osutamisega seotud kulusid. RHAD-ist tuleneb, et mõlemaid aspekte võetakse küll arvesse, kuid sättest ei tulene, et hankelepingu eeldatavaks maksumuseks on tulude ja kulude vahe, ehk kaebajate kasum.
3. Hankija on oma 25.03.2025 vastustes VAKO-le selgitanud, et lähtus kontsessioonilepingute eeldatavate maksumuste määramisel kaebajatega varasemalt sõlmitud kontsessioonilepingu maksumusest ega osanud eeldada, et uute lepingute sõlmimisel tõuseb maksumus üle 80 protsendi. Hankija on kirjalikes vastustes VAKO-le selgelt välja toonud, et arvestas lepingute eeldatava maksumuse määramisel kaebajatele tegelikelt kasutajatelt laekuvate tasude summade prognoosist, arvestamata seejuures teenitavast tulust maha kulusid, mida kaebajad seoses lepingute täitmisega kannavad. Hankija tõi välja kõigi kolme lepingu alusel teenitavate tulude prognoosid, lähtudes eeldusest, et parkimistasu ühes kuus on B-kategooria sõidukil Lasnamäe linnaosas 40 eurot kuus, arvestades seejuures, et kaebajate pakkumuste maksumusi silmas pidades oli parklate täituvus kaebajate prognooside kohaselt ilmselt 80%, sest muidu ei oleks pakkujad suutnud parklaid kasumlikult opereerida. Hankija selgitas, et 80% täituvuse korral ületab kontsessioonilepingute alusel tõenäoliselt teenitav kogusumma riigihanke piirmäära. Kui parkla täituvus oleks vaid 50% nelja aasta jooksul, siis ei suudaks pakkuja teenida summat, mida ta on valmis hankijale maksma, st kaebajad ei saanud lähtuda väiksema täituvuse prognoosist.
4. Seega järeldub RHAD p 2.2 sõnastusest ning hankija poolt valdustus- ja kohtumenetluses avaldatust, et hankija eeldas, et eeldatav kogusumma ühe kontsessioonilepingu kohta, mida kaebajatel on võimalik teenuste tegelikelt kasutajatelt saada, jääb allapoole riigihanke piirmäära ning nimetatud asjaolu arvestades määras hankija kontsessioonilepingute eeldatavad maksumused, milleks oli 100 000 eurot. Hankija selgitustest nähtub, et hankija ei arvestanud kontsessioonilepingute tegelike maksumuste määramisel kaebajate tegeliku kasumiga, vaid summeeritult parklate kasutajatelt tõenäoliselt laekuvate tasudega. Seega ei ole kontsessioonilepingute maksumused võrdsustatavad kaebajate tegelike kasumitega, nagu leiavad kaebajad. Tegelik kasum sõltub kaebajate poolt teenitavast tegelikust tulust ning kaebajate poolt hankijale makstavatest tasudest. Tegelikkuses ilmnes, et kaebajate poolt teenuse kasutajatelt tõenäoliselt laekuvad summad ületavad lihthanke piirmäära ja kaebajad olid valmis maksma hankijale enam, kui hankija eeldas. Hankija ei osanud seda aga lepingute eeldatavate maksumuste määramisel arvesada. Isegi kui hankija ei teadnud kaebajatele teenuse tegelikelt kasutajatelt prognoositavalt laekuvate summade suurust, on hankija õigesti eeldanud, et arvestades kaebajate pakkumuste maksumusi, ületavad need ilmselgelt lihthanke piirmäära. Seega on ilmselge, et hankija on teinud kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse määramisel vea.
5. Hankija on ka selgitanud, et kontsessioonilepingute eeldatavate maksumuste arvutamisel ei samastanud ta lepingu maksumust võimalike pakkumuste maksumuste summadega. Nimetatust 7

§ 23

lg 5 sätestab, et kui kontsessioonilepingu maksumus on kontsessioonilepingu sõlmimise ajal vähemalt 20 protsenti suurem kui selle eeldatav maksumus, loetakse kontsessioonilepingu eeldatavaks maksumuseks kontsessioonilepingu maksumus. Säte kohustab hankijat enne kontsessioonilepingu sõlmimist kontrollima, ega kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse ja tegeliku maksumuse vahel ei ole liiga suurt erinevust, mis võinuks tingida riigihanke korraldamisel vale menetlusliigi valiku. Sättel on tähendus olukorras, kus kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse ja tegeliku maksumuse vahe on 20% või suurem ning tegelikust maksumusest lähtudes oleks hankija pidanud kohaldama kontsessioonilepingu sõlmimisel erinevaid menetlusreegleid. Sätte sisustamisel omab tähendust kontsessioonilepingu eeldatava maksumuse ja tegeliku maksumuse vahe. Arvestades hankija ja kaebaja enda poolt esitatud arvestusi, on iga kontsessioonilepingu puhul kaebajale teenuse lõpptarbijate poolt makstav tasu iga lepingu puhul suurem kui 20 % eeldatavast maksumusest, mistõttu tuli kontsessioonilepingute eeldatavaks maksumuseks lugeda nende tegelikud maksumused, mis iga lepingu puhul ületasid lihthanke piirmäära. Seega oleks hankija pidanud lepingute sõlmimiseks korraldama riigihanke. 35. RHAD p-s 6.1 on sätestatud, et hankijal on vajadusel õigus pidada pakkujatega läbirääkimisi parkla tehniliste lahenduste (p 6.2.1) ja pakkumuste maksumuste (p 6.2.2) üle. Kohus nõustub vastustajaga, et juba esitatud pakkumuste põhjal oli ilmne, et hinna alandamine 20% võrra ei oleks kõrvaldanud üle 20% ulatuvat erinevust tegeliku maksumuse ja eeldatava maksumuse vahel. Hankija hindas konservatiivselt, kui palju B-kategooria sõiduautosid võiks parklasse parkima mahtuda ning jõudis järeldusele, et iga kontsessioonilepingu maksumus ületab igal juhul riigihanke piirmäära. Olukorras, kus kaebajad maksaksid hankijale vähem aga lõppkasutajate tasudest teeniksid riigihanke piirmäära ületava summa, oleks ikkagi tegemist menetlusreeglite rikkumisega. Läbirääkimistel oleks olnud sisu juhul, kui hankija oleks samastanud eeldatava maksumuse pakkumuste maksumusega. Selliselt ei ole hankija aga eeldatavat maksumust sisustanud. Sellises olukorras ei saa hankijale ette heita, et ta ei kasutanud RHAD p-s 6.1 sätestatud võimalust pidada pakkujatega läbirääkimisi. 36.

§ 73

lg 3 p 6 sätestab kaks alternatiivset õiguslikku alust hankemenetluse lõppemiseks hankija otsusega. Teise alternatiivi kohaselt lõpeb riigihange selle kehtetuks tunnistamisega hankija enda otsusega põhjendatud vajaduse korral omal algatusel. RHAD p 7.2 sätestab loetelu asjaoludest, milliste esinemisel võib hankija omal algatusel lihthankemenetluse kehtetuks tunnistada. Käesoleval juhul oli tegemist hankija veaga kontsessioonilepingute eeldatava 8