← Eesti

2-24-133899/10

Obsah (10)§ 367§ 646§ 651§ 656§ 641§ 407§ 231§ 657§ 173§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv, Peeter Pällin ja Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 25.08.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-133899 Kohtu

§ 367alusel.

Kostja vastuväited

  1. Kostja hagile vastust ei esitanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
  2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 302,87 eurot, 19.05.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kuni hagiavalduse esitamiseni 18.11.2024 summas 55,19 eurot ning viivise alates 19.11.2024 kuni põhinõude 2

(5)summas 302,87 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Maakohus jättis hagi rahuldamata seadusjärgset määra ületavas määras arvestatud viivise osas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 340 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni. Viivise väljamõistmisel tuleb lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast. Ühe lepingu osas on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Hageja ei ole nõuetekohaselt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega toonud selle järgimist hinnata võimaldavaid asjaolusid esile. Seetõttu on leping koos selle lisaks olevate üldtingimustega tühine ning viivist tuleb arvestada seadusjärgses määras. Hageja taotletud perioodil 302,87 eurolt seadusjärgses määras arvestatud viivis on 55,19 eurot. Apellatsioonkaebus
  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise lepingus kokkulepitud viivisemääras ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kuni hagiavalduse esitamiseni summas 53,09 eurot ja edasiulatuv viivis põhivõlgnevuselt 302,87 eurot lepingus kokkulepitud viivisemääraga 0,065% päevas. Tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, kuna ostja ei pidanud tasuma intressi ega muid tasusid. Hageja majandus- ja kutsetegevuseks ei ole ka tarbijale krediidi andmine. Juhul kui maakohtul tekkisid küsimused seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega, tulnuks anda hagejale enne kohtuotsuse tegemist võimalus selgituste andmiseks. Lisaks ei too vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa kogu lepingu tühisust, vaid osalise tühisuse kokkuleppelise intressi osas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuna ringkonnakohus ei tee ise uut otsust, nagu paluti apellatsioonkaebuses. 6.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata seadusjärgset määra ületavas määras arvestatud viivise osas (s.o sissenõutavaks muutunud viivisenõude 53,09 euro ja edasiulatuva viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas). 7. Ringkonnakohus võib

§ 646

alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 1).

Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea

§ 646kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse 3

(5)vastust (

§ 641

lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (RKTKo 24.01.2018, 2-13-56825, p 11). 8. Kohus võib

§ 407

lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult; sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Tagaseljaotsust tehes ei hinda kohus asjas esitatud tõendeid. Kohus võtab aluseks üksnes hagiavalduses esile toodud asjaolud ning loeb need

§ 407

lg 1 teise lause järgi kostja poolt omaksvõetuks

§ 231lg 2 tähenduses.

Seetõttu ei saanud maakohus hageja esitatud tõendeid hinnates tuvastada ka asjaolusid, mille alusel järeldada, et hageja ei ole VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohaselt järginud. Kohus hindab tõendeid ja tuvastab nende alusel asjaolusid üksnes juhul, kui hagile vastamata jätmisest hoolimata otsustab kohus lahendada vaidluse tavapärases korras. Juhul, kui

§ 407

lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud, kuid kohus kahtleb hagi põhjendatuses, ei ole kohtul kohustust lahendada vaidlust tagaseljaotsusega. Kui kohus otsustab lahendada vaidluse tagaseljaotsusega, peab kohus hagi lahendades arvestama kõiki hagis esitatud asjaolusid ning hindama, kas esitatud asjaolude õigsust eeldades on alust hagi rahuldada. Kui maakohus leidis, et hagis esitatud asjaolud ei ole piisavad hageja nõude rahuldamiseks, tulnuks asi lahendada sisuliselt, mitte tagaseljaotsusega.

  1. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 27.01.2023 sõlmitud liitumislepingust telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks ning 11.02.2023 sõlmitud osamaksetega vara müügilepingust seadme Xiaomi Redmi Note 11 ostmiseks. Maakohus leidis põhjendamatult, et kuna üks lepingutest on tarbijakrediidileping ning hageja ei järginud selle sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb hageja viivisenõuet tervikuna vähendada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani. Maakohus oleks pidanud enne asja lahendamist välja selgitama, milline osa hageja nõudes nimetatud võlgnevusest tuleneb teenuse osutamise lepingust ning milline osa järelmaksulepingust. Kuna teenuse osutamise leping ei ole tarbijakrediidileping, siis ei saa selle nõude osas kohalduda ka VÕS § 403 4 lg-s 7 sätestatud tagajärjed.
  2. Maakohus ei selgitanud ka välja, kas järelmaksuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõistes. Igasugune järelmaksuleping ei ole tarbijakrediidileping. Seadus eristab nn tavalist tarbijakrediidilepingut, mille puhul tarbija krediteerimine toimub laenu vormis ning tarbijakrediidilepinguid, kus tarbijast krediidisaaja krediteerimine toimub muul viisil (vt § 401 lg 2) ning mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine § 405 lg 1 tähenduses (VÕS II komm

(2019)§ 402, p 3.2). VÕS § 405 lg 1 kohaldamisala alla kuuluvad intressi tasumise kohustusega järelmaksuga müügilepingu vormis sõlmitud tarbijakrediidilepingud ning laiemalt ka muud teenuse osutamise või muu soorituse saamiseks tarbija poolt sõlmitavad lepingud, kus tarbijal võimaldatakse omandatava teenuse või muu soorituse eest tasuda pärast teenuse osutamist või muu soorituse tegemist tasutavate osamaksetega, millelt arvestatakse intressi (VÕS II komm
(2019)§ 405, p 3.1). 4
(5)Juhul kui järelmaksuga tasutavale müügihinna osale ei lisandu intress, ei ole tegemist krediidilepinguga. Samas tuleb arvestada, et eriti järelmaksu puhul võib intressikokkuleppe olla varjatud, st intressi ja selle määra sageli eraldi välja ei tooda. Müügihinnale lisatud intressi kindlakstegemiseks tuleb sellisel juhul järelmaksuga tasutavad müügihinna osad summeerida ja võrrelda saadud tulemust müügihinnaga, mis kehtinuks järelmaksukokkuleppe puudumisel. Kui järelmaksuta müügihind on väiksem kui järelmaksuga tasutavate müügihinna osade summa, on vastava müügilepingu puhul ühtlasi tegemist krediidilepinguga. Selline krediidilepinguks olev müügileping on segatüübiline leping § 1 lg 2 tähenduses (VÕS II komm
(2019)§ 401, p 3.1.2). Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul enne asja lahendamist kindlaks teha, kas poolte vahel sõlmitud järelmaksuleping on tarbijakrediidileping. Selleks tuleb välja selgitama, kas kostja kohustus kauba järelmaksuga omandamisel tasuma intressi (sh varjatud intressi). Kuna hagiavaldusest nimetatud asjaolud ei tulene, oleks maakohus pidanud enne asja lahendamist paluma hagejal need välja tuua ning vastavad tõendid esitada. 11. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu tagaseljaotsuse vaidlustatud osas ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks, sest ringkonnakohtul ei ole

§ 657

lg 2 järgi võimalik teha asjas ise uut tagaseljaotsust, millega ringkonnakohus rahuldaks hagi täielikult hageja esile toodud esmasel alusel (vt

III komm

(2018), § 657, p 3.3). 12. Kuna ringkonnakohus tühistab vaidlustatud osas maakohtu otsuse ja saadab asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele

§ 177lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.