Obsah (10)

§ 442§ 654§ 459§ 238§ 331§ 162§ 171§ 129§ 136§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Neve Uudelt, Liis Arrak Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-6534 Koht

) § 657 lg 1 p-ga 21 muudab ringkonnakohus osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Samuti tuleb muuta maakohtu otsuse sissejuhatavas osas märgitud tsiviilasja hinda. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 38. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jõudnud järeldusele, et elatise vähendamiseks alla Pärnu Maakohtu 22.02.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-12039 kinnitatud kompromissiga kokku lepitud määra alust ei ole. Maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud menetlusnorme määral, mis tingiks maakohtu lahendi tühistamise. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi töövõimetoetuse arvesse võtmata jätmisel elatise suuruse arvutamisel. Samuti muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi hageja ema hooldusvajadusest tingitud hageja varalise seisundi muutumise arvesse võtmise võimalikkuse kohta hageja ülalpidamiskohustuse täitmisel. Muus osas vastab maakohtu otsuse põhjendav osa

§ 442lg-s 8 sätestatule.

Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus selgitamiskohustust asja lahendamiseks kohalduva õiguse osas. Maakohus selgitas 27.02.2023 istungil pooltele PKS §de 101 ja 102 sisu ning sellest tulenevat tõendamiskoormuse jaotumist. Samuti selgitas maakohus PKS § 99 ja § 100 lg 2 sätteid. Ebaõige on hageja märkus, et maakohus on jätnud tähelepanuta poolte valmisoleku kompromissi sõlmimiseks. 11.01.2024 istungil arutasid pooled hageja pakutud kompromissettepanekut, kuid kostjad sellega ei nõustunud. Seega ei saa väita, et pooled oleksid olnud valmis kompromissi sõlmimiseks.
2. Elatise suuruse muutmist saab hagimenetluses nõuda

§-de 497 ja 459 alusel.

§ 459

lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, pooltel õigus nõuda uues hagis mh maksete suuruse muutmist, kui maksete suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (

§ 459

lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist (

§ 459lg 1 p 2).

Maakohus viitas õigesti Riigikohtu seisukohale selle kohta, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse 9 2-22-6534 vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo 17.05.2011, 3-2-1-33-11). Hageja tõi elatise vähendamiseks muutunud asjaoludena esile kostjatele makstava töövõimetoetuse ja puude toetuse ning hageja osalise töövõime kaotusest ja hageja ema hooldusvajadusest tingitud hageja varalise seisundi halvenemise.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et Pärnu Maakohtu 22.02.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-12039 kinnitati kostja I, kostja II, W, F ja hageja vahel sõlmitud kompromiss, milles lepiti kokku, et hageja tasub alates veebruarist 2018 igakuist elatist iga eelnimetatud alaealise lapse ülalpidamiseks summas, mis on 60% Eesti Vabariigis sätestatud elatise miinimumsummast, kuni iga eelnimetatud lapse täisealiseks saamiseni. Vaidluse all ei ole, et hageja on kohustatud tsiviilasjas nr 2-17-12039 kinnitatud kompromissi alusel tasuma käesolevas hagis märgitud perioodil kummalegi kostjale 175,20 eurot kuus elatist. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kompromissi saavutamisel võeti arvesse, et kostjad saavad lasterikka pere toetust ja lapsetoetust. Hagi esitamise ajal oli kostjatele makstav elatis, arvestades lasterikka pere toetust ja lapsetoetust, 206,89 eurot. Pooled vaidlevad, kas kostjatele makstav töövõimetoetus ja puude toetus tuleks elatise suuruse leidmisel samuti arvesse võtta ja selle võrra elatise suurust vähendada nullini. Samuti selle üle, kas elatist tuleks vähendada nullini hageja osalise töövõime kaotuse ja hageja ema hooldusvajaduse tõttu.
2. Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (RKTKo 20.06.2017, 3-2-1-67-17, p-d 9 ja 11). Elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuleb seega tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (RKTKo 19.10.2015, 3-2-1-119-15, p 12). Üldjuhul kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13). Maakohus leidis, et tsiviilasja nr 2-17-12039 toimiku materjalidest ei nähtu, milliseid asjaolusid võeti kompromissi sõlmimisel arvesse. Seetõttu tuvastas maakohus õigesti, millises ulatuses on hageja kohustatud kostjatele ülalpidamist andma. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kostjate vajadused oleks alates hagi esitamisest olnud väiksemad kui PKS § 101 lg 1 arvutatava elatise suuruse kahekordne summa, s.o 2x292 eurot. Seda ei ole maakohtus väitnud ka hageja. Samuti toob hageja apellatsioonkaebuses esile, et kostjate vajadused sõltuvalt perioodist on 575 kuni 682 eurot.
3. Kostjale I määrati töövõimetoetus perioodil 07.12.2020–06.12.
4. Töövõimetoetuse suurus ühe kalendripäeva eest on 14,89 eurot. Kostjale I määrati raske puude raskusaste kestusega 07.12.2020–06.12.2022 ja talle määrati puudega tööealise inimese toetus 49,09 eurot kuus (dtl 29). Kostjal II tuvastati raske puue alates 01.01.2021 (dtl 76). Kostjale II määrati 01.01.2021–23.06.2022 puudega lapse toetus 161,09 eurot kuus (dtl 76). Kostjale II määrati 24.06.2022–23.06.2024 puudega tööealise inimese toetus 34,01 eurot ning töövõimetoetus, päevamääraga 16,33 eurot. Hageja hinnangul tuleb nimetatud toetusi arvesse 10 2-22-6534 võtta ja seega on hagis märgitud elatise vähendamise perioodi jooksul kostjate vajadused olnud nende toetustega kaetud. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Maakohus leidis, et käesoleval juhul ei saa elatise vähendamisel arvestada kostjatele määratud puudetoetuse ega töövõimetoetusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudega lapse ja puudega tööealise inimese toetus on sihtotstarbeline ja mõeldud puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks, mitte alaealise lapse ülalpidamiseks. Samuti ei ole hageja varaline seisund selline, mis õigustaks selliste toetuste arvesse võtmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse sellekohaste põhjendustega ja siinkohal neid ei korda.
5. Samuti on õige maakohtu järeldus, et ka töövõimetoetuse maksmine ei võimalda elatise suurust vähendada, kuna selle eesmärk ei ole vanema ülalpidamise kohustuse asendamine. 44.
6. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 1 sätestab, et TVTS eesmärk on pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine. Seaduse eesmärk on vähenenud töövõimega inimeste tööturule tagasitoomine, neile sobiva töö leidmine ja säilitamine. Teine eesmärk on töövõime kaotuse ennetamine ja inimese motiveerimine säilinud töövõime ulatuses ühiskonnaelus aktiivne olema. Samuti on eesmärk abi osutamine tööandjale töökeskkonna parandamisel ning töövõime kaotusega inimese tööl hoidmisel ja tööle võtmisel. Lisaks on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et õppiv isik ei pea end toetuse saamiseks töötuna arvele võtma ning õppimine on võrdsustatud töötamisega (aktiivne olemisega). See tähendab, et tervisekahjustusega õppiv isik võib saada töövõimetoetust, kui tema põhitegevuseks on õppimine. Seeläbi soovitakse toetada õppivate tervisekahjustustega noorte hariduse omandamist (Töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 SE seletuskiri, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/af07a9ca-c54e-4f05-a82b-841339be10cf/). Seega on töövõimetoetuse eesmärgiks tagada osalise või puuduva töövõimega tööealisele isikule sissetulek selleks, et motiveerida isikut nt omandama haridust. Elatise eesmärk on eelkõige lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine. Kuna elatise üheks eesmärgiks on ka lapse arenguks, sealhulgas hariduse omandamiseks vajalike vahendite tagamine, ei saa üksnes eesmärgist lähtudes asuda seisukohale, et töövõimetoetust ei saa ülalpidamiskohustuse täitmisel arvesse võtta. 44.
7. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole töövõimetoetuse puhul tegemist toetusega, mis välistaks kohustatud vanema poolt lapsele ülalpidamise andmise ja mida tuleks elatise suuruse puhul arvesse võtta. PKS § 97 p-st 1 järeldub, et vanemad peavad oma alaealist last ülal pidama, sõltumata sellest, kas laps õpib või töötab. Seega ei saa lapse põhikoolis õppimise ajal töötamine ja sissetuleku omamine vanema ülalpidamiskohustust oma lapse suhtes mõjutada. Sellest tulenevalt olukorras, kus TVTS kohaselt on õppimine võrdsustatud töötamisega, ei saa töövõimetoetuse maksmine samuti ülalpidamisekohustuse täitmist mõjutada. Vastasel juhul koheldaks töövõimetoetust saavaid põhikoolis õppivaid alaealisi lapsi ja samal ajal töötavaid alaealisi lapsi ebavõrdselt. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka näiteks lapse asenduskodus viibimine ja riigi poolt lapse kulude katmine ei välista lapse ülalpidamiskohustuse täitmist. Riigikohus selgitas, et kuigi riik kannab perekonnast eraldatud lapse kulud, peaksid vanemad last ülal pidama ka siis, kui laps saab asenduskoduteenust. Seega ei mõjuta see vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära (vt RKTKo 25.04.2018, 2-16-100215, p-d 16.3 ja 17.2). Seega ka olukorras, kus näiteks riik kannab otseselt kulusid lapse ülalpidamiseks, ei mõjuta see vanemate kohustust anda lapsele ülalpidamist. Töövõimetoetuse maksmine ei saa ringkonnakohtu hinnangul viia teistsugusele järeldusele. 11 2-22-6534 44.
8. Lisaks sätestab PKS § 101 lg 5 ka loetelu nendest toetustest, mida ülalpidamiskohustuse puhul arvesse võetakse ja nendeks on lapsetoetus ja lasterikka pere toetus. Tegemist ei ole küll loeteluga, mis otseselt välistaks töövõimetoetuse arvesse võtmise ülalpidamiskohustuse puhul, kuid lähtudes töövõimetoetuse sihtotstarbest (eelkõige hariduse omandamisele suunatus) ja arvestades PKS § 97 p-i 1, tuleb ringkonnakohtu hinnangul seadusandja mõtet siiski pidada selliseks, et töövõimetoetuse maksmine ei anna alust mõista kohustatud vanemalt välja miinimumist väiksemat elatist, kui vanem suudab tema varalisest seisundist tulenevalt miinimumelatist maksta. 44.
9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töövõimetoetuse maksmine võib olla aluseks elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimumi koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Selliseid asjaolusid käesolevas vaidluses tuvastatud ei ole.
10. Maakohus võttis seega õigesti aluseks kehtiva PKS järgi arvutatava elatise, millest lahutas lasterikka pere toetuse ja lapsetoetuse ning leidis, et kostja I elatis oli perioodil 30.04.2022 kuni täisealiseks saamiseni (06.12.2022) ja kostja II elatis perioodil 30.04.2022 kuni täisealiseks saamiseni (24.06.2024) oli suurem kui 22.02.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-12039 välja mõistetud summa, s.o 175,20 eurot. Isegi peretoetuste muutumine nimetatud perioodidel, millele tugineb hageja, ei anna alust asuda teistsugusele järeldusele.
11. Hageja leiab, et kostjatele makstavat elatist tuleb vähendada ka seetõttu, et hagejal on tuvastatud osaline töövõime. PKS § 102 lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hagejal on tuvastatud osaline töövõime perioodiks 08.03.2023–07.03.2026 (dtl 1464, 1716 ja 1762). 21.02.2024 eksperthinnangu kohaselt on hagejal tegemist liigsete kalorite põhjustatud rasvumisega, mille tõttu on raskendatud enam kehaasendi säilitamist nõudvad tegevused, pikkade vahemaade kõndimine, treppidest üles alla liikumine. Raskendatud on kätega haaramine, käsitsemine labakäte puutetundlikkuse ja lihasjõudluse muutuste tõttu. Kehakaal 127 kg. Tegeleb kaalulangetamisega. Samuti esinevad psüühika- ja käitumishäired. Raskendatud on oskuste omandamine, igapäevaste rutiinsete tegevuste sooritamine vaimse energia vähesuse, tähelepanu- ja keskendumisraskuste, emotsionaalse seisundi muutuste tõttu. Raskendatud on oma aktiivsuse reguleerimine, igapäevastes rutiinsetes tegevustes muutustega kohanemine, stressiga toimetulek temperamendi ja isiksuse, emotsioonide funktsioonide muutuste tõttu. Piirangud on põhjustatud peaaju struktuuri häirest. Võimalik, et sobiks kehaline töökoormus, mis ei eeldaks tööprotsessi ajal pikalt kõndimist, sundasendites töötamist. Võimalik, et sobiks kerge rutiinseid töövõtteid eeldav käeline töökoormus. Ei sobiks pidevat suhtlust eeldavad tööülesanded. Sobiks osaline tööaeg ja võimalusel kodus töötamine (dtl 1697–1714). Seega ei ole ekspertiisi kohaselt hageja osaline töövõime selline, mis välistaks töötamise täielikult. Teatud tegevused on hagejal küll raskendatud, kuid eksperthinnangus märgitud piiranguid arvestades on hagejal töökoha leidmine siiski võimalik. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja enda väitel töötab ta käesoleval ajal oma võimete piires osakoormusega eraettevõtjana. Samuti on hageja esile toonud, et ta õpib alates
12. a TTT. Ehituspuusepa erialal jäi hagejal kool küll lõpetamata, kuid teadmistepõhine pädevus sai omandatud ning õpe jätkub hoonete ehituse erialal eeldatava nominaalaja lõpuga
13. a. Seega peab hageja võimalikuks töötada ehituse erialal, millest saab järeldada, et hageja pidas 12 2-22-6534 kooli õppima asudes ja peab jätkuvalt võimalikuks töökoha leidmist ka füüsilist tööd nõudval erialal.
14. Hageja väitel on hagejal olnud sissetulekute saamine raskendatud ka seetõttu, et hageja ema on suunatud täisealise inimese hooldusteenusele perioodil 01.11.2022–31.10.2025 ja tema hooldajaks on määratud hageja. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et hagejal oleks selle kõrvalt töötamine võimatu. Hageja väitel töötab ta käesoleval ajal oma võimete piires osakoormusega eraettevõtjana. Samuti käib hageja päevases õppes TTT, millest saab järeldada, et oma ema hooldamise vajadus seda ei takista. Maakohtu järeldus selle kohta, et tõendatud ei ole, et hageja ema hooldusvajadus ja tema hooldajaks olemine oleks oluliselt halvendanud hageja varalist seisu, ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja märgib, et hageja ema hooldusvajadusest tingitud varalise seisundi muutumine ei tähenda seda, et hageja ei peaks oma lastele elatist maksma. PKS § 98 lg 1 kohaselt juhul, kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele. Seega peab seaduse kohaselt hageja eelistama elatise maksmist oma lastele ülalpidamise andmisest oma emale. Samuti prevaleerib hageja kohustus teenida alaealiste laste ülalpidamiseks sissetulekut tema kohustuse ees hooldada eakat vanemat.
15. Maakohus leidis õigesti, et hageja varaline seis ei ole võrreldes Pärnu Maakohtu poolt 22.02.2018 tsiviilasjas nr 2-17-12039 kompromissi kinnitamisest mitte halvenenud, vaid hoopis paranenud. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejale kuulub ja kuulus varasema menetluse ajal 5 kinnistut ning on pärast seda omandanud veel kaks kinnistut. Samuti tuvastas maakohus, et hagejale kuuluva äriühingu V OÜ omakapital oli 31.12.2022 seisuga 1 274 439 eurot, aruandeaasta kasum oli 151 067 eurot ja eelmiste perioodide jaotamata kasum oli 1 116 342 eurot ning äriühingu majanduslik olukord on võrreldes varasema ajaga paranenud. Ehkki hageja on töötuna arvele võetud alates 10.02.2022, on hageja sissetulekud samuti, võrreldes tsiviilasja nr 2-17-12039 menetluse ajaga, paranenud. Hageja lõpetas endale juhatuse liikme tasu maksmise, kuid varasem töötasu/juhatuse liikme tasu on asendunud erinevate sotsiaaltoetustega ja seda suuremas ulatuses kui oli varasem töötasu/juhatuse liikme tasu. Hageja igakuised regulaarsed sissetulekud on olnud augustist 2022 kuni veebruarini 2023 keskmiselt 1152,13 eurot kuus. Maakohus võttis seejuures õigesti hageja sissetulekuna arvesse ka töövõimetoetuse. Alusetu on hageja etteheide, et maakohus kohtles seejuures pooli ebavõrdselt. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei välista ülalpidamiskohustuse täitmist töövõimetoetuse maksmine põhikoolis õppivale alaealisele. Hageja puhul on tegemist täisealise isikuga, kelle sissetulekutena tuleb arvestada ka riigi poolt makstavaid erinevaid toetusi.
16. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks hageja väiteid selle kohta, et osade talle kuuluvate kinnistute võõrandamine on raskendatud või nendel on puuduseid. Hagejale kuulub kokku 7 kinnistut. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ühtegi nendest poleks olnud võimalik võõrandada või nendelt muul viisil tulu saada. Lisaks ei ole vaidluse all, et hageja Pärnu Maakohtu poolt 22.02.2018 tsiviilasjas nr 2-17-12039 kinnitatud kompromissi alusel igakuiselt kostjatele makseid teinud. Seega on hagejal olnud võimalik kokkulepitud ulatuses ülalpidamiskohustust täita. 13 2-22-6534
17. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks pidanud hindama ka kostjate ema võimet teenida sissetulekuid ja tema varanduslikku seisu. Kuna hageja poolt esile toodud asjaolud elatise vähendamiseks alust ei anna, ei pidanud maakohus välja selgitama kostjate ema sissetulekute suurust.
18. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse võtta täiendavate tõenditena asja juurde järgmised tõendid: kostjate töövõimetoetuse maksete suuruse kohta; lapsetoetuse summade kohta, kostja II abivajaduse kohta; välja ostmata ortooside ja tallatugede kohta; hageja täitmata õppepraktika kohustuse kohta; hageja tööõnnetuse kohta.

§ 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et tõendid kostjate töövõimetoetuse suuruse kohta (dtl 1599–1629) ei ole asjakohased. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et töövõimetoetuse maksmine ei mõjuta lapse vanema ülalpidamiskohustuse ulatust ja elatise arvestamisel seda toetust arvesse võtta ei saa. Samuti ei ole asjakohane tõend lapsetoetuse suuruse kohta (dtl 1630), kuna selle üle ei ole vaidlust, et lapsetoetust tuleb elatise suuruse puhul arvesse võtta. Asjakohased ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka tõendid kostja II abivajaduse ning kulude kohta (dtl 1631–1634), kuna vaidlust ei ole selle üle, et kostjate vajadused ei ole väiksemad kui PKS § 101 lg 1 arvutatava elatise suuruse kahekordne summa. Asjakohane ei ole ka tõend hageja täitmata õppepraktika kohustuse kohta (dtl 1635–1641), kuna selle üle, et hageja õpib TTT ja vajalik on täita õppekava, poolte vahel vaidlust ei ole. Ringkonnakohus ei võta vastu ka hageja kohta 02.05.2024 koostatud kiirabikaarti (dtl 1642–1645) põhjusel, et tegemist on tõendiga, mis on tekkinud enne maakohtu otsuse tegemist (31.05.2024) ja mille oleks seetõttu saanud esitada maakohtus. Seega jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud tõendid vastu võtmata. 52. Ringkonnakohus andis 09.05.2025 hagejale võimaluse täiendavalt selgitada ja tõendada, milles seisnevad hageja töövõime piirangud ja miks ei võimaldanud need hagejal tööle asuda või osalisest töövõime kaotusest hoolimata laste ülalpidamiskohustust täita. Samuti võimaldas ringkonnakohus hagejal esile tuua ja tõendada, millise hageja ema hooldamisvajadusest tingitud takistuse tõttu ei olnud hagejal võimalik mistahes tööd leida. Sellest tulenevalt esitas hageja 16.05.2025, 18.05.2025 ja 19.05.2025 täiendavad tõendid. Ringkonnakohus leiab, et 16.05.2025 esitatud äriregistri väljavõte V OÜ maksustatava käibe kohta (dtl 1677) ei ole asjakohane, kuna äriühingu käibest ei saa teha järeldust hageja varalise seisundi olulise muutumise kohta. Samuti ei ole asjakohane hageja tõend kliimaseadme rikke kohta XXX asuval kinnistul (dtl 1682) ja haldusasja nr 3-24-1166 korraldav määrus (dtl 1683–1684), kuna ka nendest ei saa teha järeldust hageja ülalpidamiskohustuse vähendamise kohta. 16.05.2025 esitatud tõendid hageja emale sotsiaaltoetuse määramise kohta ja 18.05.2025 esitatud tõendid hageja ema puude raskusastme tuvastamise kohta (dtl 1685–1692 ja 1766–1780) ei ole samuti asjakohased. Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et hageja ema hooldusvajadus ei mõjuta hageja ülalpidamiskohustust hageja laste osas. Need tõendid tuleb

§ 238lg 1 alusel jätta vastu võtmata.

Ülejäänud 16.05.2025, 18.05.2025 ja 19.05.2025 esitatud tõendid (eksperthinnangud hageja tervise ja osalise töövõime kohta ning hageja hariduse omandamise ja sotsiaaltoetuse kohta) võtab ringkonnakohus vastu, kuna andis nende esitamiseks võimaluse ja tegemist on asjakohaste tõenditega.

1. Hageja esitas ringkonnakohtu 09.05.2025 kirjast tulenevalt veel täiendavad tõendid 29.05.2025, 30.05.2025, 01.06.2025 ja 04.06.
2. 29.05.2025 esitatud hageja ema raviarved (dtl 1811–1816) ning 30.05.2025 esitatud tõendid hageja ema korteri renoveerimisvajaduse kohta (dtl 1819–1824) ei ole asjakohased seetõttu, et hageja ema hooldusvajadus ei mõjuta hageja ülalpidamiskohustust hageja laste osas. 29.05.2025 hageja esitatud tõendid (töötukassa tõend, töövõimetuslehtede vaatamine, raviarved dtl 1800–1808) ning 01.06.2025 hageja 14 2-22-6534 esitatud tõendid V OÜ kohta (dtl 1828–1845) ei ole asjakohased. Hageja ei ole selgitanud, mida ta nimetatud tõenditega tõendada soovib ja nendest ei nähtu ka asjakohasust käesoleva vaidluse lahendamisel. 04.06.2025 hageja poolt esitatud 30.05.2025 töövõimetusleht (dtl 1854–1855) ei ole samuti asjakohane tõend, kuna ka sellest ei ole võimalik järeldada, kuidas see mõjutab hageja poolt ülalpidamiskohustuse täitmist.
3. Hageja poolt 20.07.2025, 24.07.2025 ja 29.07.2025 esitatud tõendid tuleb jätta vastu võtmata

§ 331lg 1 alusel.

Ringkonnakohus andis hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid kuni 16.05.

1. Lisaks andis ringkonnakohus pooltele võimaluse esitada lõplikud seisukohad hiljemalt 04.06.
2. Seetõttu pidas ringkonnakohus võimalikuks ka lubada täiendavaid tõendeid esitada kuni 04.06.
3. Samuti andis ringkonnakohus pooltele teada, et kuulutab otsuse 26.08.
4. Hageja esitas hulgaliselt (ligikaudu 100 lk-l) tõendeid pärast ringkonnakohtu poolt antud viimaste tähtaegade möödumist.

§ 331

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline esitab pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja ei ole põhistanud tõendite hilinenult esitamist. Ringkonnakohtu hinnangul põhjustab nende tõendite menetlemine asja lahenduse viibimise, kuna ringkonnakohus peaks selleks otsuse kuulutamise edasi lükkama (mida ringkonnakohus juba ühel korral, tulenevalt hageja esitatud 29.05.2025, 30.05.2025, 01.06.2025 tõenditest, tegi). 55. Kostjad esitasid 01.08.2025 pangakonto väljavõtted kostjatele elatise maksmise kohta. Ringkonnakohus ei võta neid tõendeid

§ 238

lg 1 p 1 alusel vastu, kuna vaidlust ei ole selles, et hageja maksis kostjatele elatist alates hagi esitamisest 30.04.2022 kuni elatise maksmise kohustuse lõppemiseni 175,20 eurot kuus. 56. Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotust ja leiab, et neid ei saanud maakohus jätta hageja kanda. Kuna vaidlustatud otsus jääb hagi rahuldamata jäämise osas muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtumenetluse kulude jaotust. Maakohus jättis kulud

§ 162lõike 1 alusel asjakohaselt poole kanda, kelle kahjuks kohtulahend tehti.

Ringkonnakohus arvestab seejuures seda, et hageja pöördus kohtusse väidetega, millest ükski ei saanud anda alust elatise vähendamiseks, põhjustades sellega pika ja mahuka menetluse, millel ei olnud mingit kasu kummalegi poolele. 57. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

Olukorras, kus ükski hageja apellatsioonkaebuse väide ei andnud alust maakohtu otsuse muutmiseks, on õigustatud jätta menetluskulud põhjendamatu apellatsioonkaebuse esitanud poole kanda. 58. Hageja arvates on maakohus hagihinna ebaõigesti määranud. Ringkonnakohus nõustub sellega osaliselt. Maakohus leidis, et hagi hind kummagi kostja vastu on 1576,80 eurot. Maakohus korrutas Pärnu Maakohtu 22.02.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12039 välja mõistetud summa, s.o 175,20 eurot, üheksaga.

§ 129

lg 2 sätestab, et seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa.

§ 129

lg-s 2 sätestatut tuleb kohaldada ka ülalpidamiskohustuse muutmise, sh elatise suuruse vähendamise nõude üle peetava vaidluse korral. Hageja on taotlenud vähendada elatist mõlema kostja suhtes nullini. Seega tuleb hagihinna osas arvesse võtta kostja I osas perioodi alates 30.04.2022 kuni 15 2-22-6534 06.12.2022 ja kostja II osas alates 30.04.2022 kuni 23.06.2024. Seega on õige maakohtu järeldus, et kostja II osas on hagi hinnaks üheksakordne väljamõistetud igakuise elatise suurus, s.o 1576,80 eurot. Kuid kostja I osas on maakohus eksinud. Kostja I osas on periood, mille osas soovib hageja elatise vähendamist, väiksem kui 9 kuud, mistõttu tuleb hagihinna osas arvestada tegelikku summat, mille ulatuses hageja soovib elatist vähendada. Selleks on 1261,44 eurot (=7x175,20+35,04). Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu minetuse ning määrab kostja I osas õige tsiviilasja hinna (

§ 136lg 4).

Kuivõrd hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult, on tsiviilasja hind sama ka kaebuse esitamisel (

§ 137lg 1).

Seetõttu märgib ringkonnakohus otsuse sissejuhatavas osas ka õige apellatsioonkaebuse hinna kostja I osas. (allkirjastatud digitaalselt) 16