← Eesti

3-23-705/54

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

„Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (edaspidi määrus nr 39) § 6 lg 3 p 2 tähenduses, kuid sama määruse § 6 lg-tes 4-6 ja § 8 lg-s 5 toodud metoodikat arvestades tuli hinnata kaebaja töövõimeliseks.

§ 6

lg 3 p 2 kohaselt on piirang kerge, kui see ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast. Kaebaja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et ekspertarstid oleks jätnud mingid terviseandmed tähelepanuta, mis viiks järelduseni, et piirangu raskusastme määramisel on eksitud. See, et töötukassa hindas kaebaja vaidlustatud haldusakti andmise aja seisuga töövõimeliseks, ei tähenda, et kaebajal ei esinenud mingeid terviseseisundist tingitud tegutsemise ja osalemise piiranguid, vaid et kaebajal tuvastatud piirangud ei ületanud TVTS-i alusel kehtestatud metoodika põhjal arvutatud taset, mis on vajalik osalise või puuduva töövõime tuvastamiseks. Ekspertarstid on esitanud põhjendused nende võtmetegevuste puhul, kus nende kaebaja terviseandmetel põhinev hinnang piirangu raskusastmele erineb kaebaja omast (

§ 7lg 1 p 3; RKHKo 3-17-1110/84, p 25).

Vaide- ja kohtumenetluses täitis töötukassa kohtupraktikast tuleneva nõude, et kui taotleja hindab oma piirangu raskusastet suuremaks kui eksperdiarvamuse andja ja seab sellega eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, tuleb töötukassal kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist (vt RKHKo 3-17-1110/84, p 22). Vastustaja on kokkuvõttes piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja hinnang oma tegutsemisvõimele ja igapäevaelus osalemise piirangutele ning vastustaja hinnang kaebaja töövõimele on erinevad. 8.

  1. Kaebaja terviseprobleem on kauaaegne ja kroonilise kuluga. Seetõttu tuleb nõustuda halduskohtuga, et kui ravivõimlemise oskused ja teadmised on aastate jooksul omandatud, siis ei saa teha ainuüksi sellest, et ortopeedi, taastusraviarsti või füsioterapeudi poole pole viimasel ajal pöördutud, kaugeleulatuvaid järeldusi kaebaja töövõime kohta. Ravivõimalused on kasutamata jäänud aga tallatugede kasutamise osas, mida kaebajale hindamisele eelnenud kolme aasta jooksul välja ei kirjutatud (kirjutati välja alles kohtumenetluse ajal). Tallatoed vähendavad jalgade ebavõrdset pikkust ja parandavad kõnnimustrit, vähendavad koormust hüppeliigesele, mis omakorda vähendab valu paremas jalas ja seljas ning suurendab kõnnikiirust. 8.
  2. Põhjendatud on töötukassa seisukoht, et kaebaja on jätnud ravivõimalused kasutamata käelise tegevuse valdkonnas. 8.
  3. Nõustuda ei saa valuravi puudutavate halduskohtu seisukohtadega. Ei vaielda selle üle, et kaebajal esineb valu eri tasapindadel liikumisel, seismisel ja istumisel ning ta leevendab seda käsimüügiravimitega. Vastupidist ja seda, et kaebaja vajaks retseptiravimeid, ei nähtu TIS-i andmetest. Kaebaja ujub, suusatab ja sõidab jalgrattaga. Pidevalt häirivat valu kannatav inimene ei 5

(10)3-23-705 ole selleks võimeline. Töötukassa on selgitanud, et tänapäeval on olemas maokaitsega valuravimid. Arstid saavad määrata valu raviks erinevaid ravimeid ja kombinatsioone. Kaebajal on õigus valuravist loobuda, kuid sellisel juhul on tegemist tema vaba valiku ja kasutamata jäänud ravivõimalustega, mitte objektiivse tegutsemisvõime piiranguga (

§ 5lg 3).

8.

  1. Nõustuda ei saa ka halduskohtu järeldusega, et tulenevalt kohtumenetluse ajal füsioterapeudi korraldatud kahe minuti kõnnitestist võib olla alust tuvastada kaebajal eri tasapindadel liikumise võtmetegevuse mõõdukas piirang. Muu hulgas ei esinenud füsioterapeudi selgituste kohaselt kaebaja treppidest liikumisel ning kabinetis testide sooritamisel probleeme ega valu. Seda arvestades ei saa asuda seisukohale, et ekspertarstid eksisid, kui hindasid kaebaja piirangu liikumise valdkonna võtmetegevuses „liikumine eri tasapindadel“ kergeks. 8.
  2. Töötukassa on andnud adekvaatse selgituse, miks on hinnatud erinevalt eelmisest hindamisest kaebaja töövõimeliseks:
  3. aprillil 2023 tehtud röntgenuuringu järgi on kaebaja lülisamba röntgenleid oluliselt paranenud võrreldes
  4. a uuringuga. Paranemistendentsi selgitas töötukassa ka ringkonnakohtu istungil. Pärast
  5. a hindamist ei ole kaebaja vajanud regulaarset ravi ja arstivisiitidel pole kirjeldatud jätkuvate piirangute esinemist määral, mis mõjutaks püsivalt üldist töövõimet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega kohus jättis tema kaebuse rahuldamata, ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kaebaja kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 9.
  7. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks on jäetud arvestamata kahe taastusravi- ja kahe eriarsti arvamused ja röntgenuuring. 9.
  8. Kaebaja ei väida, et tal esineks valu pidevalt kogu ööpäeva vältel, vaid et valud häirivad teda märkimisväärselt rohkem kui 25% ajast. Valu on peamiselt seotud ülekoormusega, mida kaebaja püüab vältida. Eriarsti hinnangul esineb kaebajal jalgadel tõsine struktuurne kahjustus, mis mõjutab igapäevast toimetulekut. Sellest tingituna on lisandunud ka seljaprobleemid. Teise eriarsti arvamuse kohaselt on kaebaja ülielastsete liigeste tõttu probleemid aja jooksul kuhjunud. 9.
  9. Järeldus, et kaebaja ei ole kasutanud ravivõimalusi, on vale. Töötukassa käsitleb valuravi kontekstis peamiselt üht võimalust, s.o tablettravi, mis üksnes osaliselt leevendab kaebaja igapäevaseid vaevusi. Valuravi hõlmab ka vesiravi, massaaži, venitusharjutusi ning koormuse vältimist, st igapäevast võimekusele vastavat toimetulekut. Valukaebused on dokumenteeritud igas epikriisis. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et tablettravi on tema jaoks viimane abinõu, mida kasutab vaid ägeda valu korral. See, et arstid ei ole määranud püsivat retseptiravimina tablettravi, ei tähenda, et kaebajal puuduks igapäevane valu. Vastupidi – arstid on epikriisides diagnooside kaudu välja toonud valu põhjused. Kohtumenetluse käigus on kaebaja pidanud alustama tablettraviga, kuna vesiravi ja massaaž on talle rahaliste piirangute tõttu muutunud kättesaamatuks. Kohtuistungil vastas töötukassa esindaja jaatavalt küsimusele, kas käsimüügi ravimitega on võimalik leevendada ka väga tugevat valu, kui neid tarbitakse suuremas koguses. Seega ei saa järeldada, et valu puudub üksnes seetõttu, et retseptiravimeid ei ole määratud. Lisaks on tähelepanuta jäänud kaebaja ütlused, et arstid ei ole talle väljastanud saatekirja taastusraviks. Kohtumenetluse ajal saatis taastusraviarst kaebaja füsioterapeudi juurde, kes andis juhiseid üksnes 6

(10)3-23-705 õlaliigese kohta. Samuti ei vasta tõele väide, et kaebaja ei ole kasutanud tallatugesid – need olid tal olemas juba enne kohtumenetlust ning ta kasutas neid vajadust mööda. 9.
  1. Ootamatu on ringkonnakohtu järeldus, nagu tegelemine ujumise, suusatamise ja jalgrattasõiduga oleks jõukohane vaid tervele inimesele. Kaebaja selgitas ka istungil, et tegeleb vesivõimlemisega. Suusatamine ei sarnane kuidagi päris suusatamisega, vaid on vajalik eelkõige tüvilihaste arendamiseks ning tasakaalu harjutamiseks. Sama kehtib jalgrattaga sõidu kohta. Need tegevused mitmekesistavad igapäevast füsioteraapiaga tegelemist. Ka füsioteraapiakeskustes teraapiaseanssidel tegeletakse vesivõimlemisega ja sõidetakse jalgrattaga. Kõik taastusraviarstid on soovitanud harjutusi suuskadel, sest nendega saab samuti arendada tüvilihaseid. Ringkonnakohus on kaebaja kahjuks võtnud arvesse asjaolu, et ta täidab arsti ravijuhiseid. 9.
  2. Vale on järeldus, et
  3. a röntgenuuring näitab paranemist. Ringkonnakohus keeldus vastu võtmast raviarsti
  4. veebruari
  5. a hinnangut uuringule. Kaebajal pole erialaseid teadmisi, kuidas ja millal peaks tõendeid esitama. Kohus ei ole ka kasutanud iseseisvat uurimisõigust. 9.
  6. Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et
  7. aastal hinnati kaebaja töövõime sama metoodika alusel osaliseks. Kaebaja tervis ei ole paranenud ja pigem on probleemid süvenenud. Seda kinnitavad kaebajat ravinud arstid. Seega jääb arusaamatuks, kuidas jõudis töötukassa järelduseni, et kaebaja on töövõimeline. 9.
  8. Nõustuda ei saa sellega, et kaebaja pole välja toonud kaalukaid asjaolusid, mis annaks alust kahelda ekspertarstide erapooletuses või pädevuses. Taotlusi hinnanud ekspertarstid pole põhjendanud, miks on enamiku arstide arvamused kõrvale jäetud ning miks on hinnangus toetutud ühe ekspertarsti ning füsioterapeudi arvamusele. 9.
  9. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja viibis aasta akadeemilisel puhkusel haiguse tõttu (
  10. jaanuarist 2023 kuni
  11. jaanuarini 2024) ja sünnijärgse terviseprobleemi tõttu ei olnud kaebajal võimalik teenida Eesti Kaitseväes.
  12. Töötukassa palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldama. Vastustaja põhjendused on järgmised. 10.
  13. Vaidlustatud otsuste tegemise ajal ei nähtunud TIS-i andmetest, et kaebaja oleks käinud jala- ja seljaprobleemide tõttu juhendatud füsioteraapias või füsioterapeudi vastuvõttudel. Koduse võimlemise ja treeningute foonil oli kaebaja tervislik seisund vaidlustatud otsuste andmise aja seisuga selline, mis ei tingi töövõime vähenemist. Ka kaebaja on läbivalt kinnitanud, et kodus võimlemine on vähendanud tema liikumisega seotud piiranguid. Ta ei ole ravivõimalusi täiel määral ammendanud, nt kasutanud tallatugesid, võtnud abinõusid õlaliigese liikuvuse parandamiseks ja valu leevendamiseks. Kaebaja kinnitas halduskohtu istungil, et õlaprobleemide vähendamiseks ei ole ta varem tegelenud ravivõimlemisega samas mahus kui jala- ja seljaprobleemide puhul. 10.
  14. Töötukassa ei heida kaebajale ette ravivõimaluste kasutamata jätmist, nagu kaebaja on väitnud, vaid osutab sellele, et kaebajal ei ole töövõime hindamise avaldusele eelnenud kolme aasta jooksul olnud vajadust ravi järele, sh püsiva retseptiravimina määratud valuravi järele. See viitab, et kaebaja seisund on olnud rahuldavalt kontrolli all iseseisva liikumisravi ja käsimüügis saada olevate ravimite abil ning ta on oma seisundiga kohanenud. 10.
  15. Töötukassa ei eita, et kaebajal tekib koormusel valu. Töövõime hindamisel antakse hinnang ravivajaduse ja ravikasutuse foonil. Ei hinnata valu tugevust, kuna see on suuresti subjektiivne. 7
(10)3-23-705 Kliinilises praktikas hinnatakse valu subjektiivset tugevust patsiendi enda antud hinnanguna valuskaalal. Töövõime hindamisel arvestatakse tegelikku valuravi vajadust. Retseptikeskuse andmetel ei ole kaebajal vajadust püsiva retseptiravimina määratud valuravi järele, mis viitab sellele, et tema valu on tõenäoliselt piisavalt kontrolli all käsimüügis saada olevate ravimite ja liikumisravi abil. Kui kaebaja väidab, et tuleb igapäevaselt toime ilma valuravita ega soovi pöörduda ravimeditsiini poole, kuna see võib kahjustada tema tervist, ei ole metoodika kohaselt võimalik hinnata, et valu mõjutab oluliselt tema igapäevaelu, sh töövõimet. Füsioterapeudi meenutuste kohaselt ei väljendanud kaebaja testide sooritamise ega kõndimise ajal valu, mis oleks takistanud tema tegevusi. 10.
  1. Samuti on kaebaja füüsiliselt aktiivne, st tegeleb ujumise ja suusatamisega ning on tegelenud judoga. Esineb kahtlus, kas kirjeldatud sagedase ja tugeva valu korral on nimetatud tegevused üldse tehtavad. Kaebaja on märkinud, et jalgrattasõit ja vesivõimlemine kuuluvad füsioteraapiakeskustes kasutatavate teraapiategevuste hulka. Sellised tegevused määrab raviarst, lähtudes patsiendi seisundist, ravivajadustest ja võimalustest. Tugeva valu esinemisel ei oleks jalgrattasõit ega vesivõimlemine näidustatud. 10.
  2. Kaebaja on viidanud kümnekraadisele skolioosile, mida tänapäeval käsitatakse kerge lülisamba kõverdusena, mis ei vaja eriravi. Sellise skolioosi korral soovitatakse valude esinemisel juhendatud taastusravi ning regulaarset üldist seljalihaste tugevdamist. Tegemist ei ole seisundiga, mis püsivalt piiraks töövõimet. 10.
  3. Kaebaja on viidanud
  4. ja
  5. a terviseandmetele, eelkõige
  6. a röntgenuuringule, mida ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal veel tehtud.
  7. Kaebaja esitas täiendava seisukoha, milles märgib, et ta on osalenud kõikides füsioteraapiates ja järginud talle arstide määratud ravi. Töövõime hindamist reguleerivad sätted ei erista juhendatud füsioteraapiat ja arsti soovitatud kodust ravivõimlemist. Kui kodune ravi aitab seisundit stabiilsena hoida, ei tähenda see automaatselt, et tegutsemis- ja osalemispiiranguid pole. Kaasasündinud deformatsioonid ja varasemad operatsioonid on põhjustanud pöördumatuid muutusi, mille mõju ei kao ka ravi korral. Kaebaja tegutsemispiirangud püsivad sõltumata rakendatud ravist ja kasutatavatest abivahenditest. Kaebaja märgib lisaks, et Riigikohtu praktika lubab kasutada hilisemaid andmeid varasema olukorra hindamiseks, kui need kinnitavad, et piirangud olid olemas ka varem. Kaebaja depressioon ei alanud kindlasti alles diagnoosi kinnitamise hetkel, vaid on haigus, mis kujuneb välja pikema aja jooksul.
  8. Vastustaja leiab enda täiendavas seisukohas, et kui kaebaja väidab, et ta on osalenud kõikides füsioteraapiates ja järginud talle arstide määratud ravi, tulnuks tal viidata konkreetsetele terviseandmetele, mis tõendaksid tema väiteid. Kaebaja ei ole seda teinud. Terviseandmed kaebaja väiteid ei kinnita. Kaebaja on ise tõdenud, et ta ei ole viimasel kolmel aastal enne vaidlusalust töövõime hindamist käinud füsioteraapias, kuna jalale ei olnud sellest kasu. Samas ei kinnita terviseandmed, et kaebajal poleks vaja käia füsioteraapias. Vastupidi, kaebaja esitatud täiendavast seisukohast ja objektiivsetest terviseandmetest nähtub läbivalt selline vajadus. Samuti olnuks kasu tallatugedest, kuid neid pole samuti kaebajale kolme aasta jooksul enne töövõime hindamist välja kirjutatud. Seda, et tallatoed oleksid kuidagi kaebajale kahjulikud või põhjustaksid valu, nagu väidab kaebaja, terviseandmed ei kinnita. Töötukassa märgib veel, et kodune võimlemine ei ole samastatav sellega, kui tegutsetakse teaduspõhise taastusravi plaani järgi spetsialisti juhendamisel. Kuigi raviarstid olid juhendatud füsioteraapia kaebajale näidustanud, ei nähtu otsuse tegemise aegsetest TIS-i andmetest, et kaebaja 8
(10)3-23-705 oleks füsioterapeudi vastuvõtul käinud. Töötukassa väitel viitab asjaolu, et ravi ei ole tõhustatud, sellele, et ravi pole vaja. Töötukassa nõustub, et depressioon ei ole lühiajaline meeleolulangus, vaid kliiniline diagnoos, mille diagnostilisteks kriteeriumiteks on haigustunnuste esinemine minimaalselt kahe nädala vältel. Samas võib depressiooni ravi alustamisel oodatav paranemine toimuda kiiremini, kui see, mida eeldatakse töövõimet püsivalt piirava seisundi puhul (ehk kuue kuu või pikema aja jooksul). Vaidemenetluses lisandunud perearsti sissekandest nähtusid esmased meeleolulanguse kaebused, mille ravi oli äsja alustatud, prognoos seisundi paranemisele hea ning need ei olnud hinnatavad piiranguna, mis püsivat töövõimet vähendaks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja jätab jõusse halduskohtu otsuse resolutsiooni, muutes otsuse põhjendusi (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p-d 4 ja 6).
  2. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal on kaasasündinud ja krooniliste tervisehäirete ning nendest tingitud valu tõttu piiratud liikumise ja käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuste sooritamine. Kaebaja väitel ei lase igapäevane valu tal täiel määral tööelus osaleda. Kaebaja on märkinud, et vajab oluliselt rohkem ja pikemaid puhkepause ning et ülekoormus tooks kaasa tema tervise halvenemise (nt käesoleva otsuse p 6.10). Töötukassa ei vaidle vastu sellele, et kaebajal esineb valu liikumise ja käelise tegevuse valdkondade võtmetegevuste sooritamisel. Töötukassa hindas nendes valdkondades esinevad piirangud üksnes kergeks seetõttu, et kaebaja leevendab valu vajaduse korral käsimüügiravimitega, pole valukaebusega arstide poole pöördunud ega valuravi vajanud (vt käesoleva otsuse p-d 5.1 ja 5.2, ka 10.2 ja 10.3). Vastustaja on vaideotsuses ja kohtumenetluses mitmel korral väitnud, et kaebaja on jätnud ravivõimalused kasutamata (eelkõige retseptipõhise valuravi). Kolleegium leiab, et töötukassa eksis sellele seisukohale jõudmisel.
  3. Töövõime hindamisel arvestatakse ka isikule määratud ravi ja selle järgimist (vt

§ 5lg 3).

Ringkonnakohus tuvastas, et TIS-i andmete järgi pole kaebaja retseptiravi vajanud. Järelikult pole kaebajale retseptiravi määratud. Seda ei nähtu ka vaidlustatud otsusest ega vaideotsusest. Seega ei saanud TIS-i andmete põhjal järeldada, et kaebaja on jätnud retseptipõhise valuravi kasutamata. 16. Samuti ei saanud teha sellest, et TIS-i andmete järgi polnud arstid kaebajale kolm aastat enne töövõime hindamise taotluse esitamist ravi määranud, automaatset järeldust, et valu on ohjeldatav käsimüügiravimitega ja kaebaja on oma seisundiga kohanenud. Kohtud pole tuvastanud ka vastupidist, st et TIS-i andmetest nähtuks, et kaebajal poleks muud ravi vaja. Töötukassa tunnistab ise, et valu on raske hinnata, mistõttu hinnatakse tegelikku ravivajadust ja -kasutust. Kuigi töötukassa seisukohtadest võib järeldada, et tema hinnangul ei vaja kaebaja täiendavat ravi, on hindamisel samas arvestatud, et kaebaja töövõime piirangute leevendamiseks on olemas mitmed ravivõimalused, mida ei ole seni rakendatud. Kaebaja ravivajadus oli seega ebaselge. Töötukassal tulnuks kaebaja ravivajadust ja -võimalusi täpsustada (

§ 5lg 1 p 3; vrd RKHKo 3-20-2474/11, p 28).

Kaebaja on kohtumenetluses väitnud, et ta ei soovinud retseptiravimeid kasutada, kuna ei tahtnud jääda nendest sõltuvusse. 17. Töövõimet hindavad ekspertarstid ei saa üldjuhul määrata kindlaks seda, kas taotleja vajab mingisugust ravi ja mis on just tema jaoks sobiv ravi, vaid seda tuleb uurida taotluses nimetatud arstidelt, kes on spetsialiseerunud teatud erialale ja tunnevad taotleja tervislikku seisundit kõige paremini (

§ 5lg 1 p 3). Kui andmete täpsustamise järel selgub, et taotleja on jätnud 9

(10)3-23-705 mõjuva põhjuseta talle sobiva ravi piirangute kompenseerimiseks kasutamata, on seda võimalik töövõime hindamisel arvestada (

§ 5lg 3).

Mõjuvaks põhjuseks võib lugeda nt vastunäidustust või ravimõju puudumist. Kuna töötukassa kaebaja ravivajadust ja -võimalusi ei täpsustanud, ei saanud ta teha järeldusi kaebaja ravivajaduse ega võimaliku ravi kohta ja arvestada seda töövõime hindamisel.

  1. Kuna töötukassa vea tõttu on põhjust kahelda nii liikumise kui ka käelise tegevuse valdkonna võtmetegevustele antud hinnangutes, võis viga mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse § 58, vrd RKHKo 3-21-629/46, p 14). Ainuüksi seetõttu tuleb töötukassa
  2. detsembri
  3. a otsus tühistada ja taotlus töötukassale uueks lahendamiseks saata. Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (RKHKo 3-20-2474/11, p 32).
  4. Taotluse uuel läbivaatamisel on töötukassal võimalik täpsustada ka teisi ravivõimalusi või abivahendeid (nt taastusravi ja tallatoed). Seejärel saab kõiki võimalikke abivahendeid ja ravivõimalusi koosmõjus arvestades teha järelduse kaebaja töövõime kohta (st kas ja kui palju on võimalik kaebaja tegutsemispiiranguid kompenseerida). Ühtlasi on meelevaldne teha pelgalt asjaolust, et kaebaja ujub, suusatab ja sõidab jalgrattaga, järeldus, et ta ei kannata pidevalt häiriva valu käes. Kaebaja on kohtumenetluses selgitanud, et eelnevad tegevused on vajalikud eelkõige tervisliku seisundi parandamiseks (sh tüvilihaste arendamiseks ja tasakaalu harjutamiseks). Kaebaja väidetest võib järeldada, et ta suudab neid tegevusi sooritada vaid osaliselt (vt käesoleva otsuse p 9.4). Lisaks on kaebaja toonud välja, et valu on suuresti tingitud ülekoormusest. Töötukassal tuleb eelnevat taotluse uuesti läbivaatamisel arvestada.
  5. Kaebaja töövõime hindamise taotluse uuesti lahendamisel on töötukassal võimalik arvesse võtta kaebaja kassatsiooniastmes esitatud muid vastuväiteid, sh et osa terviseandmeid on jäetud tähelepanuta (vt käesoleva otsuse p 9.1) ja et osast on tehtud valed järeldused (vt käesoleva otsuse p-d 9.5 ja 11). Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et üldjuhul tuleb töövõime kohta järelduse tegemisel võtta aluseks vaidlustatud töövõime hindamise ajal olemas olnud terviseandmed. Hilisemaid terviseandmeid on õigus kasutada juhul, kui nendest on võimalik teha järeldusi kaebaja tegutsemis- ja osalemispiirangute kohta töövõime hindamise aja seisuga (vt RKHKo 3-21-629/46, p-d 15 ja 17). Eelnevat tuleb silmas pidada nii eksperdiarvamuse andjal kui ka töötukassal, kes peab muu hulgas selgitama kahe järjestikuse töövõime hindamise otsuse erinevusi. Ühtlasi ei pruugi terviseandmetest töövõime kohta tehtud järelduse õigsuse kindlakstegemiseks piisata ühe eksperdi arvamusest (RKHKo 3-17-1110/84, p 22; RKHKo 3-20-2474/11, p-d 19 ja 20; ka RKHKo 3-21-629/46, p 18).
  6. Töövõime hindamisel pole üldjuhul määravat tähtsust asjaoludel, et taotleja on tervislikel põhjustel viibinud akadeemilisel puhkusel või pole saanud täita kaitseväeteenistuskohustust. Kui taotleja hinnangul mõjutavad ülikooli õppetöös osalemist või kaitseväeteenistuskohustuse täitmist takistanud tervisehäired ka tema töövõimet, peab ta nende kohta käivad andmed töövõime hindamise taotluses esile tooma.
  7. Poolte apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud tuleb jätta nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kaebaja pole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente kummaski menetluses esitanud.
  8. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja ja tema esindaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.