← Eesti

3-24-2091/28

Obsah (5)§ 121§ 152§ 234§ 2§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-24-2091 8. okt

) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Halduskohus mõistis kaebust nii, et kaebaja soovis vaidlustada Tallinna linna toimingut, mille eesmärk on korrastada rahvastikuregistri andmeid selliselt, et kaebaja kohta tehtud kande kehtivus lõpetatakse. Kaebaja eesmärk on elada Endla 12–40 eluruumis, kuid kaebajal ei ole õigust seda eluruumi kasutada ning ka rahvastikuregistri elukohakanne ei tekita kaebajale niisugust õigust. Seega ei saa vastustaja toiming kaebaja õigusi rikkuda. Kui kaebaja vajab sotsiaaleluruumi, siis tuleb tal esitada sotsiaaleluruumi saamise taotlus. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja keeldunud kaebajale sotsiaaleluruumi andmisest, vaid menetlus on takistatud kaebajast tulenevatel asjaoludel. W taotluste suhtes halduskohus seisukohta ei kujundanud. 10. Tallinna Ringkonnakohtule 5. augustil 2024 esitatud määruskaebuses viitas kaebaja, et on olnud eluruumi taotlejana järjekorras ligi kümme aastat ning eluruumi saamise tingimuste muutmine pole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Määruskaebusele oli lisatud W taotlus ringkonnakohtule, milles on väljendatud W soovi, et sotsiaaltöötajad vastaks kirjalikult tema eluruumi tagamise taotlusele. Olude sunnil elab ta senini aadressil Endla 12–38. Kuigi asendushooldusteenusel olnutel 2

(7)3-24-2091 on linnalt elamispinna saamisel eelis, on menetlus muudetud taotlejale keerulisemaks ning varasemate negatiivsete kokkupuudete tõttu ei ole W linnaametnikega rohkem suhelnud. W soovib oma korteri saamise võimaluse anda kaebajale.
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. septembri
  3. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ning halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis halduskohtu määruse põhjendusi. 11.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul vaidlustas kaebaja rahvastikuregistri kannet, mida eraldi kirjaliku otsusena ei vormistata (rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 70 lg 3). Kohus tuvastas, et Tallinna linn lõpetas kaebaja elukoha andmete kehtivuse rahvastikuregistris
  5. juulil
  6. Kaebaja õiguste rikkumist tema elukoha andmete muutmisega ei saa välistada. See, kas vaidlusalune muutmiskanne tegelikult kaebaja õigusi rikub, pole mitte kaebeõiguse, vaid kaebuse rahuldamise küsimus. Kaebuse tagastamine oli siiski lubatav

§ 121

lg 2 p 21 alusel (õiguste riive väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline), sest kaebajal pole õiguslikku alust kasutada vaidlusalust eluruumi oma elukohana, kaebaja ei ela tegelikult nimetatud korteris ega ole ka kohtumenetluses esile toonud argumente, mis annaks õiguse seda eluruumi kasutada. 11.

  1. Kui kaebaja ei ole rahul Tallinna linna tegevusega tema
  2. veebruari
  3. a taotluse lahendamisel, on tal võimalik esitada selle kohta eraldi kaebus. 11.
  4. Määruskaebusele lisatud W taotluse jättis ringkonnakohus tähelepanuta, käsitades teda menetlusvälise isikuna. Kui W leiab, et Tallinna linn on jätnud mõne tema taotluse lahendamata või ebaõigesti rahuldamata, saab ta oma õiguste kaitseks esitada halduskohtule iseseisva kaebuse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Riigikohtule esitatud määruskaebuses ja selle täienduses väljendab kaebaja mõistmatust eluruumi tagamise tingimuste ja menetluskorra muutumise kohta. Samuti on kaebaja endiselt rahvastikuregistrist elukoha aadressi kustutamise vastu. Kaebaja ei nõustu kohtute hinnanguga, et W pole selle kaebusega seotud ning peaks eraldi kohtusse pöörduma. Kaebaja väitel on ta
  6. septembril 2024 esitanud Tallinna Linnavaraametile järjekordse taotluse, millest tuleneb eluruumi üürimise soov. Linnavaraamet vastas
  7. oktoobril 2024 pöördumisele, et Tallinna linnalt eluruumi üürile taotlemiseks tuleb kaebajal kõigepealt oma rahvastikuregistri andmed korda teha ning seejärel esitada sotsiaalhoolekandelise abi taotlus vastava linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale.
  8. Vastustaja selgitab
  9. juuni
  10. a vastuses kohtunõudele, et on
  11. mail 2024 jõustunud Tallinna eluruumide kasutusse andmise uuest korrast teavitanud linnaelanikke erinevates meediakanalites ja infotahvlitel Tallinna linnale kuuluvates majades. Kaebaja suhtes pooleliolevaid eluruumi tagamisega seotud menetlusi ei ole. Kuivõrd võib eeldada, et kaebaja viibib peamiselt Tallinna kesklinnas, siis RRS § 86 kohaselt on võimalik kanda kaebaja elukoht omavalitsusüksuse (KOV-i) algatusel rahvastikuregistrisse linnaosa täpsusega. Tallinna linn tegi vastava kande
  12. juunil
  13. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  14. Kolleegiumi hinnangul on kaebus tagastatud valesti. Osas, mis puudutab kaebaja rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivuse lõpetamist, tuleb asja menetlus lõpetada (

§ 152lg 1 p 4 ja § 152 lg 3).

Ülejäänud osas tuleb määruskaebus rahuldada ning tühistada nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu määrus kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium saadab asja Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks (

§ 234ja § 230 lg 5 p 3). 3

(7)3-24-2091
  1. Esmalt selgitab kolleegium X elukoha andmete kehtivuse lõpetamise vastu esitatud nõuet (I), seejärel X eluruumi tagamise taotluste menetlemist (II) ja W võimalikku rolli praeguses kohtuasjas (III). I
  2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebeõiguse puudumise tõttu (

§ 121

lg 2 p 1) kaebust elukoha andmete kehtivuse lõpetamise peale tagastada ei saanud. Elukohta käsitlevate registriandmete muutmine võib rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi isegi juhul, kui on kindlaks tehtud, et tal ei ole õigust kasutada vaidlusalust ruumi oma elukohana. 17. Ringkonnakohus pidas kaebuse tagastamist lubatavaks põhjusel, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (

§ 121lg 2 p 21).

Tegu on diskretsioonilise kaebuse tagastamise alusega, millele tuginemiseks peavad esinema mõlemad tingimused koos (RKHKm nr 3-18-763/15, p 9; RKHKm nr 3-21-980/24, p 11).

  2. juulil 2024 tehtud muutmiskande tulemusena mitte üksnes ei kajastata enam vaidlusalust eluruumi kaebaja elukohana, vaid tema elukoha andmete kehtivus lõpetati täielikult, jätmata rahvastikuregistrisse elukoha andmeid ka mitte KOV-i täpsusega. Ringkonnakohus on selle asjaolu jätnud ekslikult arvesse võtmata.
  3. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus seadusandja on sidunud puuduse korral abi saamise õiguse (sh eluruumi tagamise õiguse) vahetult inimese elukohaga, kuid KOV-i poolt kande muutmise tulemusel ei jää inimesele rahvastikuregistrisse elukoha aadressi isegi mitte linna(osa) või valla täpsusega, ei saa riivet pidada väheintensiivseks. Elukoha andmetel on oluline õiguslik tähendus avalike ülesannete täitmisel (RRS § 66 lg 1), sh sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmisel (sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 1). Ka eluruumi tagamise teenust (SHS § 41) on kohustatud pakkuma just isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne KOV. Sama rõhutavad ka Tallinna linna õigusaktid: Tallinna Linnavolikogu
  4. oktoobri
  5. a määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 4 lg 1 ning
  6. oktoobri
  7. a määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 3 lg
  8. Kaebaja nõue võis hõlmata ka soovi ennetada seda, et tema elukoha andmete kehtivus rahvastikuregistris täielikult lõpetataks.
  9. Ringkonnakohus käsitas kande muutmise alusena ruumi omaniku nõudmist (RRS § 70 lg 1 p 3 ja § 88 lg 1). RRS § 91 lg 1 kohaselt lõpetatakse omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmisel isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivus.
  10. Teisalt reguleerivad RRS-i
  11. peatüki sätted KOV-i kohustust enda algatusel rahvastikuregistris elukoha andmeid muuta. KOV-il on kohustus algatada tema territooriumil püsivalt viibiva isiku elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmine või kande muutmine, kui mõni asutus teatab KOV-ile isikust, kelle elukoha aadress pole rahvastikuregistrisse kantud, või kui isik enda kinnitusel ei kasuta enam rahvastikuregistrisse kantud aadressi järgset elukohta (RRS §-d 85 ja 86). RRS § 87 lg 3 näeb ette, et kui isiku elukoht ei ole teada, kantakse tema elukoha aadress rahvastikuregistrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega.
  12. Kuigi KOV-ile on rahvastikuregistri kannete korrastamise eesmärgil antud võimalus ka elukoha andmete kehtivuse lõpetamiseks (RRS § 871), on selle eelduseks, et KOV on kindlaks teinud, et isik ei viibi tema territooriumil ega mujal Eestis ning isiku viibimiskohana ei ole rahvastikuregistrisse kantud RRS § 96 lg-s 1 nimetatud viibimiskoha andmeid. Praegusel juhul niisugust olukorda ei ole. 4

(7)3-24-2091
  1. KOV-ile kuuluva eluruumi puhul tegutseb KOV samal ajal nii ruumi omaniku kui elukoha andmete muutmise (sh andmete kehtivuse lõpetamise) eest vastutava isiku rollis. Juhul kui KOV algatab elukoha andmete muutmise RRS
  2. peatüki alusel kui ruumi omanik, tuleb samal ajal arvestada RRS
  3. peatükis (§-d 85–871) sätestatud nõuetega, mis muu hulgas kohustavad KOV-i tagama, et tema territooriumil püsivalt viibiva inimese elukoha aadress kantaks rahvastikuregistrisse vähemalt linna ja linnaosa või valla täpsusega (RRS § 87 lg 3) ega võimalda elukoha andmete kehtivust täielikult lõpetada muidu kui RRS §-s 871 sätestatud tingimustel. RRS § 91 lg 1 ei ole erinorm, mis võimaldaks KOV-il RRS
  4. peatükis sätestatud kohustustest mööda minna. Kui KOV-i asutus esitab ruumi omaniku esindajana elukoha andmete muutmise taotluse, tuleb KOV-il üle minna elukoha andmete muutmise menetlusele KOV-i üksuse algatusel RRS §-de 85–86 kohaselt. Kui KOV-ile on teada, et isik viibib püsivalt tema territooriumil (näiteks on isik andnud enda kontaktandmete hulgas või lisa-aadressina KOV-i territooriumil asuva aadressi), ei ole elukoha andmete kehtivuse lõpetamiseks alust. Elukoha andmete kannete eest vastutava isikuna peab KOV täitma uurimiskohustust ning püüdma haldusmenetluse võimalusi kasutades (nt e-kirja või telefoni teel või volituste piires teiste enda töös kasutatavate andmekogude andmete alusel) inimesega kontakti saada, et selgitada välja, millise KOV-i territooriumil isik püsivalt viibib.
  5. Menetlusdokumentides on kaebaja korduvalt väljendanud muret, et tal puudub eluruum, mida enda elukohana registreerida, ning seetõttu võib ta ilma jääda võimalusest Tallinnas üldse eluruumi taotleda. Tallinna linnal tulnuks algatada RRS
  6. peatüki kohane menetlus elukoha aadressi kandmiseks rahvastikuregistrisse linnaosa täpsusega, sõltumata sellest, milline linna asutus vastutab taotluste menetlemise eest pärast eluruumide kasutusse andmise uue korra jõustumist.
  7. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kaebuse tagastamine rahvastikuregistri elukoha andmete kannet puudutavas osas ei olnud õige. Arvestades, et kaebaja elukoha aadress on kohtumenetluse ajal linnaosa täpsusega rahvastikuregistrisse kantud, tuleb lõpetada asja menetlus osas, mis puudutab kaebaja rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivuse lõpetamist, sest selles osas on kaebaja õiguskaitsevajadus ära langenud (

§ 152lg 1 p 4 ja § 152 lg 3).

II 26.

§ 2

lg 4 teisest lausest lähtudes tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Kaebusest nähtuvalt ei ole vastustaja kaebaja arvates tegutsenud tema eluruumi tagamise taotluste lahendamisel õiguspäraselt. Seega ei pruugi tagastatud nõue olla kaebaja ainsaks tegelikuks nõudeks. Kohtud pole kaebaja tegelikku tahet välja selgitanud ega teda oma kaebuse esitamisel piisavalt abistanud. 27. Eluruumi tagamise teenus on üks sotsiaalteenustest, mida KOV-id on kohustatud abivajajatele korraldama (SHS § 41). Seaduse järgi on selle teenuse eesmärk kindlustada eluruumi kasutamise võimalus isikule, kes ei ole sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Eluruumi tagamise teenus on ajutine toetusmeede. SHS § 41 lg 1 ei kirjuta KOV-ile ette eluruumi tagamise viisi ega anna isikule nõudeõigust just KOV-ile kuuluva eluruumi üürile saamiseks. KOV võib vahendada abivajajale korteri ka üüriturult või abistada nt esimese sissemakse tegemisel. Samuti ei ole inimesel subjektiivset õigust nõuda konkreetset eluruumi, kuid kaalutlusõiguse teostamisel tuleb haldusorganil arvestada ka isiku tahtega (SHS § 12) ning KOV-i kaalutlused peavad olema haldusakti põhjenduses välja toodud (HMS § 56 lg 3). 5

(7)3-24-2091
  1. Vastustaja kohtule esitatud vastusest ilmneb, et linna arvates ei ole kaebaja suhtes pooleli eluruumi tagamise menetlusi. Kui kaebaja tahe oli vaidlustada Tallinna linna haldusakte või toiminguid
  2. märtsi
  3. a või
  4. veebruari
  5. a taotluste lahendamisel, tuleb halduskohtul asja menetlusse võtmise uuel otsustamisel seega välja selgitada, kas Tallinna linn on jätnud kaebaja taotlused õiguspäraselt läbi vaatamata ning haldusmenetluse lõpetanud (HMS § 38 lg 3 ja § 42 lg 4) või on menetlus pooleli. HMS § 14 lg 7 kohaselt tuleb taotlejat taotluse läbi vaatamata jätmisest teavitada ning haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist peab kirjalikult põhjendama. Kui ilmneb, et vastustaja on tegutsenud õigusvastaselt, tuleb halduskohtul kohustada Tallinna linna menetlust jätkama. Lisaks, kui kaebuse täpsustamisel selgub kaebaja tahe vaidlustada eluruumi tagamata jätmist, ei ole menetlusnormidega kooskõlas kaebaja suunamine uut kaebust esitama.
  6. Eelneva kohta peab kolleegium oluliseks selgitada järgmist. Haldusorganil on kohustus hoolitseda selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustada ja selgitada võib nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel (RKHKm 3-3-1-91-13, p 16; RKHKo 3-16-1531/38, p 14; samuti sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 7). Kolleegium peab võimalikuks, et praegusel juhul on kaebaja õigused jäänud teostamata põhjusel, et ta ei orienteeru linnale kuuluva eluruumi tagamisega seotud enda õigustes ja kohustustes. Olukorras, kus pikka aega eluruumi taotlejana arvele võetud inimesele on varem selgitatud eelkõige järjekorrast tulenevat pikka ooteaega ning linna sotsiaaleluruumi olemuslikku ajutisust ei ole praktikas rangelt järgitud, võib kaebajal olla tekkinud ekslik arusaam, et tal on linnalt saadavale eluruumile tekkinud vajadusest sõltumata õiguspärane ootus. Haldusorgani selgitamiskohustus on suurem, kui muutuvad halduspraktika või õiguslik olukord. Alates
  7. maist 2024 reguleerib Tallinna linnas eluruumide üürile andmist Tallinna Linnavolikogu
  8. veebruari
  9. a määrus nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“. See asendas varasema Tallinna Linnavolikogu määruse „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ ning muutis linna omandis ja kasutuses olevate eluruumide kasutusse andmise põhimõtteid. Eelkõige on lisandunud kohustus hinnata nii eluruumi esmaste taotlejate kui juba varem sotsiaalsetel põhjustel arvele võetud inimeste abivajadust terviklikult. Seades kaebaja
  10. veebruari
  11. a taotluse lahendamise eelduseks abivajaduse hindamise, on vastustaja viinud oma halduspraktika vastavusse sotsiaalhoolekande seaduse ning Tallinna linna vastavate määrustega juba enne, kui jõustus eluruumide kasutusse andmise uus kord. Eelnevast ei saa järeldada, et vajaduse hindamine oleks seetõttu sisuliselt lubamatu või põhjendamata. Kolleegiumi hinnangul on nii eelmise kui kehtiva regulatsiooniga kooskõlas, et linn tagab inimesele eluruumi üksnes juhul, kui selleks on tuvastatud sotsiaalmajanduslik abivajadus ning tegu on taotlejale sobivaima abimeetmega. Eluruumi andmine on (üleminekusätteid arvestades) seotud lahti taotlejana arvel olemisest (järjekorrast) ning peab tagama, et eluruumi enim vajavad isikud saavad selle mõistliku aja jooksul. Asjaoludest nähtuvalt võib taotlejale olla jäänud selgusetuks, mida kujutab endast abivajaduse hindamine ning mis on eluruumi tagamise uued sisulised nõuded (nt see, et Tallinna linn lähtub abi andmisel sissetulekupiirist). III
  12. X on igas kohtuastmes väljendanud, et soovib seista ka kaebuse esitamise ajal alaealise W huvide eest, kuid kohtud ei ole välja selgitanud, kas kaebaja tegelik soov võis hõlmata ka W esindamist. Halduskohus küsis selgitusi küll Tallinna linnalt, kuid mitte X-ilt ega W-ilt.
  13. Kui halduskohus tuvastab asja menetlusse võtmise uuel otsustamisel, et W tulnuks käsitada kaaskaebajana, ei saa tema nõuet pidada praeguses menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks ega tema õiguste riivet väheintensiivseks, sest temaga seotud faktilised asjaolud on kindlaks tegemata. Kui W soovis esitada kaebuse, tuleb sarnaselt X-iga esiteks tuvastada, kas Tallinna linn on W elukoha tagamise taotlused lahendanud või on menetlus pooleli, ning vastavalt välja selgitada, millise nõude 6
(7)3-24-2091 ta on soovinud esitada. Vajaduse korral tuleb W-ile ja X-ile selgitada ka riigi õigusabi taotlemise võimalust. 32. Kohtumääruse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute (v.a. menetlusosaliste esindajate) nimed asendada tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.