TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1754 Määruse kuupäev 26. aprill 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi R.V (R.V) kaebus Tartu Vangla ja Osaühingu Makro Trade Baltic tegevuse peale RESO

) § 48 lõike 1 alusel olla õigus nõuda Tartu Vanglalt varalise kahju (seaduses sätestatut ületava juurdehindluse) hüvitamist, kui kaebaja on ostnud Osaühingu Makro Trade Baltic käest teleri ning kaebaja suudab tõendada, et teleri hind oli turuhinnast kõrgem rohkem kui 20%. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja telerit vangla kauplusest ostnud ning kohus ei pea põhjendatuks asuda käesoleval juhul asjas nr 3-24-1201 väljendatust teistsugusele seisukohale.

1. Kaebaja on kaebuses esitanud erinevad nõuded Osaühingu Makro Trade Baltic tegevuse peale. 7.
2. Kaebaja palub kohustada Osaühingut Makro Trade Baltic vastama tema kirjale, mis ta saatis posti teel, samuti võtma vastu kõnesid. Kaebaja viitab ka
3. septembri
4. a kirjale ja palub kohustada vastama tema kirjale, milles tegi ettepaneku, et teler Philips 24PHS5537 oleks vangla kaupluses müüa. HKMS § 4 lõike 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohus leiab, et esitatud nõuete näol ei ole tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning kaebus tuleb selles osas 3 3-24-1754 tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 alusel, mille kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. 7.1.
5. Kaebuse lisast 2 nähtuvalt kirjutas kaebaja
6. jaanuaril 2024 Osaühingule Makro Trade Baltic pöördumise, milles esitas küsimusi kaupluse sortimendi kohta, nimelt kas kauplusesse tuleb müügile varasemalt müügis olnud Philipsi teleriga samaväärne teler. Kaebaja kirjeldas oma kirjas, millistele tingimustele võiks kaubavalikusse kuuluv teler vastata. Lisaks tõstatas kaebaja
7. jaanuari
8. a kirjas transporditasu probleemi, väites, et 4,99 eurot on vanglas majandustöödel töötavate kinnipeetavate jaoks liiga suur tasu. Kaebaja tegi ettepaneku võimaldada maksta transporditasu eest nii vangla kontolt kui vabadusest.
9. septembri
10. a kirjas on kaebaja samuti teinud ettepaneku talle sobiva Philipsi televiisori müümiseks. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja
11. jaanuari
12. a ja
13. septembri
14. pöördumiste puhul tegemist teabenõuetega avaliku teabe seaduse tähenduses. Tegemist on ettepanekutega muuta sortimenti ja transporditasu maksmise korraldust. Halduskohus on varasemalt sarnastes asjades, kus soovitakse teavet vangla kaupluses müüdavate kaupade ja nende omaduste või hinna kohta, suunanud kinnipeetavat pöörduma teabevaldaja ehk Osaühingu Makro Trade Baltic poole, kuna vangla ei ole soovitud teabe valdaja ning ühestki õigusaktist ei tulene vangla kohustust ise soovitud teavet koguda (nt Tartu Halduskohtu
15. aprilli
16. a määrus asjas nr 3-24-913, punkt 9). Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel tekkinud avalik-õiguslikku suhet, kui kaebaja ei saanud vastust oma
17. jaanuari
18. a ja
19. septembri
20. kirjadele. Tegemist on eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Kaebaja kui tarbija õigusi võib olla riivanud kaupleja tegevus (tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4). TKS § 4 lõige 1 sätestab, et tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kaupleja ja tootja on kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning kauba omandamiseks või teenuse kasutamiseks sõlmitava lepingu kohta ulatuses ja korras, mis vastab võlaõigusseaduses või muus seaduses sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustusele ja TKS-is nimetatud tingimustele. Eraõigussuhtest tulenevad vaidlused vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1) ning kohtusse pöördumisel on pädev asja lahendama maakohus (TsMS § 9 lõige 1). Seega, kui kaebaja leiab, et Osaühing Makro Trade Baltic on talle kui tarbijale jätnud õigusvastaselt küsitud teabe andmata, siis on kaebajal õigus pöörduda maakohtu poole. 7.1.
21. Kaebaja või kolmandate isikute poolt tehtud telefonikõnedele vastamata jätmise osas on kohtu hinnangul samuti tegemist eraõigusliku vaidlusega. Halduskohus ei saa kohustada osaühingut tarbija kõnedele vastama. Tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mis tuleb lahendada eraõiguse normide järgi. Praegusel juhul võib olla ettevõtja rikkunud võlaõigusseaduse § 48 lõike 1 punktist 2 ja sama paragrahvi lõikest 2 1 tulenevat kohustust võimaldada tarbijal ettevõtjaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ettevõtja pakutavate suhtlusvahendite kaudu. 7.
22. Kaebaja peab õigusvastaseks Osaühingu Makro Trade Baltic tegevust seoses talle valet värvi toidukausi müümisega ja kauba asendamise ettepanekule vastamata jätmisega. Kohus leiab, et tegu ei ole avalik-õigusliku vaidlusega ning kaebus tuleb selles osas tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. 4 3-24-1754 Kaebaja väitel müüdi talle valet värvi toidukauss ja tema ettepanekule asendada vale toode õige tootega ei ole osaühing vastanud. Sellises olukorras on vaidlus müügilepingu täitmise üle, st kas ostja sai asja, mille kohta müügileping sõlmiti. Kui ostja leiab ostetud asjal puudusi ja esitab seoses ostetud esemega pretensioone ning soovib asja asendamist või müügilepingu tagasitäitmist, siis tuleb need vaidlused lahendada müügilepingut reguleerivate sätete kohaselt, st eraõiguse normide alusel (vt nt Tartu Halduskohtu
23. mai
24. a määrus asjas nr 3-23-1140). Tegemist on eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, mis vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses vastavalt TsMS §-le 1 ning kohtusse pöördumisel on pädev asja lahendama maakohus (TsMS § 9 lõige 1). Seega, kui kaebajal on ostjana mingeid pretensioone müüdava kauba osas (sh ostetud kauba värvile), siis tuleb kaebajal pöörduda vaidluse korral maakohtu poole. Kaebajal on õigus pöörduda ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni poole (TKS § 3 punkt 1, § 40 lõige 3), kui kaupluse pidaja on talle saatnud kauba, mis ei vasta nõuetele. 7.
25. Kaebaja on vaidlustanud vangla kauplust pidava äriühingu e-poe tegevuse seoses kaupade kättetoimetamise tasuga. Kohus selgitab, et kaebaja nõue seoses kauplusest tellimisel kohaletoimetamise eest tasu maksmisega saab olla suunatud vangla vastu ja õige vastustaja oleks Tartu Vangla. Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks. 7.3.
26. Riigikohus selgitas
27. märtsi
28. a määruses asjas nr 3-24-660, et vangla peab tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise reaalse võimaluse, samuti peab ta kontrollima teenuse osutamise vastavust vangistust reguleerivatele õigusaktidele (sh hindade kooskõla

§ 48lõike 1 kolmanda lausega).

Teadaolevalt müüb Tartu Vanglas kinnipeetavatele kaupu eraõiguslik juriidiline isik Osaühing Makro Trade Baltic, kellega vangla on riigihanke raames sõlminud selleks kontsessioonilepingu.

§ 48

lõikest 1 tulenevalt lasub vanglal avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus ning vangla võib kaupu ise müüa või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-48-12, punkt 9).

§ 48

lõike 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind ja kauba kättetoimetamise kulu võivad olla turuhinnast kuni 20 protsenti kõrgemad. 7.3.2. Kohus leiab, et kaebuse rahuldamine on vähetõenäoline.

§ 48

lõikest 1 tuleneb, et vangla kauplusest tellimisel tuleb tasuda ka kättetoimetamise kulud, mistõttu puudub kaebajal õigus nõuda seda, et ta ei peaks e-poest kauba tellimisel selle kättetoimetamise eest üldse midagi tasuma. Olukorras, kus ostetava kauba hind on väiksem kui kohaletoimetamise tasu, ei tähenda see asjaolu automaatselt, et nn kullertasu nõudmine on õigusvastane. Erinevate kaupluste kodulehekülgedel avalikult kättesaadava informatsiooni põhjal ei pea kohus kuigi tõenäoliseks, et vanglas e-poe kaudu tellimust tehes kauba hinnale lisanduv umbes 5 euro suurune kohaletoimetamise tasu oleks

§ 48lõikes 1 sätestatud turuhinna maksimaalsest 20%-sest juurdehindlusest suurem.

Osas, milles kaebaja heidab vanglale ette seda, et transporditasu eest ei võimaldata tasuda väljaspool vanglat viibivatel isikutel (nt pereliikmetel), ei saa samuti vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Kui 5 3-24-1754 pikaajalise kokkusaamise kulude eest võib justiitsministri

1. novembri
2. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 412 lõike 3 järgi tasuda kokkusaaja ehk väljaspool vanglat viibiv isik, siis sisseostude tegemisel ja transporditasu maksmisel sellist võimalust õigusaktides ette nähtud ei ole. VSKE § 74 lõike 2 kohaselt tasub kinnipeetav sisseostu eest oma isikuarvelt. See hõlmab ka sisseostu tegemisega vältimatult seotud kohaletoimetamise eest tasumist. Sellist erisust ei saa pidada ebamõistlikuks, kuna pikaajalisel kokkusaamisel osalev väljaspool vanglat viibiv isik kasutab ise vangla võimaldatud hüvesid, s.o ruume, hügieenivahendeid, toitu jne. Kinnipeetava kauplusest tehtud sisseostude puhul see nii ei ole. 7.3.
3. Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas äratuntav kaebaja õiguste intensiivne riive. Kaebajal on võimalik hoida kokku kohaletoimetamise tasu pealt oma oste ette planeerides, st tellida korraga suurem kogus kaupa ja pigem harva, kui teha väikesi tellimusi sageli. Kaebaja peab kauba tellimisel paratamatult arvestama, et ka väikese paki kohaletoimetamiseks on teenuse pakkujal õigus tasu selle eest nõuda. Kaebajal on võimalik vanglas karistust kandes oma kulusid optimeerida ka näiteks paki saamisega lähedastelt. Kohtupraktikas on arvestatud asjaoluga, et
4. aprillist 2024 muudeti vangistusseadust selliselt, et alates nimetatud kuupäevast on kinnipeetaval lubatud saada pakke, milline võimalus varasemalt puudus (vt

§ 281lõige 1).

Kuigi pakiga ei ole võimalik saata või tuua vanglasse kõiki kinnipeetavale meelepäraseid asju (sh toiduaineid) (vt täpsemalt VSKE § 741 lõige 1), on käesoleval ajal kinnipeetavatel võimalik saada vajaminevaid asju (nt hambahari, sokid, aluspesu, ühekordsed raseerijad jne) lisaks e-poest tellimisele ka paki teel lähedastelt. Mis aga puudutab toiduaineid, siis on kinnipeetavatele tagatud vanglas igapäevane toitlustus ning kohtu hinnangul ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt see, kui ta peab vanglas e-poest tellimuse tegemisel tasuma selle kättetoimetamise eest umbes 5 eurot. E-kaubanduse puhul on kauba kättetoimetamise tasu tavapärane ning vanglas kaupade ostmise puhul pole tegemist kinnipeetavate õigusi ülemäära piirava erandiga; kinnipeetava õigusi ei riiva kauba kohaletoimetamise eest tasu nõudmine intensiivselt (vt nt Tartu Halduskohtu

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-25-551 (jõustumata); Tartu Halduskohtu
3. jaanuari
4. a määrus asjas nr 3-25-77). 7.
5. Kaebaja on vaidlustanud vangla kauplust pidava äriühingu e-poe tegevuse veel seoses müügihindadega, avaldades kaebuses rahulolematust teleri hinna osas. Kaebaja ei ole selgitanud, millised muud ostud, välja arvatud teleri osas, jäid tal reaalselt tegemata või mida ta täpsemalt ei ole saanud osta, kuna kaupluses müüdavate kaupade hinnad on liiga kõrged. Kohus mõistab seetõttu, et kaebaja soovib vaidlustada üksnes teleri liiga kõrget müügihinda. Kaebaja ei ole rahul, millise hinnaga müüb Osaühing Makro Trade Baltic vangla kaupluses telerit Philips PHS 24 5507/
6. Selle nõude osas võttis aga kohus juba seisukoha käesoleva määruse punktis
7. Kohus leiab, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt või teenust vahendavalt ettevõttelt teleri müümist talle meelepärase hinnaga 150 eurot.
8. Kaebaja taotleb kaebuses Tartu Vangla kohustamist esitada talle vastus taotlusele, mille esitas vanglale kinnipeetav L.R. Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et tegemist oli taotlusega, mille esitas Tartu Vanglale
9. oktoobril 2023 kinnipeetav L.R, kes palus selles taotluses, et vangla väljastaks talle pangakonto numbri, kuhu ta saaks vabadusest tasuda vangla e-poe sisseostude transporditasu. Tartu Vangla selgitas
10. jaanuari
11. a vastuses nr 2-3/24/40-2 vastusena kaebaja
12. jaanuari
13. a selgitustaotlusele, et kinnipeetav L.R esitas vanglale tõepoolest taotluse, millele olid kaaskinnipeetavad oma allkirjad andnud selle toetuseks. Kaebaja oli samuti 6 3-24-1754 allkirja andnud. Kuna taotluse esitas Tartu Vanglale kinnipeetav L.R, siis on ka tema see, kes sellele pöördumisele vastuse sai. Vangla selgitas ka, et soovi korral saab L.R ise seoses oma pöördumisega vangla poole pöörduda. Ka kohtule nähtub esitatud materjalidest, et kaebaja jt kinnipeetavad on andnud kõnealusele taotlusele küll n-ö toetusallkirja, kuid taotlus on siiski sõnastatud selliselt, et selle on esitanud kinnipeetav L.R ainuisikuliselt. Kohus nõustub Tartu Vanglaga, et sellises olukorras ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et vangla vastaks kõikidele kinnipeetavatele, kes taotlusele toetusallkirja andsid.
14. Kaebaja leiab kaebuses veel, et ta peab vabanemisfondi hoiustatud rahalt saama intressi või võimaluse hoida seda raha pangas. Kohus leiab, et ka selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel. 9.
15. Vastavalt

§ 44

lõikele 1 kantakse kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

§ 44

lõike 2 kohaselt kinnipeetava isikuarvele kantavatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses isikuarvele kantavast summast, hoiustatakse ka need summad vastavalt täies ulatuses või ülejäänud osa ulatuses vabanemistoetusena.

§ 44

lõike 3 kohaselt vabanemistoetust hoiustatakse kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni.

§ 44

lõige 4 sätestab, et kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale, kanda tema arvelduskontole pangas või kasutada muul eesmärgil, mis pole vastuolus seadusega või ei ohusta vangla julgeolekut. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda vabanemisfondi kantud summa tagasikandmist oma vanglasisesele isikuarvele. 9.

1. Kaebaja on ka varasemalt halduskohtule esitatud kaebuses nõudnud, et vabanemisfondis olev raha koguks intressi. Tartu Halduskohus leidis haldusasjas nr 3-161611 tehtud
2. septembri
3. a kaebuse tagastamise määruses, et kaebajal puudub kaebeõigus, kuivõrd vangistusseadus ei näe riigile ette kohustust maksta kinnipeetavale vanglas kasutamiseks jäetud või vabanemistoetusena hoiustatud rahalt intresse (kõnealuse nõude osas jäi halduskohtu tagastamise määrus kõrgemates kohtuastmetes jõusse). Vastavat vangistusseaduse regulatsiooni ei ole praeguseks muudetud. Seega leiab kohus, et kaebajal puudub endiselt subjektiivne õigus nõuda, et hoiustatud vabanemistoetuselt makstaks intressi. Samuti ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks hoiustada oma vabanemistoetust krediidiasutuses arvelduskontol. 9.
4. Kohus viitas haldusasjas nr 3-16-1611 antud õiguskantsleri seisukohale (kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/202411/6iguskantsleri_seisukoht_oigusrikkumise_puudumise_kohta_vabanemistoetuse_intress_
5. pdf, mille kohaselt ei ole kinnipeetava õigusi rikutud, kui tema vanglasisesele isikuarvele laekunud summadelt kinni peetud ja vabanemistoetusena hoiustatud summadelt ei maksta vabanemistoetuse hoiustamise korra juures intressi). Õiguskantsler tõi välja, et vanglasisene isikuarve ei ole kinnipeetavale krediidiasutuses avatud arvelduskonto võlaõigusseaduse tähenduses. Kuna isikuarvena ei ole vangistusseaduses käsitletud arvelduskontot pangas, siis on seaduse mõte olnud, et isikuarvel olevat raha hoiab vangla. Kuna riigil on kohustus tagada kinnipeetavate isikuarvetel asuvate rahaliste vahendite olemasolu, säilivus ja õigusaktidest tulenevatel reeglitel käsutamise võimalus, siis oleks isikuarvetel olevate rahaliste vahendite 7 3-24-1754 kohta riigi käes oleva muu rahaga võrrelduna erireeglite kehtestamine põhjendamatu. Kokkuvõtlikult leidis õiguskantsler, et vabanemistoetuselt intresside mittemaksmine ja mittearvestamine on põhjendatud, vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kohus ei näe põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja ei ole välja toonud, et võrreldes varasemaga oleks asjas tähtsust omavad asjaolud (summade hoiustamise praktika, õiguslikud alused, krediidiasutuste intressimäärad vms) oluliselt muutunud.
6. Kaebaja palub kaebuses veel kohustada Tartu Vanglat tagama talle hügieenivahendid. Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kohustamiskaebuse rahuldaks. 10.
7. Tartu Ringkonnakohus on
8. oktoobri
9. a otsuses asjas nr 3-13-1836 leidnud, et hügieenipakkide väljastamine ei ole kinnipeetavate põhiseadusest ega vangistusseadusest tulenev õigus, vaid vangla vastutulek majanduslikult vähemkindlustatud kinnipeetavatele, mille andmise tingimuste ja korra üle on seetõttu õigustatud otsustama vangla administratsioon. Tartu Vangla kodukorra punkti 11.3.1 kohaselt võib vähekindlustatud kinnipeetav, kes hügieenitarbeid ei oma ja kellel puuduvad vahendid nende soetamiseks, nende saamiseks esitada taotluse, kui tema isiklikul arvel on taotluse esitamisele eelnenud kolme kuu vabaks kasutuseks olnud rahasumma alla 15 euro, arvestades perioodi alg- ja lõppsaldot. Tartu Vangla on haldusmenetluses selgitanud, et rahalise piiri kehtestamine on vajalik selleks, et kinnipeetav oma rahalisi vahendeid kasutaks kaupluses eesmärgipäraselt ja soetaks eelkõige ise vajalikud hügieenivahendid. Vastasel juhul kulutab kinnipeetav kaupluses raha muudele esemetele, eeldades, et vangla tagab talle hügieenivahendeid. 10.
10. Viimati taotles kaebaja Tartu Vanglalt hügieenitarvete väljastamist
11. märtsil
12. Tartu Vangla jättis
13. aprilli
14. a vastusega nr 6-25/24/12-2 selle kaebaja taotluse hügieenivahendite väljastamiseks rahuldamata, kuna taotluse esitamise seisuga oli kaebaja konto kolme eelneva kuu vabaks kasutuseks olnud rahasumma oluliselt suurem kui tasuta hügieenitarvete väljastamiseks ettenähtud summa. Seda arvestades ei anna Tartu Vangla kodukorra punkt 11.3.1 alust kaebajale vangla kulul hügieenitarvete väljastamiseks ning kohus ei näe Tartu Vangla tegevuses õigusvastasust. 10.
15. Kuivõrd kaebaja enda vanglasisesel vabakasutuskontol oli piisavalt rahalisi vahendeid hügieenitarvete ostmiseks, siis ei saanud vangla keeldumine tema õigusi intensiivselt riivata ning kohtul puudub alus hügieenitarvete tagamiseks vanglale ettekirjutuse tegemiseks. Kohus tegi ka ise päringu Registrite ja Infosüsteemide Keskuses kaebaja vanglasisese konto seisu kohta, millest nähtub, et kaebaja vabakasutuskonto lõppjääk on praeguse määruse tegemise seisuga 244,68 eurot. Seega ei ole kaebajal endiselt takistusi hügieenitarvete soetamiseks. Kohus nõustub Tartu Vanglaga, et asjaolu, et kaebaja soovib hoida oma isikuarvel raha televiisori ostmiseks, ei tähenda, et vangla ei tohi seda summat hügieenitarvete väljastamisel arvesse võtta.
16. Eelnevat kokkuvõttes tagastab kohus R.V kaebuse HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 ning lõike 2 punktide 1 ja 21 alusel.
17. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. 8 3-24-1754
18. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kaebuses riigi õigusabi taotluse esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 aga sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta. Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kohtute infosüsteemi kohaselt on kaebaja korduvalt pöördunud kaebuste ja muude avaldustega iseseisvalt kohtusse. See kinnitab kohtu hinnangul tema võimekust ise oma õigusi kaitsta. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Tulenevalt halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Seetõttu ei ole esmatähtis, et kaebajal oleksid juriidilised teadmised. Nagu kohus ka praeguses asjas tegi, siis vajadusel jätab kohus kohtule esitatud kaebuse või muu avalduse käiguta ning selgitab seal esinevaid puudusi, andes ühtlasi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohtule esitatavas kaebuses piisab nõude esitamisest ning asjaolude ja kaebaja seisukohtade arusaadavast kirjeldamisest. Antud juhul on kaebaja esitanud kohtule arusaadavad nõuded. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Lisaks eelnevale on kohtu hinnangul kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et praeguse kaebuse eduväljavaadet on kohus hinnanud väheseks ning tagastab kaebuse. Seega on kaebaja võimalused oma õiguste kaitseks vähesed. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega põhjendatud ning kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
19. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja ja teiste kinnipeetavate nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt) 9