← Eesti

1-23-52/62

Obsah (7)§ 423§ 73§ 50§ 422§ 57§ 18§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 23. oktoober 2024 Kohtuasja number 1-23-52 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingrid Kullerkann ja Ingeri Tamm Is

) § 423 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

  1. mai 2024 otsus Apellant kannatanute K.O. , M.M. i, L.H. i ja J.H. i esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee Teised apellatsioonimenetluse pooled kannatanute K.O. , M.M. i, L.H. i ja J.H. i teine esindaja vandeadvokaadi abi Sander Potisepp süüdistuses süüdistatav Gerda Jušin. Isikukood 49912272738; elukoht XXX; töötab SA-s Vaimse Tervise Hooldekeskus; kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole; Gerda Jušini valitud kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk; prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Silva Rood; tsiviilkostja If P&C Insurance AS Menetluse vorm suuline, kohtuistung
  2. septembril 2024 RESOLUTSIOON
  3. Tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Gerda Jušinilt ringkonnakohtu menetluse eelselt tekkinud kannatanute esindajatasust iga kannatanu kasuks välja 4583,07 eurot ning jäeti sellest esindajatasust iga kannatanu enda kanda samuti 4583,07 eurot. Mõista Gerda Jušinilt ringkonnakohtu menetluse eelselt tekkinud kannatanute esindajatasust iga kannatanu kasuks välja 6874,61 eurot ning jätta sellest esindajatasust iga kannatanu enda kanda 2291,53 eurot.
  4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  5. Tagastada Gerda Jušinile käesoleva otsuse jõustumise järgselt sõiduauto BMW X5 (reg märk XXX ). Jätta mootorratas Honda NSR 125R (reg märk XXX ) riigi valdusse ja käesoleva otsuse jõustumise järgselt see sõiduk võõrandada või hävitada.
  6. Arvata K.O. le, M.M. ile, L.H. ile ja J.H. ile apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Kristiina Lee ja vandeadvokaadi abi Sander Potisepa poolt osutatud õigusabi tasu 2100 euro ulatuses (sh 378,69-eurone käibemaks) menetluskulu hulka. Jätta see kulu riigi kanda.
  7. Arvata Gerda Jušinile apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Indrek Sirgi poolt osutatud õigusabi tasu 1536 euro ulatuses (sh 256-eurone käibemaks) menetluskulu hulka. Jätta seegi kulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  8. Gerda Jušin juhtis
  9. augustil 2021 kella 21.15 paiku Tartumaal Kambja vallas Soinaste külas Tõrvandi-Roiu-Uniküla maantee 1,
  10. kilomeetril Tartu poolt Roiu suunas mootorsõidukit BMW X5 (reg märk XXX ). G. Jušin otsustas sõita mööda enda ees olevast mootorsõidukist Ford Focus (reg märk XXX ). Enne möödasõidu alustamist ei olnud G. Jušin piisavalt ettevaatlik ega tähelepanelik ega veendunud möödasõidu ohutuses – ta ei märganud, et talle tuleb Roiu poolt vastu mootorratas Honda NSR 125R (reg märk XXX ), mida juhtis X.X. . Seetõttu põrkas G. Jušini BMW vastassuunavööndis selle mootorrattaga kokku, mistõttu hukkusid sündmuskohal X.X. ja mootorratta kaasreisija Z.Z. . . X.X. i surma põhjuseks oli liittrauma – kehatüve ja jäsemete tömp trauma siseorganite rebendite ning skeletiluude hulgimurdudega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus. Z.Z. i surma põhjuseks oli liittrauma koos kolju- ja skeletiluude hulgimurdude, I kaelalüli murru ning pea- ja seljaaju vigastustega. Nõnda liigeldes rikkus G. Jušin mitmeid liiklusseaduse (LS) sätteid: § 51 lg 3 p-d 3 ja 4 (tuleb veenduda möödasõidu ohutuses ja selles, et möödasõiduks kasutatav sõidurada on vaba), § 51 lg 4 (takistuse või ohu ilmnemisel tuleb möödasõit katkestada), § 14 lg 2 (tuleb olla hoolikas) ja § 16 lg 1 (ei või kedagi kahjustada). Sellest lähtuvalt pani G. Jušin toime

§ 423

lg 2 pärase kuriteo: rikkus ettevaatamatusest liiklusnõudeid ja põhjustas nõnda kahe inimese surma. Maakohtu otsus 2. Tartu Maakohtu 6. mai 2024 otsusega tunnistati G. Jušin

§ 423

lg 2 järgi süüdi ja teda karistati 3-aastase vangistusega, mis jäeti

§ 73

lg-te 1 ning 3 alusel 3 aasta ja 6 kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti G. Jušinilt

§ 50lg 1 p 1 alusel 1 aastaks ära sõiduki juhtimise õigus.

Võlaõigusseaduse § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel mõistis kohus G. Jušinilt välja mõlema hukkunu kummagi vanema kasuks hüvitise mittevaralise kahju katteks: nii L.H. i, J.H. i, K.O. kui ka M.M. i kasuks mõisteti välja 22 000 eurot (kokku 88 000 eurot). Ka tegi kohus otsustused menetluskulude kohta. Kokkuvõtlikult nähtub otsusest järgmist. 3. G. Jušin tunnistas end kohtuistungil süüdi ja avaldas juhtunu pärast kahetsust. 4. Kannatanud (hukkunud laste vanemad) on seisukohal, et G. Jušini tegu tuleb kvalifitseerida

§ 422lg 2 p 2 järgi, sest G.

Jušin rikkus liiklusnõudeid mitte ettevaatamatusest, vaid tahtlikult. Lisaks eksis G. Jušin liiklusseaduse enamate sätete vastu, kui on süüdistusaktis loetletud. 2

(15)
  1. Kohus refereeris vahetult pärast õnnetust sündmuskohta jõudnud inimeste – politseinik M.A. , liikleja K.T. , läheduses elanud T.T. , liikleja J.V. , G. Jušini sõber M.K. , politseinik E.P. ja politseinik J.P. – ning seda Fordi, millest G. Jušin mööda sõita üritas, juhtinud A.M. ütlusi. Need inimesed kirjeldasid eeskätt seda, milline pilt neile pärast avariid sündmuskohal avanes. Väljas oli juba pime või vähemasti üsna hämar. Tee oli kuiv ja teeolud head. Mitmed tunnistajad nägid kannatanuid liikumatult lebamas. Ka väideti, et G. Jušin oli endast täiesti väljas, hüsteerias, lalises ja nuttis. A.M. ütles, et ta sõitis aeglaselt, sest tal oli mõni aeg varem olnud liiklusavarii ja ta oli seetõttu eriti ettevaatlik ning lisaks sellele ei saanud ta oma vigastatud jala tõttu korralikult gaasipedaalile vajutada. Paar tunnistajat kuulsid, kuidas G. Jušin väitis (karjus), et mootorratta tuled ei põlenud ja ta ei näinud seetõttu mootorratast.
  2. Kuivõrd G. Jušin kohtus ütlusi ei andnud, võttis kohus vastu G. Jušini kohtueelses menetluses antud ütlused, mille sisu on lühidalt niisugune. G. Jušin oli terve päeva kuni ca 21.00-ni tööl ja hakkas seejärel sõitma oma sõbra M.K. juurde Roiule. Väljas oli juba hämar. Teel olles jäi ta ette üks aeglane auto ja ta otsustas sellest mööda sõita. Ta ei näinud kedagi vastu tulemas. Vastassuunavööndis olles nägi ta järsku enda ees mingit kogu, tõmbas rooli järsult vasakule, pidurdas auto blokki ja toimuski kokkupõrge. Seejärel läks ta autost välja ja helistas Häirekeskusesse. Esimene Tartu poolt tulnud auto pidas kinni ja sealt väljus meesterahvas, kellele ta andis oma telefoni, sest ta ise oli šokis ega suutnud Häirekeskusega rääkida. Selleks ajaks oli kohal juba rohkem autosid. Ta palus ühel naisterahval helistada M.K. le ja siis ta minestas. Pärast õnnetust ei suuda ta üksi olla ja elab oma vanemate juures.
  3. Kohtuarstliku ekspertiisi aktide kohaselt olid mõlema mootorrattal olnud inimese surnukehadel hulgaliselt vigastusi. Need vigastused põhjustasid kannatanute surma.
  4. Liiklustehnilise ekspertiisi aktist tulenevalt oli BMW liikumiskiirus kokkupõrke hetkel 80 km/ h ja Honda sõitis sel ajal 78 km/h.
  5. Kohus tuvastas eeltoodud tõendite põhjal, et sündmus toimus nii, nagu süüdistusaktis kirjeldatud: G. Jušin hakkas tema ees sõitnud autost mööduma ja põrkas siis kokku talle vastu tulnud mootorrattaga, mistõttu said mootorrattal olnud X.X. ja Z.Z. surma. Mõlemad mootorrattal olnud inimesed kandsid kiivrit.
  6. Õige pole hukkunute vanemate ja nende esindaja seisukoht, et G. Jušin ei pruukinudki möödasõidumanöövrit teha. Peale tunnistajate ütluse kinnitab möödasõitu ka see, et hõõglambiekspertiisi kohaselt oli sõiduautol kokkupõrke ajal sisse lülitatud parem suunatuli ja põlesid kaugtuled. See võimaldab järeldada, et BMW oli jõudnud tunnistaja A.M. auto kõrvale ja oli alustamas möödasõidu lõpetamist, lülitades sisse parema suunatule. Ilmselt lülitas G. Jušin siis sisse ka kaugtuled, sest ta ei saanud enam A.M. t pimestada.
  7. Mootorratas vastas nõuetele. Hõõglambiekspertiisist nähtuvalt oli Honda esilaterna lambil purunemise hetkel sisse lülitatud lähitulede hõõgniit, st mootorratta lähituli põles. X.X. il oli juhtimisõigus ja ta oli kaine.
  8. G. Jušini BMW oli tehniliselt korras. G. Jušinil oli juhtimisõigus.
  9. Liikluskindlustuse Fondi väljavõtte kohaselt osales G. Jušin lühikest aega enne praeguse menetluse esemeks olevat avariid veel kahes avariis.
  10. juunil 2021 sõitis G. Jušin teisele autole ristmikule ette, märkamata foori punast tuld.
  11. juulil 2021 ei andnud G. Jušin teed tema poole 3
(15)keeravale rekkale, mistõttu oli ta sunnitud tagurdama ja sõitis nii otsa tema taga seisnud sõidukile.
  1. G. Jušini veres etanooli ei olnud. Küll aga leiti G. Jušini verest venlafaksiini. Perearst Anu Starkopfi vastusest politsei nõudekirjale nähtub, et G. Jušinile kirjutati
  2. aastal välja muu hulgas antidepressant venlafaksiin – alates
  3. aasta juunist kirjutati seda välja korduvalt ja see ravim on ka välja ostetud. Sama perearst väljastas
  4. juunil 2017 G. Jušinile ka mootorsõidukijuhi tervisetõendi – kehtivusega
  5. aastani.
  6. Arst-kohtutoksikoloogiaeksperdi Mailis Tõnissoni vastusest politsei nõudekirjale tuleneb, et tõenäoliselt tarvitas G. Jušin venlafaksiini
  7. augusti 2021 hommikul. Ilmselt oli venlafaksiini kontsentratsioon G. Jušini veres
  8. augustil 2021 kella 21.15 paiku veidi kõrgem määratud tasemest, kuid määratud tasemega siiski suhteliselt sarnane ega ületanud terapeutilist kontsentratsiooni. Venlafaksiini manustamise järgselt on ravimi kontsentratsioon veres kõige kõrgem umbes 1,5–2,5 tundi peale ravimi suukaudset võtmist. Pikemat aega venlafaksiini tarvitanud isikul ei pruugi manustamise järgselt olla märgatavaid kõrvalekaldeid, kuid ravi alguses võib ravimi manustamise lähedasel ajal esineda taju, otsustusvõime, mõtlemise, reaktsioonikiiruse ja motoorse võime häirumist. Tõenäoliselt ei ole hommikul enne kella 12 võetud venlafaksiini psüühilisi ja füüsilisi funktsioone ning reaktsioone mõjutav toime kella 21.15 paiku enam märgatav.
  9. Kannatanute esindaja üks peamine väide oli see, et G. Jušini terviseseisund tegi ta auto juhtimise võimetuks. Sellest tulenevalt kuulati M. Tõnisson kohtus asjatundjana üle. M. Tõnisson selgitas, mida venlafaksiin endast kujutab. Venlafaksiini terapeutiline kontsentratsioon peaks jääma vahemikku 0,25 kuni 0,75 mikrogrammi milliliitri kohta. G. Jušini ühes milliliitris verest oli 0,05 mikrogrammi venlafaksiini. Seega oli selle aine kontsentratsioon niivõrd madal, et tegu oli jääkidega – G. Jušin võttis ravimit tõenäoliselt paar päeva enne
  10. augustit
  11. Selline kogus venlafaksiini ei tekita mingeid kõrvaltoimeid.
  12. G. Jušini tervislik seisund seega liiklusõnnetuse põhjustamises rolli ei mänginud.
  13. Prokuröri ja kaitsja hinnangul pani G. Jušin toime

§ 423

lg 2 pärase kuriteo: liikus ettevaatamatusest liiklusnõudeid ja põhjustas nõnda ettevaatamatusest kahe inimese surma. Kannatanute esindaja on seevastu seisukohal, et G. Jušin rikkus liikluseeskirju tahtlikult ja sellest lähtuvalt tuleb ta tunnistada süüdi raskema sätte, st § 422 lg 2 p 2 järgi. Kannatanute esindaja viitab sellele, et G. Jušin kannatas unehäirete ja keskendumisraskuste all ning asus

  1. augusti 2021 õhtul juhtima sõidukit väsinuna. Ka oli G. Jušin liikluses varemgi tähelepanematu olnud. Seega ei olnud tegemist millegi juhuslikuga: G. Jušini käitumine näitab, et ta suhtus teistesse liiklejatesse üleolevalt ega hinnanud enda ohtlikkust liikluses õigesti. Seega on tema tegevus kantud kaudsest tahtlusest.
  2. Kohtu meelest ühestki tahtlikust liiklusrikkumisest kõnelda ei saa. Tõepoolest võis liiklusõnnetuse toimumisele kaasa aidata G. Jušini vähene sõidukogemus. Samas ei ole ühegi tõendi pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et G. Jušin suhtus teistesse liiklejatesse üleolevalt ja asus autorooli väsinuna. Väsinud olemist ei saa tuletada pelgalt sellest, et G. Jušin päev otsa töötas. Kahetsusväärselt G. Jušin lihtsalt ei märganud lähenevat mootorratast. Politseinikud T.T. ja E.P. väitsid, et G. Jušin oli vahetult pärast õnnetust endast väga väljas ja karjus, et ta ei näinud tulesid. Selline reageering viitab üheselt asjaolule, et süüdistatav ei märganud vastutulevat mootorratast. Selliste repliikide karjumist ei oleks ilmselt olnud siis, kui G. Jušin oleks 4

(15)vastassuunavööndisse kaldunud mingil muul ootamatul põhjusel. Niisiis rikkus G. Jušin LS § 51 lg 3 p 3 ja 4, § 51 lg 4, § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 ettevaatamatusest.
  2. mail 2022 allkirjastas G. Jušin dokumendi, et ta on nõus sellega, et tervishoiuteenuse osutajad annavad kohtueelsele menetlejale, prokuratuurile või kohtule informatsiooni tema tervisliku seisundi kohta ning teevad kriminaalmenetluses kasutamiseks kättesaadavaks tema ravi ja tervisliku seisundiga seotud dokumendid. G. Jušini kaitsja esitas
  3. septembril 2023 kohtule kirjaliku taotluse selle kohta, et G. Jušin võtab isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) 2016/679 art 7 alusel
  4. mail 2022 antud nõusoleku oma terviseandmete töötlemiseks ja avaldamiseks tagasi. Prokuratuur leidis, et sellist nõusolekut ei saa tagasi võtta, sest vastasel juhul ei saagi terviseandmetele tugineda. Kannatanute esindaja leidis, et IKÜM kriminaalmenetluses ei kehti, sest selle määruse
  5. artikli kohaselt ei kohaldu määrus siis, kui isikuandmeid töötlevad pädevad asutused süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmise ja kriminaalkaristuse täitmisele pööramise, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmise ja nende ennetamise eesmärgil. Kohus rahuldas kaitsja taotluse osaliselt. On vaieldav, kas juba antud nõusolekust saab loobuda. Samas peab nõusolekus selgelt kajastama, millise perioodi kohta on nõusolek võetud ja mida konkreetselt on isikule selgitatud nõusoleku tagajärgede kohta. G. Jušini antud nõusolek on koostatud menetleja poolt, see on lakooniliselt sõnastatud ning selles pole näidatud, millise perioodi kohta see nõusolek antud on. Dokumendist ei nähtu ja ei saa ka eeldada, et G. Jušinile selgitati seda, et menetlejal tekib õigus nõuda välja ka aastatetagused terviseandmed. Seda silmas pidades saab tugineda vaid
  6. jaanuarist kuni
  7. augustini 2021 loodud G. Jušini terviseandmetele. Varasemad andmed – sh need andmed, mis pärinevad ajast, mil G. Jušin oli veel alaealine – aga tuleb jätta tähelepanuta. Alles jäänud terviseandmetest nähtub, et G. Jušin pöördus
  8. aastal korduvalt Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikusse, tegeles regulaarselt enda terviseprobleemidega, käis korduvalt arsti vastuvõtul ja tarvitas talle välja kirjutatud ravimeid.
  9. Kohus võttis hoolimata kaitsja ja prokuratuuri vastuseisust vastu ka
  10. mail 2022 Lettore OÜ poolt koostatud asjatundja arvamuse liiklusõnnetuse kohta. Selle arvamuse koostas vahetult Janek Luppin. Niisiis tellis kannatanute esindaja ekspertiisi eraviisiliselt, mitte ei taotlenud täiendava ekspertiisi tegemist. Kannatanul pole õigust viia iseseisvalt läbi menetlustoiminguid. J. Luppin selgitas kohtus, et ta tundis puudust sõidukite vahetust vaatlusest – ta pidi piirduma vaid fotodega. Kohtus selgus, et J. Luppin käis ilma loata valvega parkalas olnud G. Jušini BMW-d vaatamas. Ka ei olnud menetleja andnud J. Luppinile luba toimikumaterjalidega tutvumiseks. Seega on tegemist menetlussätteid rikkudes saadud tõendiga ja sellest tulenevalt ei ole see tõend lubatav ning tuleb tõendikogumist välja jätta. Kohus siiski Lettore OÜ arvamusega tutvus ja tal ei jäänud muljet, et selles arvamuses oleks tehtud diametraalselt teistsuguseid järeldusi kui tehti liiklustehnilises ekspertiisis. 22.

§ 423lg 2 sätestab ühe kuni viie aasta pikkuse vangistuse.

G. Jušin oli algaja juht. Ta oli lühikese aja jooksul põhjustanud mitu liiklusõnnetust. Möödasõit on ohtlik manööver. G. Jušini süü on keskmine.

  1. Erinevalt prokurörist ja kaitsjast on kannatanute esindaja seisukohal, et G. Jušin oma tegu puhtsüdamlikult ei kahetse. G. Jušini ema T.G. saatis päev pärast liiklusõnnetust politseile ekirja, milles palus edastada hukkunute lähedastele e-kirja manuses olnud kiri. Selle manustatud kirjaga avaldas perekond Jušin hukkunute lähedastele kaastunnet ja kahetsust juhtunu pärast.
  2. septembril 2021 saatis politseile e-kirja koos manusega ka G. Jušin, paludes edastada manuse hukkunud noorte perekondadele. G. Jušin avaldas manustatud kirjaga kaastunnet ja juhtunu pärast kahetsust. Samuti kinnitas ta, et võtab oma süü eest kogu vastutuse. Ka kohtumenetluse 5

(15)jooksul on G. Jušin avaldanud korduvalt juhtunu pärast kahetsust ning kannatanute ees vabandanud. Kahetsust ja kaastunnet on kohtus kannatanutele avaldanud ka T.G. . Suhteliselt pika kohtumenetluse jooksul ei ole kohtul kujunenud arvamust, et G. Jušin või tema lähedased suhtuvad juhtunusse ükskõikselt. Olukorda arvestades on nad reageerinud adekvaatselt. Seega ei ole põhjendatud kannatanute esindaja väiteid, et G. Jušini ja tema perekonna vabandus, kahetsus ja kaastunne ei ole siirad ning on kantud soovist saada leebemat karistust. Õige ei ole ka kannatanute esindaja hinnang, et G. Jušini suhtumine kannatanutesse on pigem ükskõikne, kindlasti mitte siiras ja kahju tundev. On väga keeruline hinnata, millises vormis peaks sedavõrd traagilise juhtumi puhul vabanduse esitama. Kannatanute seisukohast võttes ei saagi ükski vabandus või kahetsus olla piisavalt õige ja siiras. Surma põhjustamise eest vabandamine tundub juba iseenesest teatavas mõttes kohatu. Ka ei saa nõustuda kannatanute korduvalt väljendatud seisukohaga, mis puudutab T.G. i kirjas väljendatud uhkustunnet G. Jušini sõidustiili üle. See aspekt on menetluse jooksul korduvalt kontekstist välja rebitud ning talle on omistatud niisugune tähendus, mida tal tegelikult pole. Seega esineb süüdistatava süüd kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 järgne puhtsüdamlik kahetsus.

24. Esimese kuriteo puhul jäetakse karistus üldjuhul täitmisele pööramata. G. Jušinit ei ole vaja kriminaalhoolduse kaudu toetada ega kontrollida. Seega on põhjendatud vabastada G. Jušin

§ 73lg 1 alusel täielikult talle mõistetud karistusest.

  1. Arvestades liiklusõnnetuse asjaolusid ja G. Jušini varasemat väikeste liiklusõnnetuste põhjustamist, tuleb G. Jušinilt juhtimisõigus ära võtta.
  2. Kohus mõistis kõigile neljale hukkunud nooruki vanemale välja 22 000 eurose kahjuhüvitise. Kõik surma saanute vanemad selgitasid, et neile mõjus juhtunu väga rängalt ning nende elu on pärast õnnetust täielikult muutunud. Seda kinnitasid ka nendele inimestele lähedased isikud.
  3. Kannatanute esindaja esitas menetluskulude nimekirja ja palus jätta kõik kulud G. Jušini kanda. Kuivõrd tsiviilhagi rahuldatakse täielikult, tuleb sellega seonduvad kulud G. Jušinilt välja mõista. Kuna kohus ei muutnud süüdistuse kvalifikatsiooni ega tuvastanud kannatanute esindaja tegevuse tulemusel süüküsimust mõjutavaid asjaolusid, ei saa aga süüdistatavalt välja mõista kannatanute neid menetluskulusid, mis on seotud süüküsimusega. M.M. i kanda jääb Lettore OÜ arvega seotud kulu (3672 eurot), sest Lettore OÜ arvamus on lubatu tõend ega tooks endaga kaasa süüdistuse ümberkvalifitseerimist isegi juhul, kui see oleks tõendina aktsepteeritav. Kannatanute esindaja ei ole välja toonud, millises osas on menetluskulu seotud tsiviilhagiga ning millises osas süüküsimusega. Kohtu hinnangul on menetluskulu jagatav võrdseteks osadeks: pool on seotud tsiviilhagiga ja teine pool süüküsimusega. Kannatanute esindaja on kannatanutele esitanud arveid kokku 36 664,60 euro ulatuses. Seega peab iga kannatanu individuaalselt tasuma 9166,15 eurot (36 664,60:4). Nagu eelnevast nähtub, on 50% sellest summast, st 4583,07 eurot (9166,15:2) sellest seotud süüküsimuse ja teine 50%, st jällegi 4583,07 eurot, tsiviilhagiga. Niisiis tuleb G. Jušinilt mõista KrMS § 182 lg 2 kohaselt iga kannatanu kasuks välja 4583,07 eurot ja kõigi kannatanute enda kanda jääb samuti 4583,07 eurot.
  4. G. Jušini kaitsja tasu on 13 690,50 eurot ja see tasu jääb KrMS § 180 lg 1 alusel G. Jušini kanda.
  5. Ka tuleb G. Jušinilt mõista KrMS § 182 lg 2 alusel iga kannatanu kasuks välja 420 eurone riigilõiv. 6

(15)
  1. G. Jušinilt on vaja KrMS § 180 lg-le 1 tuginevalt välja mõista ka kohtuarstliku ekspertiisi kulu (1112 eurot), hõõglambiekspertiisi kulu (565 eurot), liiklustehnilise ekspertiisi kulu (457 eurot) ja joobeseisundi tuvastamise kulu (84 eurot).
  2. Ka peab G. Jušinilt mõistma välja sundraha. Kriminaalasi saadeti kohtusse
  3. aasta alguses. G. Jušin pole süüdi selles, et kohtuotsus tehakse alles
  4. aastal. Seetõttu tuleb G. Jušinilt mõista sundraha välja mõista
  5. aastal kehtinud kuupalga alammäära järgi, s.o 1087,50 eurot.
  6. aasta sundraha ja
  7. aasta sundraha vahe – 142,50 eurot – tuleb KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel jätta riigi kanda.
  8. Kohus määras KrMS § 180 lg 3 alusel, et G. Jušin peab menetluskulud – kokku 3305,50 eurot – maksma ära osadena kohtuotsuse jõustumisest alates 1 aasta jooksul. Apellatsioon
  9. Maakohtu otsuse vaidlustas kannatanute esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee, kes esitas järgmised taotlused. G. Jušin tuleb süüdi mõista

§ 422lg 2 p 2 järgi ja teda on vaja karistada reaalse vangistusega.

Ka juhul, kui ringkonnakohus jätab jõusse G. Jušini süüdi tunnistamise

§ 423lg 2 järgi, tuleb G.

Jušinile ikkagi mõista reaalne vangistus. Kannatanute lepingulise esindaja tasu on vaja G. Jušinilt välja mõista täies mahus. Lettore OÜ arvamuse koostamisega tekkinud kulu ei saa jätta M.M. i kanda. Oma taotlusi motiveerib advokaat nõnda.

  1. Kannatanute hinnangul ei arvestanud maakohus nende poolt välja toodud asjaolusid, sh G. Jušini terviseandmeid. Kohus jõudis ilma tõendeid analüüsimata järeldusele, et G. Jušini terviseseisund ega väsimus liiklusõnnetuses rolli ei mänginud. G. Jušinil olid terviseprobleemid ja ta käis tihedalt arsti juures. Ta oli teinud 13 tundi järjest rasket vaimset tööd, ent otsustas sellest hoolimata sõita Roiule oma sõbra juurde. G. Jušin oli lühikese aja jooksul enne saatuslikku avariid põhjustanud veel teisigi avariisid. Maakohus pole hinnanud kannatanute väidet, et G. Jušin rikkus ka LS § 33 lg 2 p 1, mis kohustab juhti enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab tal sõidukit juhtida. Samas on süüdistusega hõlmatud LS § 14 lg 2, mille kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Seega on LS § 14 lg-ga 2 hõlmatud ka liikleja (sõidukijuhi) kohustus veenduda selles, et tema terviseseisund lubab tal sõidukit juhtima asuda ning ta on liikluses ohutu teistele liiklejatele. G. Jušin vajas
  2. aastal regulaarset psühhiaatrilist ravi. G. Jušinile olid
  3. aastal psühhiaatrite poolt näidustatud erinevad ravimid. Erinevate kaebuste – sh unehäired, keskendumisraskused – tõttu vahetas G. Jušin
  4. aastal juuni lõpus sertraliini venlafaksiini vastu, kuigi raviarst oli teda hoiatanud, et ravimivahetus võib kaasa tuua tema seisundi halvenemise. G. Jušinile oli raviskeemi kohaselt näidustatud päevane annus venlafaksiini 225 mg (150 mg+75 mg). G. Jušin ei teadnud, kas seda ravimit tarvitades on sõiduki juhtimine lubatud või mitte. G. Jušin ei tundnud mingisugust huvi selle vastu, millist mõju võib ravimi toimeaine avaldada auto juhtimisele. G. Jušin ei öelnudki raviarstile, et juhib igapäevaselt sõidukit.
  5. augusti 2021 raviarsti sissekandest nähtub, et G. Jušinil oli probleeme keskendumisega ja tema ravimiannuseid tuleb suurendada. Et maakohus neid asjaolusid ei arvestanud, ei andnud ta ka hinnangut sellele, kas G. Jušin juhtis
  6. augustil 2021 sõidukit sobimatus tervislikus seisundis. Sõiduki niisuguses seisundis juhtimine mõjutab oluliselt etteheidetava teo kvalifikatsiooni.
  7. Ekspert M. Tõnissoni sõnul viitab venlafaksiini väike kogus sellele, et G. Jušin tarvitas seda ravimit paar päeva enne
  8. augustit
  9. Samas väitis G. Jušin ise, et ta manustas 7

(15)venlafaktsiini
  1. augusti 2021 hommikul, umbes kell 7.00–7.
  2. Niisiis pole G. Jušini ütlused tõesed ja ta ei järginud raviskeemi. Kui isik on teadlik oma une- kui keskendumishäiretest ja sellest, et ta ei suuda täiskoormusel tööd teha, kuid sellele vaatamata asub pärast pikka tööpäeva sõidukit juhtima, ei veendu ta selles, et tema terviseseisund lubab tal sõidukit juhtida.
  3. G. Jušin põhjustas avarii ka
  4. aasta juunis ja juulis. G. Jušinil olid keskendumisraskused.
  5. Tõsikindlalt ei saa asuda seisukohale, et G. Jušin sooritas möödasõitu. Kohus üksnes oletas, et G. Jušin pani kaugtule sisse siis, kui ta oli A.M. auto kõrval. A.M. vaid arvas, et G. Jušin soovis temast mööda sõita. Möödasõidu tegemist ei saa tuletada sellest, et G. Jušin karjus õnnetuse järgselt, et ta mootorratta tulesid ei märganud.
  6. Isegi kui tegu oli möödasõiduga, on möödasõit juhi teadlik valik.
  7. Kannatanute hinnangul pidi G. Jušini jaoks olema ettenähtav, et olles töötanud 13 tundi järjest – ehkki ta ise oli oma raviarstile avaldanud, et ta pole võimeline täiskoormusega töötama –, kannatades keskendumisraskuste all ja olles algaja sõidukijuhina, võib pimedal ajal möödasõitu tehes toimuda kokkupõrge vastutuleva sõidukiga. G. Jušin oli seal teel sõitnud vaid paar korda. G. Jušin oli teadlik sellest, et tema süül on lühikese aja jooksul toimunud erinevad liiklusõnnetused ja see pidi teda omakorda ettevaatlikkusele suunama. G. Jušinil oli võimalik lähenevat mootorratast näha. G. Jušini auto kiirus vahetult enne kokkupõrget oli 95 või 99 km/h.
  8. Eeltoodud asjaolud kogumis kinnitavad, et G. Jušin rikkus liiklusseaduse sätteid tahtlikult. Seega on G. Jušini tegevus võimalik ümber kvalifitseerida

§ 422lg 2 p 2 järgi.

Isegi kui jõusse jääb G. Jušini süüdi tunnistamine

§ 423lg 2 järgi, tuleb ülal välja toodud asjaolusid arvestada G.

Jušinile karistuse mõistmisel.

  1. Seoses Lettore OÜ arvamusega heitis kohus kannatanutele absurdsel moel ette seda, et nood kogusid tõendeid. Kannatanul on KrMS § 38 lg 1 p 4 kohaselt õigus esitada tõendeid. Arvamuse tellimine ei ole menetlustoimingu teostamine. Lettore OÜ (J. Luppin) andis asjatundja arvamuse, mitte ei teinud ekspertiisi. Lettore OÜ arvamust ei saanud jätta kõrvale põhjusel, et seda arvamust koostades toimiti ebaseaduslikult. Riigikohus on leidnud, et tõend on lubamatu vaid siis, kui selle kogumisel rikuti õigust raskelt. Lisaks sellele küsis kannatanute esindaja asja materjalide asjatundjale avaldamiseks prokurörilt luba, ta sai selle ja seda ütles ta eelistungil ka kohtule – seega oli kohtu kriitika Lettore OÜ arvamuse osas üllatuslik. Sõidukite vaatamine ja pildistamine ei olnud õigusvastane: J. Luppin ja M.M. said sõidukite parklas vaatlemiseks parklatöötaja loa ning nad ei rikkunud, muutnud ega isegi ei liigutanud neid sõidukeid. Pole võimalik mõista, millisel alusel jättis kohus J. Luppini ütlused kõrvale. Et Lettore OÜ arvamus on lubatav tõend, tuleb selle hankimiseks tehtud kulu M.M. i kasuks välja mõista.
  2. Põhjendused selle kohta, miks jäetakse vangistus täitmisele pööramata, on üldsõnalised. Kohus ei võtnud arvesse kannatanute esindajate seisukohti. Ka ei selgitanud kohus, miks ta ei rahulda prokuratuuri taotlust kohaldada G. Jušinile kolme kuu pikkune šokivangistus. Ei ole arusaadav, millised on need erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ning G. Jušini isikut iseloomustav eripära, mis muudab karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. G. Jušini karistuse kandmisest täielik tingimisi vabastamine annab nii G. Jušinile kui ka ühiskonnale signaali karistamatusest ning valitud karistuse sisu vähendab ühiskonna silmis ilmselgelt sarnaste kuritegude hukkamõistetavust. G. Jušin tekitas enamohtliku tagajärje – kahe lapse surma.

§ 423lg 2 võimaldabki vaid vangistust.

Maakohtu otsus annab signaali inimelude vähesest väärtustamisest. Ka pannakse liikluskuritegusid toime sagedasti, mistõttu ei ole tingimisi 8

(15)vabastamine ei eri- ega üldpreventiivsetel eesmärkidel põhjendatud. G. Jušin pani liiklusrikkumisi toime ka varem. Seega tuleb G. Jušinile mõista reaalne vangistus. Kannatanute meelest pole G. Jušini kahetsus puhtsüdamlik. G. Jušini ema T.G. kirjutas kannatanutele, et ta tundis nädal enne õnnetust uhkust oma tütre sõiduoskuste ja -distsipliini osas. 43. Kohus jättis vääralt pool menetluskuludest kannatanute kanda. Vaidlust ei saa olla selles, et valdavat osa tõendikogumist tulnuks käsitleda ka siis, kui kannatanud poleks esitanud seisukohta selles, et G. Jušini tegevuses võib vastata

§ 422lg 2 p 2 koosseisule.

Kannatanute esitatud tõendid seondusid peaasjalikult tsiviilhagiga. On ebaselge, mille alusel leidis kohus, et kannatanute menetluskuludest 50% moodustavad tsiviilhagiga ja samuti 50% süüküsimusega seotud menetluskulud. Kannatanute menetluskulud tuleks jätta täies ulatuses G. Jušini kanda. Ringkonnakohtu istung

  1. Kannatanute esindajad vandeadvokaat K. Lee ja vandeadvokaadi abi Sander Potisepp jäid apellatsioonis esitatud väidete juurde.
  2. Kannatanud M.M. ja K.O. toetasid apellatsiooni ja leidsid, et G. Jušini karistus on liiga leebe. Nad ei soovi, et neile tagastataks liiklusõnnetuses osalenud mootorratas.
  3. G. Jušini kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, leides lühidalt järgmist. G. Jušin on kogu aeg oma tegu tunnistanud ja kahetsenud. G. Jušin pidi tasuma väga suure kahjuhüvitise ja ta on seda teinud. G. Jušin ei rikkunud liiklusreegleid tahtlikult. Möödasõitu võis teha. Seda, miks G. Jušin mootorratast ei märganud, võivad selgitada mitmed faktorid: infot oli palju, inimese nägemisväli on piiratud, nägemist võivad häirida teiste autode tuled vms, G. Jušin võis pidada mootorratast kaugel olevaks autoks, mootorratas lähenes mööda kurvi ja inimene ei pruugi suuta kõiki detaile kiiresti analüüsida. G. Jušini tervis oli autoga sõitmiseks piisavalt hea ja ta polnud selleks liiga väsinud. Karistus on kohtupraktikaga kooskõlas. Kannatanud on põhjustanud mõned menetluskulud ebamõistlikult – nad tellisid Lettore OÜ arvamuse ja eelistasid üldmenetlust lühimenetlusele. Pole võimalik eeldada, et tervelt pool kannatanute esindaja kuludest oli seotud tsiviilhagi lahendamisega – see osakaal oli väiksem. Lõppastmes on maakohtu otsustus – jagada kannatanute esindaja kulud pooleks – siiski õige, sest kannatanute esindaja mõningad süüküsimuse lahendamist puudutavad väited olid asjakohased. Ringkonnakohus peaks parandama ühe vea – maakohus ei võtnud seisukohta selle osas, mis saab asitõendina hoiule võetud avariis osalenud sõidukitest. Need oleks tarvis nende omanikele tagastada.
  4. Prokuratuur leidis, et maakohtu otsus on seaduslik. Lühidalt tõi süüdistaja välja järgmised seisukohad. G. Jušinile mõistetud karistus on sobiv: süüdistatav on oma tegu kahetsenud, ta polnud varem süütegusid sooritanud ja ta oli teo ajal väga noor – vaid 20-aastane. Pole alust pöörata G. Jušinile mõistetud karistust täitmisele. Pole alust väita, et G. Jušin ületas vahetult enne kokkupõrget lubatud sõidukiirust (90 km/h). Lettore OÜ arvamuse jättis kohus õigesti kõrvale, sest J. Luppinil polnud politsei käsundi alusel suletud parklas olnud G. Jušini auto uurimiseks ei politsei ega prokuratuuri luba.
  5. G. Jušin avaldas juhtunu pärast kahetsust ja palus kannatanutelt vabandust. Ringkonnakohtu seisukoht 9

(15)
  1. Ringkonnakohus on nõus maakohtu, prokuratuuri ja G. Jušini kaitsjaga: G. Jušinil ei olnud liiklusreeglite rikkumise osas tahtlust.
  2. G. Jušini vastava tahtluse puudumisele viitab kohati tegelikult isegi kannatanute esindajate sõnakasutus. Nii näiteks on vandeadvokaat K. Lee leidnud, et üleolev G. Jušin ei hinnanud enda ohtlikkust liikluses õigesti (vt käesoleva otsuse p 18), et G. Jušin ei tundnud huvi selle vastu, millist mõju võib venlafaksiin avaldada auto juhtimisele (vt käesoleva otsuse p 34), et keskendumisraskuste all kannatava algaja sõidukijuhi G. Jušini jaoks pidi olema ettenähtav, et pärast pikalt töötamist võib ta pimedal ajal möödasõitu tehes põrgata kokku mõne vastutuleva sõidukiga (vt käesoleva otsuse p 39) ja et G. Jušini süül toimunud liiklusõnnetused pidid teda ettevaatlikkusele suunama (vt käesoleva otsuse p 39). Vandeadvokaadi abi S. Potisepp aga märkis apellatsioonikohtu istungil, et G. Jušin pidi möödasõitu alustades möönma, et talle võib vastu tulla teine sõiduk (tl 179 pöördel). Need väited viitavad ringkonnakohtu hinnangul G. Jušini pelgale ettevaatamatusele. Kui keegi peab ennast vääralt ohutuks, ei saa väita, et tal on tema tegeliku ohtlikkuse osas tahtlus. Kui inimene ei tunne huvi ravimi täpse mõju vastu, ei ole tal tahtlust selle osas, et see ravim takistab tal auto ohutut juhtimist. Puutuvalt sellesse, et mingi asjaolu pidi tooma endaga kaasa mingi tagajärje, on ringkonnakohus sunnitud jälle selgitama, et konstruktsioon „pidi võimalikuks pidama“ ei ole kaudsest tahtlusest rääkides korrektne: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-3306/139, p 15 ja nr 1-20-6745/88, p
  3. Niisugune sõnakasutus viitaks justkui sellele, et tegelikult inimene kõnealust asjaolu võimalikuks ei pidanud ehk tahtluse kognitiivset külge ei esine, st tahtlust polnud. Sama saab öelda puutuvalt ettenähtav olema pidamisse, ettevaatlikkusele suunama pidamisse või möönma pidamisse: tegelikult kõnealune asjaolu inimesele ettenähtav ei olnud või tegelikult see teda ettevaatlikkusele ei suunanud või tegelikult ta seda asjaolu ei möönnud. On võimalik, et selline – juristkonnas kahjuks vägagi levinud – väärarusaam tuleneb tsiviilõigusest: nt võlaõigusseadus räägib korduvalt sellest, et keegi midagi „teadis või pidi teadma“ (vt nt § 15 lg-d 2 ja 3, § 29 lg 3, § 32 lg 2 jne). Karistusõiguses aga tulenevalt

§-dest 16 ja 18 tegelikku teadmist ja teadma pidamist samastada ei saa. 51. Vandeadvokaadi abi S. Potisepp viitas ringkonnakohtu istungil sellele, et G. Jušin alustas möödasõitu tahtlikult. Sellest – iseenesest õigest – väitest ei saa tuletada G. Jušini

§ 422

pärast tahtlust: see säte ei eelda tahtlikkust mitte teo kui sellise, vaid liiklusrikkumise osas. Ka ei nõustu ringkonnakohus kannatanute esindajate väitega, et G. Jušin liikluseeskirjade rikkumise tahtluse saab tuletada sellest, et möödasõit oli lubamatu, kuivõrd G. Jušin alustas seda manöövrit kurvis (vt nt tl 179 pöördel). Vastavat tahtlust ei saa selle väite põhjal jaatada juba seetõttu, et nimetatud väide ei ole korrektne: möödasõit kui selline ei olnud lubamatu. Üldiselt saab lähtuda arusaamast, et kui möödasõit ei ole liikluskorraldusvahenditega (eeskätt liiklusmärkidega) keelatud, võib mööda sõita. Tõsi, mõnikord võib möödasõit olla per se seaduse vastane ka siis, kui see liiklusmärkidega vms keelatud pole: nt kui on halvad ilmastikuolud (mis näiteks takistavad nähtavust), kui teel on mingid esemed vms. Praegu midagi sellist polnud. Kõik osapooled – sh G. Jušini kaitsja (vt nt tl 180) – on ühte meelt selles, et kohast, kus G. Jušin möödasõitu alustas, oli võimalik lähenevat mootorratast – millel põles tuli – näha. Seega ei muutnud möödasõitu lubamatuks see, et tee oli sedavõrd kurviline, et ei saanud piisavalt kaugele ette näha. 52. G. Jušini tahtlust ei saa tuletada ka sellest, et ta põhjustas paar kuud enne 30. augustit 2021 kaks n-ö plekimõlkimist. Ilmselt saab tõesti öelda, et G. Jušin oli 2021. aasta suvel kehv autojuht. Iseküsimus on see, kas G. Jušin seda ise mõistis (st kas tal oli selles osas tahtlus). Samas ei olegi see kuigivõrd oluline: selleks, et heita kellelegi ette

§ 422järgset kuritegu, peab tal olema tahtlus selles osas, et ta rikub seda konkreetset liiklusnõuet, mille vastu eksimine 10

(15)päädib raske tagajärjega. Seega ei piisa isiku abstraktsest tahtlusest selle osas, et ta pole (kuigivõrd) hea autojuht – tal peab olema tahtlus nt kiiruse ületamise, nõuetele mittevastava möödasõidu tegemise, joobes juhtimise vms osas.
  1. Kannatanute esindajate meelest mängis liiklusõnnetuses rolli ka G. Jušini terviseseisund ja väsimus. Isegi kui see väide oleks õige, ei saaks sellest tuletada G. Jušini tahtlust liiklusnõuete rikkumise osas. Esiteks ei soostu ringkonnakohus seisukohaga, et kui inimene on kasvõi mõnevõrra väsinud või kui tema tervis pole n-ö ideaalses korras, ei tohi ta mootorsõidukit juhtida – ja kui ta seda teeb, rikub ta liiklusseadust. On ülimalt levinud, et autode jms sõidavad ka inimesed, kes on päevatööst väsinud või kes on haiged. Seega on niisugune käitumine sotsiaaladekvaatne. Ka ei saa selles iseenesest näha hoolsuskohustuse (ja seega liiklusseaduse) rikkumist, sest ülimalt tihti mõningane väsimus ega haigused (sh psüühilised) endaga liiklusõnnetusi kaasa ei too. Kui niisuguses seisundis sõiduki juhtimine on seaduslik, siis ei saa ka esitada järgmist väidet: kuivõrd inimene teadis end olevat teinud päev läbi tööd või oli ta kursis enda psüühiliste probleemidega (haigustega), oli tal tahtlus selle osas, et ta ei suuda sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtida. Lubamatu (seaduse vastane) on sõiduki juhtimine vaid (väga) suure väsimuse või tõsiste tervisehädade (haiguse) korral ja/või kui on viiteid sellele, et väsimus või haigus mõjutab inimese funktsioone ja reaktsioone. Praegu millestki sellisest rääkida ei saa. Eriti kummaline on vandeadvokaat K. Lee positsioon puutuvalt venlafaktsiini. Esialgu püüdis esindaja väita, et see ravim mõjutas G. Jušini sõiduki juhtimise oskust – ja sellest tulenevalt olevat G. Jušinil tahtlus oma liiklusrikkumise osas. Kui ümberlükkamatult ilmnes, et G. Jušini kehas oli venlafaktsiini kaduvväike kogus, üritas advokaat G. Jušini liikluseeskirjade rikkumise tahtlust tuletada hoopis läbi väite, et G. Jušin venlafaksiini ei tarvitanud (rikkus ravirežiimi) (vt käesoleva otsuse p 35). Sellest, kuna ja kui palju venlafaktsiini G. Jušin täpselt manustas, ei ole võimalik teha mingeid järeldusi G. Jušini liiklusnõuete rikkumise tahtluse osas.
  2. Arusaamatuks jääb, mida soovib apellant saavutada läbi väite, et G. Jušin oli sõitnud Tõrvandi-Roiu-Uniküla maanteel vaid paar korda. Näib, et läbi sellegi väite soovib kaebaja veenda kohut, et G. Jušinil oli liikluseeskirjade rikkumise tahtlus. Mingil teel varem harva sõitmine või sel teel suisa esimest korda sõitmine ei võimalda väita isegi mitte seda, et keegi rikkus sinna teele sõitma minnes objektiivselt liiklusnõudeid, saati siis jaatada sellega seoses liiklusnõuete rikkumise tahtlust.
  3. Apellatsioonis tehakse küll viide G. Jušini poolsele kiiruseületamisele, ent ringkonnakohtu meelest kannatanute esindajad siiski enam ei väida, et G. Jušin ületas kiirust (nagu vandeadvokaat K. Lee ütles ringkonnakohtu istungil otsesõnu, et nad ei ole enam positsioonil, et G. Jušin ei pruukinud möödasõitu teha – ehkki sellele (möödasõidu mitte tegemise võimalusele) apellatsioonis (korduvalt) viidati). Nimelt möönis vandeadvokaat K. Lee, et väited G. Jušini 95 või 99 km/h sõitmise kohta tulenesid Lettore OÜ arvamusest, ent see arvamus tugines A.M. väidetele – A.M. aga kohtus osasid oma ses osas asjasse puutuvaid väiteid muutis (tl 180). Lisaks sellele ei saaks minimaalsest kiiruse ületamisest tuletada automaatselt ka juhi tahtlust kiiruse ületamise osas.
  4. Eelnevat kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et tegu oli traagilise õnnetusega, mille põhjustas G. Jušini tähelepanematus: ta alustas möödasõitu enda ees liikunud autost, ilma et ta oleks veendunud selles, et talle ei tule vastassuunavööndist vastu ühtegi masinat. Niisiis oli G. Jušin

§ 18

lg 3 mõttes hooletu: ta ei olnud mootorratturi lähenemisest teadlik (või: ei pidanud seda isegi mitte võimalikuks

§ 16

lg 4 ega § 18 lg 2 tähenduses), mistõttu tal ei saanud ka tekkida väära lootust mootorrattaga kokkupõrget vältida (

§ 18lg 2). Küll aga oleks ta pidanud mootorratast tähele panema ja sellest tulenevalt möödasõidu tegemata jätma 11

(15)(

§ 18lg 3).

Sellest tulenevalt jääb maakohtu otsus puutuvalt G. Jušini

§ 423lg 2 järgi süüdi tunnistamisse muutmata.

  1. Ka jääb muutmata G. Jušinile mõistetud karistus (3-aastane vangistus) – ja selle kandmise täpne viis (täies mahus tingimisi täitmisele pööramata jätmine).
  2. Karistust mõistes on kohtunikul küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-79-03, p 11). Seetõttu ei saa ringkonnakohus muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – esimese astme kohus peab olema teinud olulise kaalutlusvea. Apellatsioonis aga polegi vaidlustatud G. Jušini karistamist 3-aastase vangistusega, vaid seda, et süüdistatava karistus jäeti (täies mahus) täitmisele pööramata. Ringkonnakohtu meelest kehtib äsja välja toodud põhimõte ka puutuvalt karistusest tingimisi vabastamisse: kui maakohus on vangistusega karistatud inimese vabadusse jätnud, saab ringkonnakohus selle isiku vanglasse saata üksnes siis, kui maakohus on oma diskretsiooniõigust kasutades selgelt eksinud. Praegu millestki sellisest rääkida ei saa.
  3. Esiteks võiks

§ 73lg 1 või § 74 lg 1 kohaselt tingida reaalse vangistuse süüdlase isik.

Sellega seoses on eeskätt oluline see, et G. Jušin pole ei enne 30. augustit 2021 ega pärast seda kuupäeva süütegusid sooritanud. Tõsi, G. Jušin põhjustas kaks liiklusavariid ka paar kuud enne saatuslikku õnnetust. Nende – kerget laadi – tegude eest G. Jušinit aga ei karistatud. Kui tegemist on inimese esimese kuriteoga ja pole alust eeldada, et ta sooritab kuritegusid ka edaspidi, on üldjuhul põhjust jätta talle mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata (Pikamäe –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 73, komm 3.3.1). Kriminaalkolleegium soostub esimese astme kohtuga, et G. Jušin kahetseb oma tegu puhtsüdamlikult. Seda arusaama ei saa väärata läbi väite, et G. Jušini ema sõnul oli G. Jušin millalgi enne
  2. augustit 2021 olnud uhke oma juhtimisoskuste üle.
  3. Ka ei saa asuda seisukohale, et reaalse vangistuse peaksid tingima kuriteo toimepanemise asjaolud – millest

§ 73lg 1 ja § 74 lg 1 samuti räägivad.

Väär on apellandi väide, justkui annaks maakohtu otsus signaali inimelude vähesest väärtustamisest.

§ 423

lg 2 sanktsioon – koostoimes karistusseadustiku üldosaga – võimaldab jätta selle kuriteo toime pannud inimese vanglasse saatmata ehk seadusandja ei ole selliste tegude puhul pidanud reaalset vangistust möödapääsmatult vajalikuks. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et G. Jušini tegu täitis

§ 423

lg 2 koosseisu kõige minimaalsemal määral: kui kaks inimest surma ei saa, ei olegi tegemist selle sätte pärase teoga. Seda silmas pidades peaks reaalse vangistusega karistama pigem sellist inimest, kes põhjustab kolme või enama inimese surma. Ka õiguskirjanduses on leitud, et koosseisulist tagajärge saab karistuse mõistmisel arvestada vaid siis, kui see ületab oluliselt koosseisulisena sätestatud tüüpilise tagajärje (Sootak –

. Kommentaar. 5. trükk, § 56, komm 10). G. Jušini liiklusrikkumist kui sellist ei saa pidada iseäranis intensiivseks. Manöövrite tegemisel on kahjuks paljud autojuhid sageli tähelepanematud – õnneks aga ei päädi enamik selliseid ettevaatamatuid manöövreid avariidega, saati siis sedavõrd kohutavate tagajärgedega avariidega, nagu juhtus praegu. Paraku näeb meie liikluses ka objektiivselt palju ohtlikumaid möödasõite kui praegu menetletav: nt möödasõidukeelu-tsoonis, mäkke sõites, vastutulevat sõidukit märgates, ent sellest hoolimata möödasõidule asudes jms. Ka pole võimalik väita, et vangistuse täitmisele pööramise peaks endaga kaasa tooma asjaolu, et surma said väga noored inimesed. Inimelude väärtust pole võimalik astmestada, st väita, et noore inimese elu on väärt enam kui nt vana ja/või haige inimese elu: inimväärikuse põhimõttest tulenevalt on kõik elud üheväärtuslikud (vt nt Kühl. Karistusõigus. Üldosa. 2002, § 8, vnr 114 ja 138). Nõustuda ei saa apellatsiooniväitega, et G. Jušini vangistus tuleb täitmisele pöörata seetõttu, et liikluskuritegusid pannakse toime sagedasti. Esiteks on „sagedasti“ suhteline mõiste.

§ 422ja § 423 järgseid 12

(15)tegusid – mis ilmselt pole kuigivõrd latentsed – on viimasel ajal pandud kokku toime ca sadakond aastas – aastas registreeritakse aga kümneid tuhandeid kuritegusid (https://www.just.ee/kuritegevus2023/). Teiseks ei saa ringkonnakohtu meelest vähemalt automaatselt lähtuda arusaamast, et kui mingeid kuritegusid pannakse toime palju, tuleb nende eest kohaldada eriti rangeid (tavapärasest rangemaid) karistusi. Vastasel juhul tuleks näiteks mõista märksa karmim karistus sellise tapmise eest, mis pannakse toime ühise alkoholi tarvitamise käigus tekkinud tüli ajel, kui teise inimese ette planeeritud külmaverelise tapmise eest – ehkki viimase ebaõigus on esimese omast oluliselt suurem.
  1. Menetluskuludesse puutuvalt kriminaalkolleegium vaidlustatud otsuse siiski KrMS § 338 p 3, § 339 lg 2 ja § 337 lg 1 p 4 alusel menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistab. Kannatanutele ei saa ette heita üldmenetluse soovimist: selline õigus neil on. Seetõttu ei saa ka väita, et kannatanutel tekkinud kulud ei oleks lihtmenetluses (sellises mahus) tekkinud, mistõttu peavad need kulud jääma kannatanute enda kanda. Kui kõnealused kulud on üldmenetluses tulenevalt selle menetluse reeglitest põhjendatud, tuleb neid aktsepteerida. Kriminaalkolleegium on maakohtuga nõus, et oluline osa kannatanute kulutustest oli seotud tsiviilhagidega. Just mittevaralise kahju osas on kohtul suur diskretsiooniõigus. Samas ei ole poolele teada, kuivõrd tõsiseks kohus mittevaralist kahju peab. On mõeldav, et kohus hindab kahju märksa väiksemaks kui see on kannatanu meelest – seda ka siis, kui n-ö objektiivsele kõrvaltvaatajale tundub kahju tõesti suur. Seetõttu on põhjendatud, et kannatanute esindaja kulutab küllatki palju ressurssi kohtu veenmisele selles, et tekkinud kahju on (eriti) suur. Ringkonnakohus soostub vandeadvokaat K. Leega, et mitmed tema tehtud toimingud ei seondunud üksnes teo kvalifikatsiooniga, vaid olid olulised ka puutuvalt süüküsimuse lahendamisse kui sellisesse. Kannatanutel on õigus mitte üksnes esitada ise süüstavaid tõendeid, vaid ka põhjendada, miks ja kuidas mingi tõend – sh mitte nende enda esitatud – süüdistatava süüd kinnitab. Seesugune põhjendamine eeldab menetlusliku ressursi kulutamist (nt materjalidega tutvumist, oma positsiooni kujundamist, selle kohtuistungitel esitamist jms). Ka ei ole välistatud, et kohtuistungil ilmneb mingi n-ö üllatus, sh puutuvalt süüküsimuse lahendamisse – ja kannatanute esindaja peab olema valmis esitama sellega seoses kannatanute huve esindavat seisukohta. Seda silmas pidades määrab kriminaalkolleegium, et iga kannatanu kanda ei jää tema esindajakulust mitte 4583,07 eurot, vaid sellest poole väiksem summa, st 2291,53 eurot. Seega peab G. Jušin igale kannatanule hüvitama esindajatasu mitte 4583,07 euro ulatuses, vaid 6874,61 euro ulatuses (4583,07+2291,54), st kokku 20 623,83 eurot (6874,61x3).
  2. Küll aga jääb muutmata otsustus jätta Lettore OÜ arvamusega seotud kulu (3672 eurot) M.M. i kanda. Kannatanute esindaja vandeadvokaat K. Leega saab nõustuda, et kannatanutel on õigus esitada tõendeid (KrMS § 38 lg 1 p 4). Seega võivad nad ka tõendeid koguda. Tõendite kogumisel tuleb aga järgida teatud reegleid. Lettore OÜ arvamuses on tuginetud liiklusõnnetuses osalenud sõidukite, st asitõenditeks olnud asjade vahetule vaatlusele. Ringkonnakohus soostub maakohtu ja prokuratuuriga, et olukorras, kus asitõend on menetleja valduses, ei tohi kannatanu teha selle asitõendiga ilma menetleja loata mingeid toiminguid. Esiteks kätkeb selline toimingute tegemine endas ohtu, et asitõend rikutakse ära. Nii võib juhtuda isegi olukorras, kus asitõendit uuriv isik soovib seda üksnes vaadelda ja pildistada – ta võib asitõendile midagi teha kasvõi ettevaatamatusest. Teiseks võib menetlejal olla asitõendi mitte näitamiseks menetlustaktikalisi kaalutlusi. Näiteks võib asitõendit uurides leida mingeid vihjeid mõnede uute tõendite kohta. Kui menetlejaks mitte olev isik mõne sellise vihje tõesti leiab, võib see ohustada nende uue tõenditega korrektset ümber käimist: nt võib see asitõendit uurinud ja vihje saanud isik otsida selle uue tõendi üles ja selle kuidagi kontamineerida (nt mingi füüsilise jälje ära rikkuda või mõne tunnistaja oma küsimustega n-ö segadusse ajada vms). Kolmandaks ei saa välistada, et asitõendit uurima asuv inimene seda kuidagi manipuleerib. Kannatanutel ega Lettore OÜ 13
(15)arvamuse koostanud J. Luppinil sõidukite uurimiseks menetleja (prokuratuuri) luba ei olnud. Prokuratuuri loaga ei saa samastada prokuratuuri käsundi alusel asitõendit kontrolliva eraõigusliku juriidilise isiku (nt parklapidaja) töötaja nõusolekut: esiteks ei tea selline parklatööaja midagi kriminaalmenetlusest, teiseks ei pruugi ta asitõendi uurimisel parklasse tulnud inimeste poolt silma peal hoida (seades nii ohtu asitõendi kriminaalmenetluses kasutatavuse) ja kolmandaks ei saa ta põhimõtteliselt teha menetleja (riigi) poolset kaalutlusotsustust.
  1. Maakohus jättis otsustamata, mis saab asitõendiks olevatest õnnetuses osalenud BMWst ja Hondast, mida praegu valdab riik. Üldreegel on see, et asitõend tuleb menetluse lõppedes tagastada seaduslikule valdajale või omanikule – see nähtub KrMS § 126 lg-st 1, lg-st 1 1, lg-st 12, lg-st 21, lg-st 22, lg 3 p-st 2 ja lg-st 4 ning tuleneb tegelikult ka omandi kaitset ette nägevast põhiseaduse §-st
  2. Sellest lähtuvalt tulebki G. Jušini BMW KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel G. Jušinile kohtuotsuse jõustumisel tagastada. X.X. ile kuulunud Honda osas avaldasid X.X. i vanemad ringkonnakohtu istungil, et nad ei soovi Hondat endale saada. Sellises olukorras tuleb ringkonnakohtu meelest lähtuda KrMS § 126 lg-st 1 2: asitõendi, mida omanik või seaduslik valdaja ei ole kuue kuu jooksul tagastamisotsusest teadasaamisest arvates ära viinud, võib selle hoidja võõrandada või hävitada riigivaraseaduses sätestatud korras. X.X. i vanemate avaldusest tulenevalt ei kavatse nad Hondat kunagi ära viia, mistõttu võib menetleja talitada riigivaraseaduse kohaselt – st mootorratta võõrandada või hävitada – alates sellest hetkest, mil käesolev otsus jõustub.
  3. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel maakohtu otsuse vaid väikeses osas: puutuvalt menetluskuludesse. Niisiis rahuldab kriminaalkolleegium apellatsiooni osaliselt. Valdavas osas jääb aga esimese astme kohtu otsus muutmata.
  4. Kannatanute esindaja vandeadvokaat K. Lee esitas menetluskulude hüvitamise taotluse. Selle taotluse kohaselt koosnes esindajate osutatud õigusabi neljast osast: - M.M. i ja K.O. esindamise esimene etapp: maakohtu otsusega tutvumine, kohtupraktika jm materjalide analüüs ja apellatsiooni koostamine – 13 tundi, neto-tunnihind 140 eurot, st kokku 2220,40 eurot (sh 400,40 eurone käibemaks); - M.M. i ja K.O. esindamise teine etapp: ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks ja istungil osalemine – 5,25 tundi, neto-tunnihind 140 eurot, st kokku 896,70 eurot (sh 161,70 eurone käibemaks); - L.H. i ja J.H. i esindamise esimene etapp: maakohtu otsusega tutvumine, kohtupraktika jm materjalide analüüs ja apellatsiooni koostamine – 13 tundi, neto-tunnihind 140 eurot, st kokku 2220,40 eurot (sh 400,40 eurone käibemaks); - L.H. i ja J.H. i esindamise teine etapp: ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks ja istungil osalemine – 5,25 tundi, neto-tunnihind 140 eurot, st kokku 896,70 eurot (sh 161,70 eurone käibemaks); Niisiis tegid esindajad kokku 36,5 tundi tööd (13+5,25+13+5,25) ja soovivad selle eest saada kokku 6234,20 eurot (2220,40+896,70+2220,40+896,70).
  5. Taotluses ei tooda välja, kui suure osa tööst tegi üks advokaat (K. Lee) ja kui suure osa teine (S. Potissepp). See oleks aga oluline puutuvalt KrMS § 175 teise lõikesse, mille kohaselt arvatakse olukorras, kus menetlusosalisel on mitu esindajat, menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Saab siiski eeldada, et suure osa tööst tegi ära vandeadvokaat K. Lee, mistõttu võiks kahe advokaadi kasutamisest tingitud tasu vähendamise vajadus tekkida vaid seoses väikese osaga esindajatööst. Küll aga tuleb tasu vähendada esiteks tulenevalt sellest, et esindajad kordavad 14
(15)suuresti juba varasema menetluse kestel esitatud argumente. Teiseks peab KrMS § 185 (menetluskulude hüvitamine apellatsioonimenetluses) rakendamisel arvesse võtma ka seda, kui suures ulatuses apellatsioon rahuldatakse ja milline on apellatsiooni põhjendatud argumentide osakaal ning maht (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-5815/389, p 60). Praegu on lõviosa esindajate argumentidest (ka) ringkonnakohtu meelest põhjendamatud. Kolmandaks soovitake ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumise ja 1 tund ning 40 minutit kestnud istungil osalemise eest tasu kokku 10,5 tunni töö eest. Pidades silmas seda, et apellatsioon oli juba koostatud, oleks pidanud istungiks valmistumisele kulutama vaid vähesel määral aega – kui üldse. Eeltoodud asjaolusid kokku võttes ei ole 36,5 tunni töö tegemine põhjendatud – kriminaalkolleegiumi meelest oleks asjakohane olnud umbes 12 tundi. Seega saab pidada mõistlikuks esindajatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses vaid ca kolmandikku taotletavast summast, mistõttu tuleb sellega seoses arvata menetluskulude hulka 2100 eurot (sh käibemaks 378,69 eurot). KrMS § 185 lg 1 p 1 alusel jääb see kulu riigi kanda.
  1. Menetluskulude hüvitamise taotluse esitas ka süüdistatava kaitsja vandeadvokaat I. Sirk, kes palub arvata menetluskulude hulka 1536 eurot (sh 256 euro suurune käibemaks). Sellist tasu taotleb kaitsja esiteks seetõttu, et ta tegi 8,8 tundi tööd (brutotasuga 1320 eurot): analüüsis maakohtu otsust ja apellatsiooni, selgitas apellatsiooniga seonduvat oma kliendile, koostas kirjaliku seisukoha, valmistus ringkonnakohtu istungiks ja osales sellel istungil. Teiseks soovib kaitsja, et talle hüvitataks 216 eurone sõidu- ja ajakulu Tallinnast Tartusse ning uuesti tagasi sõitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja toimingud on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikud, ja arvab sellest tulenevalt 1536 eurot menetluskulude hulka. Tuginevalt KrMS § 185 lg-le 1 jätab kriminaalkolleegium selle kulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) RIIGIKOHTU 20.03.2025 OTSUSE RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus osas, millega: 1) jäeti muutmata maakohtu otsus jätta Gerda Jušinile mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata; 2) lahendati kannatanute apellatsioonimenetluse kulud.
  5. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  8. Mõista Eesti Vabariigilt kassatsioonimenetluses valitud esindajatele makstud tasu katteks M.M. i ja K.O. kasuks välja 683 eurot 20 senti ning L.H. i ja J.H. i kasuks 683 eurot 20 senti. 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.