lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja E. S. juhtis mootorsõidukit BMW M4, reg nr XXX väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas kiirusega 95 km/h +/- 6 km/h. Kuna antud teelõigul oli lubatud suurim kiirus 40 km/h, ületas kaebuse esitaja lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Seda kaebuse esitaja ka ei eita (tl 25) ning need asjaolud nähtuvad üheselt väärteoasjas uuritud kirjalikest tõenditest. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist (lk 2-3) nähtub, et mootorsõiduk BMW M4, reg nr XXX sõitis 19.04.2025.a kell 01:45 Pargi tee 3, Viimsi alevikus, Viimsi vallas, suunaga Vehemaa tee 2 kiirusega 95 km/h +/- 6 km/h, lubatud suurim sõidukiirus oli antud kohas 40 km/h. Mõõtmine teostati taadeldud seadmega (lk 4) ning mõõtja oli läbinud pädeva mõõtja koolituse (lk 5). Kohtuistungil vaadeldi vahetult ka väärteoasja materjalide lisaks olevat videosalvestist, mis riimub eelkäsitletud tõenditega ning mis sammuti kinnitab väärteo toimepanemist kaebuse esitaja poolt. Kohus on seisukohal, et eelrefereeritud tõendid on lubatavad ja omavahel riimuvad ning neis pole alust kahelda. Kaebuse esitaja rikkumine on tõendamist leidnud eelrefereeritud tõenditega, samuti tema poolt süü tunnistamisega, samuti on kaebuse esitaja tegevus fikseeritud ka 19.04.2025.a. koostatud väärteoprotokollis (lk 1). Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine E. S. poolt. Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud E. S. poolt väärteootsuses märgitud liiklusseaduse nõude rikkumine, rikutud on LS § 50 lg 5 p 3, mille kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Kuivõrd antud juhul on väärteo toimepanemise kohas lubatud sõidukiiruseks 40 km/h, rikkus E. S. antud liiklusseaduse normi. Liiklusseaduse rikkumine on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi, s.o mootorsõidukijuhi poolt suurima sõidukiiruse ületamine 41-60 km/h. Kohus asub seisukohale, et E. S. poolt LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 14-15). Ka on kaebuse esitaja tutvunud oma õiguste ja kohustustega väärteomenetluses (lk 1 pö). Mõõtetulemus teostati taadeldud seadmega (lk 4) ning mõõtja oli läbinud vastava koolituse (lk 5). Samuti tutvustati kaebuse esitajale allkirja vastu kiirusmõõturi kasutamise protokolli (lk 2-3). Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja pani temale etteheidetava väärteotoime tahtlikult ja seda otsese tahtlusega. Kaebuse esitaja ise selgitas, et ta ei pannud tähele, kui kiirelt ta sõidab, kuid tal tekkis tahe gaasi vajutada, kuid koheselt mõistis, et see pole kõige parem otsus (tl 26). Arvestades kiiruse ületamise määra (mitte vähem kui 49 km/h) kohas, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 40 km/h, pidi see olema isikule tajutav. Eelnev kinnitab, et kaebuse esitaja teadis, et oma tegevusega teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. Väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 ettenähtud 3 väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas
sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud
Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatav tegu on aset leidnud (
p 2) ning selle on toime pannud kaebuse esitaja (
Kuna kaebuse esitaja rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõuet, siis on tegemist väärteona vastavalt LS § 227 lg 3 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (
MS §-st 202, mis on
Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-19-07, p 9.1). Arvestades, et isik ületas lubatud piirkiirust vähemalt kahekordselt ning samuti asjaolu, et teo toimepanemise läheduses olid kaasliiklejad (videosalvestiselt nähtuvad teised sõidukid ning vahetus läheduses olid inimesed kõnniteel), on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel. Järgnevalt peatus kohus karistusel. KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Seaduseandja on LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisel ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, arsti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Antud juhul lähtuti karistamisel KarS § 56 lg 1 sätetest ning kaebuse esitajat karistati LS § 227 lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega viieks kuuks. Karistust kergendavaid, raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtuväline menetleja oma otsuses on arvestanud karistuse mõistmise üldalustega, samuti karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkidega. Kohtus leidis tõendamist, et kaebuse esitaja pani toime temale etteheidetava väärteo otsese tahtlusega. Kaebuse esitaja kaitsja on pisendanud kaebuse esitaja süüd, kuid kohus sellega ei nõustu ning selgitab järgmist: kiiruseületamine 49 km/h on küll LS § 227 lg 3 alumise piiri läheduses, kuid arvestada tuleb, et rikkumine pandi toime kohas, kus lubatud suurim sõidukiirus on 40 km/h. Videosalvestiselt nähtuvalt pandi rikkumine toime kohas, kus kõnniteel viibisid inimesed, niisamuti ei olnud kaebuse esitaja enda sõidukis üksinda. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja süü on keskmisest suurem. Kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel arvestanud nii eri- kui üldpreventiivsete asjaoludega ning piisava põhjalikkusega karistuse osa motiveerinud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega E. S.ile määratud karistus, põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks on põhjendatud. Kohus on seisukohal, et rahalise karistusega karistamine ei kannaks karistuse eesmärke. Kaebuse esitajal on kolm kehtivat väärteokaristust, seejuures viimased kaks karistust on seotud lubatud sõidukiiruse ületamisega ning viimati mõistetud rahatrahv on kaebuse esitajal tasumata (lk 23). Niisamuti nähtub, et kaebuse esitaja teod lähevad ajas järjest raskemaks. Ei saa jätta ka märkimata, et kaebuse esitaja omandas juhtimisõiguse alles 29.10.2025.a (lk 13-13 pö) ning vähem kui kuu möödudes pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo (lk 23). 15.03.2025.a rikkus taaskord lubatud suurimat sõidukiirust ning käesoleva kaebuse aluseks tegu pandi toime 19.04.2025.a. Seega on kaebuse esitaja rikkunud lubatud suurimat sõidukiirust alates juhtimisõiguse omandamisest kuni 19.04.2025.a (s.o vaid 6 kuu jooksul) 3-l korral. Eelnimetatu ilmestab isiku ükskõiksest suhtumist liiklusnõuete täitmisesse ja õiguskorda. Varasemalt on kaebuse esitajale määratud karistuseks rahatrahv, kuid sellest hoolimata on ta jätkanud liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemist, millest tulenevalt saab asuda seisukohale, et rahatrahv kui karistuse liik on ennast ammendanud ning see ei kannaks karistuse eesmärke. 4 Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist (RKKKo 4-23-1826 p 12). Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa (RKKKo 3-1-1-6-17 p 18, 19). Kaebuse keskne argument oli, et juhtimisõiguse äravõtmisel kaotab kaebuse esitaja juhtimisõiguse 5 kuu asemel 17-ks kuuks. LS § 106 lg 6 kohaselt kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Kui isikule on antud mõne mootorsõiduki kategooria juhtimisõigus enne esmase juhiloa esmakordset väljastamist, siis nende mootorsõidukite kategooriate juhtimisõigust ei tunnistata kehtetuks. Mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba võib ta taotleda pärast järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist. Kohus selgitab, et eelnimetatud säte on seaduseandja tahe ning käesolevat kaebust läbi vaatav kohus ei saa sellesse sekkuda ning asjaolu, et käesoleval juhul rakendub LS § 106 lg 6, ei saa kohe kindlasti olla aluseks, et tühistada kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistus ning määrata karistuseks rahatrahv. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et arvestades eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, on juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena põhjendatud. KarS § 48 1 lg 2 kohaselt ei tohi mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Antud asjaolu käesoleval juhul ei esine ning väide, et isikul on juhtimisõigust vaja seoses igapäevaelu ja töö jaoks, oli isikule teada ka väärteo toimepanemise ajal ning ta pidi arvestama võimalusega, et rikkudes korduvalt liikluseeskirju võib ta jääda juhtimisõigusest ilma. Arvestades eelloetletud asjaolusid (süü suurus, varasem karistatus, eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused) on isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega sanktsiooni keskmäärast madalamas määras (viis kuud) põhjendatud. Kohtus ei ilmnenud täiendavaid asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus jätab E. S. kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 08.05.2025.a otsuse väärteoasjas nr. 2315,25,003797 muutmata. Kohus juhindub
Merle Parts Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.