Hageja arvestab viiviseid viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast s.o 21.01.2022 arvates. 2.
kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 2 kohaselt võidakse kokku leppida, muul õiguslikul alusel võlgnetav rahasumma võlgnetakse laenuna.
lg 1 p 8 ja 405 tuleneb, et tarbijakrediidilepinguks on ka leping asja omandamise finantseerimiseks. 2 Seega on tarbijakrediidilepinguga tegemist ka juhul, kui on kokku lepitud kauba eest tasumises järelmaksuga. Sellest, et kauba müüjale ei kohaldu krediidiandjate ja -vahendajate seadus, ei tulene, et järelmaksulepingu näol pole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Krediidiandja mõiste
§-s ei ole sisustatud viitega KAVS-le. Et
krediidiandja mõiste on laiem, kui KAVSis, sellele viitab nt ka
lg 3 punktis 3 toodud erisus tööandjate kohta (kui tarbijakrediidilepingu sätted kohalduks vaid KAVS mõttes tegevusloaga krediidiandjatele, ei oleks
is vajalik sätestada taolist erisust, sest valdav osa tööandjaid ei ole KAVS tegevusloaga krediidiandjad). Ka
kommenteeritud väljaandes on selgitatud: Paragrahv ei nõua, et krediidiandja majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele (st et krediidiandja näol oleks tegemist krediidi- või finantseerimisasutusega), piisav on, et krediidiandja antav krediit oleks seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu saab tarbijakrediidilepingu krediidiandja poolt sõlmida nt ka reisikorraldaja, kes võimaldab füüsilistest isikutest klientidel pakettreisi (§ 866) tasuda järelmaksuga (selline leping on krediidileping § 401 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustel). Seega kostjaga sõlmitud järelmaksuleping on tarbijakrediidileping. 3.3. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima
sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. 4. Kas leping on sõlmitud ja kehtis, kas krediit on välja makstud 4.1.
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.
lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (
Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama).
lg 1 kohaselt
lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb tühisuse tagajärg (
4.
kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (
Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. 4 5.
lg 7 tulenevalt saab krediidiandja vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral nõuda jätkuvalt intressi
Hageja väitel on kostja tagasimakseid teinud 808 eurot. Laenusumma (ilma lepingutasuta) oli 599,99 eurot. Hageja on esitanud nõude ümberarvestuse ning märgib, et kui kohus jõuab järeldusele, et vastutustundliku laenamise kohustust on rikutud, on laen tasutud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal
Sealhulgas jääb rahuldamata ka võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue, sest ümberarvestuse kohaselt kostjal võlga ei ole. Hageja ei ole ka välja toonud, et ümberarvestuse kohaselt oleks kostja võla sissenõudmiskulude tekkimise ajal olnud võlas. Lisaks ei ole hageja välja toonud ei lepingulist kokkulepet võla sissenõudmiskulude hüvitamise määrade osas ega tõendanud tegelikult tekkinud kulude ulatust.
kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et
on loodud eesmärgiga lihtsustada majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist seeläbi, et seadusesse on pandud hüvitiste summad (st fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär), mida sissenõudja ei pea tõendama. Erinevalt §-st 1131 ei sisaldu §-s 1132 iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks. Säte piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist eelkõige leppetrahvikokkuleppe, aga ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodut kinnitab ka
eelnõu seletuskiri.
ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Kohus märgib, et hagi esitamisele eelnenud maksekäsu kiirmenetluse avalduses on hageja põhivõla nõudena märkinud 15 eurot suurema summa. Seejuures on hageja hagis ise avaldanud, et nõuab võlga arve nr 12202106785815 alusel. Kohtule esitatud arve summa on 542,46 eurot, millest hageja väitel on tasutud on 80,52 eurot, millest tulenevalt võlasumma 461,94 eurot. Kohtule esitatud arve ei sisaldanud viivist ega meeldetuletustasu, seega ei saanud hageja sama arvel alusel maksekäsu kiirmenetluses nõuda suuremat summat. Ka võla sissenõudmiskulusid on hageja maksekäsu kiirmenetluses nõudnud (40 eurot, st 20 eurot rohkem kui hagis), seega ei saanud põhivõlg ka nende võrra suurem olla. Kohus on seega seisukohal, et hageja on 5 maksekäsu kiirmenetluses esitanud põhivõla kohta valeandmeid. Riigikohus on asjas 3-2-1-10814 punktis 23 (ja ka tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24) märkinud, et hageja võib olla toime pannud kelmuse katse, kui esitas maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta. Arvestades, et hageja on maksekäsumenetlustes valeandmeid esitanud paljudel kordadel ning maksekäsuavaldused on edasi läinud hagimenetlusse, kus hagis on teised andmed, ei saanud hageja ise olla teadmatuses valeandmete esitamisest. Ka ei saa öelda, et tegemist on juhusliku eksimusega. Eksimused saavad juhtuda siiski harva, pisteliselt. Maksekäsuavalduses tuleb seejuures avaldajal igal kord kinnitada, et esitatud andmed on õiged.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.