← Eesti

2-22-3043/75

Obsah (13)§ 691§ 267§ 239§ 232§ 236§ 238§ 688§ 5§ 652§ 351§ 668§ 173§ 183

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-22-3043 Otsuse kuupäev Tartu, 10. oktoober 2025. a Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Ur

) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (p 2), ning osas, milles ringkonnakohus jättis menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (p 3). Kolleegium jätab

§ 691

p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja 135 812 eurot 49 senti koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24. veebruarist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. Kolleegium selgitab, et eelviidatud summa 6

(11)2-22-3043 mõistetakse kostjalt PankrS § 541 lg 1 teise lause järgi välja võlgniku pankrotivarasse. Kolleegium saadab asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks põhivõla 25 292 euro 64 sendi ja sellelt viivise tasumise nõudes. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles hagi jäi rahuldamata 70 294 euro 87 sendi ja sellelt arvutatud viivise nõudes, ning osas, milles maakohtu
  1. veebruari
  2. a ja
  3. aprilli
  4. a määrustega kohaldatud hagi tagamise abinõud jäeti jõusse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  5. Kassatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas ja mis ulatuses on kostja võlgniku pangakontolt väljavõetud sularaha kasutanud viimase huvides. Kassatsioonimenetluses tuleb muuhulgas vastata küsimusele, kas ringkonnakohus heitis põhjendatult maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist, st kas maakohus oleks selgitamiskohustuse nõuetekohaseks täitmiseks pidanud kostjale selgitama järgmist: 1) maakohtu istungil antud seletus selle kohta, kuidas seostuvad võlgniku tegevusega 16 556 euro 85 sendi eest soetatud kaubad ja tellitud teenused ning Rahandusministeeriumile ja Advokaadibüroole Lillo & Partnerid 1453 euro ulatuses ülekannete tegemine, ei ole tõend, sest seletust ei antud vande all; 2) kostja peab endale juhatuse liikme tasu maksmise tõendamiseks esitama võlgniku üldkoosoleku otsuse, millega otsustati kostjale tasu maksmine; 3) kostja peab tõendama, et võlgniku pangakontole sissemakstud sularaha kuulus kostjale. Ühtlasi tuleb hinnata, kas ringkonnakohus saatis põhjendatult asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  6. Esmalt käsitleb kolleegium hageja nõuet osade kaupa vastavalt kostja põhjendustele raha kasutamise kohta (I). Seejärel lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (II). I
  7. Kolleegium käsitleb kõigepealt kostja väiteid, et võlgniku pangakontolt väljavõetud sularaha kasutati võlgniku tegevusega seotud kaupade ja teenuste eest tasumiseks 16 556 euro 85 sendi ulatuses ning Rahandusministeeriumile ja Advokaadibüroole Lillo & Partnerid ülekannete tegemiseks 1453 euro ulatuses.
  8. Ringkonnakohus leidis, et maakohus oleks pidanud kostjale selgitama, et seletusega, mis ei ole antud vande all, ei ole võimalik tõendada, et võlgniku pangakontolt väljavõetud sularaha kasutati võlgniku tegevusega seotud kaupade ja teenuste eest tasumiseks 10 661 euro 16 sendi ulatuses ning Rahandusministeeriumile ja Advokaadibüroole Lillo & Partnerid ülekannete tegemiseks 1453 euro ulatuses. Kolleegiumi arvates heitis ringkonnakohus põhjendamatult maakohtule ette eelnimetatud osas selgitamiskohustuse täitmata jätmist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja avaldanud soovi tõendada
  9. juuni
  10. a istungil antud seletusega menetluses esitatud faktiväiteid. Seda soovi ei ole avaldanud ka hageja. Kohus ei saa omistada tõendi tähendust poole seletusele, ilma et pool või vastaspool oleks taotlenud seletuse käsitamist tõendina

§ 267

lg 1 või § 268 alusel ning ilma et kohus oleks lähtuvalt

§ 239lg-st 1 sellise taotluse rahuldanud.

Kuna kumbki pool ei esitanud eelnimetatud taotlust, siis ei pidanud maakohus ka kostjale selgitama, et tema seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatavad (RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379/61, p 22). Küll aga rikkus maakohus põhjendamiskohustust, kui tugines faktiliste asjaolude tuvastamisel tõendiks mitteolevale kostja seletusele vaatamata

§ 232lg-s 1 sätestatule.

15. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette ka põhjendamiskohustuse rikkumist. Maakohus jättis ringkonnakohtu hinnangul otsuses põhjendamata, kuidas seostusid võlgniku tegevusega 10 661 euro 16 sendi eest kaupade soetamine ja teenuste tellimine ning 1453 euro ulatuses ülekannete tegemine Rahandusministeeriumile ja Advokaadibüroole Lillo & Partnerid. Ühtlasi oli maakohus mitmetele asjaoludele kogumis viidates tuvastanud, et väljavõetud sularaha eest ei soetatud võlgniku huvides kaupu ega tellitud teenuseid 5895 euro 69 sendi (16 556,85 – 10 661,16) ulatuses, kuid ei olnud selgelt 7

(11)2-22-3043 välja toonud, missuguses ulatuses ei olnud sularaha kasutamine tõendatud põhjusel, et osutatud tõenditest tulenevalt tasuti kaupade ja teenuste eest pangakaardiga. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu etteheidetega. 16. Siiski on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kohtul on kohustus kostja esitatud tõendeid süstematiseerida.

§ 236

lg 3 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millist asjaolu ta iga tõendiga tõendada soovib. Kui kohus võtab vastu tõendi, mille kohta menetlusosaline ei ole öelnud, millist asjaolu ta tõendiga soovib tõendada, tuleb anda menetlusosalisele võimalus see puudus kõrvaldada (RKTKo 26.11.2014, 3-2-1-103-14, p 11). Maakohus on selle kohustuse 9. oktoobri 2023. a kirjaga täitnud. Osas, milles kostja ei ole ka pärast seda selgitanud, millist asjaolu ta soovib mingi tõendiga tõendada, tulnuks jätta vastavad tõendid

§ 238lg 1 alusel asjakohatuse tõttu arvestamata.

17. Arvestades põhjendamiskohustuse rikkumise ulatust ning seda, et maakohus selgitamiskohustust eelviidatud osas ei rikkunud, oleks ringkonnakohus pidanud menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt maakohtu põhjendamiskohustuse rikkumise ise kõrvaldama (RKTKo 28.10.2019, 2-16-122860/45, p 15). Kuna kolleegium ei saa

§ 688

lg-test 3–5 tulenevalt eelviidatud rikkumist kõrvaldada, saadab kolleegium asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks 18 009 euro 85 sendi (16 556,85 + 1453) ja sellelt nõutava viivise ulatuses. 18. Seejuures märgib kolleegium, et

§ 5

lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, milliste tõenditega ta nõude põhjendamiseks esitatud asjaolusid tõendab. Maakohus selgitas

  1. veebruari
  2. a kohtuistungil kostjale, et viimane peab tõendama võlgniku pangakontolt välja võetud sularaha võlgniku huvides kasutamist. Kostja
  3. märtsi
  4. a menetlusdokumendist nähtuvalt oli kostja sellisest tõendamiskoormuse jaotusest ka aru saanud. Kuna maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust käesoleva otsuse p-s 14 käsitletud osas, on ringkonnakohtus käesoleva otsuse p-s 15 välja toodud asjaolude tõendamiseks uute tõendite esitamine

§ 652lg 3 p 2 järgi piiratud.

19. Samas leidis ringkonnakohus õigesti, et maakohus rikkus selgitamiskohustust kostjale väidetavalt välja makstud juhatuse liikme tasu (7282 eurot 79 senti) käsitledes. Mittetulundusühingute seaduse § 281 lg 1 teise lause järgi määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega. Sellist otsust kostja menetluses ei esitanud. Asja materjalidest nähtuvalt tugines hageja eelviidatud normile, kuid maakohus ei arutanud pooltega selle normi kohaldamist. Selliselt rikkus maakohus

§ 351lg-s 1 ja § 392 lg-s 1 sätestatut.

Kuna maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust oluliselt, ei olnud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmine menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt põhjendatud ning ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise ise kõrvaldama (RKTKo 11.04.2018, 2-15-8191/82, p 11). 20. Kuivõrd kolleegium ei saa tuvastada, kas kostjale maksti võlgniku pangakontolt välja võetud sularaha eest juhatuse liikme tasu vastavalt võlgniku üldkoosoleku otsusele (

§ 688

lg-d 3–5), tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks põhinõude 7282 euro 79 sendi ja sellelt nõutava viivise osas. Ringkonnakohtus tuleb pooltele anda võimalus esitada selle kohta uusi tõendeid. 21. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui tuvastas, et kostja maksis võlgniku pangakontolt välja võetud sularaha eest viimase töötajatele töötasu 51 555 eurot 15 senti. Esiteks on vale hageja seisukoht, et töötasu väljamakseid saaks tõendada üksnes nõuetele vastavate kassa väljamineku orderitega.

§ 232

lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

§ 232

lg-test 1 ja 2 tulenevalt võis ringkonnakohus tuvastada töötasu väljamaksmise ka palgalehtede koopiate ja maksudeklaratsioonide või viimaste puudumisel võlgniku töölepinguid puudutavate Maksu- ja Tolliameti andmete alusel. Teiseks võis ringkonnakohus

§ 232lg-st 2 tulenevalt töötasu väljamaksmise tuvastamisel 8

(11)2-22-3043 tugineda palgalehtede koopiatele sõltumata sellest, et osale töötajatele oli töötasu makstud pangaülekandega. Võlgniku töötajad kinnitasid ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt palgalehtede koopiatel töötasu kättesaamist, kuid mitte töötasu kättesaamist sularahas. Seega ulatuses, milles töötasu ei makstud pangaülekandega, võis ringkonnakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastada, et töötasu maksti sularahas. Kolmandaks ei ole hageja etteheited väidetavalt ebausaldusväärsele võlgniku pearaamatule tuginemise kohta põhjendatud. Ringkonnakohus ei tuginenud töötasu väljamaksmise tuvastamisel pearaamatule, vaid üksnes heitis maakohtule ette, et viimane pidas põhjendamatult töötasu väljamaksmise tuvastamisel pearaamatut teistest tõenditest kaalukamaks. Neljandaks seadis hageja esimest korda kassatsioonimenetluses kahtluse alla palgalehtede koopiate ehtsuse, mistõttu tuleb see väide

§ 668lg 5 alusel jätta tähelepanuta.

Varasemas menetluses piirdus hageja töötasusid kajastava koondtabeli ehtsuse kahtluse alla seadmisega. 22. Seejuures jättis ringkonnakohus põhjendatult vastu võtmata ka vastuapellatsioonkaebusega esitatud asjatundja arvamuse, millega hageja soovis tõendada võlgniku pearaamatu ebausaldusväärsust. Pooled vaidlesid juba maakohtus selle üle, kas kinnitamata ja kontrollimata pearaamatule saab tugineda. Hageja ei ole välja toonud mõjuvat põhjust tõendi hilisemaks esitamiseks (

§ 652lg 3 p 2).

Samuti ei ole kostja väljendanud

§ 652lg 4 kohast nõusolekut võtta tõend vastu.

23. Seetõttu tuleb

§ 688

lg-test 3–5 juhindudes jõusse jätta ringkonnakohtu otsus osas, milles hagi jäi rahuldamata 51 555 euro 15 sendi ja sellelt viivise tasumise nõudes.

  1. Kassatsioonkaebuses vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsust ka osas, milles hagi jäi rahuldamata seetõttu, et ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt tasus kostja võlgniku pangakontolt väljavõetud sularaha eest võlgniku nimel metsa uuendamise toetusi 18 739 euro 72 sendi ulatuses. Hageja on üksnes üldiselt välja toonud, et võlgniku mittenõuetekohase raamatupidamise tõttu ei ole ükski kostja esitatud tõend usaldusväärne, kuid ei ole välja toonud, miks ei ole usaldusväärsed toetuste väljamaksmise orderid, millele tuginedes ringkonnakohus toetuse väljamaksmise tuvastas. Seejuures on hageja vastuapellatsioonkaebuses töötajatele töötasu maksmise tõendamise kohta asunud seisukohale, et kassa väljamineku orderid on piisavad tõendamaks väljamaksete tegemist võlgniku huvides. Seega on hageja etteheide põhjendamatu.
  2. Asjakohatu on ka hageja väide, et ringkonnakohus jagas metsa uuendamise toetuste väljamaksmise osas valesti tõendamiskoormuse. Kohtud jagasid tõendamiskoormuse vastavalt Riigikohtu praktikale – väljavõetud sularaha kasutamist võlgniku huvides peab tõendama kostja (RKTKo 21.04.2021, 2-17-3478/77, p 14.2). Kostja esitaski orderid, mis toetuse väljamaksmist kinnitasid. Olukorras, kus tõendama kohustatud pool on esitanud enda väidetud asjaolusid kinnitavad tõendid, ei saa teine pool enam piirduda üksnes vastuväitega, vaid peab esitama tõendid, mis tema vastuväiteid kinnitavad (vt nt RKTKo 18.06.2025, 2-21-13629/118, p 12; RKTKo 28.11.2018, 2-17-10348/38, p 13). Kuna kolleegium

§ 688

lg-test 3–5 tulenevalt tõendeid ei hinda, tuleb jõusse jätta ringkonnakohtu otsus osas, milles hagi jäi rahuldamata põhivõla 18 739 euro 72 sendi ja sellelt nõutava seadusjärgse viivise nõudes. 26. Ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ka osas, milles ringkonnakohtul ei olnud esitatud tõenditele tuginedes etteheiteid maakohtu järeldusele, et võlgniku pangakontolt väljavõetud sularaha ei kasutatud viimase huvides võlgniku töötajatele töötasu maksmiseks 11 713 euro 59 sendi ulatuses, võlgniku töötajatele ja kostjale isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise maksmiseks 48 680 euro ulatuses ja Palulaane OÜ-le erinevate teenuste eest 84 891 euro 58 sendi tasumiseks, st hagi ulatust arvestades 135 812 euro 49 sendi (231 400 – 16 556,85 – 1453 – 51 555,15 – 7282,79 – 18 739,72) osas (vt käesoleva otsuse p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus põhjendas asja uueks 9

(11)2-22-3043 läbivaatamiseks saatmist sellega, et maakohus jättis pooltele selgitamata tõendamiskoormuse kostja pangakontole sissemakstud sularaha päritolu osas. Seetõttu pidas ringkonnakohus põhjendatuks võimaldada kostjal esitada oma vastuväidete tõendamiseks uusi tõendeid. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu etteheide maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele alusetu.
  1. Ringkonnakohus on tähelepanuta jätnud, et maakohus selgitas pooltele
  2. veebruari
  3. a kohtuistungil Riigikohtu praktikast juhindudes, et kui kostja tegi võlgniku juhatuse liikmena ühingu pangakontole sularaha sissemakseid, siis tuleb eeldada, et need maksed on tehtud ühingu majandustegevuse tulemusena ja sisse makstud sularaha on ühingu vara, mistõttu peab vastupidist tõendama kostja (vt RKTKo 21.04.2021, 2-17-3478/77, p 14.2; dtl 552). Kohus ei pea selgitamiskohustuse raames selgitama pooltele tõendamiskoormust korduvalt (RKTKo 26.11.2012, 3-2-1-141-12, p 12), kui selgitus pidi olema poolte jaoks arusaadav.
  4. Isegi kui maakohus oleks selgitamiskohustust eelnevas punktis käsitletud ulatuses rikkunud, siis ei oleks see kaasa toonud vale kohtulahendit osas, milles maakohus leidis, et võlgniku pangakontolt väljavõetud sularaha kasutamine võlgniku huvides on 135 812 euro 49 sendi ulatuses tõendamata. 28.
  5. Kui kostja oleks suutnud tõendada, et tal on võlgniku vastu nõue seetõttu, et ta kasutas isiklikke vahendeid võlgniku pangakontole sularaha sisse maksmiseks ning enda pangakontolt võlgniku huvides ülekannete tegemiseks, ei oleks kostja saanud siiski kasutada nimetatud nõuet menetluslikuks tasaarvestuseks haginõudega. Nimelt ei esitanud kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Pankrotis äriühingu vastu saab kehtiva tasaarvestusavalduse esitada üksnes PankrS-s ettenähtud korras. Võlgniku pankrot kuulutati välja
  6. oktoobril
  7. Kehtiva PankrS § 193 lg 5 järgi kohaldatakse pankrotimenetlustes, mille algatamise avaldus võeti menetlusse enne
  8. veebruari 2021, nõuete kaitsmise ja tunnustamise osas kuni
  9. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 3 lg-t 2, § 77 p 6 ja
  10. peatüki
  11. jao redaktsiooni. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellistes menetlustes kohaldada ka kuni
  12. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 99, mis on olemuslikult seotud nõuete kaitsmise ja tunnustamisega ning mille lg 1 kohaselt võib avalduse pankrotimenetluses kaitstud nõude tasaarvestamiseks esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Kuna kostja ei esitanud võlgniku pankrotimenetluses oma väidetavat nõuet võlgniku vastu ning esitas menetlusliku tasaarvestuse
  13. märtsil 2023, st pärast võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepaneku kinnitamist
  14. märtsil 2023 (dtl 1172), ei saanud kostja sellisel menetluslikul tasaarvestusavaldusel olla õiguslikku tagajärge isegi juhul, kui kostjal oleks võlgniku vastu nõue, mida saaks võlgniku nõudega tasaarvestada. 28.
  15. Kuna kostja on algusest peale väitnud, et võlgniku pangakontole sisse makstud sularaha ja kostja isiklikult pangakontolt võlgniku kohustuste täitmiseks tehtud ülekannete aluseks olev raha pärines kostja isiklikest vahenditest, siis järelikult ei ole sisse makstud sularaha ja ülekannete aluseks olnud raha see sama raha, mille kostja võlgniku pangakontolt välja võttis ja mille tagastamist hageja käesolevas menetluses nõuab. Seega ei kinnita sularaha võlgniku pangakontole sisse maksmine või kostja isiklikult pangakontolt ülekannete tegemine ka seda, et kostja on võlgniku huvides kasutanud sularaha, mille tagastamist hageja käesolevas menetluses nõuab.
  16. Eeltoodud põhjustel puudus ringkonnakohtul vajadus saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles kostja ei suutnud esitatud tõenditega tõendada, et võlgniku pangakontolt väljavõetud sularahast maksti võlgniku töötajatele töötasu 11 713 eurot 59 senti lisaks 51 555 eurole 15 sendile (vt käesoleva otsuse p-d 21–23), võlgniku töötajatele ja kostjale isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist 48 680 eurot ning Palulaane OÜ-le teenuste osutamise eest 84 891 eurot 58 senti. Ringkonnakohus oleks pidanud vastavas osas jätma muutmata maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati. 10
(11)2-22-3043
  1. Kolleegium ei võta menetlusökonoomilistel põhjustel seisukohta kõikide hageja etteheidete suhtes, mis puudutavad võlgniku endise raamatupidaja ülekuulamist, kuid märgib, et tunnistaja ülekuulamisel menetlusõiguse norme ei rikutud. Vastupidi hageja seisukohale võib kohus küsida tunnistajalt küsimusi menetlusosalise küsimuste vahel.
  2. Kokkuvõttes tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles hageja nõuab 25 292 euro 64 sendi (16 556,85 + 1453 + 7282,79) tasumist koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  3. veebruarist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi tuleb jätta rahuldamata osas, milles hageja nõuab 70 294 euro 87 sendi (51 555,15 + 18 739,72) tasumist koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi tuleb rahuldada osas, milles hageja nõuab 135 812 euro 49 sendi (231 400 – 25 292,64 – 70 294,87) tasumist koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  4. veebruarist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. II
  5. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

33. Riigilõiv kassatsioonkaebuselt on 2501 eurot 15 senti, millest hageja on tasunud 100 eurot. Hageja on võlgniku pankrotihaldurina taotlenud menetlusabi riigilõivu tasumiseks, sest võlgnikul puuduksid riigilõivu tasumisel vajalikud vahendid pankrotimenetluse jätkamiseks. Kolleegiumi hinnangul puudub

§ 183

lg-s 2 sätestatud alus hagejale menetlusabi andmiseks ja hageja vabastamiseks kassatsioonkaebuselt tasumata jäänud riigilõivu tasumise kohustusest. Võlgniku pangakonto jäägist nähtuvalt on võlgnikul puudu 29 eurot 56 senti kassatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks. Kuna kostjalt mõistetakse võlgniku pankrotivarasse välja 135 812 eurot 49 senti koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24. veebruarist 2022 kuni põhinõude täitmiseni, ei esine olukorda, kus menetluskulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotivarast. Ühtlasi ei saa tasumisele kuuluva riigilõivu summat arvestades asuda seisukohale, et sellest 29 euro 56 sendi suuruse osa tasumist võlgniku eest ei saa võlausaldajatelt oodata. Pankrotimenetlus toimub eelkõige võlausaldajate huvides. Ei ole alust eelistada pankrotivara arvel pankrotimenetluse kulude kandmist riigilõivu tasumisele. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.