1-21-4683 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-4683 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, li

§ 199lg 2 p 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

oktoobri

1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Asja arutamise viis Süüdistatav F.Y’i kaitsja advokaat Gregori Palm Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Kirjalik menetlus F.Y, isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodakonik, elukoht XXX, XXX, emakeel eesti keel, töökoht XXX, XXX, kriminaalkorras karistamata advokaat Gregori Palm Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Jätta Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a kohtuotsus F.Y suhtes muutmata ning süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon rahuldamata.
5. Määrata Advokaadibüroole Lindeberg (reg. number 14354670) seoses advokaat Gregori Palmi poolt F.Y-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 276,00 (kakssada seitsekümmend kuus) eurot.
6. Välja mõista F.Y-lt Eesti Vabariigi kasuks 276,00 (kakssada seitsekümmend kuus) eurot määratud kaitsja advokaat Gregori Palmile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank ASis (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsusega üldmenetluses tunnistati F.Y süüdi

§ 199

lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja karistuseks mõisteti temale rahaline karistus 150 päevamäära, arvestades päevamäära suuruseks 14,30 eurot, s.o. 2145 eurot.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud rahaline karistus täitmisele pööramata tingimusel, et F.Y ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel arvestati F.Y-le määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, so 11.10.

1. Mõisteti F.Y-lt välja riigituludesse KrMS § 180 lg 1 kohaselt menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjale määratud tasu 1 468,92 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 876 eurot. Määrati, et KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb F.Y-l menetluskulud tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi 12 kuu jooksul, s.o. iga kuu vähemalt 195,41 eurot. KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldati kannatanu Y esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes 279 eurot täielikult ning VÕS § 132 lg 1, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti F.Y-lt välja Y kasuks 279 eurot, mis tuleb tasuda X LHV Pank AS arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXX.
2. F.Y on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema võttis 05.04.2021 kella 17.44 paiku Tallinnas Õismäe tee 16 ja Õismäe tee 24 vahelisel alal võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil oma tööülesandeid täitva Y töötaja Q käest avalikult, kuid vägivalda kasutamata ära viimasel käes oleva mobiiltelefoni Samsung Galaxy A51, millise ametitelefoniga oli Q fotografeerimas parkimise keelumärgi alla pargitud sõidukit Seat Arona riikliku registreerimismärgiga XXXXXX, misjärel lahkus F.Y varastatud mobiiltelefoniga sündmuskohalt eelnimetatud sõidukiga, tekitades Y-le varalist kahju 279 eurot. Oma tahtliku tegevusega pani F.Y toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud avalikult, kuid vägivalda kasutamata, so karistusseadustiku (

) § 199 lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo. SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON 3. Kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses. Kaitsja on seisukohal, et kohus on lahendanud ebaõigesti varastatud vara väärtuse küsimuse. Sellest tulenevalt on kohus kujundanud ka ebaõige seisukoha tsiviilhagi küsimuses. Ka on kaitsja hinnangul selles menetluses oluline küsimus selles, et kas F.Y realiseeris enda tegevusega varguse koosseisu. Eelkõige, et kas kannatanult telefoni võttes manifesteeris F.Y varguseks vajalikku omastamistahet. Maakohtu otsuses on tuvastatavad menetluslikud ja materiaalõiguslikud minetused, millele tähelepanu juhtimist on F.Y ise oluliseks pidanud. 3.1 Eseme hind 2

§ 199kontekstis on oluline arvesse võtta varastatud asja väärtust (otsuse lk 8-12).

Hoolimata eelpool toodust on kohus jätnud sisuliselt tuvastamata selle, et mis oli varastatud asja väärtus. Kohus on seda lähenemist põhjendanud muuhulgas Riigikohtu otsustega (lahendites 3-1-1-65-05 p 5, nr 3-1-1-61-09 p 24 ja nr 3-1-1-83-10 p 26), mis teatud tingimustel võimaldavad tõesti isiku süüditunnistamist ka siis kui täpset kahju suurust pole kindlaks tehtud. Küll aga leiab kaitsja, et need lahendid ei ole praegusel juhul kohaldatavad. Osaliselt on tegemist isegi lahenditega, mis lükkavad ümber maakohtu arutluskäiku. Selliselt on Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-05 öelnud, et vara täpset väärtust ei pea hindama siis kui varastatud asja väärtus on ilmselgelt suurem 20 miinimumpäevamäärast. Vaidlusaluses kohtuasjas käis vaidlus ligi 90 tihumeetri puidu ümber. Selles lahendis öeldu ei ole kohaldatav sellesse kriminaalasja, kus vaidlus käib kas 80 või 33 euro üle sõltuvalt sellest, kas hinnata eseme väärtust käibemaksuga või ilma. Sellises vaidluses ei saa mõistlikult väita, et ilmselge on see, et asja väärtus ei ole väiksem 20 miinimumpäevamäärast. Tähelepanuväärselt asub paljuski samale seisukohale ka Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-09 p 24, kus tõdeb samuti, et vara väärtus tuleb tuvastada ühemõtteliselt, mitte põhimõtteliselt. Ka juhul kui kohus piirdubki minimaalse kahju kindlaks tegemisega, siis peab kahju ikkagi väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Praegusel juhul seda kohtuotsuses tehtud ei ole. Selliselt on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kohtuotsuse põhistatusse nõude rikkumisega. Enda arutluskäigus kõrvutab kohus mitmel korral prokuratuuri tõendeid vara väärtuse osas kaitsja tõenditega ning asub otsuses ka seisukohale, et lähtuda tuleb prokuratuuri tõenditest. Siinkohal väärib märkimist, et prokuratuur ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi sellist tõendit vara väärtuse kohta, mis võtab arvesse keskmist turuhinda. Prokuratuuri seisukoht on algusest peale olnud see, et äravõetud eseme väärtuse arvestamisel tuleb lähtekohaks võtta uue asja (mitte uue samaväärse toote) soetushind. Samas on kohus enda otsuses juba nõustunud kaitsja käsitlusega, et asja väärtuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et asja on kasutatud (otsuse lk 9). Seega jääb kaitsjale ebaselgeks, et mis põhjusel lähtub kohus asja väärtuse hindamisel mh hind.ee kuvatõmmisest, mis ilmestab uute telefonide ostuhindasid. Sealjuures on põhistamata ka kohtu selgitused, et kuna kannatanult äravõetud telefon oli uueväärne, siis tuleb telefoni väärtuse hindamisel lähtuda uue telefoni väärtusest (otsuse lk 10). Kaitsjale teadaolevalt ei toeta sellist lähenemist ei seadus ega kohtupraktika. Ka ei viita kohus enda otsuses ühelegi sellisele sättele. Kaitsja hinnangul on selline lähenemine ka vastuolus kriminaalmenetlusõigusega. Sisuliselt möönab kohus enda otsuses seda, et varastatud asja väärtus on tõenäoliselt mõnevõrra madalam uuest asjast (tegemist on n.ö uueväärse asjaga). Ent sellest tõdemusest hoolimata raskendab kohus F.Y olukorda seeläbi, et ümardab asja väärtuse F.Y jaoks kahjulikumas suunas ülespoole. Selliselt ei ole kohus lähtunud mitte in dubio pro reo põhimõttest, vaid in dubio pro duriore põhimõttest. Ka kohtu põhjendused selle kohta, et äravõetud telefon oli uueväärne, on ebaõiged. Esmalt leiab kohus, et kuna ära võetud telefoni kasutati helistamiseks kokku natukene rohkem kui kaks tundi, siis järelikult oli telefon uueväärne. Kaitsja hinnangul saab üldtuntuks lugeda selle, et mobiiltelefoni väärtus ei sõltu mitte sellest, mitu tundi sellega on kokku helistatud, vaid hoopis teistest asjaoludest. Eelkõige mobiiltelefoni välisest ilmest (kas ta on kriimustatud, täketega) või aku seisukorrast. Mobiiltelefoni vähene kasutamine helistamiseks võib anda küll indikatsiooni, et aku on heas korras, 3

kommenteeritud väljaanne § 199 juurde punktid 26.2 ja 30.2). J. Sootak on väljendanud erialakirjanduses täiendavalt seisukohta, et enda kasuks pööramist tuleb eitada juhul kui asi võetakse ära üksnes selle äraviskamiseks. Muuhulgas näiteks kättemaksu motiivil või soovist senist omanikku vihastada (J. Sootak, M. Kairjak. Varavastased süüteod, lk 81). See küsimus on ka kohtumenetluses tõusetunud, et kas F.Y soovis kannatanult telefoni ära võttes enda varalist seisu parandada või oli tema motiiv midagi muud. Paljuski on Harju Maakohus nõustunud sellega, et F.Y eesmärk ei olnud asjas sisalduvat väärtust enese kasuks pöörata. Selliselt ütleb kohus enda otsuse lk-l 13, et F.Y võttis kannatanu telefoni eesmärgiga saada valdusesse asi, millega jäädvustati tema rikkumine. Kaitsja hinnangul möönab kohus enda otsuses seega ka ise seda, et F.Y süütegu ei olnud suunatud vara kui telefoni vastu, vaid telefoni äravõtmine oli samm hoopis teises plaanis (vältida trahvi saamist). Kohus on enda otsuses asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt enda kasuks pööramine eeldab seda, et isik soovib edaspidi kas ise võõra asja omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-23-14 p 21 ja 3-1-192-13 p 14). Kaitsja hinnangul ei võimalda kogutud tõendid sedastada seda, et F.Y eesmärk telefoni võtmisel oli kehtestada enda tarbeks midagi enamat kui ajutist valdust. Kaitsja hinnangul on sellist tegevust väär käsitleda vargusena. Vastasel juhul tuleks vargusena kvalifitseerida ka

§ 215

nimetatud süüteod, kuna välispidiselt hõlmavad needki süüteod kõiki varguse tunnuseid. 3.3. F.Y täiendavad argumendid F.Y palub veel täiendavalt kohtul arvesse võtta seda, et kannatanu nägi välja ning käitus nagu marodöör või provokaator. Ka toob F.Y välja, et kannatanu ei üritanud temaga kordagi suhelda. Seetõttu ei tekkinud tal kordagi arusaama, et tegemist võiks olla korrakaitsjaga. F.Y märgib ära, et tema hinnangul on jäetud kohtus uurimata see, et kas kannatanul ja tunnistajast XXX ametnikul oli üldse vajalik kvalifikatsioon töötada korrakaitsjana. F.Y peab oluliseks välja tuua, et kirjeldatud sündmused ei leidnud aset Õismäe tee 16 ja 24 vahelisel alal, vaid Õismäe tee 16 territooriumil. See asjaolu on F.Y hinnangul oluline, kuna sellest nähtub, et F.Y tegutses enda territooriumil ja enda vara kaitseks. Lisaks rõhutab F.Y, et tema sõiduauto oli pargitud õigesti. 5

§ 199objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist.

Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 12; RKKKo nr 3-1-1-85-11). Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et kriminaalasjas objektiivselt on tõendamist leidnud ning puudub vaidlus selles, et F.Y võttis 05.04.2021 kella 17.44 paiku Tallinnas Õismäe tee 16 ja Õismäe tee 24 vahelisel alal oma tööülesandeid täitva Y töötaja Q käest avalikult, kuid vägivalda kasutamata ära viimasel käes oleva mobiiltelefoni Samsung Galaxy A51, millise ametitelefoniga oli Q fotografeerimas parkimise keelumärgi alla pargitud sõidukit Seat Arona riikliku registreerimismärgiga XXXXXX, misjärel lahkus F.Y Y-le kuuluvaga mobiiltelefoniga sündmuskohalt eelnimetatud sõidukiga.

1. Kaitsja apellatsiooni üks kahest põhiargumendist seisneb selles, et äravõetud telefoni väärtus võis põhjendatult olla vähem kui 200 eurot. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga kaitsja sellise argumendiga ei nõustu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kannatanu poolt uue telefoni ostmise 07.12.2020 ning süüdistuse aluseks oleva 05.04.2021 sündmuse vaheliseks ajaperioodiks jääb napilt alla 4 kuu. Praeguses kriminaalasjas maakohus on telefoni väärtuse tuvastamise küsimusele pööranud vajalikku tähelepanu ning veenvalt põhjendanud miks ta leiab, et Samsung Galaxy A51 turuhind seisuga
2. aprill 2021 (tlk 117-122) on suurem kui 200 eurot. Kriminaalasjas on üheselt tõendamist leidnud, et lisaks asjaolule, et telefon oli XXX teenistuja ametialases kasutuses alla 4 kuu, on selle telefoni kasutusajaks olnud kokku 2 tundi 14 minutit ja 51 sekundit ning sellelt oli saadetud kolm lühisõnumit (tlk 124-128). Telefoni väärtuse tuvastamisel võeti samuti asjakohaselt arvesse, et tegemist oli garantiilise seadmega, mida saab uus kasutaja rahulikult kasutada ning probleemide tekkimisel kasutada tootja poolset tasuta remonti. Sellest tulenevalt nõustus maakohus õigustatult kriminaalasjas oleva ning kohtu poolt uuritud M OÜ hinnanguga, (mis reklaamib end juhtiva mobiiliseadmete remondiettevõttena Baltikumis), mille kohaselt varastatud mobiiltelefoni väärtus sündmuse toimepanemise hetkel võis jääda hinnavahemikku 220-240 eurot. Lisaks maakohtu põhjendatud argumentidele seadme vääruse osas, milliseid kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata ning põhjendustele, miks maakohus ei nõustu kaitsja poolt esitatud tõendite põhjal järeldusega, et F.Y poolt äravõetud telefoni väärtus võis olla vähem kui 200 eurot, märgib ringkonnakohus järgmist. Kaitsja on esitanud maakohtule erinevate müügikuulutuste kuvatõmmiseid, millistest nähtuvalt peaks jääma mobiiltelefoni Samsung Galaxy A51 väärtus vahemikku 89 eurot kuni 199 eurot (tlk 98-109). Erinevalt kannatanu poolt esitatud tõenditest, mille põhjal hindas M OÜ XXX-le kuulunud telefoni väärtuseks 220-240 eurot, ei sisalda kaitsja poolt esitatud kuvatõmmised teavet sellest, mitu omanikku on seadmetel olnud, kui pikalt olid müüdavad mobiiltelefonid eelnevalt kasutuses, mitu kõneminutit on nendega vesteldud, kas ja kui pikalt kehtib seadmetele tootjapoolne garantii (tlk 98-109). Vaid ühest viiest toodud näitest nähtub, et seadmele kehtib garantii kuni 04.03.
3. Selle mobiiltelefoni hinnaks on näidatud 199 eurot (0% käibemaksuga) (tlk 102). Avalikest allikatest ehk tootja ametlikust internetileheküljest on 6

§ 199

lg 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil" (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-141-04 - RT RT III 2005, 9, 82). Käesoleval juhul on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistatav jättis kannatanut mobiiltelefonist kestvalt ilma. Ta võttis ära telefoni avalikult, kuid vägivalda kasutamata Q käest ning sõitis sellega autoga minema. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, et süüdistatav oleks soovinud, et XXX saaks telefoni tagasi, seega tegemist on kannatanu esemest kestva ilmajätmise tahtlusega. Enda kasuks pööramine tähendab asja või selles kehastunud väärtuse üleminekut hõivajale, millega tal tekib omanikusarnane seisund. Uuritud tõendikogumi põhjal on tõendamist leidnud, et hõivatud telefonis kehastunud väärtus seisnes süüdistatava jaoks teabes, millega oli fikseeritud tema rikkumine ning mille alusel oli võimalik temale rahatrahvi määrata. Kohtukolleegium märgib, et teoreetiliselt seadmes salvestatud teabe väärtus võib olla ka kordades suurem kui seadme enda väärtus. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt viskas tema mobiiltelefoni autost mõne aja möödudes lihtsalt ära. Süüdistatava valduses oleva võõra asja äraviskamisega ehk käitudes telefoniga omal äranägemisel kehtestas süüdistatav omanikusarnast seisundit. Kohtukolleegium leiab seega maakohtuga nõusutvalt, et F.Y poolt varguse subjektiivse koosseisu realiseerimine on tõendamist leidnud.

1. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud F.Y täiendavad argumendid sellest, et tema kasutuses olnud sõiduauto polnud pargitud keelualal, ta ei saanud aru, et provokatiivselt käinud isikute näol oli tegemist ametiülesandeid täitvate XXX, ei ole praeguse kaasuse õige lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed. Maakohus on õigusvastatust välistavate asjaoludega seonduvat põhjalikult analüüsinud ning asus ainuõigele seisukohale, et tuvastatud asjaolude valguses ei ole F.Y põhjendused oma käitumise osas usaldusväärsed ega luba jaatada hädaseisundis olemist või eksimust. Esitatud apellatsioonis ei tooda välja ühtegi argumenti, miks apellandi arvates maakohus on eksinud, kui ei tuvastanud süüdistatava käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 1 2 https://www.samsung.com/ee/support/warranty/ J. Sootak. Varavastased süüteod. 2., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne, Tallinn 2009, lk
2. 7