← Eesti

4-23-1429/37

Obsah (6)§ 223§ 242§ 236§ 16§ 49§ 2

4-23-1429 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuli 2023, Tallinna kohtumaja Väärteoasja number 4-23-1429 (231523000083) Kohtunik Kersti Heide Kohtuis

§ 223

lg 1 ja § 236 lg 1 järgi Menetlusalune isik P.T (isikukood: XXX), kodakondsus: xxx, emakeel: xxx, elukoht: xxx, e-post xxx, töökoht: xxx OÜ - xxx, kriminaal- ja väärteokorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov (valitud kaitsja) Vladimir Sadekov advokaadibüroo OÜ Aadress: xxx E-post xxx Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet (registrikood: 70008747) Ametnik eriasjade uurija J P Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn E-post: pohja.lmt@politsei.ee Kohtuistungite toimumise aeg

  1. juuni,
  2. juuli ja
  3. juuli 2023 RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p-dest 2 ja 3, § 29 lg 1 p-st 1 ning §-st 23 kohus otsustas: 4-23-1429
  4. Rahuldada P.T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna kohtuesindusgrupi 20.04.
  5. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 231523000083 osaliselt.
  6. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna kohtuesindusgrupi 20.04.
  7. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 231523000083 täielikult. 3.

§ 223

lg 1 järgi esitatud väärteoetteheites tunnistada P.T süüdi

§ 242

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ning karistada teda 5 (viie) trahviühiku ehk 20 (kahekümne) euro suuruse rahatrahviga. 4.

§ 236

lg 1 järgi esitatud väärteoetteheites lõpetada P.T suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

  1. Lugeda valitud kaitsja mõistlikuks tasuks 1749 eurot (sh käibemaks), millest ½ ehk 874,50 eurot (sh käibemaks) mõista riigieelarve vahenditest välja P.T kasuks. Ülejäänud valitud kaitsja tasu jääb menetlusaluse isiku enda kanda. Kohus selgitab, et rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul. Rahatrahvi tasumiseks vajalikud andmed sisalduvad Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna kohtuesindusgrupi 20.04.
  2. a üldmenetluse otsuses väärteoasjas nr
  3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus 10 päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusalusel isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. KAEVATAV OTSUS 20.04.2023 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna kohtuesindusgrupi eriasjade uurija J P üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 231523000083 P.T suhtes. Otsusega karistati P.T liiklusseaduse (edaspidi:

) § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 75 trahviühiku ehk 300 euro suuruse rahatrahviga ning

§ 236

lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 100 trahviühiku ehk 400 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta 03.01.2023 kell 17.25 Harjumaal Tallinnas Xxx juures, juhtides mootorsõidukit Volvo XC90 registreerimismärgiga xxx, ei olnud piisavalt tähelepanelik ega hoidunud kõigest, mis võiks ohustada teisi liiklejaid ega vältinud teel liikuva vähekaitstud liikleja ohustamist, mille tõttu tagurdas otsa sõiduki taga liikunud jalakäijale. Oma tegevusega põhjustas ta V G tervisekahjustused, mis on fikseeritud haiglateatisega. Lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ning ei teavitanud häirekeskust, kuigi liiklusõnnetuse tagajärjel oli vigastada saanud inimene. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus P.T sellise tegevusega

16 lg-s 1, § 49 lg-s 1, § 169 lg 2 p-des 2, 3 ja 4 sätestatut ning pani toime

§ 223lg 1 ja § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. 2

(11)4-23-1429 KAEBUS Menetlusalune isik P.T esitas 03.05.2023 kaitsja vahendusel Harju Maakohtule kaebuse (kohtu tl 3-4) Politsei- ja Piirivalveameti eelmärgitud otsuse peale, taotledes selle täielikku tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel, kuivõrd etteheidetavad väärteod on tõendamata. Samuti taotleti menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaebuses leitakse, et menetlusalune isik ei ole rikkunud liiklusseaduse nõudeid. P.T juhtis mootorsõidukit, mis on varustatud parkimisabi süsteemiga, samuti 360-kraadi videokaameraga ning ohutussüsteemiga, mis pidurdab automaatselt, kui sõiduki liikumine ei ole ohutu mingisuguse takistuse esinemise tõttu. Menetlusalune isik küll tagurdas sõidukiga ja võis tõkestada sellega jalakäija liikumisteed, kuid ei sõitnud jalakäijale otsa. KOHTU SEISUKOHT 1. Tõenditest Antud väärteoasja arutamise raames kuulati kohtus tunnistajatena üle V G ja R R, samuti menetlusalune isik P.T. Tunnistaja R Ri ülekuulamise käigus avaldati poolte taotlusel kahel korral tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi ulatuses, milles need poolte seisukoha kohaselt olid vastuolus kohtus antud ütlustega. Kohtu hinnangul tunnistaja ütlustes vastuolusid ei esine, mistõttu tuleb need tervikuna lugeda usaldusväärseteks. Kohtus rääkis tunnistaja, et ta ei kuulnud, mida menetlusalune isik ja naisterahvast tunnistaja (s.t V G) omavahel rääkisid, nad rääkisid valjusti, aga millest täpselt, ei olnud tunnistajale kuulda (kohtu tl 43). Kohtuvälises menetluses on tunnistaja avaldanud, et ta kuulis, kuidas autojuht (ehk menetlusalune isik P.T ) karjus naisterahva peale ning küsis: „Kas sa tead, kui palju see auto maksab?!“ (kohtu tl 18). Tunnistaja R R selgitas kohtus, et ta kuulis, et räägiti kõrgendatud hääletoonil ja seda lauset kuulis ka, aga autojuhi ja naisterahva omavahelist vestlust ta täpsemalt ei kuulnud (kohtu tl 43 pöördel). Kohtu hinnangul ei esine tunnistaja ütlustes vastuolu, sest ta selgitas, et ta ei kuulnud autojuhi ja naisterahva omavahelist vestlust, vaid ainult seda üht autojuhi lauset. Vestluseks on vaja mõlemat osapoolt. Seega olukorras, kus tunnistaja kuulis vaid ühe poole lausutud üht lauset, oli korrektne temast väljendada, et vestlust ta ei kuulnud. Kohtus küsis kaitsja tunnistaja R Rilt, kas ta kuulis, et naisterahvas tegi autojuhile kohapeal märkuse (kohtu tl 43 pöördel). Tunnistaja vastas, et ei kuulnud, sest naisterahvas ei karjunud. Kohtuvälises menetluses on tunnistaja öelnud, et naisterahvas tegi talle (s.t autojuhile) märkuse (kohtu tl 18). Selle võimaliku vastuolu osas selgitas tunnistaja, et ta ei kuulnud, mida naisterahvas autojuhile ütles, aga ta kuulis, et naisterahvas midagi rahulikult rääkis (kuulis häält) ning nägi, kuidas naisterahvas käitus (naisterahvas läks ümber auto – kohtu tl 43 pöördel). Lisaks selgitas tunnistaja, et kuna ta oli näinud, kuidas auto naisterahvast müksas, siis ta eeldas, et ega naisterahvas selle eest autojuhti tänama ei läinud. Kohus on seisukohal, et ka selles osas ei esine tunnistaja kohtuvälises menetluses ning kohtus antud ütluste vahel vastuolu. Kohtuvälises menetluses on tunnistaja öelnud, et ta (naisterahvas) tegi talle märkuse. Tunnistaja pole kohtuvälises menetluses öelnud, et ta kuulis, et naisterahvas mingi märkuse autojuhile tegi. Tunnistaja selgitus, et naisterahvas tegi autojuhile märkuse, sest ta kuulis naisterahva häält (ehk naisterahvas ütles midagi autojuhile), nägi naisterahvast liikumas ümber auto, et autojuhi tähelepanu saada, ning üldise loogika kohaselt eeldas, et kui auto sulle otsa sõidab, siis sa ei lähe autojuhti selle eest kiitma, on kohtu hinnangul selge, loogiline ning vastuoludeta. 3
(11)4-23-1429 Tunnistaja V Gi ütlustes midagi konkreetselt kohtumenetluse pooled kahtluse alla ei seadnud. Kohus peab nimetatud tunnistaja ütlusi täielikult usaldusväärseteks. Menetlusaluse isiku P.T ütlusi peab kohus usaldusväärseteks vaid osas, milles need pole vastuolus tema enda ütlustega või vastuolus teiste usaldusväärsete tõenditega, sh tunnistajate ütlustega. Kohus küsis menetlusaluselt isikult mitme tema väite osas selgitusi, miks tema versioon juhtunust lahkneb tunnistajate ütlustest (kohtu tl 60 pöördel-61). Menetlusalune isik oli seisukohal, et tunnistajatel on omad huvid ja neil on palju süüdistusi tema vastu (kohtu tl 61). Samas ei osanud menetlusalune isik välja tuua, mis huvi võiks tunnistajatel olla tema süüdistamiseks valetada (kohtu tl 61). Viidates V G pakkus menetlusalune isik vaid üldsõnaliselt välja, et ta võib soovida lahendada enda probleemi oma tervisega. Tunnistajad ja menetlusalune isik on omavahel täiesti võõrad ega tunne üksteist (kohtu tl 39). Tunnistajaid endid seob vaid ühes kortermajas elamine (kohtu tl 53 pöördel-54). V G pole kordagi väljendanud mingit huvi varalist nõuet menetlusaluse isiku vastu esitada. Tunnistaja V G on kohtu hinnangul lihtsalt äärmiselt nördinud, et kuigi tunnistaja ütles kohapeal menetlusalusele isikule, et viimane sõitis talle otsa, siis menetlusalune isik ei tundnud üldse huvi selle vastu, kas ta viga sai ega vabandanud, vaid selle asemel karjus, sõimas ja muretses oma kalli auto pärast ega see pole kahjustusi saanud, ning lahkus sündmuskohalt ootamata ära politseid (vt nt kohtu tl 55 pöördel). Sellises olukorras on mõistetav, et V G teavitas juhtunust politseid. Antud olukorda arvestades on kaitsja kohtuvaidlustes esitatud väide tunnistaja V Gi kättemaksu soovist liialdatud ning kohatu. Kuivõrd P.T ja tunnistaja V Gi vahel juhtunut nägi eemalt (5. korruse rõdult) pealt objektiivne tunnistaja, (kelle olemasolust polnud P.T ja V G sündmuse toimumise ajal teadlikud) kes kinnitab V Gi versiooni juhtunust, pole kohtul mingit põhjust arvata, et V G solvumisest vms põhjusel annaks valeütlusi menetlusaluse isiku tegevuse kohta, et viimane saaks põhjendamatult karistada. Menetlusaluse isiku paljasõnaline ja põhjendamatu väide tunnistajate nn vandenõust tema vastu hoopis kinnitab, et P.T soovib enda käitumist antud sündmuses mistahes vastutuse vältimiseks näidata paremas valguses kui see tegelikkuses oli. Kõik kohtumenetluses uuritud dokumentaalsed tõendid on kohtu hinnangul lubatavad ja asjakohased. Dokumentaalsete ja isikuliste tõendite tõendiväärtusele annab kohus hinnangu alljärgnevalt, analüüsides P.T-le ette heidetavaid väärtegusid. 2.

§ 223

lg 1 järgi esitatud väärteoetteheide Väärteokoosseis P.T-le esitatud esimene väärteoetteheide seisneb lühidalt selles, et juhtides mootorsõidukit tagurdas ta otsa jalakäijale, kes sai vigastada. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt kvalifitseeriti see tegu

§ 223lg 1 järgi.

Nimetatud säte näeb ette, et karistatav on mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus P.T

§ 16

lg-s 1 ning § 49 lg-s 1 sätestatud liiklusnõudeid.

§ 16

lg 1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

§ 49

lg 1 näeb aga ette, et tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. V Gi ütluste kohaselt (kohtu tl 51 pöördel-53, 54-55) läks ta 03.01.2023 õhtul kella 17 paiku Xxx kortermajast välja prügi ära viima. Ta seisis kõnniteel kui nägi, et valget värvi kõrgem auto tagurdab. Tunnistaja ootas kõnniteel kuni auto manöövri ära teeb. Sõiduk peatus, keeras rattad vasakule ning hakkas ettepoole liikuma. Sellest sai tunnistaja aru, et tal on nüüd vaba tee ning võimalus auto tagant mööda teed edasi liikuda. Tunnistaja jõudis enda sõnul teha kaks sammu kui järsku auto pidurdas ning hakkas uuesti tagurdama. Tunnistaja oli jõudnud auto taga selle 4

(11)4-23-1429 keskosa juurde ning sai aru, et autojuht teda ei näe ning sõidab talle otsa. Ta pani vasaku käe automaatselt ette ning see libises mööda jäist ja lumist autot, kuid kuna tal olid saabastel naelikud all, siis ta ei kukkunud, vaid kaotas hetkeks osaliselt tasakaalu. Kuid auto sõitis talle kergelt müksates vastu vasakut külge, puusa ja jalga. Valu ta sellest ei tundnud, sest tal oli talvele kohaselt paks riietus seljas. Ta ei tea, kuidas autojuht sellest aru sai, aga käe libisemise ajal sõiduk peatus. Kuna autojuht ei tulnud kohe autost välja ning tunnistaja ei näinud lume tõttu mitte midagi ei tagaklaasist ega tagumistest küljeklaasidest, siis liikus ta auto kõrvalistuja poolsele küljele ning koputas vastu autot (ei mäleta, kas klaasi, ukse või millegi muu peale). Juht mõni hetk veel istus autos, siis tuli välja ning läks esmalt autot tagantpoolt üle vaatama. Seejärel tuli autojuht tunnistaja juurde auto külje peale. Autojuht oli agressiivne, karjus tunnistaja peale ja ütles: „Mida sa näpid seda autot. Kas sa tead palju see maksab?!“. Kui tunnistaja ütles autojuhile, et ta sõitis talle otsa, siis autojuht sõimas tunnistajat ning rääkis, et tal on sõidukil andurid, mis ei lase otsa sõita. Tunnistaja pani seejärel ette kutsuda politsei ning ütles, et pildistab autonumbrit. Kuid autojuht tuli agressiivselt tunnistaja poole. Tunnistaja astus küll sammu tagasi, kuid autojuht pani käed ette ning tõukas tunnistajat mõlema käe labakäerandme äärega rinnakusse (kohtu tl 57 pöördel). Seejärel autojuht ropendas ning väljendas, et tunnistaja võib teha, mis tahab. Pärast seda läks autojuht kiirustades oma sõidukisse ning sõitis minema. Tunnistaja R R rääkis kohtus (kohtu tl 41 pöördel-42, 43-43 pöördel), et selle aasta jaanuarikuus oli ta
  1. korrusel asuvas oma kodu rõdu peal ja tegi suitsu. Nägi valget lumist autot, mis liikus prügikonteineritest mööda, sõitis veidi, natukene aega seisis ning siis hakkas tagurdama. Samal hetkel kõndis seal auto juures naisterahvas. Tunnistaja märkis, et tegemist oli sama naisterahvaga, kes kohtuistungi alguses tema kõrval kohtusaalis istus ehk tunnistaja V Giga. Tunnistaja ei näinud, et auto oleks naisterahva jalust maha sõitnud, sest naine ei kukkunud, aga võimalik, et auto müksas naist. Naisterahvas pani sel ajal käe automaatselt ette ja puudutas autot, aga kas auto teda ka müksas, seda tunnistaja ei tea. Juht ei tulnud kohe autost välja. Naisterahvas läks ümber sõiduki auto kõrvalistuja poolsele küljele ning koputas juhipoolse ukse aknale (kohtu tl 44). Kui autojuht sõidukist välja tuli, siis ta tegi tiiru ümber sõiduki ja läks naisterahva juurde. Tunnistaja ei kuulnud, millest nad rääkisid, aga vestlus oli kõrgendatud hääletooniga ning autojuht väga valjult ütles, et kas sa tead palju see auto maksab. Siis nägi tunnistaja, kuidas autojuht tõukas naisterahvast õlgadest, kuid naisterahvas ei kukkunud. Võimalik, et neil oli veel sõnavahetus ja siis istus juht tagasi sõidukisse ning sõitis ära. Seega tunnistaja R Ri ütlused kinnitavad tunnistaja V Gi ütlusi selles osas, mida R R nägi ja kuulis. Nimelt, et lumine sõiduauto sõitis ühel hetkel edaspidi, kuid siis hakkas tagurdama ning samal ajal oli naisterahvas (V G) sõiduki taga. V Gi sõnul toimus ka otsasõit. Tunnistaja R R arvas, et otsasõit võis toimuda, kuid ta polnud selles päris kindel, sest naisterahvas ei kukkunud. Ühtlasi tuleb siinkohal arvestada, et tunnistaja R R nägi enda sõnul sündmust pealt õhtusel ajal
  2. korruse rõdult ning sõiduki juhipoolne külg oli tema poole. Sellise vahemaa pealt võib antud juhtumi asjaolusid arvesse võttes (V Gi sõnul toimus sõiduki tagaosaga vaid kerge kokkupõrge, mis talle isegi valu ei põhjustanud) olla keeruline hinnata, kas auto ja jalakäija vahel toimus kokkupuude või mitte. Kohtu hinnangul pole põhjust arvata, et tunnistaja V G oleks kokkupõrke kohta valetanud. Mingit põhjust tal seda teha polnud. Ühtlasi kinnitavad R Ri ütlused, et V G pani sõiduki tagurdamise hetkel automaatselt vasaku käe ette ning puudutas sellega autot. Juht ei tulnud kohe sõidukist pärast seismajäämist välja, aga naisterahvas läks sõiduki küljele ning koputas kõrvalistujapoolsele klaasile. Sõidukijuht läks esmalt sõiduki taha autot kontrollima ning seejärel sõiduki küljele naisterahva juurde. Neil toimus kõrgendatud hääletoonil vestlus, millest tunnisaja R R kuulis vaid, et autojuht kommenteeris sõiduki maksumust. Samuti nägi tunnistaja naisterahva tõukamist autojuhi poolt ning seda, et seejärel sõitis autojuht ära. Menetlusalune isik selgitas (kohtu tl 58-61), et ta väljus xxx kortermajas asuvast kodust ning plaanis oli sõita naisele töö juurde vastu. Ta soovis tagurdada kahe auto vahelt välja. Kui ta oli jõudnud oma autoga parkivate sõidukite vahelt üle poole kere pikkuse võrra tahapoole, siis 5
(11)4-23-1429 hakkas juba pidurdama, et jätkata sõitmist juba otse edaspidi. Sel hetkel andis parkimisandur aga pooliku helisignaali. Seejärel tuli tugev löök vastu tagaklaasi – nagu oleks sinna midagi visatud. Menetlusalune isik vaatas paremale ja vasakule küljepeeglisse, ka tahavaatepeeglisse, aga ei näinud kedagi. Pani auto parkimisrežiimile, lülitas mootori välja, väljus sõidukist ning suundus sõiduki taha. Tagaklaas oli terve. Sel hetkel kuulis, et keegi lööb kõrvalistuja klaasi. Vaatas ning nägi seal naisterahvast (V G). Läks lähemale ning küsis naiselt, mida ta teeb. Naine ütles, et ta sõitis talle otsa. Menetlusalune isik püüdis enda sõnul selgitada, et tema auto ei võimaldaks tal jalakäijale otsa sõita, sest tal on paigaldatud kõik kaasaegsed andurid ja turvasüsteemid. Naine ei tahtnud teda aga kuulata ning kuna ta oli kindel, et otsasõitu ei toimunud ja tervisekahjustusi ei tekitatud, siis otsustas ta oma aega mitte raisata ning ära sõita. Tunnistajate ütlustega on ümber lükatud menetlusaluse isiku versioon nagu oleks tema juhitud sõiduki tagaklaasi midagi visatud. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli heli tagaklaasil põhjustatud arvatavalt sellest, et V G sirutas kokkupõrke ajal automaatselt enda vasaku käe tagurdava auto poole n-ö enda kaitseks välja, mis aga puudutas sõiduki lumist ja jäist tagaklaasi. Kuigi V G läks kodust välja prügi välja viima, siis esiteks ei olnud tal prügikotis midagi rasket (kohtu tl 54, 55) ning teiseks hoidis ta prügikotti paremas käes, kuid välja sirutatud oli mõlema tunnistaja ütluste kohaselt just vasak käsi, mis puudutas ka auto tagaklaasi. Seega ei ole V G menetlusaluse isiku sõiduki tagaklaasi (ega ka mõnd muud klaasi või osa) löönud nt prügikoti või jalutuskepiga (mida tunnistaja prügi välja viimiseks kaasa ei võtnud – kohtu tl 55, 56). Ühtlasi kinnitavad mõlemad tunnistajad, et sõiduki küljeklaasile V G käega koputas. Menetlusaluse isiku enda ütlustes esinevad aga vastuolud. Nimelt esialgu vabas jutustuses märkis ta, et kui ta sõiduki tagant vaatas külje poole, siis nägi, kuidas naisterahvas lõi mingisuguse esemega tema autot (kohtu tl 58 pöördel). Seejärel kaitsja küsimustele vastates ütles menetlusalune isik, et naisterahvas lõi või koputas parema käega, aga tagantpoolt ta ei näinud, kuidas naisterahvas seda tegi ja kas tal oli käes ka midagi või mitte, aga koputus oli vali (kohtu tl 59 pöördel). Kohtuvälise menetleja küsimuste peale selgitas menetlusalune isik, et kui ta oli sõiduki taga, siis ta heli järgi sai aru, et keegi on sõiduki paremal pool (kohtu tl 60). Kuid kohtu täpsustava küsimuse peale menetlusalune isik jällegi väitis, et sõiduki taga olles ta sõiduki külje peale tehtud koputust nägi (kohtu tl 60 pöördel). Seega ühel hetkel menetlusalune isik väitis, et nägi koputust, siis jällegi, et ei näinud. Samuti ühel hetkel väitis, et löödi mingi esemega, teisel hetkel, et ta ei näinud, kas mingit eset ka kasutati või mitte. Kui kohus küsis, kas ta naisterahva peale karjus/häält tõstis, siis menetlusalune isik seda eitas (kohtu tl 61). Kui kohus aga küsis, miks kaks tunnistajat ütlevad, et ta tõstis häält, siis vastas menetlusalune isik juba, et nad rääkisid valjusti (kohtu tl 61). P.T on algusest peale olnud seisukohal, et mingit otsasõitu ei saanud toimuda, sest tema juhitud sõidukile on paigaldatud sellised turvasüsteemid jms (kohtu tl 66-67), mille tõttu takistuse ilmudes sõiduk automaatselt pidurdab. Ühtlasi on menetlusalune isik väitnud, et tema sõiduk oli lumest puhastatud (sõiduki peal oli küll lumi, aga kõik aknad, klaasid ja ukselingid olid lumest puhtad – kohtu tl 58) ning kui sõiduki andurid oleksid olnud lumised, siis oleks sõiduk sellest märku andnud ning üldse ei liigukski. Kohus on seisukohal, et isegi kui antud sõidukil on paigaldatud sellised süsteemid, mis takistuse ilmnedes ei lase sõidukil liikuda, siis antud sündmusel need ei toiminud, sest vajalikud andurid ja kaamerad olid lumega kaetud. Ühtlasi ei olnud menetlusaluse isiku juhitud sõiduk puhastatud täielikult ega vajalikul määral, et ta oleks saanud tagurdamise ajal ka tegelikult veenduda selles, et ta kellelegi otsa ei sõida. Väide, et auto poleks üldse liikunudki kui andurid oleksid olnud lumega kaetud, on aga paljasõnaline ning lükatud ümber teiste väärteoasjas kogutud tõenditega, mis kinnitavad, et sõiduk oli lumine, kuid sellest hoolimata sai sellega sõita. Nimelt nähtub tunnistaja V Gi ütlustest et menetlusaluse isiku juhitud sõidukil oli peal 10-20 cm paksune lumekiht, puhastatud oli vaid esiklaas ning esimesed küljeklaasid; tagaklaas ning tagumised küljeklaasid olid puhastamata (kohtu tl 51 pöördel). Küljepeeglite peal oli lumi, aga 6
(11)4-23-1429 seda, kas peeglid ise olid puhtad või mitte, sellele tunnistaja tähelepanu ei pööranud (kohtu tl 56-56 pöördel). Kohus näitas tunnistajale ka sõiduki tagantvaate fotot (CD-plaadil fail nr-ga 9703), paludes näidata, kus lumi oli. Tunnistaja kinnitas, et numbrimärk oli küll puhastatud, kuid ümberringi ning vähemasti numbrimärgist allapoole oli sõiduk lumega kaetud. Nimetatud fotolt nähtub, et just numbrimärgist allapoole jäävad antud sõidukil erinevad andurid/kaamerad. Tunnistaja R R kirjeldas, et auto oli kõrvalt vaadates nagu lumehang, selle peal oli palju lund, kuskil ühe sõrme pikkuse jagu paksuselt; sõiduki tagaklaasil oli lund ja jääd (kohtu tl 41 pöördel, 42 pöördel). Tunnistajate ütluste valguses on menetlusaluse isiku väide sellest, et autol oli lund peal vaid 5cm paksuselt (kohtu tl 58), tegeliku olukorra näitamine endale soodsamas suunas. Samuti ei ole eluliselt usutav, et menetlusalune isik oleks 1,5-2 minuti jooksul suutnud tunnistaja kirjeldatud olukorras sõiduki (nagu lumehang) kõik klaasid lumest ja jääst puhastada (kohtu tl 61). Juhul, kui sõiduki tagaklaas ja tagumised küljeklaasid oleks olnud samuti puhastatud ning menetlusalune isik enda sõnul vaatas kõikidesse peeglitesse ja ka 360-kraadi kaamerat, siis oleks ta V Gki sõiduki tagaklaasi juures näinud. Sealjuures ka menetlusaluse isiku enda ütlused, mille kohaselt kuulis ta poolikut helisignaali (kohtu tl 58 pöördel), viitab tegelikult sellele, et andurid ei olnud täielikult n-ö töövõimelised, kuid sellest hoolimata oli võimalik sõidukiga liikuda nii edaspidi kui tagurdada. Ühtlasi märgib kohus, et isegi kui sõidukil on paigaldatud igasugused abistavad parkimis- ja manööverdusabi süsteemid, ei võta see mootorsõidukijuhilt kohustust veenduda enda sõiduki liikumise ohutuses. Sõidukijuht on see, kes peab tagama sõiduki kasutamise teistele ohutult. Eeltoodu tõttu pole kohtu hinnangul oluline, kas jalakäija kasutas helkurit ning kas või kui palju oli sündmuskohal valgustust. Siiski on tunnistaja V Gi ütlustega, milles kohtul pole alust kahelda, tõendatud, et tal oli sündmuse ajal helkur kinnitatud mantli külge ning see rippus paremal pool põlve kõrgusel nii nagu peab (kohtu tl 56 pöördel). Arvestades, et V G liikus sõiduki taga selliselt, et sõiduk jäi tema vasakule küljele, siis on vähetõenäoline, et isegi kui menetlusaluse isiku sõiduk oleks olnud lumest korrektselt puhastatud, oleks ta jalakäijal olnud helkurit näinud. Eeltoodust nähtuvalt pole kohtul alust kahelda tunnistaja V Gi ütlustes selle kohta, et otsasõit tõepoolest toimus. Kuna politsei soovitas V Gil antud juhtum EMO-s fikseerida, siis tunnistaja läks ja käis EMOs, kus ütles, et sinikaid tal ei ole, luumurdu ka mitte, lihtsalt auto sõitis otsa (kohtu tl 52 pöördel, 57 pöördel). Otsasõidu tõttu tunnistaja haiget ei saanud, sest tal oli paks riietus seljas, kuid tal valutas kaks-kolm päeva rinna piirkond, kuhu autojuht oli teda kätega tõuganud (kohtu tl 53, 57-57 pöördel). Väärteoasja materjalide hulgas on ka kohtus uuritud teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (KVM tl 7). Selle teatise kohaselt on V Gki Ida-Tallinna Keskhaiglas üle vaadatud alles 06.01.2023 ehk kolm päeva pärast sündmust. Teatisel on märgitud, et vigastuste raskusaste on kerge, võimalikku seost eelneva terviserikkega ei ole, tervisekahjustuse kestus on kuni 2 nädalat ning V G osutati ravi. Seega esineb vastuolu V Gi ütluste ning antud teatise vahel seoses sellega, kas tunnistaja otsasõidu tagajärjel sai vigastusi või mitte. Samas võtab kohus siinkohal arvesse, et antud teatis on koostatud kolm päeva pärast toimunud sündmust. Ühtlasi on selles väga lakooniliselt märgitud, et vigastuste raskusaste oli kerge. Kuid seda, mis vigastused tunnistajal esinesid, kirjas ei ole. Vastukaaluks võttes arvesse, et V G rääkis kohtus nii vabas jutustuse vormis ütlusi andes (kohtu tl 52 pöördel) kui ka kinnitas hiljem nii kohtuvälise menetleja (kohtu tl 53) kui ka kohtu täpsustavate küsimuste peale (kohtu tl 57-57 pöördel), et autoga kokkupuute tagajärjel ta ei saanud ei vigastusi ega tundnud valu, lähtub kohus kehavigastuste tuvastamise küsimuses tunnistaja ütlustest. Sealjuures täpsustas tunnistaja, et EMO-s arst küsis temalt, et kas ta teab, et tal on jalgadega probleemid ning tunnistaja ütles, et teab, see on tal juba varasemast (kohtu tl 53). Seega sellest, et P.T tagurdas enda juhitud mootorsõidukiga V G otsa, ei saanud viimane vigastusi ega tundnud ka valu, ta tundis vaid kokkupuudet. Valu tundis tunnistaja vaid kätega tõukamisest. 7
(11)4-23-1429 Kuivõrd

§ 223

lg 1 alusel on karistatav isiku tegu juhul, kui liiklusnõuete rikkumisega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, aga käesoleval juhul V G otsasõidu tagajärjel viga ei saanud, siis

§ 223lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist ei saa P.T-le ette heita.

See ei tähenda aga, et menetlusaluse isiku suhtes tuleks väärteomenetlus antud väärteoetteheite osas lõpetada. Kohus on seisukohal, et kuna on tuvastatud, et P.T ei olnud tagurdamisel piisavalt tähelepanelik ning ohustas teist liiklejat, s.t jalakäija V Gki, on menetlusalune isik rikkunud tagurdamisel

§ 49

lg-s 1 sätestatut, samuti

§ 16

lg-s 1 sätestatud üldist hoolsuskohustust (arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib ohustada inimesi). Olukorras, kus toimus otsasõit, aga jalakäija sellest viga ei saanud (tõenäoliselt väikse sõidukiiruse ning jalakäija talvise paksu riietuse ja naelikutega jalanõude kandmise tõttu), on ilmselgelt teise jalakäijast liikleja tervist ohustatud. Praegusel juhul jäi vaid hea õnne tõttu tervisekahju saabumata. Kohus leiab, et P.T ohustas teist liiklejat (jalakäijat) hooletusest. Karistusseadustiku (KarS) § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Siinkohal arvestab kohus, et nii V Gi kui menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ei olnud majade ees sel hetkel teisi isikuid liikumas. Ühtlasi oli tegemist juba sellise talvise kellaajaga, kus päev läheb üle õhtuks, oli hämar. Kohus leiab, et juhul, kui menetlusalune isik oleks oma sõiduki korrektselt lumest puhastanud ning olnud tagurdamise manöövri tegemisel tähelepanelikum (jälginud külgpeegleid, tahavaatepeeglit ning kasutanud ka sõidukile paigaldatud abistavaid süsteeme), oleks olnud võimalik jalakäijale otsasõitu vältida. Kuivõrd menetlusalune isik aga ei näinud, et tagurdamise ajal on sõiduki taga jalakäija, siis ei teadnud ta, et võib teist liiklejat ohustada. Arvestades, et antud sündmus toimus kohas, kus liiguvad nii sõidukid kui jalakäijad (kortermajade esine parkimisala), tuli sõidukijuhil arvestada, et läheduses võib liikuda ka jalakäijaid. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Nimetatud liiklusnõuete rikkumine, s.t tagurdamisel jalakäija ohustamine, toob kaasa vastutuse

§ 242lg 1 järgi (mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine).

Karistus

§ 242lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga 3-20 trahviühikut (vt ka Kar

S § 47 lg 1). Üks trahviühik vastab 4 eurole. Seega võib mõistetav rahatrahv olla vahemikus 12-80 eurot. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et menetlusalune isik käitus hooletult, mis on kõige kergem väärteo toimepanemise vorm. Samas suurendab tema süüd asjaolu, et praegu ei esinenud mitte ainult oht jalakäijale otsa sõita, vaid see ka juhtus. Ainult hea õnne tõttu ei saanud jalakäija vigastusi (millisel juhul oleks tegemist olnud juba tõsisema liiklusrikkumisega –

§ 223lg 1).

Kuigi menetlusalune isik otsasõitu ei tunnista, arvestab kohus mõnevõrra süüd vähendavana seda, et ta V Gi ees siiski kohtuistungil vabandas (kohtu tl 61 pöördel), kuigi seda ei saa kindlasti pidada puhtsüdamlikuks kahetsuseks KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes, mis kergendaks karistust. Samuti ei näinud kohus, et V G ja menetlusalune isik oleksid leppinud, mistõttu ei esine ka karistust kergendavat asjaolu KarS § 57 lg 1 p 9 mõttes. Kuivõrd P.T-l ei ole kehtivaid karistusi (KVM tl 36), siis võib temale mõistetav karistus olla keskmisest väiksem. Neid asjaolusid arvestades leiab kohus, et P.T-le tuleb mõista 8

(11)4-23-1429 karistuseks rahatrahv sanktsiooni minimaalse määra lähedal, kuid siiski mitte minimaalses määras. Kokkuvõtteks Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et

§ 223

lg 1 järgi esitatud väärteoetteheites tuleb Politseija Piirivalveameti otsus P.T karistamises

§ 223

lg 1 järgi tühistada, tunnistada ta süüdi

§ 242lg 1 järgi ning karistada teda 5 trahviühiku ehk 20 euro suuruse rahatrahviga.

Seetõttu rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kätega rinnakusse tõukamine väljub käesolevas väärteoasjas P.T suhtes koostatud väärteoprotokollis kirjeldatud etteheidete piiridest, mistõttu kohus praeguse väärteoasja raames selle osas õiguslikku hinnangut ei anna. Küll aga tuleb Politsei- ja Piirivalveametil hinnata, kas tegemist võib olla kuriteoga KarS § 121 lg 1 mõttes ehk teise isiku kehalise väärkohtlemisega (vähemasti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega) ning vajadusel algatada kriminaalmenetlus. 3.

§ 236

lg 1 järgi esitatud väärteoetteheide P.T-le heidetakse

§ 236

lg 1 alusel ette veel seda, et ta lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ega teavitanud häirekeskust, kuigi liiklusõnnetuse tagajärjel oli vigastada saanud inimene.

§ 236

lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik. Seega antud väärteokoosseisu obligatoorseks eelduseks on liiklusõnnetuse toimumine.

§ 2

p 32 defineerib liiklusõnnetusena juhtumi, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Kohus on P.T-le

§ 223

lg 1 järgi esitatud väärteoetteheite analüüsis tuvastanud, et kuigi menetlusalune isik tagurdas enda juhitud mootorsõidukiga otsa jalakäija V G, siis viimane seetõttu vigastada ei saanud. Seega olukorras, kus liiklusseaduse mõttes ei ole toimunud liiklusõnnetust (sest keegi viga ei saanud), ei ole võimalik menetlusalusele isikule ette heita ka liiklusõnnetusest teavitamata jätmist. Kuna sündmuskohalt lahkumise ning häirekeskuse mitte teavitamisega ei rikkunud P.T ka ühtegi muud liiklusnõuet, siis pole alust tema tegevust käsitada mõne muu liiklusrikkumisena. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et

§ 236

lg 1 järgi esitatud väärteoetteheites tuleb kaebus rahuldada ning väärteomenetlus P.T suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetada.

  1. Menetluskulud VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamisel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigivõi kohaliku eelarve vahenditest. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.11.
  2. a otsus nr 4-18-5765/24, p 9). Menetlusalune isik esitas kaitsja vahendusel kohtule taotluse hüvitada valitud kaitsja tasu. 03.07.2023 ja 10.07.2023 istungitel esitas kaitsja kohtule kokku kaks menetluskulude nimekirja. Mõlema kohaselt on kaitsja tunnitasuks olnud 150 eurot (ilma käibemaksuta). Praegune väärteoasi ei ole keerukas – tegemist on lihtsakoeliste liiklusrikkumiste etteheidetega. Viimaste aastate Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast ei selgu mõistlikku tunnitasu 9

(11)4-23-1429 liiklusalaste väärteoasjade puhul. Küll aga on Riigikohtu kriminaalkolleegium käesoleval aastal väljendanud, et 170 euro suurune tunnitasu (täpsustamata, kas see sisaldab käibemaksu või mitte) on põhjendatud keerukama väärteoasja puhul (vt 16.05.
  1. a otsus nr 4-22-3288/51, p 30). Arvestades, et eelmisel aastal on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga vaid aegumise vastuväidet käsitleva kassatsiooni ning mitte keeruka õigusvaidlusega väärteoasjas pidanud mõistlikuks valitud kaitsja tunnitasuks 150 eurot ilma käibemaksuta (vt 09.03.
  2. a otsus nr 4-21-995/56, p-d 4, 9 ja 12), loeb kohus praeguses väärteoasjas sama suure valitud kaitsja tunnitasu mõistlikuks. Järgnevalt hindab kohus osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatust. Kohtule esitatud kahe menetluskulude nimekirja kohaselt osutati kaitsja poolt õigusabi kokku 10,73 tunni ulatuses ehk kogusummas 1931,40 eurot (sh käibemaks). Samas täpsustas kaitsja, et istungitel osalemise aeg on hinnanguline ning taotletakse hüvitist istungite tegeliku kestuse järgi, millega kohus nõustub. 03.07.2023 istungil kohtule esitatud menetluskulude nimekirja (kohtu tl 64) kohaselt kulus kaitsjal kliendiga konsultatsioonile tund aega. Seda ajakulu peab kohus põhjendatuks. Seejärel on kaitsjal kulunud väärteootsusega tutvumisele pool tundi. Väärteootsus on küll kolmel leheküljel, kuid arvestades, et viimasel leheküljel on vaid edasikaebamise kord ning kohtuvälise menetleja seisukoht algab alles otsuse esimese lehekülje poole pealt (kohtu tl 8-9; KVM tl 26-28), loeb kohus antud otsusega tutvumise põhjendatud ajakuluks 15 minutit. Väärteoasja materjalide väljanõudmisele ja nendega tutvumisele on menetluskulude nimekirja kohaselt kaitsjal kulunud kokku kaks tundi. Kohus leiab, et põhjendatud on ajakulu ainult ühe tunni ulatuses, sest väärteoasja materjalid ei ole sedavõrd mahukad, et nõuaksid ligi kaks tundi nende läbitöötamiseks. Kaebuse (vt kohtu tl 3-4) koostamisele kulunud kaht tundi peab kohus põhjendatud ajakuluks. Harju Maakohtu 01.06.
  3. a määrusega (kohtu tl 25-26) tutvumisele on kaitsjal kulunud 0,3 tundi ehk 18 minutit, mida kohus peab samuti põhjendatuks. 02.06.2023 esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotluse koostamisele on kaitsjal kulunud 0,25 tundi ehk 15 minutit. Kohtule kahelauselise e-kirja saatmise põhjendatud ajakuluks ei saa lugeda enam kui 5 minutit. 27.06.2023 kohtuistungi algus oli planeeritud kella 13.00-ks ning kestis kuni 14.15 (kohtu tl 30 pöördel, 45) ehk kokku üks tund 15 minutit (1,25 tundi). Kuivõrd menetluskulude nimekirjas oli märgitud 1,18 tundi, siis suurendab kohus taotlusega võrreldes mõnevõrra põhjendatud ajakulu. 03.07.2023 kestis kohtuistung kella 10.00-st 13.00-ni ehk kolm tundi. Arvestades, et menetluskulude nimekirjas oli arvestatud 2,5 tunniga, siis loeb kohus põhjendatuks tegelikult toimunud istungi kestuse kolme tunni ulatuses. 10.07.2023 kohtuistung kestis kokku 50 minutit, mis on mõnevõrra vähem kui samal päeval kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas kaitsja poolt arvestatud üks tund (kohtu tl 65). Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatud ajakuluks kokku 9 tundi 43 minutit. Seega valitud kaitsja mõistlikuks tasuks praeguses väärteomenetluses on 1457,50 eurot ilma käibemaksuta ehk 1749 eurot koos käibemaksuga. Kuivõrd käesoleval juhul heideti P.T-le ette kahe väärteo toimepanemist, millest ainult ühe osas lõpetas kohus menetluse, siis tuleb menetlusalusele isikule hüvitada valitud kaitsja mõistlik tasu vaid seoses

§ 236lg 1 järgi esitatud väärteoetteheite menetlemisega.

Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud selle konkreetse väärteoetteheite menetlemisega, milles menetlusaluse isiku suhtes tuleb väärteomenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.10.2017. a otsus nr 4-16-7649/36, p 22). Kohtu hinnangul on põhjendatud lugeda

§ 236

lg 1 alusel väärteoasja menetlemisega seotud kuludeks pool valitud kaitsjale makstud mõistlikust tasust, s.o 874,50 eurot (sh käibemaks). Arvestades, et Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruse § 1 lg 1 ning § 2 lg 2 kohaselt on Politsei- ja Piirivalveamet Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus, mille kulud kaetakse 10

(11)4-23-1429 riigieelarvest, tuleb nimetatud 874,50 eurot hüvitada P.T-le riigieelarve vahenditest. Ülejäänud osa menetluskuludest (s.t valitud kaitsja tasust) jääb menetlusaluse isiku enda kanda. Kersti Heide Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.