lg 1 sätestab selgelt hageja kui võlausaldaja õiguse nõuda pankrotihaldurilt kahju hüvitamist. Pankrotivarast tehakse väljamakseid mh tunnustatud nõuetega võlausaldajatele, kellele tekib kahju, kui pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu pole pankrotivaras (enam) raha nõuete rahuldamiseks. Hageja nõuab kahju hüvitamist summas, mis tal jääb pankrotivarast pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu saamata. Kui pankrotihalduri rikkumisi poleks, saaks hageja pankrotivarast vähemalt 1 112 413 eurot 50 senti. Esialgse jaotusettepaneku kohaselt saab hageja üksnes 700 000 eurot ja nõudest jääb rahuldamata minimaalselt 412 413 eurot 50 senti (1 112 413,50 – 700 000). 2
lg 2 kohaselt võidakse hageja hüpoteegiga tagatud nõue rahuldada hoopis 85% ulatuses ning Riigikohtu praktika kohaselt võib
lg-s 2 sätestatud proportsioonist kõrvale kalduda, kui hageja nõude tagatiseks olnud kinnistu säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi. Pankrotimenetluse kulud võivad suureneda, kuna pankrotimenetlus ei ole lõppenud. VÕS § 139 lg 1 alusel tuleb kahjuhüvitist vähendada, sest hageja kui võlausaldaja ei ole teinud pankrotihalduri üle piisavat järelevalvet.
lg 1 alusel, sest võlausaldajale tekitatud kahjuna ei saa käsitada pankrotivõlgnikule tekitatud kahju. Järelikult ei ole hagejale kahju tekkinud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. 3
lg 1 ette võlausaldaja õiguse nõuda kahju hüvitamist haldurilt, kes on oma kohustusi süüliselt rikkunud. Ei vaielda selle üle, et pankrotivara arvel alusetute maksete tegemine pankrotihaldurile endale või halduriga seotud isikutele on halduri kohustuste süüline rikkumine
VÕS § 521 lg 1 sätestab, et kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui ka kindlustusandjalt. Kuna kindlustusvõtja (pankrotihalduri) tegevus põhjustas hagejale kahju, võib ta nõuda kostjalt kui vastutuskindlustuse andjalt kahju hüvitamist.
lg 2 kohaselt oleks hageja nõue pankrotimenetluses kinnisasja müügist saadud raha arvel tulnud rahuldada vähemalt 1 112 413 euro 50 sendi ulatuses (nõude summa 1 236 015 eurot miinus 10% võimalikeks menetluskuludeks). Pankrotihalduri tehtud alusetute maksete tõttu saab hageja nõudest pankrotimenetluses rahuldatud üksnes 700 000 eurot, st 412 413 eurot 5 senti vähem, kui nõue oleks saanud rahuldatud juhul, kui alusetuid makseid ei oleks tehtud. Ringkonnakohus rikkus ka otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 463 lg 2, § 654 lg 5), kuna ei andnud hinnangut enamikule hageja väidetele apellatsioonimenetluses. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.
lg-t 1 tuleb kostja hinnangul tõlgendada selliselt, et võlausaldaja saab
lg 1 alusel pankrotihaldurilt iseendale kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui pankrotivõlgnikule ei ole täpselt samadel asjaoludel kahju tekkinud. Võlausaldaja ei saa pankrotihaldurilt otse nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis võlausaldajale seetõttu, et pankrotivara vähenes. Kahju tekkis pankrotivõlgnikule. Tsiviilasjas nr 2-21-9837 (pankrotihalduri pankrotimenetluses) tehtud ja jõustunud kohtumäärusega jäeti hageja nõue tunnustamata. Kuna jõustunud kohtulahendiga on kindlaks tehtud, et hagejal ei ole kahju hüvitamise nõuet pankrotihalduri vastu, siis ei ole hagejal ka nõuet kostja vastu. Hagejale ei ole kostja hinnangul kahju tekkinud ka seetõttu, et hagejal on alusetute väljamaksetega tekitatud väidetava kahju hüvitamise nõue Advokaadibüroo LEXTAL vastu. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Kuna hageja nõue Advokaadibüroo LEXTAL vastu on suurem või sama suur kui hageja nõue pankrothalduri ja kostja vastu, siis väheneb hageja nõue kostja vastu nullini. Hagejal ei ole kostja vastu nõuet ka seepärast, et kostja on kindlustuslepingud kehtivalt tühistanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja menetluskulud jäävad hageja kanda. 10. Hageja on kahjustatud isikuna esitanud pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandja vastu pankrotihalduri poolt hagejale tekitatud kahju hüvitamise nõude, mille õiguslikuks aluseks on VÕS § 521 lg 1. Sellise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et hagejal 4
lg 1 sätestab, et haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, peab selle hüvitama. Ringkonnakohus asus erinevalt maakohtust seisukohale, et hagejal ei ole kohtu ette toodud asjaoludel kahju hüvitamise nõuet pankrotihalduri vastu, sest pankrotihaldur ei põhjustanud hagi alusena nimetatud toimingutega hagejale kahju, kuivõrd pankrotivara arvel pankrotihaldurile ja temaga seotud isikutele tehtud rahaülekanded vähendasid küll pankrotivara, kuid mitte hageja vara. Ringkonnakohtu arvates ei saa pankrotivõlgnikule tekitatud kahju pidada pankrotivõlausaldajale tekitatud kahjuks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 11. Ringkonnakohus on
lg-t 1 tõlgendades asunud ekslikult seisukohale, et hagejale kui võlausaldajale ei saanud kahju tekkida, sest pankrotihaldurile ja temaga seotud isikutele tehtud rahaülekanded vähendasid võlgniku pankrotivara, mitte hageja vara.
lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kahju võib seisneda ka selles, et võlausaldajal jääb pankrotivara arvel osa nõudest rahuldamata, kuna pankrotihaldur on süüliselt pankrotivara vähendanud ja puuduva osa kättesaamine võlgnikult on ebatõenäoline.
lg 1 eesmärgiks on kaitsta pankrotimenetluse võlausaldajaid kahju eest, mis on tekkinud selle tõttu, et pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu on pankrotivara väiksem, kui see oleks olnud pankrotihalduri kohustuste kohase täitmise korral. Ringkonnakohtu tõlgendus on seetõttu vastuolus seaduse eesmärgiga ning ebaõige.
lg-s 1 sätestatud nõuet ei välista ka see, et tsiviilasjas nr 2-21-9837 jäeti hageja nõue pankrotihalduri pankrotimenetluses tunnustamata. Ringkonnakohus on vaidlustatud otsuse p-s 9.4 õigesti osutanud, et pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta tehtaval määrusel on piiratud õigusmõju. Nõude tunnustamise vaidluse kohtulahendil ei ole muud tähendust peale selle, et vaidlustatud nõue loetakse pankrotimenetluses tunnustatuks (vt ka RKTKm 3-2-1-157-16, p 13). 12. Maakohus on menetlusõigust rikkumata tuvastanud, et juhul, kui pankrotihaldur ei oleks süüliselt oma kohustusi rikkunud, oleks hageja nõue saanud igal juhul rahuldatud vähemalt 1 112 413 euro 5 sendi ulatuses ning esialgse jaotusettepaneku kohaselt saab nõudest rahuldada üksnes 700 000 eurot, mistõttu jääb hageja nõue pankrotimenetluses rahuldamata vähemalt 412 413 euro 50 sendi ulatuses. Eeltoodu saab olla hagejale kui võlausaldajale tekkinud kahju
13. Maakohus on eksimusteta tuvastanud, et kostja kui kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel on sõlmitud kohustuslik vastutuskindlustusleping ning et kostja ei ole lepingut tühistanud. Ekslik on siiski maakohtu seisukoht, et kindlustuslepingu võimalik tühistamine mõjutaks üksnes kindlustusandja ja kindlustusvõtja suhet. Kui tehing on tühistatud, on see kehtetu (TsÜS § 90 lg 1 kolmas lause) ja selle alusel ei saa nõudeid esitada ka kolmandad isikud. VÕS § 521 lg 5 alusel tekkiv kindlustusandja kohustus hüvitada kahjustatud isikule kindlustusjuhtumiks olev kahju ka juhul, kui ta on täielikult või osaliselt vabanenud vastutusest kindlustusvõtja ees, saab kõne alla tulla olukorras, kus leping on kehtiv, kuid kindlustusandja on vabanenud vastutusest kindlustusvõtja ees kindlustusvõtja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu. VÕS § 521 lg 5 eesmärgiks on jätta kehtiva kohustusliku vastutuskindlustuslepingu korral kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamiskohustus kindlustusandja kanda kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelisest suhtest 5
lg 2 sätestab, et haldur ei pea kindlustama kohustuse tahtlikust rikkumisest tekkivat vastutust. Maakohus tuvastas menetlusnorme järgides, et vaidlusalusele kindlustuslepingule kohaldunud kostja pankrotihaldurite vastutuskindlustuse tingimuste (tl 106) p 6.2 kohaselt ei ole kindlustusjuhtumiks kutsetegevuse raames kohustuse tahtlik rikkumine, mille tagajärjel on kindlustusvõtjal tekkinud kohustus hüvitada kahju pankrotivõlgnikule, pankrotivõlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist. Samuti tuvastas maakohus, et eritingimuste p 8.4 näeb ette, et kindlustuslepingu alusel ei hüvitata nõudeid, mis on otseselt põhjustatud kindlustusvõtja tahtlikust teost, tegevusetusest või alusetust rikastumisest. Vaatamata sellele asus maakohus ekslikule seisukohale, et praegusel juhul oli pankrotihaldur kindlustanud kogu süülise vastutuse. Maakohus põhjendas sellist järeldust asjaoluga, et kostja väljastas pankrotihalduri vastutuskindlustuse teabedokumendi, millest nähtus maakohtu hinnangul, et kindlustatud on kogu pankrotihalduri süüline vastutus. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 15. Kuigi pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse eesmärgiks on kaitsta muuhulgas ka pankrotivõlausaldajaid neile pankrotihalduri kohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju eest, saab kostja kindlustusandjana praegu tugineda kindlustuslepingu tingimusele, mis näeb ette, et pankrotihalduri tahtlik kohustuse rikkumine ei ole kindlustusjuhtum. Seda seisukohta ei muuda ka VÕS § 521 lg 5, mis sätestab, et kindlustusandja ei või keelduda kahjustatud isiku nõude täitmisest põhjusel, et ta on vabanenud täielikult või osaliselt vastutusest kindlustusvõtja ees. VÕS § 521 lg 5 eesmärk ei ole näha ette kindlustusandja vastutust olukorras, kus kindlustuslepingu kohaselt ei ole üldse tegemist kindlustusjuhtumiga. Kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse puudumine olukorras, kus kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult, on kindlustuse üldine põhimõte (vt eelkõige VÕS § 452 lg 1, § 492 lg 3 teine alternatiiv, § 501 teine alternatiiv, § 513, § 540, § 551 ja § 564, samuti KarS § 212 lg 1 esimene alternatiiv). Kui kindlustusandja peaks oma kohustuse täitma ka kindlustusvõtja tahtluse korral, oleks see vastuolus kindlustuse olemuse ja eesmärgiga. Pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse puhul lubab
lg 2 selge sõnaga pankrotihalduril ja kindlustusandjal kokku leppida, et kindlustatud ei ole kohustuse tahtlikust rikkumisest tekkiv vastutus. Seega ei ole seadusandja näinud ette, et võlgnikule, võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, tuleks pankrotihalduri poolt tahtliku kahju tekitamise korral tagada kohustusliku vastutuskindlustuse kaitse. Selliste rikkumiste korral saab esitada nõudeid üksnes pankrotihalduri ning tema üle järelevalvet tegevate isikute vastu, kui hoolsa järelevalvega oleks olnud võimalik kahju ära hoida. Pankrotihalduri tahtlikust rikkumisest tuleneva vastutuse kindlustusjuhtumina välistamise kokkuleppe olemasolu on maakohus ka tuvastanud. Samuti on maakohus tuvastanud, et kohtu ette toodud pankrotihalduri rikkumised (õigusliku aluseta pankrotivarasse kuuluva raha enda või endaga seotud isikutele üle kandmine ligi kahe aasta jooksul) kujutavad endast pankrotihalduri kohustuste tahtlikku rikkumist. Kui kohus on tuvastanud, et pankrotihaldur rikkus ametikohustusi raha ülekannete tegemisel, saab neid lugeda tahtlikuks, kui kostja ei tõenda, et ülekanded tehti eksituse tõttu. Selliseid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud ega tuvastatud. Seega jäi hagi lõppkokkuvõttes õigesti rahuldamata. 6
tõlgendusele, ega ole vastanud teistele poolte väidetele (kassatsioonkaebuse p 14). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.