Obsah (6)

§ 95§ 90§ 80§ 82§ 83§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 28.08.2025.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-16045 Tsiviilasi X hagiavaldus Y va

§ 95lg 1.

Riigikohus on otsuses 3-2-1-18-05 selgitanud, et

§ 90

järgi eeldatakse, et vallasasja valdaja on ka selle omanik, sellest lähtuvalt tuleb sisustada ka heauskset omandamist

§-des 93 ja 94 toodud asjaoludel.

§ 95

lg 1 järgi on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusesse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Seega saab heauskne omandamine toimuda vaid siis, kui omandaja oli heauskne ka otsese valduse saamise ajal. Kostja oli klaveri valduse saamise ajal 3. novembril heauskne, alles 5. novembril sai Kostja teate, et omanik võib olla hoopis hageja. Seega on kostja heauskne omanik

§ 95

lg 1 alusel.

§ 95

lg 3 alusel ei ole tegemist heauskse omandamisega, kui see on läinud omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja. Kostja ei tea, kas omanik on hageja, kuid klaver oli J majas ning seda oli palutud sealt ära viia. Klaver, mida hageja peab oma sõnade järgi kõrgelt kultuuri- ja ajalooväärtuslikuks, ei läinud hageja valdusest välja tema tahte vastaselt, kuna ta oli selle ise vabatahtlikult XXX majja jätnud. Seda hoolimata käimasolevatest renoveerimistöödest, mis võisid klaverile ohtu kujutada.

1. Lilled ja šokolaaditahvlite kogu maksid umbes 60 eurot. See siiski ei väljenda kogu ostumüügi hinda. Jl oli kindel plaan vabastada remonditav pind hageja asjadest. Ta oli valmis viima asjad jäätmejaama. Niisiis on tehingu hind lisaks saadud lilledele ja šokolaaditahvlitele ärajäänud kulud jäätmejaama tasu ja transpordikulu eest.
2. Istungil märkis kostja, et J ütles kostjale pool tundi enne seda, kui klaver majast välja viidi, et klaver kuulus (varasemalt) vanaemale. J ütles, et ta sai selle koos majaga, mida hiljem kinnitas ka vestluses. Kokkulepe klaveri võõrandamiseks sõlmiti Facebooki vestluses 02.11.2023, hilisem 05.11.2023 kirjalik kokkulepe sõlmiti selleks, et fikseerida seda, milles pooled olid juba varem kokku leppinud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi 4 2-23-16045 menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: a. vaidlusalune
5. sajandi tiibklaver (edaspidi asi) asus hageja vanematekodus Rakveres, XXX (edaspidi kinnistu); b. 01.08.2023 sõlmisid hageja vanemad Q ja W ning J kinkelepingu (dtl 81-86), millega nad kinkisid oma lapselapsele Jle neile kuuluva kinnistu, kusjuures vanematele jäi lepingu kohaselt kinnistu eluaegne tasuta kasutuse õigus ning kinnistu jäi vanemate ja J kaasvaldusesse; c. 03.11.2023 võõrandas J asja kostjale ning kostja transportis asja kinnistult ära; d. kostja valdab asja käesoleval ajal.
6. Hageja palub: kohustada kostjat hagejale tagastama kostja valduses olev
7. sajandi tiibklaver Pleyel seerianumbriga xxx (tunnused: klaveri kaanel on Pariisi maailmanäituse medal Pleyel firmamärgiga, klaveri vasakul kaanel katkine nurk, klaveri klahvistiku kaane siseküljelt puudub tavapärane klaveri margi tähis). Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et tal on õigus keelduda valduse üleandmisest, kuna ta on klaveri heauskselt omandanud (

§ 95lg 1).

23.

§ 80

lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

§ 80

lg 2 sätestab, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

§ 82

lg 1 sätestab, et omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja.

§ 83

lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Valduse õiguslik alus saab olla mõni piiratud asjaõigus või omanikku valdaja valdust taluma kohustav võlaõiguslik kokkulepe, kuid õiguslik alus saab tuleneda ka seadusest või kohtulahendist (vt RKTKo nr 2-16-9519/78 p 27). Kostja valdab asja – selle üle pooled ei vaidle. Hageja on kostjalt nõudnud asja valduse hagejale üleandmist, kuid kostja on keeldunud. Eeltoodu osas poolte vahel vaidlust ei ole. Pooled vaidlevad selle üle, kas Jl oli õigus asja käsutada, ühtlasi selle üle, kes oli ning kes on asja omanik. Omandiõiguse küsimuse lahendusest sõltub seega, kas kostjal on õiguslik alus asja valdamiseks. 24. Esmalt selgitab kohus välja, kes oli asja omanik enne 03.11.2023 võõrandamistehingut. Hageja väidab, et tema soetas asja aastatel 1994 (hagis öeldu kohaselt) või 1995 (istungil selgitatud ostuaeg). Kostja väidab, et J avaldas talle, et asi kuulus varasemalt J vanaemale, kuid kinnistu kinkelepinguga sai omanikuks J.

§ 92

lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Vallasomandi ülemineku üldised eeldused on seega: 1) asjaõiguskokkulepe 5 2-23-16045 omandi ülemineku kohta võõrandaja ja omandaja vahel, 2) asja valduse üleandmine ning 3) võõrandaja käsutusõigus ehk võõrandaja õigus vallasasja omand üle anda (vt Riigikohtu lahendid nr 3-23-2858/48, p 28.2; nr 3-2-1-170-16, p 11). Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Eeldades kostja poolt avaldatu õigsust, ei ole võimalik, et 01.08.2023 kinnistu kinketehingu järgselt oleks asja omanikuks saanud J, kuna 01.08.2023 kinkelepingus puudub säte, millega oleks reguleeritud kõnealuse asja omandiõigusega seonduvat. Asjakohane võiks olla lepingu p 1.9.2, mis sätestab, et lepingu eseme koosseisu kuuluvad ka Kingisaajale üle antavates ruumides asuv kogu mööbel ja tehnika. Samas ei ole klaverit võimalik pidada ei tehnikaseadmeks ega ka mööbliesemeks, tegemist on muusikariistaga. Kinkelepingu esemeks oli seega üksnes kinnistu koos sellel asuva mööbli ja tehnikaga, mitte vaidlusalune klaver. Kohtu ette ei ole toodud muid asjaolusid ega neid kinnitavaid tõendeid, millest saaks järeldada, et asja omanikuks oleks olnud J. Järgnevalt selgitab kohus välja, kas tõendatud on hageja omandiõigus. Hageja on selgitanud, et soetas asja 1990ndate keskpaigas ega ole selle omandit kellelegi ära andnud. Ainus tõend, mis hageja väidet kinnitab, on hageja ema poolt allkirjastatud selgitus kohtule (dtl 158). Hageja ema on hageja lähikondne, kes eelduslikult on huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks. Dokumendi metaandmetega tutvudes selgub, et selle koostaja ja viimane muutja on hageja ise. Tõendi usaldusväärsust kinnitanuks hageja ema tunnistajana ülekuulamine, kuid hageja ei esitanud kohtule nõuetekohast taotlust. Fotod klaverist ei kinnita, et see hagejale kuulub. Hageja enda seletust ei ole võimalik tõendina kasutada. Seega leiab kohus, et hageja omandiõigus on tõendamata. Eeltoodu välistab vindikatsiooninõude rahuldamise. 25. Vaatamata eeltoodule käsitleb kohus selguse huvides ka kostja heauskse omandamise vastuväidet.

§ 90

lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Riigikohus on

§ 90

lg 1 kohta leidnud, et arvestades vallasasjade tavaliselt suhteliselt väikest väärtust ja kolmandate isikute piiratud võimalusi tegelikku omandikuuluvust välja selgitada, kaitseb

§ 90lg 1 eeldus nii valdaja kui ka valdajaga tehingu teinud isikute huve.

Seega on just valdussuhe see, millele vallasasjade tsiviilkäibes omistatakse eriline õiguslik tähendus (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22). Muu hulgas on valdusel eriline õiguslik tähendus ka

§ 95lg-te 1 ja 2 kontekstis, kui kohtutel tuleb otsustada, kas vallasasja omandaja oli pahauskne või mitte. Ts

ÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja heausksust. Vallasomand võib tekkida

§ 95

järgi ka omandaja heausksuse korral, st isik on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Kui omandaja on pahauskne, s.o kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda, omandamist ei toimu (31.03.2025, 3-232858/48, p 28.2) Vallasasja omandamist ei toimu ka juhul, kui vallasasi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, ja seda isegi juhul, kui omandaja on heauskne (31.03.2025, 3-23-2858/48, p 28.2; 15.03.2017, 3-2-1-170-16, p 11). 6 2-23-16045 Hageja ei ole tõendanud ning kostja ei ole välja toonud, et enne 03.05.2023 asja võõrandamistehingut oleks kostjal olnud teadmine, et Jl ei ole asja käsutusõigust. J (kaas)valdas nimetatud asja (see tulenes asjaolust, et asi asus temale kuuluval kinnistul, mida kasutasid isikliku kasutusõiguse alusel sihtotstarbeliselt ka ka tema ja hageja vanavanemad), mistõttu sai kostja eeldada, et asi on J omandis ja tal on õigus seda käsutada. Liiati on J seda kostjale kinnitanud. Seega ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja teadis, et Jl ei ole õigust omandit üle anda.

1. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja pidi teadma, et Jl pole õigust asja omandit üle anda. Heauskse omandamise välistab raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, mille tõttu omandaja ei saanud teadlikuks, et võõrandajal puudub käsutusõigus (RKTKo nr 2-16-14924/58, p 15.3). Raske hooletus eeldab niisuguste asjaolude tähelepanuta jätmist, mis üldjuhul peaksid sarnases olukorras igale mõistlikule isikule silma torkama. Hageja ei ole tõendanud, millised väidetavad pakkumise asjaolud olid sedavõrd ebatavalised, et pidanuks kostjas tekitama kahtluse J käsutusõiguse osas. Hageja on ise kinnitanud, et klaver oli vana ja vajas renoveerimist, st see ei olnud töökorras. Samuti ei ole selgitatud, kuidas pidanuks kostja aru saama, et tegemist on erakordselt haruldase muusikariistaga. Vallasasja omandajalt ei saa eeldada, et ta asub välja selgitama asja omandiõigusega seonduvat – sellise kontrolli või lausa uurimise teostamise võimalused on piiratud (eriti muusikariistade puhul, mille osas ei peeta registrit jms) ja eeldavad tihti õiguslikke teadmisi, mida keskmiselt isikult oodata ei saa. Seega ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks olnud raskelt hooletu. Seega ei pidanud kostja teadma, et Jl puudub asja käsutusõigus. 05.11.2023 kirjalik leping eeltoodud järeldust ei muuda. Kohus on ülal märkinud, et vallasasja võõrandamine on vormivaba ning et klaveri müügitehing toimus juba varem, s.o 03.11.2023, mil anti kostjale asja valdus üle.
2. Kõigele eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et kostja on asja heauskne omanik ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
3. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotamine
4. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, kuna kohus tegi lahendi hageja kahjuks, st jättis hagi rahuldamata. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
5. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus 7 2-23-16045 menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
6. Kostja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ning ka asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud. Seega jätab kohus kostja menetluskulude rahalise suuruse kulude puudumise tõttu kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 8