Obsah (8)
§ 230§ 231§ 436§ 438§ 407§ 162§ 174§ 178act OÜ hagiavaldus XX (XX) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 3650,56 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) Hageja lepinguline esindaja
) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma 2
(6)nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
§ 230
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
§ 231
lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
§ 436
lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
§ 438
lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. 7.
§ 407
lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus. Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p 13).
- VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et ESTO AS ja kostja sõlmisid järgmised lepingud: 21.05.2023 järelmaksulepingu nr 972914793434 kauba ostmiseks Mobipunkt OÜ-st hinnaga 1265 eurot (dtl 81-84); 20.06.2023 järelmaksulepingu nr 279515382947 kauba ostmiseks Mobipunkt OÜ-st hinnaga 675 eurot (dtl 90-93); 29.06.2023 järelmaksulepingu nr 216015528675 kauba ostmiseks Mobipunkt OÜ-st hinnaga 525,39 eurot (dtl 99-102); 20.06.2023 järelmaksulepingu nr 955615392494 kauba ostmiseks Mobipunkt OÜ-st hinnaga 499 eurot (dtl 108-111). Hagiavalduse kohaselt oli kõnealused lepingud tarbijakrediidilepingud. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingute teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest nähtub, et ESTO AS on teinud Mobipunkt OÜ-le 23.05.2023 makse summas 5752,99 eurot (dtl 117), 20.06.2023 makse summas 17 598,97 eurot (dtl 119), 30.06.2023 makse summas 12 343,33 eurot (dlt 121) ja 27.06.2023 makse summas 17 663,45 eurot (dtl 123). VÕS § 414 lg 1 müügileping moodustab tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, kui müüja annab ostuhinna finantseerimiseks krediiti ise, krediidiandja on tarbijakrediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel kasutanud müüja kaasabi või kui müügilepingu ese on tarbijakrediidilepingus sõnaselgelt kindlaks määratud. VÕS § 414 lg 21 kohaselt kui krediidisumma on müüjale laekunud, lähevad müügilepingust taganemise korral tekkivad müüja õigused ja kohustused üle krediidiandjale. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et kostja on laenusummad kätte saanud.
- Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija 3
(6)eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. on kohus seisukohal, et krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõue seletuskirja kohaselt on eeltoodud sätete aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48 ülevõtmine Eesti õigusesse. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel asutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59). 10. Krediidikulukuse määra arvutamise aluseid lepingute nr 972914793434, 279515382947, 216015528675 ega 955615392494 eritingimustes, üldtingimustes ega Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtedel (dtl 85-88, 94-97, 103-106 ja 112-115) esitatud ei ole. Esitatud on vaid krediidi kulukuse määra protsent. Seega on kohus seisukohal, et lepingute nr 972914793434, 279515382947, 216015528675 ja 955615392494 puhul ei ole hagejal õigus nõuda lepingujärgset intressi VÕS § 408 lg 4 alusel. 11. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja ei ole toonud hagiavalduses eile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: 4
(6)tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavalduse täpsustusest nähtub, et kostja märkis laenutaotlustes oma igakuise sissetuleku suuruseks 1200 või 1300 eurot ning igakuiste kohustuste suuruseks 300 eurot või 0 eurot ja majapidamiskulude suuruseks 100 eurot või 150 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest ning tuvastas Maksu- ja Tolliameti andmete põhjal, et kostja 4 kuu keskmiseks sissetulekuks oli 655,78 eurot. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagi täpsustusest võib aru saada, et laenude andmisel võttis esialgne võlausaldaja aluseks Maksu- ja Tolliameti andmed kostja sissetuleku kohta, s.o sissetuleku 655,78 eurot kuus. Hagiavaldusest ega hagi täpsustusest ei nähtu, et laenude andmisel oleks välja selgitatud kostja igakuiste kohustuste suurust ja liiki. Hageja selgituste kohaselt on esialgne võlausaldaja laenude andmisel võtnud kostja igakuiste finantskohustustena arvesse 100 eurot ja majapidamiskuludena 234 eurot. Seega olid kostja igakuised kohustused esialgse võlausaldaja arvestuste kohaselt kokku vähemalt 334 eurot, mis on rohkem kui ½ laenude andmisel aluseks võetud kostja igakuisest sissetulekust ja kostjale jäi esialgse võlausaldaja arvestuste kohaselt igakuisteks vältimatuteks püsikuludeks (toit, tervishoid, transport jms) järele 321,78 eurot. Samas on kostja ise ühes laenutaotluses välja toonud, et ainuüksi tema igakuised finantskohustused on 300 eurot. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Pelgalt sissetuleku märkimine kostja poolt ega esialgse võlausaldaja poolt Maksu- ja Tolliameti andmebaasi põhjal tuvastatud asjaolu, et kostja sai miinimumpalka ei ole piisav, et lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte järgituks. 12. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. 5
(6)Kohus andis hagejale 28.02.2025 määrusega (p 5) muuhulgas võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe hageja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga hiljemalt 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Ühtlasi hoiatas kohus hagejat, et juhul, kui hageja ümberarvestust ei esita, siis ei ole hagiavaldus asjaoludega õiguslikult kontrollitav juhul, kui kohus peaks hagiavalduse alusel jõudma järeldusele, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud ja sellisel juhul võib kohus jätta hagi kas täielikult või osaliselt rahuldamata. 04.03.2025 esitas hageja hagiavalduse täpsustuse, kuid kohtu nõutud ümberarvestust selles esitatud ei ole. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja kõigi lepingute täitmiseks osaliselt tagasimakseid teinud, kuid hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele esitanud ümberarvestust, milles oleks põhivõlgade tagasimaksed uuesti määratud, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Seega asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole selged. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. 13. Tulenevalt
§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda. 14.
§ 174
lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja menetluses ei osalenud ning ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. 15.
§ 178
lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.
§ 178
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (
§ 178lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik 6
(6)