← Eesti

2-21-8633/21

Obsah (8)§ 144§ 102§ 146§ 68§ 75§ 147§ 142§ 143

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Peeter Pällin ja Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

) § 146 lg 1 kohaselt 09.01.2020 ja hagi esitamise ajaks (30.05.2021) oli hageja nõue aegunud.

§ 144alusel on aegunud ka viivise- ja intressinõue.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg 1 esimese lause alusel esitab aegumise vastuväite ka käendaja ehk kostja II. Kostjad I ja II taotlevad aegumise kohaldamist hageja nõuetele. 3

(8)2.
  1. Lisaks on hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja I on tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 31 059,20 eurot, millest 30 600 eurot on laenusaaja arvestanud intressi katteks ja 200 eurot võlgnetava viivise katteks. Igal juhul on hea usu põhimõttega vastuolus olukord, kus 10 000 euro ulatuses laenu andmisel oleks laenusaaja kohustatud laenuandjale kokku tasuma kokku 43 120 eurot.
  2. Kostja III hagile vastust ei esitanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
  3. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt välja kostjate I ja II kasuks solidaarselt menetluskulud 624 eurot. 4.
  4. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud: - laenuandja ja kostja I sõlmisid 08.11.2016 laenulepingu, mille kohaselt andis laenuandja kostjale I laenu 10 000 eurot ning kostja I kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% kuus; - laenuandja kandis laenusumma kostja I arvelduskontole 08.11.2016, arvestades laenulepingu pde 3.7 ja 4.9 kohaselt makstavast laenust maha lepingutasu 100 eurot; - laenuandja ja kostja I juhatuse liige kostja II sõlmisid 08.11.2016 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu I, mille kohaselt vastutab kostja II kostja I poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest kuni 20 000 euro ulatuses; - laenuandja ja kostja I juhatuse liige kostja III sõlmisid 08.11.2016 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu II, mille kohaselt vastutab kostja II kostja I poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest kuni 20 000 euro ulatuses; - laenulepingu kohaselt kohustus kostja I esialgu laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 07.12.2016; - laenulepingu p-s 3.10.2 on pooled kokku leppinud, et laenusaajal on õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul; - laenulepingu pikendamiseks peab laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi; - laenutagastustähtaeg pikeneb automaatselt 30 päeva võrra, kui laenuandja arveldusarvele on laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress; -
  5. a jaanuari makse ei ole tehtud lepingu p-s 3.5 sätestatud tähtajaks (
  6. kuupäev), vaid alles 10.01.2017 - kostja I on tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks võlausaldajale kokku 31 059,20 eurot. 4.
  7. Hageja nõue tagastamata krediidisumma väljamõistmiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, intressi nõudmiseks annab aluse VÕS § 94 lg 1 ja viivise nõudmiseks VÕS § 113 lg
  8. 4.
  9. Kuivõrd võlgnik ei tasunud intressimakset lepingu p-s 3.10.2 sätestatud tähtajaks, siis leping automaatselt 30 päevaks ei pikenenud. Pooled ei ole tuginenud sellele, et nad oleksid lepingut pikendanud kokkuleppel. Seega lõppes laenuleping intressi tasumise kohustuse päevale järgneval päeval ehk 09.01.
  10. Kui pooled on sõlminud lepingu äramuutva tingimusega (

§ 102lg 3), toob tingimuse saabumine automaatselt kaasa tagajärje. Tagajärjeks oli lepingu lõppemine. 4

(8)Kuna leping lõppes 09.01.2017, aegus nõue

§ 146lg 1 kohaselt kolme aasta möödumisel ehk 09.01.2020.

Nõue tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata. Sellele kuupäevale järgnevaid makseid ei saa käsitada nõude tunnustamisena. Peale lepingu lõppemist tehtud makseid tuleb lugeda põhiosa või viivise katteks. Nõude tunnustamisena ei saa käsitada asjaolu, et kostjad on aktsepteerinud hageja nõudekirjade esitamise tasu. Puuduvad tõendid, et kostjad oleksid teinud hagejale makseid spetsiifiliselt nõudekirjade tasu maksmiseks. Kuna makseid on tehtud kokku 31 059,20 euro ulatuses ja esimene (09.12.2016) makse on tehtud intresside tasumiseks, tuleb kõik ülejäänud maksed lugeda tehtuks põhiosa (10 000 eurot) ja viivise katteks (31 059,20 – 600 = 30 459,20 eurot). Seega on nõue faktiliselt täidetud. 4.

  1. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kõrvalnõuete nõudmine põhivõlgnevust ligi kolmekordselt ületavas määras on vastuolus heade kommetega, sest eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Kohtul on õigus vähendada kõrvalnõudeid, sh edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (RKTKo 14.06.2005, 3-2-166-05, p 18). Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud põhinõudest suurema kahju kandmist. Tasutud summad tuleb lugeda põhinõude ja hagis esitatud kõrvalnõuete katteks juba tasutuks. 4.
  2. Kuna nõue põhivõlgniku vastu jäi rahuldamata, jäi rahuldamata ka nõue käendajate vastu. Apellatsioonkaebus
  3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. 5.
  4. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja ei nõustu, et aegumine ei katkenud. Kostja I jätkas laenulepingus kokkulepitud kohustuste täitmist isegi siis, kui leping poolte vahel oli väidetavalt lõppenud. Kostja I tegi peamiselt makseid 600 eurot kuus, mis vastab igakuisele intressile. Kostja I kinnitas ka istungil, et käsitas edasisi makseid intressimaksetena ja pidas seega laenulepingut kehtivaks. Samuti tegi kostja I aeg-ajalt laenuandjale viimase poolt nõutud nõudekirjade maksumusele vastavaid makseid. Nimetatu näitab, et kostja I nõustus laenuandja laenulepingu alusel esitatud nõuetega. Maakohus on jätnud hageja vastavad tõendid analüüsimata. Hageja soovis istungil esitada ka täiendavaid tõendeid (laenusaaja maksekorraldused), millest nähtunuks, et kostja I on iga makse korral viidanud makse selgituses laenulepingule ja kasutanud laenulepingule viitavat viitenumbrit, kuid kohus keeldus nende vastuvõtmisest. Samas heitis maakohus otsuses hagejale ette asjaolude tõendamata jätmist. Maakohus ei teavitanud pooli ka eelmenetluse lõppemisest. 5.
  5. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Käesolevas vaidluses on laenulepingu pooleks kaks äriühingut. Kohus ei ole arvestanud raha kasutamise eest makstava tasu ehk intressi kohustusega. Praegusel juhul leppisid pooled lepingus kokku, et kostja I ei pea koheselt laenu tagastama, kui ta maksab laenu kasutamise eest tasu (600 eurot kuus). Tegemist ei ole tüüptingimusega, sest pooled arutasid selle läbi ning see tasu vastab laenuandja poolt võetavale riskile. Laenuandja majandustegevuseks ei ole laenude tasuta väljastamine ja maakohus ei saa laenuandjale ette heita laenu eest tasu küsimist. Kostjal I oli võimalik igal ajahetkel tagastada koos intressiga ka põhinõue, kuid ta ei teinud seda. Vastused apellatsioonkaebusele 5

(8)
  1. Kostja I ja II vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja III ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi (TsMS § 657 lg 1 p 2). Seoses sellega muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust.
  3. Maakohus leidis õigesti, et hageja põhinõue saab kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, intressi nõudmiseks annab aluse VÕS § 94 lg 1 ja viivise nõudmiseks VÕS § 113 lg
  4. Maakohus tuvastas siinse otsuse p-s 4.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.
  5. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et laenuleping lõppes, kui kostja I hilines ühe intressimakse tasumisega. 9.
  6. Maakohus tuvastas, et laenulepingu p 3.10.2 kohaselt oli laenusaajal õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul, tasudes laenuandja arveldusarvele laenulepingu pikendamiseks eelneva perioodi intressi enne laenutagastustähtaja saabumist või samal päeval. Selle tulemusena pikenes laenutagastustähtaeg automaatselt 30 päeva võrra. Maakohus tuvastas, et laenu anti 10 000 eurot intressiga 6% kuus. Seega tuli intressi tasuda 600 eurot kuus. 9.
  7. Võlaarvestusest (tl 17-18) nähtub, et kostja I tasus peale vaidlusaluse osamaksega hilinemist endiselt 600 eurot kuus. Puudub vaidlus, et laenuandja ei nõudnud seejärel laenusumma tasumist ja nõudis seda alles siis, kui kostja lõpetas 600-euroste intressimaksete tasumise. 9.
  8. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja I poolt intressi tasumist võib vaadelda tema pakkumusena laenulepingu täitmist samadel tingimustel jätkata. Laenuandja käitumist kogu võla sisse nõudmata jätmisel hiljemalt järgneva intressimakse tasumisel saab vaadelda nõustumusena lepingu täitmise jätkamiseks (VÕS § 9 lg-te 1 ja 2 mõttes). 9.
  9. Tegemist on kaudsete tahteavaldustega, mis väljendusid teos ja millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (

§ 68lg 3 mõttes).

Kaudsete tahteavalduste sellisel viisil tõlgendamist (

§ 75lg 1 mõttes) kinnitab laenulepingu poolte edasine käitumine.

Hageja on esile toonud ja kostja ei ole seda vaidlustanud, et laenuandja saatis laenusaajale tasulisi nõudekirju 24.07.2017, 28.08.2017, 18.09.2017, 22.03.2018, 19.12.2018, 31.01.2019, 09.04.2019, 14.11.2019, 04.02.2020 ja 09.07.

  1. Nõudekirjadest (tl 20–36) nähtub, et hageja ei nõudnud kogu laenusumma tasumist, vaid andis täiendavaid tähtaegu intressimaksete tasumiseks erinevas pikkuses makseviivituste korral.
  2. Hageja nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu ei ole aegunud. 10.
  3. Nõudearvestusest nähtub, et laenusaaja jätkas intressisummale vastavate summade ja nõudekirjade tasu maksmist võlaarvestuse kohaselt kuni 24.03.
  4. 28.04.2021 tasus kostja I viimase makse 200 eurot, kuigi lepingu kohaselt tulnuks tal tasuda lepingu pikendamise soovi korral 08.03.2021 600 eurot. Sellega seoses on hageja õigesti arvestanud viivist alates 08.03.
  5. 6

(8)10.
  1. Hagihoiatuse e-kirjast (tl 37) nähtub, et laenuandja andis seejärel laenusaajale ja käendajatele tähtaja laenu kogusumma ja selle kõrvalnõuete tasumiseks kuni 21.05.2021 ja hoiatas ühtlasi, et võlgnevuse mittetasumisel pöördub laenuandja kohtusse. Nõude loovutamise teatelt (tl 19) nähtub, et laenuandja on teavitanud laenusaajat ja käendajaid nõuete hagejale loovutamisest. 10.
  2. Alates 22.05.2021 muutus laenuandja nõue kogu ulatuses sissenõutavaks ja algas aegumistähtaeg (

§ 147lg 1 I lause).

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (

§ 146lg 1).

Nõuded kostja I kui põhivõlgniku vastu ei ole aegunud, sest hageja esitas hagi kohtusse 30.05.2021 (

§ 142lg 1 II lause alusel).

  1. Samal põhjusel leidis maakohus põhjendamatult, et kostja II saab tugineda VÕS § 149 lg 1 alusel põhinõude aegumisele.
  2. Maakohus ei saanud kohaldada kostja III nõude suhtes aegumist, sest kostja III seda ei taotlenud ja aegumist võtab kohus arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (

§ 143). Kostja III ei ole hagile vastanud.

  1. Kuna laenulepingu täitmine jätkus ja kostjal I oli kohustus tasuda igakuiselt intressi, on põhjendamatu ka maakohtu seisukoht, et kostja I poolt tehtud maksed ei ole käsitatavad intressimaksetena. Samuti puudub alus vähendada viivisenõuet, sest hageja ei nõua kostjatelt edasiulatuva viivise tasumist üle põhivõla suuruse. 13.
  2. Laenulepingu sõlmis äriühing (kostja I) oma majandus- või kutsetegevuse raames, mitte tarbijana (VÕS § 1 lg 5 tähenduses). Raha kasutamise eest tuleb majandus- ja kutsetegevuses tasuda intressi. Kokkulepe, millega laenuandja ja kostja I leppisid kokku intressi- ja viivisemääras 0,2% päevas (laenulepingu p-d 3.9 ja 7.1), ei ole kostjat I ebamõistlikult kahjustav. Samuti ei saa hageja poolt nõuete esitamist olukorras, kus laenusaaja jätkas raha kasutamist ja tasus selle eest intressi, vaadelda hea usu vastasena (VÕS § 6 lg 1 mõttes). 13.
  3. Laenulepingust (tl 6–9) nähtub poolte kokkulepe, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel kaetakse esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused ja menetluskulud, seejärel viivised ja trahvid, seejärel tähtajaks maksmata intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest, ja lõpuks tähtajaks tasumata laen. Laenulepingu p 7.3 kohaselt on pooled leppinud kokku, et kui laenusaaja ei tasu laenuandjale õigeaegselt intressi ja/või ei tagasta laenu ja laenuandja saadab laenusaajale vastava teatise võlgnevuse kohta, on laenusaaja kohustatud maksma laenuandjale teenustasu 24 eurot, millele lisandub käibemaks iga võlgnevuse teatise tasumise eest. 13.
  4. Maakohus tuvastas, et kostja I tasus laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 31 059,20 eurot. Hageja on esile toonud, et nimetatud summast 259,20 eurot on arvestatud laenulepingu p 7.3 alusel laenusaajale edastatud tasuliste nõudekirjade katteks, 30 600 eurot intressi katteks ja 200 eurot viivise katteks. Hagiavalduse p 3.15 kohaselt on hageja arvestanud viivist põhinõude jäägilt (10 000 eurot) alates 08.03.
  5. Kostjad ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja nõude aritmeetilisele arvestusele. 13.
  6. Seega on põhjendatud hageja nõue kostja I vastu laenu põhiosa 10 000 euro ja intressi 600 euro väljamõistmiseks. Hageja viivisenõude suuruseks on ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal (03.07.2025) 31 580 eurot (viivisekalkulaator.ee andmetel). Kuna hageja on piiranud oma nõuded 20 000 euroga, kuulub viivis kostjatelt I väljamõistmisele (20 000 – 10 000 – 600) 9400 7

(8)euro ulatuses. Kostjad II ja III käendajatena vastutavad hageja ees põhivõlgnikuga solidaarselt (VÕS § 145 lg 1). Kokkuvõttes tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja jaoks 20 000 eurot, millest põhivõlg 10 000 eurot, intress 600 eurot ja viivis 9400 eurot.
  1. Maakohus ei ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis vastu võtmata hageja esitatud tõendid ja ei teavitanud pooli eelmenetluse lõppemisest. Hagejal oleks olnud võimalus esitada tõendid apellatsioonimenetluses.
  2. Seoses hageja nõuete rahuldamisega tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust ja jätta need solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3). Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 171 ja § 165 lg 3).
  3. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
  4. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.