Obsah (4)

§ 113§ 416§ 4034§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2025 Tartu Tsiviilasja nr 2-25-821 Tsiviilasi Bondora AS hagi M. M. K.

§ 113lg 1 tuleneva seadusejärgses intressimääras tagastamata krediidisummalt aastas.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 350 eurot ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Hageja on selgitanud, et kostja rikkus oma lepingust tulenevat kohustust, jättes tasumata täielikult
2. a märtsi, aprilli, mai, juuni osamaksed. Ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale 19.05.2022 ning 21.06.2022 öeldi laenuleping üles. Hageja väitel olid täidetud lepingu ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikkust kuud ja hageja on andnud kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks

§ 416

lg 1 järgi, sealjuures hoiatusega lepingu ülesütlemise kohta ning kogu võla sissenõudmise kohta. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 2 Kohus jättis hagi 17.01.2025 määrusega käiguta ning kohustas hagejat esitama asjaolud ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimiseks. 23.01.2025 esitas hageja täienduse, milles selgitab, et hageja tegi päringu pensioniregistrisse, millest selgus, et kostja sissetulek pensioniregistri järgi on 815,64 eurot ning lähtus maksevõime hindamisel sellest numbrist. Samuti on hageja arvestanud kostja elamiskuludeks 254 eurot. Laenutaotluse ajal puudusid kostjal aktiivsed maksehäired. Muid selgitusi hageja vastutustundliku laenamise osas esitanud ei ole. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohtu 13.05.2025 määrusega toimetati kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel avalikult kätte hagiavaldus ja asja menetlusse võtmise määrus, avaldades teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.
2. TsMS § 407 lg 1 näeb ette, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Kostja ei ole hagile vastanud. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
3. Kohus selgitas 03.02.2025 kohtumääruses hagejale, et esialgsel hinnangul on hagiavalduses esitatud asjaoludel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus palus hagejal selgitada vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist või esitada nõuetekohane ümberarvestus (dtl 62-64). Hageja jäi vastuses 03.02.2025 kohtumäärusele seisukohale, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet laenulepingu sõlmimisel ning laenutaotluse esitamisel ja laenulepingu sõlmimisel on lähtunud hageja kehtivast õiguspraktikast. Vastasel korral hageja ei oleks laenulepingut sõlminudki (dtl 66).
4. Kohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. 8.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks siseeeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte 3 punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 9. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13, p 21, 24.11.2023 lahend nr 2-21-13098, p 17, 25). 10.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Hageja ei ole selgitanud ega esitanud tõendeid selle kohta, et krediidiandja oleks lepingu sõlmimisel kontrollinud kostja konto väljavõtet. Kohtu hinnangul oleks konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. 4
3. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on laenuandja lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud taotlusele ja maksehäirete registrile. Arvutused, mis põhinevad üksnes laenutaotlusel, ei saa kohtu hinnangul olla piisavad, et jaatada krediidiandja hoolikust laenu väljastamisel. Hagejal oli tulenevalt

§ 4034

lg 13 järgi tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. Seega asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud

§ 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 403

4 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Samuti loetakse tühise intressikokkuleppe täitmiseks tarbija poolt tasutud raha tasuks laenusumma tagastamiseks (vt 24.11.2023 lahend 2-21-13098, p 25). 13. Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 peab krediidiandja

§ 4034

lg-s 6 sätestatud kohustust rikkudes tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Ümberarvestuse esitamist nõudis kohus 03.02.2025 määrusega. Hageja terviklikku ümberarvestust esitanud ei ole. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama lepingu sõlmimise hetke seisuga, vähendades võlgnetavat põhiosa enamtasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude võrra. Samuti tuleb järelejäänud põhiosa jagada tagasimakseteks vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele. Hageja on esitanud vaid vähendatud põhiosa ja kajastanud kostja poolt tehtud maksed kuni tarbijakrediidilepingu väidetava hageja poolse ülesütlemise kuupäevani. Seega ei ole hageja esitanud oma sissenõutavaks muutunud nõude terviklikku ümberarvestust ega teinud arvutusi, mis on kostja kohustused juhul, kui hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ilma tervikliku ümberarvestuseta ei saa kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. 14. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi.

§ 4034

lg 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu). 15. Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed, mistõttu edastas hageja kostjale 19.05.2022 ülesütlemise hoiatuse ning kuna kostja võlgnevust ei tasunud ütles hageja 21.06.2022 lepingu üles. Kohtule nähtub, et kostja on viimase osamakse 18.02.2022 tegemisega tasunud hagejale 373,54 eurot. Ülesütlemise seisuga 21.06.2022 oli sissenõutavaks muutunud põhiosamaksed laenulepingu maksegraafiku kohaselt 332,51 eurot. Kohus märgib, et tegelikkuses on 21.06.2022 sissenõutavaks muutud põhiosamaksete summa veel väiksem, kuna põhiosa maksete sisse on arvutatud ka lepingu sõlmimise tasu, mida kostja hagejale

§ 4034 lg 7 järgi ei võlgne.

Lisaks selgitab kohus hagejale, et hüpoteetiliselt ei ole võimalik laenulepingut üles öelda. Seega ei saa kohus arvestada ka hageja 19.03.2025 menetlusdokumendis käsitletud hüpoteetilise ülesütlemisavaldusega, sest tegelikkuses sellist ülesütlemist toimunud ei ole. Kuna kostja poolt tehtud maksed krediidiandjale tuleb lugeda

§ 403

4 lg 6 kohustuse rikkumise tulemusel põhinõude katteks, ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga 21.06.2022 krediidiandja ees võlgnevuses. Eelnevast tulenevalt ei ole laenuleping lõppenud ja kostjalt saaks välja mõista üksnes käesolevaks ajaks sissenõutavaks muutunud 5 osamaksete põhiosa.

1. Kuivõrd hageja ei ole kohtule nõuetekohast ja terviklikku ümberarvestust viivise ja intressi osas esitanud, ei saa kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. See on põhjustanud olukorra, kus hagiavaldus ei vasta TsMS § 363 nõuetele ja ei ole selge. Välja ei ole toodud asjaolusid, mille alusel kontrollida hageja nõude olemasolu ja ulatust.
2. Kohtul ei ole võimalik hagist lähtuvalt teha TsMS § 436 nõuetele vastavat seaduslikku ja põhjendatud otsust, millega hagi osaliselt või täielikult rahuldatakse. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata.
3. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata jäävad menetluskulud hageja kanda.
4. Kuivõrd kostja menetluskulude nimekirja esitanud ei ole, puuduvad väljamõistetavad menetluskulud ja kohus määrab menetluskulude suuruseks 0 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 6