KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 16. jaanuar 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-6733 Kohtukoosseis Sten Lind, Meeli

§ 199lg 2 p 9 järgi karistuseks 6 kuud vangistust. See karistus jääb tunduvalt alla Kar

S § 199 lg 2 sanktsiooni keskmise määra; tegemist on pigem vangistuse alammäära lähedase karistusega. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas kohus karistust veelgi. Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu mõistetud karistust kuidagi ülemäära rangeks pidada. V.D pani kahe päeva jooksul toime ühe varguse ja ühe varguse katse ning vargustest esimese pani ta toime kõigest kolm päeva pärast eelmist süüdimõistvat kohtuotsust. Varastatu ega nende asjade, mida V.D püüdis varastada, väärtus ei olnud erakordselt väike ning ei esine ka mingeid muid erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt peaks V.D süüd väga väikseks pidama. V.

§ 199

lg 2 p 9 järgi mõistetud karistust suurendas kohus V.D varasema ärakandmata karistuse võrra. Kuna V.D-l oli eelmise otsusega mõistetud karistus kandmata ja ta toime uue kuriteo, pidi kohus mõistma V.

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse. Kar

S § 65 lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kuna V.D-le eelmise otsusega mõistetud, kuid ärakandmata karistus oli 1 aasta vangistust, ei saanudki liitkaristuseks kujuneda midagi muud kui maakohtu mõistetud 1 aasta 4 kuud vangistust.

1. Nii kaitsja kui süüdistatav taotlevad V.D karistuse asendamist sõltuvusraviga. Seejuures heidab kaitsja maakohtule ette, et kuigi kaitsja esitas taotluse karistuse raviga asendamiseks, ei ole kohus otsuses seda küsimust üldse käsitlenud. Kaitsja leiab, et kohus on sellega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses. Kaitsja viide KrMS § 339 lg 1 p-le 8 on asjakohatu. Nimetatud säte nimetab kriminaalmenetluse 4 oluliseks rikkumiseks seda, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingile vastuolule kohtuotsusega tõendatuks loetud asjaolude ja kohtu resolutsiooni vahel. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuses puudub põhjendus. Ringkonnakohus nendib, et kuigi karistuse eripreventiivset eesmärki on kohus otsuses käsitlenud, ei ole kohus otsuses tõesti põhjendanud, miks ta ei pea võimalikus V.D karistust raviga asendada. Olukorras, kus kohtumenetluse pooled taotlesid karistuse asendamist, oleks kohus pidanud seda küsimust käsitlema. Ringkonnakohus leiab aga, et tegemist ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, vaid KrMS § 339 lg 2 tähenduses. KrMS § 339 lg 1 p-s 7 kirjeldatud olukorraga oleks olnud tegemist juhul, kui kohtuotsuses oleks puudunud vähemalt karistuse kohaldamisse puutuvad põhjendused täielikult. Kui KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud menetlusõiguse rikkumise tuvastamisel oleks ringkonnakohus vastavalt KrMS § 341 lg-le 2 kohustatud maakohtu otsuse tühistama ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus (mida kaitsja ise apellatsioonis taotlenud ei ole). KrMS § 339 lg-le 2 vastava menetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võib ringkonnakohus ise vea kõrvaldada, käsitledes ise vaidlusalust küsimust. Maakohtus taotleti V.D vangistuse asendamist raviga SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses ning vangistuse asendamist just seal pakutava raviga taotleb kaitsja ka apellatsioonis. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 692 alusel ei ole võimalik vangistust raviga SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses asendada. KarS § 692 lg 5 kohaselt ei või vangistust asendava ravi tähtaeg olla lühem kui kaheksateist kuud. SA Viljandi Haigla kirjas, millele on oma apellatsioonis viidanud kaitsja isegi, on öeldud, et nende pakutava teenuse kestus on orienteeruvalt 5 kuni 9 kuud (tl. 94). Lisaks sellele puudub KarS § 692 lg 4 nõuetele vastav süüdistatava nõusolek vangistuse raviga asendamiseks. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on süüdistatav küll maakohtu istungil kinnitanud, et on vangistuse raviga asendamisega nõus ning seda nõusolekut on ta kinnitanud ka apellatsioonis, kuid KarS § 692 lg 4 kohaselt asendatakse vangistus raviga üksnes isiku kirjalikul nõusolekul, mille ta saab anda pärast seda, kui talle on selgitatud kõiki raviga kaasnevaid mõjusid. Toimikust ei nähtu, et V.D-le oleks selgitatud kõiki raviga kaasnevaid mõjusid. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt piirdub süüdistatavale antud selgitus ravi kohta kaitsja istungil väidetuga, et haiglas kehtib kindel režiim nagu vanglas ja sealt ei või omavoliliselt lahkuda (tl. 118). Lisaks sellele, et selline selgitus ei anna ilmselgelt ammendavat ülevaadet ravi olemusest, jääb selgusetuks, millele see väide tugineb, kuivõrd SA Viljandi Haigla kirja kohaselt on pakutav teenus vabatahtlik (tl. 94). Kohtul ei ole võimalik kirjeldatud puudust kõrvaldada, sest toimikus ei ole ka tõendit, milles oleks SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse pakutavat ravi täpsemalt kirjeldatud. Ringkonnakohtul ei ole võimalik koguda tõendeid SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse pakutava sõltuvusravi kohta, sest lühimenetluses ei või kohus uusi tõendeid koguda. 5 Kohtukolleegium lisab, et V.D toimepandud kuriteo asjaoludest tulenevalt ei saa tema vangistuse sõltuvusraviga asendamist pidada põhjendatuks isegi juhul, kui selle formaalsed eeldused oleks täidetud. V.D jätkas kuritegude toimepanemist kohe pärast eelmist süüdimõistvat kohtuotsust, millega jäeti ta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Kriminaalhooldust ei jõutud tema suhtes alustadagi. Tähelepanu väärib, et Harju Maakohtu
2. juuni 2019 otsusega pandi V.D-le katseajaks narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise keeld ning kohustus osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis. Sotsiaalprogrammide seas on sõltuvusest vabanemist toetavaid programme. Seega andis kohus selle otsusega V.D-le võimaluse pääseda vangistuse täitmisele pööramisest, kui ta tegeleb oma sõltuvusprobleemiga. Talle antud võimaluse kasutamise asemel pani V.D kohe toime uued kuriteod. Sellest tulenevalt on põhjust kahelda V.D valmisolekus sõltuvusprobleemiga tegeleda ning ringkonnakohus peab suureks ohtu, et V.D jätkaks kuritegude toimepanemist. Kui V.D ei võtnud eelmisel korral kohtu antud võimalust piisavalt tõsiselt, on põhjust karta, et ta ei tee seda ka seekord.
3. Alust ei ole ka V.D-le sundraha ositi tasumise tähtaja pikendamiseks. Maakohus määras sundraha tasumise tähtajaks ühe aasta. Vastavalt kohtupraktikas valitsevale tõlgendusele on see maksimaalne tähtaeg, mida KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude ositi tasumiseks anda saab (vt nt Riigikohtu
4. detsembri 2013 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-13).
5. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1 muutmata.
6. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu kindlaks määramiseks. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus määraks tasu suuruseks 81 eurot, millele lisandub käibemaks 16,2 eurot. Taotluse kohaselt kulus maakohtu otsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks üks tund ning apellatsiooni koostamiseks ja ärasaatmiseks pool tundi. Kohtukolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Põhjendatud ajakuluks peab kohtukolleegium poolt tundi ning sellele vastav tasu suurus on 27 eurot, millele lisandub käibemaks 5,4 eurot. Nii maakohtu otsuse kui apellatsiooni maht on väike. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu otsust üksnes vangistuse raviga asendamata jätmise osas. Ses osas ei vajanud maakohtu otsus ilmselgelt ajamahukat analüüsi – nagu kaitsja ise apellatsioonis nendib, ei ole maakohus sellekohase taotluse rahuldamata jätmist otsuses põhjendanud. Lisaks annab kohtukolleegiumi hinnangul kaitsja taotletust väiksema tasu määramiseks advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 3, kuna kaitsja on vangistuse raviga asendamise taotlemisel jätnud tähelepanuta küsimused, kas taotluses nimetatud ravi vastab KarS § 692 nõuetele ja kas vangistuse raviga asendamise nõuded on täidetud. 6 Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 isiku kanda, kelle huvides apellatsioon(id) esitati. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud mõista välja V.D-lt . Allkirjastatud digitaalselt 7