Obsah (4)

§ 70§ 102§ 164§ 654

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24

) § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

§ 70

lg 4 p 2 kohaselt kohaldatakse käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 2) nõukogu määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (edaspidi Brüssel II bis uuesti sõnastatud määrus). Brüssel II bis uuesti sõnastatud määruse art 3 punkti a esimese alapunkti kohaselt on abielulahutusega seotud asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil on abikaasade harilik viibimiskoht. Vaidlus puudub selle üle, et abikaasade elukoht on 14 aastat olnud Eestis. Seega allub vaidlus Eesti kohtule. Maakohus märkis, et ka juhul, kui asjas ei kohalduks Brüssel II bis uuesti sõnastatud määrus ja tuleks juhinduda Eesti siseriiklikust regulatsioonist, alluks vaidlus Eesti kohtule.

§ 102

lg 1 p 1 järgi võib Eesti kohus abieluasja lahendada mh juhul, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal. Kuna hageja oli abielu sõlmimise ajal Eesti kodanik ning oli seda ka hagi esitamise ajal, alluks ka sel juhul vaidlus Eesti kohtule.

§ 102

lg 3 järgi esitatakse hagi abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja elukoha järgi. Kui kostja elukoht ei ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi, ühise alaealise lapse puudumisel hageja elukoha järgi. Kuna poolte ühine elukoht on Tallinnas, allub asi

§ 102lg 3 alusel Harju Maakohtule.

3.2. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse REÕS-is sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Kohaldatava õiguse suhtes kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2010 määrus (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (edaspidi Rooma III määrus). Seega tuleb REÕS § 1 lg 2 järgi kohaldatava õiguse määramisel lähtuda Rooma III määrusest. Sarnaselt teiste Euroopa Liidu rahvusvahelise eraõiguse määrustega, mis tegelevad kohalduva õiguse kindlaksmääramisega, on ka Rooma III määrusel universaalne isikuline kohaldamisala. See tähendab, et Rooma III määrust tuleb kohaldada sellest sõltumata, millises riigis elavad või millise riigi kodanikud on abikaasad, kelle lahutamise või lahuselu vaidluses tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata. Näiteks peaks Eesti kohus Rooma III määrust kohaldama juhul, kui Eesti kohtus käib lahutamisvaidlus, milles pooltel on Euroopa Liidu välise riigi, näiteks Ameerika Ühendriikide kodakondsus (Torga. M. Rooma III määrus – uus reeglistik lahutusele kohalduva õiguse määramiseks. Juridica 2016/2, lk 137). Eeltoodust tulenevalt ei takista Rooma III määruse kohaldamist asjaolu, et Tai Kuningriik ei ole Euroopa Liidu liige. 3 3.3. Rooma III määruse art 5 sätestab, et abikaasad võivad abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse määramises kokku leppida. Kohtuistungil pooled kinnitasid, et puudub eraldiseisev kokkulepe kohaldatava õiguse kohta. Abikaasad ei sõlminud abielu sõlmimisel abieluvaralepingut, ülalpidamislepingut ega muid lepinguid. Maakohus leidis, et abikaasade poolt abielu sõlmimisel Tai Kuningriigi perekonnaseisuametnikule antud kinnitust ega suuliselt kostja sugulastele antud lubadusi ei saa pidada kohaldatava õiguse kokkuleppeks Rooma III määruse art 5 mõttes. Seega tuleb lähtuda Rooma III määruse artiklist 8, mis sätestab, et kui artiklist 5 tulenev valikuvõimalus jäetakse kasutamata, kohaldatakse abielulahutuse ja lahuselu suhtes selle riigi õigust:

1. a)kus on kohtusse pöördumise ajal abikaasade peamine elukoht; või selle puudumise korral,
2. b)kus oli abikaasade viimane peamine elukoht, tingimusel, et sellest ei ole kohtusse pöördumise ajal möödunud rohkem kui aasta, kui üks abikaasadest kohtusse pöördumise ajal endiselt selles riigis elab; või selle puudumise korral,
3. c)mille kodanikud mõlemad abikaasad on kohtusse pöördumise ajal; või selle puudumise korral,
4. d)kus kohtusse pöördutakse. Kuna kohtusse pöördumisel oli abikaasade ühine elukoht Eestis, kohaldub vaidlusele Rooma III määruse artikli 8 punkt
5. a)alusel Eesti õigus. 3.4. PKS § 67 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Käesoleval juhul on abikaasadel erinev nägemus nende abieluliste suhete lõppemisest. Vaidlus puudub selles, et abikaasad elavad endiselt ühises kodus. Hageja on veendunud, et abielu on pöördumatult lõppenud ja kooselu on kestnud vaid seetõttu, et kostja on keeldunud hagejale kuuluvast elamust välja kolimisest. Hageja arvates on abikaasad juba pikemat aega koos vaid laste pärast. Kostja on seisukohal, et abielulised suhted ei ole lõppenud, abikaasad elavad koos ühises majapidamises ja kasvatavad koos lapsi ning abielulisi suhteid on võimalik taastada. Pooltel on ka erinev seisukoht selles osas, mis ajast saadik on pooled maganud eraldi tubades (kostja väitel alles alates aprillist 2024, hageja väitel juba varem). Abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud isiku vastastikusel nõusolekul. Seega puudub alus säilitada abielu olukorras, kus üks pool (antud juhul hageja) on veendunud abieluliste suhete lõppemises. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et olenemata poolte erinevast nägemusest nende abielusuhete lõppemisele, tuleb lugeda abielusuhted pöördumatult lõppenuks ja abielu lahutada. 3.5. Kohus leidis, et PKS § 67 lg 3 alusel leppimisaja andmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja on abielu lahutamise soovis veendunud ega soovi kostjaga leppida. Leppimine on võimalik vaid juhul, kui mõlemal poolel on selleks valmidus. Kostja ei ole ka kohtule põhjendanud, mida ta võtaks leppimisajal ette ja milliseid samme on kostja astunud abieluliste suhete taastamiseks pärast hageja poolt abielu lahutuse ettepaneku tegemist. Hageja väitel ei ole kostja hageja ettepanekule reageerinud ega ole teinud omalt poolt midagi, et abielulisi suhteid taastada. Kohus märkis, et lahendab käesolevas tsiviilasjas üksnes abielu lahutamise nõuet. Poolte võimalike muude nõuete (sh ühisvara jagamine, laste hooldusõiguse küsimused jne) olemasolu ei takista käesolevat tsiviilasja lahendamast. 3.6.

§ 164

lg 1 alusel jättis kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda, v.a kostja riigi õigusabi kulud. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas 29.07.2024 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 4 4.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja nõus maakohtu seisukohaga, et Tai Kuningriigis sõlmitud abielu saab lahutada vastavalt Eestis kehtivale perekonnaseadusele. Asjakohatud on maakohtu viited Euroopa Liidu Nõukogu määrustele. Tai Kuningriik ei ole Euroopa Liidu liige, mistõttu Euroopa Liidu Nõukogu määruste regulatsioon temale ei laiene. Kostja selgitas maakohtu menetluses, et Tai Kuningriigis abielu sõlmimisega võtsid pooled endale õigused ja kohustused vastavalt Tai Kuningriigis kehtivale seadusandlusele. Kostja rõhutas, et Tai Kuningriigis kehtivate seaduste kohaselt kohaldatakse Tai Kuningriigis sõlmitud abielu õiguslikke tagajärgede ja abielu lahutamise eelduste osas Tai Kuningriigi seaduseid. Hagis ei ole esitatud põhjuseid, mis Tai Kuningriigi seaduste kohaselt annaksid alust nõuda lahutust. Kostja esindaja teatas 16.05.2024 menetlusdokumendis, et temale ei ole Tai Kuningriigi seadusandlus tuttav, mistõttu ta ei saa osundata konkreetsetele õigusnormidele, millele eeltoodud kostja väited põhinevad. Maakohus ei ole ise Tai Kuningriigi seadusandluse sisu välja selgitanud, rikkudes sellega

§-i

1. REÕS § 4 lg 1 järgi tehakse kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetleva kohtu poolt. 4.
2. Hagis esitatud asjaolude kohaselt elavad pooled seniajani koos perekonna ühise eluasemena kasutatavas elamus, kus elavad ka nende lapsed. Kuna poolte kooselu ei ole lõppenud, siis ei ole PKS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud abielu lahutamise eeldused täidetud. Kostja selgitas, et pooled ei ole kunagi varem arutanud abielu lahutamise vajadust. Hageja 19.03.2024 kiri on tulnud kostjale ootamatult ajal, mil kostja viibis Tai Kuningriigis. Hageja nõue abielu lahutamiseks oli esitatud läbimõtlematult, tuju muutumisest tingitud järsult tekkinud spontaansest soovist, mitte kaalutletud analüüsi tulemusena. Maakohus ei ole tarvitusele võtnud abinõusid poolte lepitamiseks, rikkudes sellega PKS § 67 lg-s 3 sätestatud kohustust. Maakohus ei ole põhjendanud, mis põhjusel ja millistest asjaoludest tulenevalt on käesoleval juhtumil poolte lepitamine võimatu või ebamõistlik. Kui leppimine oleks võimalik vaid juhul, kui „mõlemal poolel on selleks valmidus“, siis puuduks PKS § 67 lg-l 3 sisu ja rakendamisala. Poolte lepitamise eesmärgiks on katse säilitada abielu olukorras, kus pooltel ei ole leppimiseks kohene valmidus, kuid asjaoludest tulenevalt ei ole positsiooni muutmine välistatud. Kostja seisukohalt on käesoleval juhtumil tegemist just sellise olukorraga. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub

§ 654lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

1. Kostja ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et abielulahutamise vaidlus allub Eesti kohtule. Pooled vaidlevad selle üle, millise riigi õiguse alusel peab kohus asja lahendama ning kas abielu lahutamise eeldused on täidetud.
2. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et vaidlusele kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2010 määruse (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (Rooma III määrus) alusel. Rooma III määruse artiklist 1 tulenevalt kohaldatakse määrust 5 abielulahutuse ja lahuselu suhtes sellistel juhtudel, kus kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse norme. Õiguskirjanduses on selgitatud, et Rooma III määruse kohaldamiseks peab konkreetne vaidlus langema määruse ajalisse, territoriaalsesse, isikulisse ja sisulisse kohaldamisalasse. Sealjuures on selgitatud, et Rooma III määrusel on universaalne isikuline kohaldamisala. See tähendab, et Rooma III määrust tuleb kohaldada sellest sõltumata, millises riigis elavad või millise riigi kodanikud on abikaasad, kelle lahutamise või lahuselu vaidluses tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata. Rooma III määruse sisuline kohaldamisala on piiratud kahe tingimusega. Esiteks saab määrust kohaldada üksnes rahvusvahelise elemendiga tsiviilasjades, teiseks peab see tsiviilasi olema lahutuse ja lahuselu asi (vt Torga. M. Rooma III määrus- uus reeglistik lahutusele kohalduva õiguse määramiseks. Juridica 2016/2, lk 137). Rooma III määrust kohaldatakse Eestis alates 11.02.
3. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi abielu lahutamiseks 16.04.
4. Ülaltoodust tulenevalt langeb vaidlus Rooma III määruse kohaldamisalasse olenemata sellest, et abielu sõlmiti Tai Kuningriigis, mis ei ole Euroopa Liidu liige.
5. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus vaidlusele kohalduva õiguse määramisel eksinud. Kuna pooled ei ole sõlminud kohalduva õiguse kokkulepet Rooma III määruse art 5 tähenduses, kohaldub poolte vaidlusele Rooma III määruse art 8 (a), mis sätestab, et abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatakse selle riigi õigust kus on kohtusse pöördumise ajal abikaasade peamine elukoht. Vaidlus puudub selle üle, et abikaasade peamine elukoht oli kohtusse pöördumise ajal Eestis. Asjaolu, kus poolte abielu on sõlmitud, ei oma Rooma III määruse järgi kohalduva õiguse määramisel tähtust. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks maakohus pidanud välja selgitama Tai Kuningriigi seadusandluse sisu.
6. PKS § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. PKS § 67 lg 3 kohaselt peab kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust asuda maakohtust erinevale seisukohale selles, et poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Hageja on nii maakohtus kui ringkonnakohtus selgelt väljendanud, et ta ei pea abielu jätkamist võimalikuks. Üksnes asjaolu, et pooled elavad samas elamus, ei anna alust jätta abielu lahutamata. Hageja selgitusel elatakse ühes elamus, kuna kostja on keeldunud sealt välja kolimast, sealjuures magavad pooled eraldi tubades ning neil puuduvad omavahelised suhted. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltele leppimisaja andmine ei ole antud juhul põhjendatud. Kohus ei pea PKS § 67 lg 3 järgi andma leppimisaega, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Hageja oli lepitusaja määramisele vastu ja ei näinud võimalust abielu jätkamiseks. Hageja on ka vastuses apellatsioonkaebusele avaldanud, et ta on saanud oma otsust pikalt kaalutleda ning ta ei soovi abielusuhteid taastada. Lisaks on kohtumenetlus kestnud üle kuue kuu ning pooltel oleks olnud võimalus leppimiseks, kui hagejal oleks see tahe olnud.
7. Eeltoodust tulenevalt on maakohus apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. põhjendatult poolte abielu lahutanud ja Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 12.

§ 164

lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Harju Maakohus on andnud 30.04.2024 määrusega tsiviilasjas nr 26 24-6486 kostjale riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Arvestades eeltoodust jätab ringkonnakohus menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis hüvitavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 7