KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Liis Arrak, Nele Seping Otsuse tegemise aeg ja koht 24.04.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-3000 Kohtuasi

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub

§ 654lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

13. Hageja esitas ringkonnakohtu 14.03.2025 määrusele, millega kohus keeldus hageja apellatsioonkaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisest, vastuväite. Kuna ringkonnakohus 6 2-22-3000 lahendas uute tõendite vastuvõtmise taotluse põhjendatud määrusega, siis selle määruse peale ei ole

§ 333järgi kohtu tegevuse peale vastuväite esitamine kohaldatav.

Pool saab

§ 696

lg 2 järgi rikkumisele tugineda kassatsioonkaebuses (vt RKTKo 31.03.2020, 216-14152/67, p 12.2) ka ilma vastuväite esitamiseta. Ringkonnakohus keeldus 14.03.2025 määrusega apellatsioonimenetluses lubamatute tõendite vastuvõtmisest, mistõttu ei käsitle ringkonnakohus ka nendest tulenevaid apellatsioonkaebuse punktis 22 ja selle alapunktides ning punktis 37 ja selle alapunktides esitatud uusi asjaolusid.

§ 652

lg-te 1 ja 2 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks, samuti uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et kogus uued tõendid (millest tulenesid uued asjaolud) pärast maakohtu otsuse tegemist. Asjaolust või tõendist teadasaamist või kättesaadavaks muutumist tuleb hinnata mh lähtudes sellest, kas menetlusosaline oleks saanud vastavast asjaolust või tõendist ka varem teada saada või selle endale kättesaadavaks muuta või mitte (

komm III

§ 652lg 3 p 2 alusel ringkonnakohus hageja esitatud uusi asjaolusid ei tuvasta.

Oma 27.03.2025 vastuväites kohtu tegevusele leiab hageja, et maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et tema esitatud tõenditest ei piisa ebaõige diagnoosi määramise tõendamiseks. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt

§ 5

lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) Riigikohtu praktika kohaselt sõltub selgitamiskohustuse ulatus mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo 16.05.2018, 2-16-8344/41, p 12, ja selles nimetatud kohtupraktika). Maakohus on selgitanud hageja nõude rahuldamise eelduseid ja tõendamiskoormist. Seda, et hageja tõenditest ei piisa hageja väidete tõendamiseks, ei pidanud maakohus eraldi selgitama. 14. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette peamiselt tõendite ebaõiget hindamist. Asja lahendamisel peab kohus hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas väide on tõendatud (

§ 232lg 1).

Tõendite hindamisel tuleb arvestada kõiki tõendeid kogumis, mitte üksikult (RKTKo 19.12.2014, 3-2-1-135-14, p 12). Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (

§ 323lg 2).

Eksperdiarvamus ei oma ette kindlaksmääratud jõudu (RKTKo 23.09.2015, 3-2-1-79-15, p 12). 14.1. Asjas on esitatud kaks ekspertiisiakti, mille järeldused on vastuolulised. Kohus kujundab tõendi vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel, minemata seejuures vastuollu üldise elukogemusega (RKTKo 11.11.2020, 2-15-9117/160, p 16).

§ 442

lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidetele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust. Kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda

§ 442lg 8 järgi otsuses põhjendama (RKTKo 11.02.2016, 3-2-1-171-15, p 13).

14.2. Maakohus on otsuse tegemisel hinnanud P.A 08.03.2019 ekspertiisiakti, tema kohtuistungil antud ütlusi, Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrust kriminaalasjas nr 7 2-22-3000 XXX, 29.12.2020 kompleksekspertiisi ning Tartu Maakohtu 12.02.2021 määrust. Maakohus märkis, et 29.12.2020 ekspertiisiaktist nähtuvalt on eksperdid kirjeldanud ning hinnanud peamiselt hageja tervislikku seisundit ja toimetulekut alates 28.06.2019, samuti tema eelnevat hariduskäiku ja töökogemust. Ekspertide seisukoha kujunemine sellest, milline oli hageja tervislik seisund 2014. aastal, ei ole maakohtu hinnangul jälgitav. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. 29.12.2020 ekspertiisi punktis 2 on kirjeldatud küll hageja elukäiku, milles mainitakse põgusalt 18.12.2017 alustatud kriminaalmenetlust ja sellega seonduvaid asjaolusid (hageja poolt alates 2017. a juulist sotsiaalmeedia kaudu postitatud hulgaliselt kirju hinnati kahe isiku poolt neid häirivana ja nende eraellu sekkuvana). Sellega kriminaalmenetluse aluseks olevate asjaolude uurimine ekspertiisiaktis piirdub. Kriminaalmenetluse raames esile toodud tegusid ega nende asjaolusid ei ole eksperdid käsitlenud ega andnud nendele F.22 (ega ka selle täpsustuse F22.9) diagnoosi kontekstis hinnangut. Seevastu 08.03.2019 ekspertiisiaktis käsitleb ekspert ka hageja käitumist kriminaalasja kannatanute suhtes alates 2012. aastast ja hageja käitumist ning tervislikku seisundit puudutavaid asjaolusid ekspertiisi tegemise aja seisuga. Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määruses kajastatu kohaselt tuvastas Tartu Maakohus 28.06.2019 määruses, et hageja saatis kriminaalasja nr XXX kannatanutele alandavaid, solvavaid, agressiivseid ja vulgaarseid kirju alates 2012. aastast. Kuigi süüdistus hõlmas 2017. aastal saadetud kirju, pidas kohus hageja käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmiseks kriminaalasjas lubatavateks ja asjakohasteks tõenditeks ka kirjavahetust alates 2012. aastast. Seega on 08.03.2019 ekspertiisiaktis uuritud ja hinnatud ka kriminaalmenetluse aluseks olnud hageja käitumisega seonduvaid asjaolusid. Need haakuvad asjaoludega, mida on kostja 1 kajastanud vaidlusaluses 30.05.2014 sissekandes. 14.3. 28.02.2019 Lääne prefektuuri määratud ekspertiisis (mille tulemusena valmis 08.03.2019 ekspertiisiakt), on eksperdilt küsitud hagejale inkrimineeritud kuritegude toimepanemise ajal (juuli – november 2017) ja ekspertiisi koostamise ajal esinenud vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäire esinemise kohta. Pärnu Maakohtu 05.08.2020 määruse alusel läbi viidud ekspertiisis (mille tulemusena valmis 29.12.2020 ekspertiisiakt), on maakohus palunud hinnata hageja psüühika- või kognitiivsete defitsiitide olemasolu ekspertiisi tegemise aja seisuga („käesoleval ajal“). Lisaks ekspertiisi tegemise aja seisuga antavale hinnangule asusid eksperdid hindama varasemate diagnooside põhjendatust ja avaldasid arvamust, et hagejal ei ole senise elu jooksul olnud püsivaid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid temal takistatud või piiranud ümbrusest, oma tegude iseloomust ja võimalikest tagajärgedest arusaamist ning sihipärast käitumist. 29.12.2020 ekspertiisiakti järeldused ei ole selles osas aga jälgitavad, kuna ei käsitle hageja varasema perioodi käitumist, mis on olnud 30.05.2014 sissekande aluseks. Ekspertiisiaktis peavad olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused (RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917/26, p 19). Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti kostja 1 diagnoosi õigsuse. 14.4. Apellatsioonkaebuses heidab hageja ette, et maakohus ei arvestanud F.22.9 diagnoosi objektiivseid kriteeriumeid. Hageja leiab, et 29.12.2020 ekspertiisis põhjendasid eksperdid, et (

1. a)diagnoosi kirjeldus on mitmetähenduslik ning võimaldab püstitada võrdse tõenäosusega hüpoteese paljude ja väga erineva raskuse, iseloomu ja kuluga psüühikahäirete kohta; (
2. b)luululise häire diagnoosimisel nõutav ajaline kriteerium (häire püsimine vähemalt kolme kuu jooksul) on täitmata; (
3. c)eksperdid on kinnitanud 29.12.2020 ekspertiisi ajal hageja psüühikahäirete ja kognitiivse defitsiidi puudumist ja on üldteada, et 30.05.2014 määratud diagnoos ei möödu iseenesest, vaid vajab tõhusat ravi. 14.4.1. Ringkonnakohus peab 30.05.2014 sissekannet koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega (P.A 08.03.2019 ekspertiisiakt, tema kohtuistungil antud ütlused, Tallinna 8 2-22-3000 Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrus kriminaalasjas nr XXX ja 29.12.2020 kompleksekspertiis) hinnates piisavaks, et oleks võimalik tuvastada hagejale F22.9 diagnoosi määramise õigsus. Sissekanne sisaldab objektiivse leiu kohta järgmist teavet: „kena, sihvakas, /vanus/, naine, vallaline, ilma püsisuhteta. Tunneb, et teda piiratakse. On keegi mees, kellest arvab, et viimane tahab temaga romantilist suhet ja sellepärast häkib tema arvutisse, teab, millest ta mõtleb ja tunneb. Rikub ära tema võimalikud töösuhted, saadab tulevastele tööandjatele tema kohta infot. On tema sõpradele maksnud 500 € igaühele, et viimased levitaksid tema kohta mingit infot. Jutt on väga keeruline ja läbipõimunud igasugustest võimalustest. Pakub välja, et see mees võiks olla pedofiil ja on teda juba lapsest saadik jälginud, räägib Lolitast. Nagu tema olekski siis see Lolita? Väidab, et ei saa selle mehega kuidagi kontakt, ei tea, kus ta elab, üritab talle kirjutada, aga on vastuse saanud vaid ühel korral peale seda, kui ütles et tapab enda. Väidab, et see mees /…/ on Aspergeri sündroomiga ja sellepärast kiusabki teda, kuna ta ei suuda muidu emotsionaalset sidet luua. Olid kunagi ühes asutuses tööl, aga tunneb, et see mees on tema elu mõjutanud juba palju aega enne kui nad reaalselt kokku said, st on teda ammust aega jälginud. Mõttekäik kiirenenud, targutav, laialivalguv. On näha, et tegelikult tõusnud enesehinnang, rõhutab korduvalt, kui intelligentne ta on, kergesti erutuv, ärrituv, tõstab häält selgitustes. On paranoiline selle mehe suhtes. Samal ajal tundub, et tahaks selle mehega suhet. O.S täditütar on F25 diagnoosiga.“. Anamneesis on märgitud: „vastuvõtule suunab politsei, kuhu läks peale seda, kui talle oli koju politsei kutsutud. Väidab, et isa kutsus, isa eelnevalt öelnud, et O.S kutsus vanematele politsei. Vanemaid häirib O.S eluviis. On /vanus/, vallaline, TPI-s haldusjuhtimise lõpetanud, aga ei pea ühtegi töökohta. Elab vanemate kulul. Viimasest töökohast koondati, aga sisuliselt oli see vallandamine. Oskab kõigiga mõttetult tülli minna ja ei suuda seda põhjust sõnadega selgitada. Jääb kõigis oma seletustes väga umbmääraseks.“. 08.03.2019 ekspertiisiaktist nähtuvalt oli hageja mõttekäik paraloogiline luululiste tõlgenduste tõttu. Hageja avaldas paranoilisi luulumõtteid (jälitus-mõjutusluulumõtted koos tähendus-, suhtumis- ja kiivusluulumõtetega), millel oli tendents süstematiseerimisele. Hageja oli luululiselt hõivatud, et ta pakub kindlale mehele huvi, mees mõjutab teda ja ta püüab kõrvaldada takistusi mehele lähenemiseks. Kohtuistungil antud ütlustes on P.A avaldanud, et 30.05.2014 diagnoos „luululised häired“ oli sissekande kirjelduse järgi põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kohtumisel kostjaga 1 on hageja kirjeldanud oma elukäiku, rääkinud mõtetest ja tunnetest, samuti on kostja 1 kirjeldanud vestluse sisu ja hinnanud diagnoosimisel hageja psüühilist ja füüsilist seisundit. Kostja 1 on arvestanud diagnoosimisel hageja suitsiidsust, mõttekäiku, enesehinnangud ja paranoidsust konkreetse mehe suhtes. Koosmõjus P.A 08.03.2019 ekspertiisiaktiga ning tema antud ütlustega on tõendatud 30.05.2014 diagnoosi õigsus. Seejuures ei ole P.A oma ekspertiisis tuginenud üksnes nimetatud sissekandele, vaid arvestanud talle ekspertiisiks esitatud muid materjale ning hagejaga peetud intervjuu tulemusi. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus P.A ekspertiisiaktis toodud järeldusi iseseisvateks eksperdi järeldusteks, mitte aga 30.05.2014 diagnoosist sõltuvateks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et ekspert oleks tuginenud üksnes 30.05.2014 diagnoosile. Väitest, et sissekandes on psühhiaatrilise seisundi kirjeldus mitmetähenduslik ja võimaldab püstitada mitmeid võrdse tõenäosusega hüpoteese, ei saa järeldada, et 30.05.2014 diagnoos oleks olnud ebaõige. Samuti ei tõenda diagnoosi ebaõigsust hageja vande all antud ütlused. 14.4.2. Hageja heidab ette, et 30.05.2014 diagnoosi määramisel ega ka 08.03.2019 ekspertiisiaktis ei ole välistatud muid diagnoose, st ei ole välistatud häire seotust ajuhaiguse või -kahjustusega ning välistatud ei ole skisofreeniat, depressiooni või maaniat. Samas ei ole hageja siinses menetluses ühegi eelnimetatud häire olemasolu 30.05.2014 diagnoosi määramise aegselt väitnud ega tõendanud. 9 2-22-3000 14.4.3. Hageja heidab 30.05.2014 sissekandele ette, et kostja 1 ei ole tuvastanud, et luululine häire oleks kestnud üle kolme kuu, mis oleks püsiva häire objektiivne eeldus. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et psüühikahäire diagnoosimisel on õigesti arvestatud hageja käitumisega seonduvaid asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohus on 27.09.2019 määruses kriminaalasjas nr XXX tuvastanud, et hageja alustas kannatanutele pidevast vulgaarsest sõimust ja ähvardustest koosnevate kirjade saatmist 2012. aastal (p 9). Arvestades, et hageja jätkas samasisuliste kirjade saatmist kannatanule ka 2017 (kriminaalmenetluse episoodid) ning psüühikahäire olemasolu on tuvastatud 08.03.2019 ekspertiisiaktiga, saab põhjendatuks pidada ka seda, et 30.05.2014 diagnoositi hagejal püsiv psüühikahäire. Sellest tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et hageja käitumine, mida talle ette heideti, hõlmas perioodi alates 2012. aastast, s.o kaks aastat enne kostja 1 määratud diagnoosi. 14.4.4. Kolmandaks peab hageja üldteada asjaoluks, et tema diagnoositud luululine püsiv psüühikahäire ei mööduks ilma ravita. Sellest järeldab hageja, et tal ei saanud esineda 30.05.2014 diagnoositud psüühikahäiret. Esmalt ei pea ringkonnakohus luululise püsiva psüühikahäire möödumist üksnes raviga üldteada asjaoluks. Teiseks ei saa asjaolust, et hagejal käesoleval ajal luululist psüühikahäiret ei esine, järeldada seda, et seda ei esinenud kunagi. Kuigi kostjad seda siinses menetluses taotlesid, keeldus hageja uue ekspertiisi läbiviimisest. 14.5. Maakohus on andnud vastuolulistele ekspertiisidele hinnangu, arvestades teisi menetluses esitatud tõendeid ja hinnates neid kogumis. Maakohus ei ole teinud etteheiteid ühegi asjas arvamust andud eksperdi pädevusele. Üksnes asjaolu, et maakohus pidas 08.03.2019 ekspertiisiakti usaldusväärseks ning juhindus sellest, ei tähenda, et maakohus oleks teinud etteheiteid 29.12.2020 kompleksekspertiisi läbi viinud ekspertide pädevusele. Maakohus leidis selgelt, et 29.12.2020 kompleksekspertiisi järeldused ei ole jälgitavad, mistõttu pidas kaalukamaks koos teiste asjas esitatud tõenditega P.A 08.03.2019 ekspertiisiakti. Maakohtu otsust ei ole alust muuta ka seetõttu, et 29.12.2020 ekspertiisi teinud ekspertidel on kutsetunnistused. 14.6. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud kriitikaga, mille kohaselt andis P.A 08.03.2019 ekspertiisiaktis hinnangu mitte intervjuu, vaid süüdistusakti pinnalt. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert andnud hinnangu kõigi eksperdile teada olevate asjaoludele, sealhulgas nii intervjuu kui ka süüdistusakti andmetele tuginedes. P.A antud lähteülesande kohaselt tuli eksperdil hinnata hageja seisundit talle inkrimineeritud tegude toimepanemise ajal ning eksperdile esitati ekspertiisi läbiviimiseks kriminaalasja toimik. Seetõttu oli eksperdil kohustus arvestada ekspertiisi läbiviimisel ka hageja tegudega. Seejuures ei ole eksperdil alust eirata hageja tegusid. Psüühikahäire korral esinevad kõrvalekalded tavapäraseks peetavast käitumisest, s.o psüühikahäire avaldub isiku käitumises. Seetõttu ei saa eksperdile ega kostjale I ette heita, et arvestatud on hageja käitumisega. Samuti ei saa nõustuda, et 08.03.2019 ekspertiisiaktis on antud hinnang üksnes hageja tegudele, aga mitte tema tervislikule seisundile. 14.7. 29.12.2020 ekspertiisiakti järeldused ei ole ümber lükatud Tartu Maakohtu 12.02.2021 määrusega. Sundravile allutatud isiku seisundit tuleb hinnata määruse tegemise aja seisuga (RKKKm 14.11.2017, 1-16-7102/18, p 14). Tartu Maakohus hindas hageja seisundit 12.02.2021 seisuga, leidis, et hageja puhul on sundravi kohaldamise alused ära langenud ega andnud hinnangut hageja varasemale seisundile (dtl 143, p 2.10 ja 2.11). Seetõttu on ebaõige apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks Tartu Maakohus 12.02.2021 määruses sisuliselt tunnistanud 30.05.2014 diagnoosi ja 08.03.2019 ekspertiisi ebaõigsust. 10 2-22-3000 14.8. Hageja on apellatsioonkaebuses ette heitnud ka seda, et 08.03.2019 ekspertiisiaktis ei hinnanud ekspert hageja võimalikku simuleerimist oma psüühilise seisundi presenteerimisel eksperdile. Samas ei ole hageja menetluses väitnud, et oleks 08.03.2019 ekspertiisil psüühikahäiret simuleerinud, samuti ei esine viiteid sellele asja materjalides. Seda ei kinnita ka hageja vande all antud seletus. 14.9. Hageja on leidnud ka, et P.A ütlused on ebausaldusväärsed. Asjaolu, et ekspert ei mäletanud hagejat ning tugines ütluste andmisel oma varasemale eksperthinnangule, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Ekspert on selgitanud, et teeb kriminaalasjades aastas 50–70 ekspertiisiakti ega mäleta viie aasta tagust konkreetset ekspertiisi. Ringkonnakohus peab seda usutavaks. Samas on ekspert ekspertiisiaktile tuginedes oma järeldusi selgitanud. Hageja muutis oma käitumist pärast 2017. aastal alustatud kriminaalasja ning ekspert on usutavalt selgitanud, et intelligentsel inimesel hoiab hirm teda tegutsemast, kuid see ei välista psüühikahäire olemasolu. Ringkonnakohus ei pea ekspertiisiakti vastuoluliseks seetõttu, et hageja lõpetas kannatanute ahistamise pärast kriminaalasja alustamist. Ka see, et P.A selgitas hilisema ekspertiisiakti järeldust psüühikahäire puudumise kohta erinevate meditsiiniliste koolkondade esinemisega, ei mõjuta kummagi ekspertiisiakti usaldusväärust. Maakohus on õigesti ekspertiisiakte hinnanud ning lähtunud P.A ekspertiisaktist, sest selle järeldused on kohtule erinevalt 29.12.2020 kompleksekspertiisiaktist jälgitavad. 14.10. P.A märkis antud ütlustes, et tal ei tekkinud kahtlust, et hagejal oleks kognitiivseid häireid. Hageja hinnangul võib luululiste häirete puhul kognitiivsete häirete kahjustus esineda isegi suuremal määral kui skisofreenia puhul. Samuti väitis tunnistaja, et ei hinnanud võimalikke isiksusehäireid, sest neil ei ole kohtupsühhiaatrias õiguslikku kaalu. Ringkonnakohtu hinnangul on P.A 08.03.2019 ekspertiisiakti järelduse jälgitavad ja põhjendatud ka ilma kognitiivsete häirete või muude isiksusehäirete tuvastamiseta. 14.11. Kokkuvõtvalt on maakohus tõendeid asjas õigesti kõrvutades ja hinnates leidnud, et hagi tuli jätta rahuldamata. Kohtu siseveendumuse kujunemine vastuoluliste tõendite hindamisel on jälgitav. Kohus ei ole vastuollu läinud ka üldise elukogemusega ja hageja ei ole ka esile toonud, et 30.05.2014 diagnoos oleks vastuolus üldise elukogemusega. 15. Hageja on esitanud maakohtule 05.08.2024 taotluse asendada kohtuotsuse jõustumisel arvutivõrgus avaldamisel hageja nimed tähemärgiga, jätta hageja isikukood ning elukoht avalikustamata.

§ 462

lg 2 kohaselt andmesubjekti taotlusel asendatakse jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Ringkonnakohus asendab samuti jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus hageja nimed tähemärgiga ning jätab hageja isikukoodi ja elukoha avalikustamata

§ 462lg 2 alusel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

17.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuna maakohus määras hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks, teeb seda

§ 174lg 3 alusel ka ringkonnakohus.

18. Kostjad esitasid 28.03.2025 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on nende menetluskulud apellatsiooniastmes 1947,50 eurot (käibemaksuta), õigusabiteenust on osutatud 11 2-22-3000 kokku 10,25 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on teenust osutatud tunnihinnaga 190 eurot (käibemaksuta). Hageja kostjate menetluskulude osas seisukohta ei esitanud. 18.1.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 18.2.

§ 175

lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb siinses asjas pidada lepingulise esindaja tunnitasu 190 eurot (käibemaksuta) mõistlikuks. 18.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades kostjate menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ning ajakulu põhjendatud ja vajalikud. Samuti on põhjendatud menetlusdokumentidega tutvumise ja menetluskulude nimekirjade koostamise ajakulu. 18.
2. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kostjate apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud rahaliseks suuruseks 1947,50 eurot (10,25 x 190). Kostjad täpsustasid 15.04.2025, et kostjate menetluskulud kandis kostja 2 ja nad paluvad menetluskulud hüvitada kostjale
3. Seega tuleb menetluskulude hüvitis 1947,50 eurot hagejalt välja mõista kostja 2 kasuks.
4. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab

§ 178

lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 12