2-20-16278/44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-20-16278 Tsiviilasi Piret Toome hagi Perfect Plant OÜ ja Ivo Voori (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei vastu nõude tunnustamiseks Ivo Voori (pankrotis) pankrotimenetluses Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 12. detsembri 2024 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Piret Toome apellatsioonkaebus Perfect Plant OÜ vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad Kirjalik menetlus Hageja Piret Toome (ik XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Martin Traat Kostja I: Perfect Plant OÜ (rg-kood 11091371), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Kostja II: Ivo Voori pankrotihaldur Vladimir Kutšmei RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. detsembri 2024 otsus osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ja tunnustas Piret Toome nõuet Ivo Voori (pankrotis) pankrotimenetluses 4045,50 euro ulatuses II järgi nõudena.

2.Teha uus otsus, millega jätta Piret Toome hagi Perfect Plant OÜ ja Ivo Voori (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei vastu nõude tunnustamiseks Ivo Voori (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata.

3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, rahuldada vastuapellatsioonkaebus.

4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Piret Toome kanda.

5.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Piret Toome (hageja) esitas hagi Perfect Plant OÜ (kostja I) ja Ivo Voori pankrotihalduri Vladimir Kutšmei (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks Ivo Voori pankrotimenetluses.

Hageja palub tunnustada 46 224 euro suurust nõuet II järgu nõudena ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

3.juuli 2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-7768 kuulutati välja Ivo Voori pankrot.

Hageja esitas nõudeavalduse kokku 79 841 euro ulatuses. Kostja I ja kostja II esitasid hageja nõudele vastuväite, nõuet tunnustati 1850,05 euro ulatuses.

Kostjate vastuväited on alusetud. Hageja on ainuisikuliselt tasunud laenulepingu nr PT180608PTT alusel laenumakseid. Laenulepingu kohaselt on Ivo Voor ja hageja Piret Toome solidaarvõlgnikud. Hageja tasus laenu põhimakse 36 569 eurot, intressi 12 853 eurot ja korteri müügilepingu sõlmimisel sissemakse 6391 eurot, kokku 55 813 eurot. Sellest pool ehk 27 906 tuleb hagejale hüvitada Ivo Voori pankrotivara arvelt. Seadusjärgne viivis hagejale tagastamata summalt on 16 655,24 eurot.

Hagejal on Ivo Voori vastu nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 2 alusel. Nõue ei ole aegunud, Ivo Voor tegi hageja kontole makseid ajavahemikul 8. jaanuarist 2011 kuni 15. augustini 2020 kokku 5850 eurot. Ülekannetega tunnistas Ivo Voor nõuet.

Alternatiivselt on hagejal nõue käsundita asjaajamise sätete alusel, sest hageja tasus Ivo Voori eest laenumakseid, mida saab käsitada kui käsundita asjaajamist.

Teise alternatiivina on hagejal nõue seltsingu likvideerimise sätete alusel. Hageja ja Ivo Voori ühiseks eesmärgiks oli kaasomandisse ostetud korteri ostu rahastamine, st laenu teenindamine. Seltsing lõpeb mh seltsinglase pankroti väljakuulutamisega (VÕS § 596 lg 1 p

7). Hageja tasus korteri eest rohkem kui Ivo Voor, mida tuleb panuste tagastamisel arvesse võtta.

Pankrotiseadus ei näe ette, et nõudeavalduses peab olema nõude täpse õiguslik kvalifikatsioon. Hagi aluseks on faktilised asjaolud, mitte õiguslik hinnang. Hageja märkis nõudeavalduses, et poolte õigussuhtele võivad kohalduda ka muud õigusnormid.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes muu hulgas, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

2 Lisaks tasus hageja Ivo Voorile korteriomandi müügilepingu alusel 8500 eurot. Tartu Maakohus tunnistas 18. aprilli 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-6538 müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks. Ivo Vooril tuleb müügihind hagejale tagastada.

2.Kostja I vaidleb hagile vastu. Hageja on nõuet muutnud. Tema seisukohtadest ei ole arusaadav, kuidas on lõplik summa kujunenud.

Laenulepingust ei nähtu, kuidas jaotuvad hageja ja Ivo Voori omavahelises suhtes vastutus ja kohustused. Hageja sai laenu enda käsutusse, mistõttu tekkis laenu tagasi maksmise kohustus eeskätt temal. Kuna hageja on lepingut nõuetekohaselt täitnud, ei saa olla täitmata kohustusi, mille eest Ivo Voor solidaarvõlgnikuna vastutaks. Kui laenusaajad sisesuhtes vastutuse jagunemises kokku ei leppinud, ei tekkinud hagejal Ivo Voori vastu nõudeid. Isegi kui hagejal oleks Ivo Voori kui solidaarvõlgniku vastu tagasinõue, kohaldub sellele VÕS § 70 lg 1 alusel aegumine. Eelnevast ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 154 tulenevalt on aegunud kõik nõuded, mis tekkisid varem kui 1. jaanuaril 2017.

Hagiavaldusest ei ole võimalik aru saada, kuidas on väidetava intressimääraga (8% aastas) viivisenõue 15 591 eurot arvutatud.

Laenulepingu lisaks olnud tagasimaksegraafik ei kajasta tegelikke laenumakseid, sest tegemist oli muutuva intressimääraga laenulepinguga. Kuna tegelike laenumaksete suurus ei ole tõendatud, ei ole viivisearvutus kontrollitav.

Hageja ja Ivo Voori vahel ei ole hageja kirjeldatud seltsingulepingut. Eeldatakse, et vabaabielusuhtes ühiste kohustuste katteks tasutut ei saa hiljem tagasi nõuda. Hageja ei esitanud Ivo Voori pankrotimenetluses nõudeavaldust seltsingulepinguga seonduvatele faktilistele asjaoludele tuginedes. Seltsingulepingust tulenevate nõuete faktilised asjaolud ei saa kattuda käsundita asjaajamisest kui lepinguvälisest õigusest tuleneva nõude faktiliste asjaoludega.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 195 lg 3 järgi lõppes tähtaeg nõude esitamiseks tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud müügilepingu alusel tasutud 8500 euro tagastamiseks kuus kuud pärast tagasivõitmise otsuse jõustumist, s.o 18. juunil 2020. Hageja oma nõudeõigust seega enam maksma panna ei saa, nõudeõigus on lõppenud.

Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

3.Kostja II vaidleb hagile vastu ning palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Laenulepingu järgi võttis hageja endale laenu tagastamise kohustuse. Et laenu teenindamine pidigi toimuma hageja konto kaudu ei tähenda, et seda tehti ainult hagejale kuuluvate vahendite arvel. Ivo Voor on korduvalt kandnud hagejale laenu tagasimaksete tarbeks raha.

Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 3 on enne 1. jaanuari 2017 sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevad hageja nõuded aegunud.

Hageja esitatud viivisearvestus ei ole selge. Hageja on arvutanud viivist ka summadelt, mis Ivo Voor kandis laenu maksmiseks hageja kontole. On arusaamatu, mis ajast alates oli Ivo Voor kohustuse täitmisega viivituses.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 107 kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus taotleda üksnes samal alusel nagu nõue esitati kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Seltsingulepingu sõlmimine on faktiline asjaolu.

Korteri eest Ivo Voorile 8500 euro tasumise väide on tõendamata. TMS § 195 lg 3 kohaselt pidi hageja üleantu tagastamist nõudma kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, s.o alates 18. juunist 2020. Hageja ei esitanud selle tähtaja jooksul nõuet, nõue on aegunud.

MAAKOHTU LAHEND 3 4. Tartu Maakohus rahuldas 12. detsembri 2024 otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet Ivo Voori pankrotimenetluses 4045,50 euro ulatuses II järgu nõudena.

Menetluskuludest jättis maakohus 92% hageja ning 8% solidaarselt kostjate kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt olid hageja ja Ivo Voor laenulepingu täitmisel solidaarvõlgnikud, sest nad pidid täitma kohustuse ühiselt (VÕS § 65 lg 4). Et hageja ei tuginenud pankrotihaldurile nõudeavaldust esitades VÕS § 69 lg-le 2, ei tähenda maakohtu hinnangul seda, et hageja ei saa kohtumenetluses sellele sättele tuginedes nõuet esitada. TsMS § 363 lg 1 kohaselt ei pea hagiavalduses märkima, milline on nõude õiguslik alus. Välja tuleb tuua nõude aluseks olevad faktilised asjaolud. Maakohus on seisukohal, et sama kehtib ka pankrotimenetluses nõuet esitades.

Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis välistaks hageja tagasinõude solidaarvõlgniku vastu.

VÕS § 69 lg 1 järgi vastutavad hageja ja Ivo Voor võrdsetes osades, sest teistsugust jaotust ei tulene ei seadusest ega laenulepingust, ka ei ole kohtule esitatud tõendeid teistsuguste kokkulepete kohta. Laenuga omandati korteriomand kaasomandisse võrdsetes osades, seega jaguneb kohustuse olemust arvestades kohustus solidaarvõlgnike vahel vastavalt kaasomandiosade suurusele.

Ivo Voori pankroti väljakuulutamise ajaks oli panga nõue võlgniku vastu TsÜS § 154 alusel aegunud kõigi nende osamaksete osas, mis muutusid sissenõutavaks enne 1. jaanuari 2017.

Tõenditest ei saa tuvastada, et aegumine oleks katkenud TsÜS § 158 lg 1 alusel nõude tunnustamise tõttu.

Hageja arvutustest ja laenu tagastamise graafikust tulenevalt on hageja 2017.–2019. aastatel tasunud kokku 6975 eurot ja 2020. aastal 1116 eurot, kokku seega 8091 eurot. VÕS § 69 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda Ivo Voorilt 4045 eurot 50 senti (8091 : 2).

Kuna maakohus leidis, et hageja nõude saab rahuldada VÕS § 69 lg 2 alusel, ei analüüsinud kohus hageja nõuet seltsingu ja käsundita asjaajamise sätete alusel.

Maakohus ei rahuldanud hageja intressinõuet 15 668 eurot, sest hageja ei ole tõendanud, et Ivo Vooril tuli vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi. Hageja nõuet ei saa rahuldada ka viivisenõudena, sest see nõue ei ole selge.

Hageja ei saa nõuda Ivo Voorilt 6391 euro suuruse sissemakse hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud, et tema ja Ivo Voori vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi Ivo Voor tagastama hagejale poole sissemaksest. Sissemakse tagastamist ei saa hageja nõuda ka käsundita asjaajamise sätete alusel.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et ta tasus 2. veebruaril 2016 sõlmitud korteriomandite müügilepingu alusel Ivo Voorile 8500 eurot. Isegi kui hageja oleks tasumist tõendanud, oli nõudeavalduse esitamise ajaks lõppenud TMS § 195 lg-s 3 sätestatud tähtaeg tagasinõude esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, mis puudutab nõude osalist tunnustamata jätmist, ning tunnustada hageja nõuet laenulepingu ja graafiku alusel 12 495,84 eurot ning viivisenõuet 1791,07 eurot II järgu nõuetena. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude jaotust. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb vaidlustatud ulatuses jätta kostjate kanda.

Maakohus märkis, et hageja tasus laenumaksetena aastatel 2017–2019 kokku 6975 eurot ning aastal 2020 lisaks 1116 eurot, kokku seega 8091 eurot. Seejärel leidis kohus, et VÕS § 69 lg 2 alusel on hagejal õigus Ivo Voorilt nõuda sellest summast pool ehk 4045 eurot 50 senti.

Kohus jagas ekslikult hageja nõutava poole summast omakorda kaheks, mistõttu on hageja nõuet alusetult poole võrra vähendanud. Dtl 170 toodud tabel on võlajääk, mida hageja 4 arvestab kui nõuet, mis enam ei jagune. See puudutab ka nõudelt arvestatavat viivist. Kaheks oleks tulnud jagada hageja esitatud laenulepingu lisaks olevas graafikus näidatud kogusumma.

Enne Ivo Voori pankroti väljakuulutamist alates 1. jaanuarist 2017 tehti 42 laenumakset kokku 24 991,68 eurot, millest hageja nõue Ivo Voori vastu on pool ehk 12 495,84 eurot, millele lisandub viivis.

Maakohus on eeltoodust tulenevalt jätnud alusetult arvestamata viivise 8% aastas, mis oleks tulnud hageja nõuet osaliselt rahuldades proportsionaalselt välja arvutada. Seda maakohus ei teinud. Hageja arvestab viivist poolelt iga kuu tasumisele kuuluvalt 297,52 eurolt alates 1. jaanuarist 2017 kuni 3. juulini 2020. Kogu nimetatud aja eest on viivis kokku 1791,07 eurot.

6.Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning sellega seotud menetluskulud hageja kanda. Maakohus võttis otsuse tegemisel aluseks hageja esitatud tabeli, millest tulenev nõue ei ole selge. Hageja arvestus ei ole tõend, vaid selgitus. Hageja esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kes, millises ulatuses ja mis kuupäevadel täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud maakohtul võimalik hinnata mitte üksnes viivisearvestuse, aga ka põhinõude ulatust ega kujunemise põhjendatust. Maakohus on sellele vaatamata põhinõuet osaliselt tunnustanud, kuid on just tõendite puudumise tõttu teinud seda ka hageja meelest ekslikus ulatuses.

7.Kostja II vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb hagi täielikult rahuldamata jätmist. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, millal ja millises ulatuses laenumakseid tasuti. Laenulepingule lisatud laenu tagastamise graafikust ja hageja võlaarvestusest ei tulene laenumaksete tegelikku suurust. Laenu tagasimaksegraafik on informatiivne, tegelikud laenumaksed muutusid vastavalt Euribori kõikumisele. Hageja võlaarvestusest ei ole võimalik aru saada, millised on selles kajastatud summade allikad ja milliseid põhimõtteid on arvestuse koostamisel kasutatud. Igal aastal ei saanud hageja kontolt tasutud summa olla sama suur, sest makse suurust korrigeeriti kaks korda aastas. Hageja ei ole tõendanud, et tema kontolt maha arvatud laenumaksed pärinesid tema enda vahenditest.

Viivisenõude on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata. Apellatsioonimenetluses esitatud viivisarvestus on uus tõend, mida ei tohiks TsMS § 652 alusel vastu võtta, hagejal oli võimalik see esitada juba maakohtus.

8.Kostja I esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. detsembri 2024 otsuse tühistamist osas, milles kohus hagi rahuldas, ning palub jätta hageja nõue täielikult tunnustamata ja hagi rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud, et tasus laenumakseid oma vahenditest ega maksete tegemise aega ja suurust. Kostjad ei nõustunud hageja väidetega. Maakohus on maksete tegemise lugenud põhjendamatult tõendatuks.

Maakohus jõudis Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 tehtud lahendi pinnalt ekslikule järeldusele, et hageja saab osa laenumaksetest Ivo Voorilt tagasi nõuda. Hageja saab solidaarkohustuse täitmisel tehtud kulutusi osaliselt tagasi nõuda üksnes juhul, kui ta tõendab, et pooled olid hüvitamise kokku leppinud või et selline oli algusest peale poolte kavatsus.

Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et nõudeavalduse esitamisel ei kirjeldanud hageja nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna kokkulepet, vaid esitas nõude lepinguvälise kohustuse sissenõudmiseks. Kuna hageja lepingut puudutavaid faktilisi asjaolusid pankrotihaldurile ei esitanud, ei saa ta seda kohtumenetluses enam ka tagantjärele teha.

9.Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Asjaolu, et hageja ainuisikuliselt tasus laenumakseid enda kontolt, tõendavad nii laenuleping ja selle lisaks olev maksegraafik kui ka panga kinnitus, mille hageja esitas koos hagiavaldusega. Kui kostja I väidab, et hageja ei ole panga ees nii enda kui ka Ivo Voori eest kohustusi täitnud, peab ta seda tõendama. Maakohtu järeldus Riigikohtu praktika pinnalt on loogiline ja jälgitav. Kostja II esitatud 5 kontoväljavõtetest, mille kohaselt on Ivo Voor teinud hagejale makseid selgitusega „pangalaen“ ja „korteri laenumakse“, ei saa järeldada, et hagejal puudus soov Ivo Voorilt viimase eest tehtud kulutusi tagasi nõuda. Kostja II esitatud tõendid kinnitavad, et Ivo Voor tasus osa laenumaksest hagejale. Nõudeavalduse esitamisel pankrotimenetluses viitas hageja sellele, et nõudel võib olla erinevaid õiguslikke aluseid ning maakohus leidis õigesti, et hageja on nimetanud kõik asjaolud, mis on tema nõude aluseks.

10.Kostja II toetab vastuapellatsioonkaebust ja nõustub, et maakohus eksis hagi osalisel rahuldamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse.

12.Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis osaliselt hagi rahuldamata alates 1. jaanuarist 2017 sissenõutavaks muutunud laenulepingu osamaksete ja neile lisanduva viivise nõude tunnustamiseks. Kostja I vaidlustab maakohtu otsust osas, milles kohus hagi rahuldas ja laenulepingust tulenevat nõuet osaliselt tunnustas.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata.

Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebusega vaidlustatud osas ehk laenulepingust tuleneva nõude tunnustamise osas.

13.Hageja esitas nõude, tuginedes alternatiivselt seltsingulepingule, solidaarkohustusele ja käsundita asjaajamisele. Kostjate hinnangul tuli hagi läbivaatamisel lähtuda pankrotimenetluse nõudeavalduses märgitud õiguslikust alusest.

Maakohus leidis õigesti, et kohtumenetluses peab võlausaldaja tuginema samadele asjaoludele nagu nõudeavalduses, kuid kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab (vt ka RKTKo 23. jaanuar 2006 nr 3-2-1-146-05, p 25; RKTKo 27. märts 2008 nr 3-2-1-11-08, p 9–10; RKTKo 28. aprill 2009 nr 3-2-1-42-09, p 17). Maakohus ei olnud seega seotud õigusliku alusega, mille hageja märkis nõudeavalduses.

14.Maakohus tuvastas, et hageja ja Ivo Voor olid laenulepingu kohaselt solidaarvõlgnikud, kohaldas võlaõigusseaduse solidaarkohustuse sätteid ja järeldas VÕS § 69 lg 1 järgi, et kohustuse täitmist eeldatakse sel juhul võrdsetes osades. Kostja I meelest ei ole hagejal Ivo Voori vastu solidaarkohustusest tulenevat tagasinõudeõigust.

Vabaabielulise suhte puhul võib küll teatud asjaoludel jõuda järeldusele, et kohustuse täitmisega seotud tagasinõudeid üksteise vastu ei esitata. Praeguses asjas on aga pooled omavahelised suhted reguleerinud lepingutega, ostes kinnisasja kaasomandisse ja võttes ühiselt laenu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hagejal on solidaarkohustusest tulenev tagasinõudeõigus. Ka maakohtu ja kostjate viidatud Riigikohtu lahendis nr 13-2-1-109-14 on selgitatud, et seadusest tuleneb eeldus, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnik võib esitada tagasinõude või kulutuste hüvitamise nõude teise solidaarvõlgniku vastu ning seda kahe solidaarvõlgniku puhul pooles osas. Nõude rahuldamata jätmist õigustava kokkuleppe või muu asjaolu olemasolu peab tõendama teine solidaarvõlgnik (p 28). Viidatud lahendis tuvastati kokkulepe, mis välistas tagasinõudeõiguse.

6 Maakohus tegi VÕS sätte ja viidatud lahendi pinnalt õige järelduse. Tõenditest tuleneb, et laenu maksmises osalesid mõlemad laenusaajad, seega kuni ei ole tõendatud teistsugune vastutuse jaotus, saab sisesuhtes vastutus jaguneda ainult võrdselt.

15.Hageja ei ole rahul, et maakohus jagas hageja nimetatud 8091 eurot kahega ja tunnustas hageja nõuet 4045,50 euro ulatuses, kuid hageja nimetatud summa oli juba pool tasutud laenumaksetest ehk solidaarvõlgniku osa. Seega vähendas maakohus summat pooleks jagades alusetult hageja nõuet poole võrra.

Hageja koostatud tabeli juures (dtl 170) märgib hageja tõepoolest, kui palju ta on pangalaenu tasunud Ivo Voori eest, mitte kokku. Aastatel 2017–2020 on tasutud 8091 eurot, mille kahega jagamiseks maakohtu põhjendusi arvestades alust ei olnud.

16.Ringkonnakohus nõustub samas kostjaga I, et kostjad ei ole võtnud omaks hageja nimetatud laenumaksete suurust ja nende tegemise aega ning et hageja ei ole neid asjaolusid ka tõendanud.

Maakohus tugines otsuses hageja arvutustele (dtl 170), laenulepingu lisaks olnud maksegraafikule (dtl 20–26) ja eelistungil antud kinnitusele, et maksed tehti hageja kontolt (dtl 119). Hageja arvutused ei ole tõend, vaid menetlusosalise selgitus. Kostjad viitavad õigesti, et kuna maksete suurus sõltus Euriborist, ei näita laenulepingule lisatud maksegraafik tegelikku tasutud summat. Hageja esitatud maksegraafiku järgi ei ole laenu tagastamise tähtpäev saabunud, seega ei saa lähtuda sellest, et makstud oleks kogu laenusumma. Maksete tegemine hageja kontolt on tõendatud panga kinnitusega (dtl 28), kuid selles ei ole märgitud, kui suured olid tegelikud laenumaksed küsitud ajavahemikul.

Maakohus sai seega hageja nimetatud summast lähtuda, kui kostjad võtsid selle omaks või kui omaksvõttu sai eeldada.

Maakohtu otsuse põhjenduste p 7 kohaselt selgitas hageja eelistungil, et põhimaksed ja intress tasuti laenulepingu järgi tema kontolt, ja kostjad ei ole seda vaidlustanud. Samas eelistungil maakohus kostjatelt summa kohta kinnitust ei küsinud. Arutati selle üle, kui palju Ivo Voor hagejale laenumaksete katteks tasus ja kas hageja suutis makseid üksi oma vahenditest teha, kuid mitte seda, kui palju laenu mingi aja jooksul tagasi maksti (dtl 120–121).

Summa oli seega vaidluse all. Kostjad ei ole selgesõnaliselt ja TsMS § 231 lg-le 2 vastava avaldusega hageja väidetud summat omaks võtnud, sellist avaldust ei ole ei istungi protokollis ega üheski kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses.

TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus küsiks TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt RKTKo 29. mai 2013 nr 3-2-1-42-13, p 11; RKTKm 14. oktoobri 2013 nr 3-2-1-107-13, p 15; RKTKo 29. novembri 2017 nr 2-1456641, p 15.2).

Kuigi kostja I nimetas summa suuruse kohta tõendite puudumist ja Euribori muutumist alles maakohtus lõplikus seisukohas (dtl 288), on kostjad hageja nimetatud summale läbivalt vastu vaielnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne kostjate avaldustest tahet hageja väidetud laenumaksete summat omaks võtta. Kostjad ei ole jätnud vastamata maakohtu sellekohasele küsimusele. Hageja ei ole summa suuruse kohta samas soovinud esitada täiendavaid tõendeid ka ringkonnakohtu menetluses.

17.Mis puudutab tasutud laenumaksete suurust, siis ei ole hageja arvutuskäiku toimikus olevate tõendite põhjal võimalik kontrollida. Hageja esitatud tabelite (dtl 170, 246–247) kohaselt tasus ta Ivo Voori eest laenu iga aasta 2325 eurot, kuid ei ole selge, kust see summa 7 tuleb. Laenulepingule lisatud graafiku järgi oli ühe kuu makse 9310,2 krooni ehk 595,03 eurot (dtl 20–26), mis teeb aastas 7140,36 eurot. Pool sellest summast ei ole mitte 2325 eurot, vaid 3570,18 eurot. Laenugraafikust nähtuvate summade järgi tehtud arvutused esitas hageja alles koos apellatsioonkaebusega (dtl 297).

Kuna Ivo Voori eest tehtud laenumaksete suurus on tõendamata ja kostjad ei ole hageja nimetatud summat omaks võtnud, ei ole alust hagi selles osas rahuldada.

18.Viivisenõude jättis maakohus õigesti rahuldamata. Hageja arvutustest ei ole selge, mis kuupäevast mis kuupäevani on viivist arvutatud ja kuidas kajastuvad arvutustes Ivo Voori tehtud ülekanded, mida hageja laenu tagasimaksetena aktsepteeris. Kostja II on õigesti märkinud, et kuigi hageja nimetab, et arvutab viivist alates järgmise aasta saabumisest, kajastub tabelis viivis juba esimesest aastast (dtl 246). Kuivõrd maakohtu menetluses arvutas hageja nõude kokku väiksema summa alusel kui apellatsioonkaebusele lisatud viivisearvutuses, on hageja kaebusele lisatud arvutusega nõuet sisuliselt ka suurendanud.

19.Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg

3).

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda.

Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei määra TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt ka ringkonnakohus kulude suurust kindlaks. Kulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 8

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.