RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-25

) § 21 lg 1 kuni 31. detsembrini 2022 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli lasterikka pere toetuse saamise õigus ühel vanemal, hoolduspere vanemal või eestkostjal või

§ 25

lg 1 p-des 2 või 3 nimetatud isikul, kes kasvatab peres kolme või enamat last, kes vastavad

§ 17lg-tes 1 või 2 sätestatud lapsetoetuse saamise tingimustele.

1. juunil 2022 lõpetas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kaebajale lasterikka pere toetuse maksmise, kuna kaebaja vanim laps, 5-25-4 kes oli saanud 19-aastaseks
2. a märtsis, oli sama aasta juunikuus omandanud keskhariduse ja lõpetanud kooli ning tal ei olnud enam õigust lapsetoetust saada.
4. veebruaril 2023 jõustus perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seadus (703 UA, Riigikogu XIV koosseis). Seadusemuudatusega tõsteti muu hulgas lapsetoetust saama õigustatud isikute vanust (

§ 17lg-d 1 ja 2).

Kuna lasterikka pere toetuse maksmine sõltub lapsetoetust saavate laste arvust, siis laienes muudatusega ka lasterikka pere toetust saama õigustatud isikute ring. Lisaks nähti ette, et lasterikka pere toetuse maksmist ei lõpetata kohe, kui pere vanim laps enam lapsetoetuse saamise tingimustele ei vasta, vaid seda makstakse vastavalt kas kahe kolmandiku või ühe kolmandiku ulatuses edasi, kuni noorim laps endiselt neile tingimustele vastab. Toetuse etapiviisilist edasimaksmist rakendati üksnes nende lasterikaste perede suhtes, kellel oli õigus saada lasterikka pere toetust 1. jaanuari 2023. a seisuga või pärast seda (

§ 637lg 1).

1. jaanuaril 2024 jõustunud perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse (17 SE, Riigikogu XV koosseis) § 1 p-ga 3 tunnistati lasterikka pere toetuse vähendatud määras edasimaksmist sätestav regulatsioon kehtetuks.
2. Kaebaja esitas
3. veebruaril 2023 SKA-le taotluse lasterikka pere toetuse saamiseks kahe kolmandiku ulatuses toetuse suurusest, kuna tema peres kasvas sel ajal kaks lapsetoetust saavat last. SKA jättis
4. veebruari
5. a otsusega nr 20117544 kaebaja taotluse

§ 637lg 1 alusel rahuldamata.

1. Kaebaja esitas
2. märtsil 2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada SKA
3. veebruari
4. a otsuse nr 20117544 ja kohustada SKA-d tegema uus otsus, millega määratakse kaebajale kahe lapse kasvatamiseks lasterikka pere toetus alates
5. jaanuarist
6. Kaebus anti kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
7. Tartu Halduskohus jättis
8. augusti
9. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kuna kaebaja vanim laps sai
10. a kevadel 19-aastaseks ning omandas sama aasta juunikuus keskhariduse, ei olnud

§ 637

lg-st 1 lähtuvalt kaebaja suhtes võimalik jätkata lasterikka pere toetuse maksmist vähendatud ulatuses. Halduskohtu hinnangul oli

§ 637lg 1 põhiseadusega kooskõlas.

1. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
2. aprilli
3. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas SKA
4. veebruari
5. a otsuse nr
6. Ringkonnakohus kohustas SKA-d andma haldusakti, millega määratakse kaebajale lasterikka pere toetus ajavahemikus
7. jaanuarist kuni
8. detsembrini 2023 kahe kolmandiku ulatuses toetuse suurusest. Kohus jättis seejuures kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 637lg 1 redaktsiooni, mis kehtis 1.

veebruarist 2023 kuni

1. detsembrini
2. Ringkonnakohus pidas sätet põhiseaduse (PS) § 12 lg-ga 1 vastuolus olevaks.
3. Ringkonnakohus käsitles võrreldavate gruppidena: 1) peresid, kus vanim laps sai enne
4. jaanuari 2023 19-aastaseks ja kelle

§ 17

lg-s 2 sätestatud õppeasutuse õppeaasta või kursus lõppes või kes arvati täienduskoolituse kursuse nimekirjast välja või kes ei õppinud (kaebaja grupp); 2) peresid, kus vanim laps sai 19-aastaseks 2023. a ja kelle

§ 17

lg-s 2 sätestatud õppeasutuse õppeaasta või kursus lõppes või kes arvati täienduskoolituse kursuse nimekirjast välja või kes ei õppinud (võrdlusgrupp). Kohus pidas oluliseks, et mõlema grupi puhul vastavad pere kaks nooremat last jätkuvalt lapsetoetuse saamise tingimustele. 9. Ebavõrdse kohtlemise legitiimseks eesmärgiks pidas ringkonnakohus toetuste lihtsamat administreerimist, mis kannab endas ka tõhusa menetluse ideed ega ole taandatav pelgalt kulude 2

ei välista olukorda, kus toetuse maksmine on lõppenud enne 1. jaanuari 2023 ja seda hakatakse hiljem uue taotluse alusel uuesti maksma (

§ 637lg 3).

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 11. Riigikogu hinnangul oli

§ 637lg 1 (1.

veebruarist 2023 kuni

1. detsembrini 2023 kehtinud redaktsioon) põhiseaduspärane.
2. Sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus. Riigikogule peab PS §st 10 tuleneva demokraatia põhimõtte kohaselt jääma õigus kehtivaid seadusi muuta ning otsustada, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe reformidega eelistada.
3. Eelnõuga 703 UA vastu võetud seadusemuudatused lähtusid riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest. Muudatustega ei halvendatud ühegi lastega pere olukorda. Vaidlusaluse rakendussätte eesmärk oli selgelt piiritleda toetuse saajate ringi selleks, et hoida riigi kulud kontrolli all. Seadusandja soov ei olnud laiendada lasterikka pere toetuse sujuva lõppemise regulatsiooni kõigile peredele, kellele on kunagi makstud lasterikka pere toetust ning kelle peres kasvab vähemalt üks lapsetoetust saav laps. Kaebajal ei ole õiguspärast ootust saada alates
4. jaanuarist 2023 lasterikka pere toetust vähendatud ulatuses.
5. Lisaks osutusid kehtestatud meetmed riigile rahaliselt liialt koormavaks. Vaidlusalune säte tunnistati alates
6. jaanuarist 2024 kehtetuks (eelnõu 17 SE), et vältida kontrollimatut kulukasvu ning tagada riigieelarve jätkusuutlikkus. Asjaomase eelnõu seletuskirja järgi vähenesid muudatuste kehtetuks tunnistamisega riigieelarvelised kulud järgmiselt:
7. a 5,1 miljonit eurot;
8. a 86 miljonit eurot;
9. a 110,4 miljonit eurot;
10. a 131,9 miljonit eurot ja
11. a 151,8 miljonit eurot.
12. SKA märgib, et amet peab kohaldama seadust sõltumata selle võimalikust põhiseadusvastasusest. Seisukohta vaidlusaluse sätte põhiseadusele vastavuse kohta SKA ei esitanud.
13. Õiguskantsler on seisukohal, et

§ 637lg 1 (1. veebruarist 2023 kuni 31. detsembrini 2023 kehtinud redaktsioon) oli põhiseaduspärane. 3

§ 637lg 1).

20.

§ 637

lg 1 võrdse kohtlemise nõudele vastavuse kontrollimiseks tuleks ühelt poolt võrrelda vanemaid, kellel ei olnud vaidlusaluse sätte tõttu enam õigust lasterikka pere toetust saada, ja teiselt poolt vanemaid, kellel see õigus oli. Ebavõrdse kohtlemise seisukohalt on oluline see, kas pere vanimal lapsel oli õigus lapsetoetusele või mitte.

1. Kaebajat on koheldud erinevalt võrreldes nendega, kes said
2. jaanuari
3. a seisuga lasterikka pere toetust. Kuna kaebaja õigus saada lasterikka pere toetust oli lõppenud umbes pool aastat varem ja seaduse uue redaktsiooni järgi tal sellist õigust uuesti ei tekkinud, on see erinevus ise piisavalt suur selgitamaks erinevat kohtlemist. Oluline on see, et kaebajal ei tekkinud õiguspärast ootust saada lasterikka pere toetust vähendatud ulatuses. Õiguspärase ootuse tekkimise eelduseks oleks olnud see, kui kaebajal oleks tekkinud jõustunud seadusele tuginev mõistlik ootus toetust saada. Praegusel juhul sellist olukorda ei olnud, mistõttu oli Riigikogu lasterikka pere toetuse maksmise tingimuste soodsamaks muutmisel vabam.
4. Riigikogul on sotsiaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum. Tal on õigus muuta toetuse saamise tingimusi senisest soodsamaks, kui see vastab riigi rahalistele võimalustele. Riigikogu võib seostada erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kindla kuupäevaga, kuna vastasel juhul võib tekkida olukord, kus legitiimseid sotsiaalpoliitika muudatusi ei ole võimalik ellu viia. Lapsetoetust saama õigustatute ringi laiendamisega võttis riik endale suured rahalised kohustused.

§ 637lg 1 kehtestamata jätmisega oleksid need kohustused olnud liialt suured.

Samal ajal ei vähendatud kaebaja õigusi, mis tähendab, et reformi ei viidud ellu kaebaja arvel.

1. Justiits- ja digiminister leiab, et vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus.
2. Võrrelda tuleb järgmisi gruppe: 1) perekonnad, kus kasvas kolm last, kuid kes ei kuulunud alates
3. jaanuarist 2023 lasterikka pere toetuse edasi saajate hulka; 2) perekonnad, kus kasvas kolm last, kuid kellel oli
4. jaanuari
5. a seisuga või pärast seda õigus saada lasterikka pere toetust. Gruppide erinevus seisneb selles, mis ajal grupid toetuse saamise tingimustele vastasid – kas enne või pärast
6. jaanuari
8. Ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et peresid koheldi erinevalt vanima lapse sünniaastast lähtudes. Kui võrreldavatel gruppidel on sama arv toetuse õigusega lapsi (nt kaks alaealist last), ei saa 4

§ 637lg 1 (1.

veebruarist 2023 kuni

1. detsembrini 2023 kehtinud redaktsioon) oli põhiseadusega kooskõlas.
2. Vaidlusaluse üleminekusätte kehtestamisel arvestati õiguspärase ootuse põhimõttega.

§ 637

lg 1 järgi oli lasterikka pere toetuse saamise õigus

§ 21

lg-te 4 ja 5 alusel vaid neil peredel, kellel oli õigus saada lasterikka pere toetust

1. jaanuari
2. a seisuga või pärast seda. Peredel, kellele oli lasterikka pere toetuse maksmine lõpetatud enne
3. jaanuari 2023 seetõttu, et peres ei kasvanud enam kolme või enamat lapsetoetust saama õigustatud last ja vanimal lapsel ei olnud õigust saada lapsetoetust ka pärast
4. jaanuari 2023, ei tekkinud toetuse sujuva lõppemise õigust. Perekondi ei eristatud vanima lapse sünniaasta põhjal, vaid lähtudes nende erinevast olukorrast, sest ühtedele peredele oli toetuse maksmine minevikus juba lõpetatud, teistele aga jätkus
5. jaanuari
6. a seisuga. Kui isikutel ei ole õiguspärast ootust, et hüve säiliks, on seadusandja oma otsustes vabam ning tal on võimalik teatud gruppide erinevat kohtlemist määravaid tingimusi seostada kuupäeva seisuga.
7. Seadusandjal on õigus otsustada, millised seadusemuudatused on põhjendatud ja vajalikud, arvestades seejuures riigieelarve võimaluste ning õiguspärase ootuse põhimõttega. Ülemäärane koormus riigieelarvele võib mõjutada sotsiaalabi ulatust.

§ 637

lg 1 sätestamata jätmisel tulnuks lasterikka pere toetuse maksmise sujuvat lõppemist rakendada kõikidele peredele, kellele on alates

1. juulist 2017 makstud toetust kasvõi ühel kuul ja kus kasvas
2. jaanuari
3. a seisuga vähemalt üks laps, kellel oli õigus saada lapsetoetust. Selline olukord ei oleks olnud kooskõlas riigi perepoliitiliste eesmärkidega ega oleks olnud riigi raha kasutamise seisukohalt optimaalne, kuivõrd nii oleks riigile kaasnenud ligi 25 miljoni euro suurune lisakulu aastas.
4. Kaebaja arvates on Tartu Ringkonnakohtu otsus õige. Ta vaidleb vastu Sotsiaalkindlustusameti, õiguskantsleri ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni seisukohtadele ning nõustub justiits- ja digiministri arvamusega. Õiguspärane ootus oli kõigil peredel, kes vastasid sisuliselt toetamise printsiipidele, st olid lasterikkad pered. Kaebajal oli õiguspärane ootus võrdsele kohtlemisele. Riigikogu kehtestas kunstlikud ja tehnilised kriteeriumid, mis rikkusid võrdse kohtlemise põhimõtet. Väited riigi rahaliste kohustuste suuruse kohta on paljasõnalised. Kaebaja täpsustas, et tal on lisaks ka
5. a sündinud laps.
6. Lasterikaste Perede Liit seisukohta ei esitanud. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE
8. veebruarist 2023 kuni
9. detsembrini 2023 kehtinud

§ 637lg 1: 5

-is ette nähtud lasterikka pere toetust reguleerivaid sätteid (I). Seejärel hindab kolleegium põhiseadusvastaseks tunnistatud ja kohaldamata jäetud normi asjassepuutuvust (II), asjakohaseid põhiõigusi (III) ning lõpuks asjassepuutuva normi põhiseaduspärasust (IV). I 34. Lasterikka pere toetus on osa perehüvitiste süsteemist.

§ 21

lg 1 kohaselt on lasterikka pere toetuse saamise õigus ühel vanemal, hoolduspere vanemal või eestkostjal või

§ 25

lg 1 p-des 2 või 3 nimetatud isikul, kes kasvatab peres kolme või enamat last, kes vastavad lapsetoetuse saamise tingimustele (

§ 17lg-d 1 ja 2).

Enne 1. jaanuari 2023 kehtinud

§ 17

lg 1 kohaselt oli lapsetoetust õigus saada igal lapsel sünnist kuni 16-aastaseks saamiseni ning sama sätte lõike 2 kohaselt maksti lapsetoetust kuni 19-aastaseks saamiseni isiku eest, kes ei olnud veel saanud keskharidust, kuid õppis põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes või Sotsiaalministeeriumi hallatava riigiasutuse statsionaarse õppega täienduskoolituse kursusel. Kui keskhariduseta õppiv laps sai 19-aastaseks, maksti toetust jooksva õppeaasta või täienduskoolituse kursuse lõppemiseni või õpilase kooli või täienduskoolituse kursuse nimekirjast väljaarvamiseni. 35. Käesolevas asjas vaidluse all oleva 1. veebruaril 2023 jõustunud ja osaliselt alates 1. jaanuarist 2023 tagasiulatuvalt kehtestatud perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seadusega (eelnõu 703 UA, Riigikogu XIV koosseis) muudeti lapsetoetuse saamise tingimusi (

§ 17). See omakorda mõjutas lasterikka pere toetust saama õigustatud isikute ringi.

1. veebruaril 2023 jõustunud

§ 17

lg 1 kohaselt oli lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 19-aastaseks saamiseni.

§ 17

lg 2 järgi oli asjaomane õigus keskhariduseta õppival 19-aastaseks saanud lapsel kuni jooksva õppeaasta või täienduskoolituse kursuse lõppemiseni või õpilase kooli või täienduskoolituse kursuse nimekirjast väljaarvamiseni. Seega erinevalt varasemast ei olnud lapsetoetuse maksmise eelduseks enam see, et 16–19-aastane laps õpiks. Sellest tulenevalt suurenes lasterikka pere toetuse saajate ring. 36. Sama eelnõuga täiendati

§ 21

lg-ga 4, milles nähti uue meetmena ette, et lasterikka pere toetuse maksmist jätkatakse vähendatud ulatuses, kui vähemalt kolmelapselises peres kasvab veel vähemalt üks laps, kes vastab lapsetoetuse saamise tingimustele. Kahe lapsetoetust saava lapse puhul maksti lasterikka pere toetust edasi kahe kolmandiku ja ühe lapse puhul ühe kolmandiku ulatuses toetuse suurusest. 37.

§ 637

lg 1 kui rakendussätte kohaselt oli õigus saada lasterikka pere toetust vähendatud määras

§ 21lg-te 4 või 5 alusel neil, kellel oli õigus saada lasterikka pere toetust 1.

jaanuari

1. a seisuga või pärast seda.
2. Eelnõu 703 UA jõustus seadusena
3. veebruaril 2023, kuid nagu eespool märgitud, jõustati osa sätteid
4. jaanuarist 2023, kuigi seadusandja ei olnud planeerinud teha tagasiulatuva jõuga muudatusi. Muudatused olidki kavandatud jõustuma
5. jaanuarist 2023, kuid kuna president jättis
6. detsembril 2022 seaduse välja kuulutamata ja Riigikogu arutas eelnõu uuesti, ei jõutud eelnõu vastu võtta nii, et see oleks jõustunud
7. jaanuarist
8. Seetõttu nähti

§ 637lg-s 1 ette, et 6

§ 21lg-te 4 või 5 alusel neile, kellel oli õigus saada lasterikka pere toetust 2023.

a 1. jaanuari seisuga või pärast seda. 39.

§ 637ning § 21 lg-d 4 ja 5 kehtisid 2023.

a lõpuni. Toetuse etapiviisilise vähendamise regulatsioon tunnistati kehtetuks

1. juunil 2023 vastu võetud ja
2. jaanuaril 2024 jõustunud perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seadusega (17 SE, Riigikogu XV koosseis). Kehtetuks tunnistamise eesmärk oli luua tasakaalustatum ja riigieelarve seisukohast jõukohasem peretoetuste süsteem, kus hüved on erinevate laste ja vanemate arvuga perede vahel jagunenud õiglasemalt. Riigieelarve piiratud võimaluste tõttu sooviti säästa riigi raha, et kasutada seda kõige suuremas vaesuses olevate ja haavatavate sihtgruppide toetamiseks, peredele teenuste pakkumiseks ning riigile hädavajalike investeeringute tegemiseks (17 SE seletuskirja lk-d 2 ja 6). II
3. Esimese või teise astme kohtu algatatud konkreetse normikontrolli menetluses võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimene lause). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15; 15.03.2022, 5-19-29/38, p 49; RKÜKo 14.05.2025, 3-22-246/31, p 23).
4. Kolleegium märgib esmalt faktiliste asjaolude kohta järgmist. Haldusasjas tuvastatu kohaselt oli kaebaja peres kolm last, kellest vanim sai 19-aastaseks
5. a märtsis. Talle lõpetati lapsetoetuse maksmine
6. a juunis, kui ta omandas keskhariduse ja lõpetas kooli. Kaebaja on Riigikohtule esitatud seisukohas esimest korda esile toonud, et tema peres oli ka neljas,
7. a sündinud laps. Riigikohus ei tuvasta põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses faktilisi asjaolusid ning võtab aluseks alama astme kohtute tuvastatud asjaolud. Seega võtab kolleegium aluseks selle, et kaebaja peres kasvas kolm last. Lisaks ei muudaks veel ühe,
8. a sündinud ehk täisealise lapse olemasolu

§ 637lg-le 1 antavat hinnangut.

1. Tartu Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusvastaseks ja jättis kohaldamata
2. veebruarist 2023 kuni
3. detsembrini 2023 kehtinud

§ 637lg 1.

See säte ei võimaldanud maksta kaebaja perele

§ 21

lg 4 alusel lasterikka pere toetust vähendatud ulatuses seetõttu, et kaebaja kolmest lapsest vanimale oli lapsetoetuse maksmine lõpetatud enne

1. jaanuari
2. Põhikohtuasjas oli kaebaja palunud tühistada SKA
3. veebruari
4. a otsuse, millega SKA keeldus

§ 17

lg-tele 1 ja 2 ning § 637 lg-le 1 tuginedes kaebaja perele vähendatud ulatuses lasterikka pere toetust määramast. Kaebaja palus kohustada SKA-d määrama talle lasterikka pere toetus kahe kolmandiku ulatuses kahe noorema lapse eest. Põhikohtuasja tulem sõltus ringkonnakohtu hinnangul

§ 637

lg-st 1, kuivõrd selle normi põhiseaduspärasusest ja kehtivusest olenes SKA otsuse õiguspärasus. 43. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui

§ 637lg-s 1 ei oleks sätestatud kuupäevalist määrangut (1.

jaanuar 2023)

§ 21

lg-ga 4 kehtestatud lasterikka pere toetuse edasimaksmiseks, oleks SKA pidanud rahuldama kaebaja avalduse lasterikka pere toetuse kahe kolmandiku ulatuses saamiseks. Kui SKA ei oleks taotlust rahuldanud, oleks halduskohus saanud

§ 637

lg 1 puudumisel kaebaja tühistamis- ja kohustamiskaebuse rahuldada.

§ 637

lg 1 on asjassepuutuv osas, milles selles sättes nimetatud kuupäeva järgi otsustati, kellel on õigus saada

§ 21lg-s 4 ette nähtud lasterikka pere toetust vähendatud määras. Normi ei muuda 7

toetuse vähendatud määras maksmist enam ette ei näe, kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teine lause) ning peretoetus määratakse sellele õiguse tekkimise päeval, kui taotlus on esitatud õigel ajal (

§ 28lg 1 p 1 ja lg 2).

Kaebaja esitas taotluse ajal, mil

§ 21lg 4 kehtis.

44. Ringkonnakohtul ei olnud siiski õigust lugeda

§ 637

lg-t 1 tervikuna asjassepuutuvaks, sest selles on tehtud viide ka

§ 21

lg-le 5, mis ei ole kaebaja puhul asjassepuutuv, kuna kaebaja lapsed ei ole kolmikud ega enamaarvulised mitmikud. Sätte laiemalt asjassepuutuvaks lugemise õigus on Riigikohtul, kes on varem menetlusökonoomia põhjendusel laiendanud põhiseaduspärasuse kontrolli kogu sättele, näiteks selleks, et vältida õigusselgusetust ja sätte osalise kehtima jäämise tõttu tekkivaid uusi kohtuvaidlusi (RKÜKo 11.06.2019, 5-18-8/19, p 71 jj; RKÜKo 25.01.2018, 2-15-17249/49, p 63).

§ 637

lg-t 1 on põhjust laiemalt käsitleda vaid siis, kui see on kaebajat puudutavas osas põhiseadusvastane (RKPJKo 15.06.2021, 5-21-3/11, p 30). III

1. Kolleegiumi arvates ei kaitse kaebaja viidatud PS § 28 lg 4, mille kohaselt on lasterikkad pered ja puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, praegusel juhul tema põhiõigusi. Kuigi kaebaja pere on kehtiva õiguse kohaselt lasterikas (RKHKm 07.04.2020, 3-18-1672/26, p 28), laieneb põhiseaduslik kaitse alaealistele lastele. Eesti õiguse järgi peetakse lapseks alla 18-aastast isikut (lastekaitseseaduse § 3 lg 2), st isikut, kes on alaealine ja piiratud teovõimega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2). ÜRO lapse õiguste konventsiooni art-s 1 mõistetakse lapse all samuti alla 18aastaseid isikuid. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 24, mis sätestab lapse õigused, selgituses (Euroopa Liidu Teataja C 303/17) on viidatud, et kõnealune artikkel põhineb lapse õiguste konventsioonil. Seega näeb ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta asjaomane artikkel ette vaid alla 18aastase isiku õigused. Kuigi seadusandja võib antavat kaitset laiendada ning maksta lasterikka pere toetust peredele, kus kõik lapsed ei ole enam alaealised, ei laienda seadusandja antav õigus isikute põhiseaduslikku kaitset.
2. Kaebajal ei olnud ka õiguspärast ootust, et seadusandja laiendab lasterikka pere toetuse osalist edasimaksmist perele, kus kolmas (vanim) laps ei saanud
3. jaanuari
4. a seisuga enam lapsetoetust, sest oli 19-aastane ja omandanud keskhariduse. Eelviidatud muudatused kehtestanud seaduse eelnõu algatati
5. septembril 2022 ja see jõustus
6. veebruaril
7. Kaebaja perele oli lasterikka pere toetuse maksmine lõpetatud
8. a juunis, kuna alates sellest ajast said tema lastest lapsetoetust vaid kaks. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et tal oli toetuse saamiseks samasugune õiguspärane ootus nagu kõigil peredel, kes vastasid sisuliselt toetamise tingimustele. Isikul ei ole õiguspärast ootust saada mis tahes ajal tulevikus senisest soodsamatel tingimustel makstavat lasterikka pere toetust, kui ta ei vasta muudatuse jõustumise ajal enam lasterikka pere toetuse saamise eeldustele. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on sotsiaaltoetuste kohta märkinud, et kuigi õigustatud ootus vara saamiseks võib olla hõlmatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 art-ga 1 (vara kaitse), siis kui isik ei vasta seaduses toetuse saamiseks sätestatud tingimustele, ei ole tegemist sekkumisega konventsiooni protokolli nr 1 art-ga 1 kaitstud õigusesse (EIKo (suurkoda) 13.12.2016, Bélané Nagy vs. Ungari, 53080/13, p-d 74 ja 86; EIK vastuvõetamatuks tunnistamise otsus 10.04.2012, Richardson vs. Ühendkuningriik, 26252/08, p 17).
9. Kaebaja väitel ei olnud ka peredel, kus oli
10. jaanuari
11. a seisuga kolm alla 19-aastast last, õiguspärast ootust saada alates
12. jaanuarist 2023 kehtestatud toetust. Kolleegium nõustub selle väitega, kuna kellelgi ei saa olla õiguspärast ootust selle suhtes, et seadust muudetakse talle soodsal viisil (vt ka EIK (suurkoda) vastuvõetamatuks tunnistamise otsus 10.07.2002, Gratzinger ja Gratzingerova vs. Tšehhi Vabariik, 39794/98, p 73). Seega ei olnud sellist õiguspärast ootust ka 8

§ 637lg 1 põhiseadusvastasus seisneda eelkõige vastuolus üldise võrdsuspõhiõigusega.

Seetõttu lahendab kolleegium järgnevalt küsimuse, kas

§ 637lg 1 on kooskõlas PS § 12 lg-ga 1.

1. PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida piiratakse siis, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuvastada võrreldavad grupid (RKÜKo 14.05.2025, 3-22246/31, p 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejärel tuleb näidata, kuidas riik võrdlusgruppi kuuluvaid isikuid ebavõrdselt kohtleb. PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 40), st kui kaebajat koheldakse halvemini kui võrdlusgruppi kuuluvaid inimesi (RKÜKo 14.05.2025, 3-22-246/31, p 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
2. Kolleegium peab asjakohaseks võrrelda järgmisi gruppe. (i) Vanemad, kellel on kolm last, kellest
3. jaanuari
4. a seisuga said lapsetoetust vaid kaks, kuna pere kolmas laps oli juba 19-aastane või vanem ning oli omandanud keskhariduse ja lõpetanud

§ 17lg-s 2 nimetatud kooli või kursuse (kaebaja grupp).

Need vanemad ei saanud

1. jaanuari
2. a seisuga lasterikka pere toetust. (ii) Vanemad, kellel on kolm last, kes kõik said
3. jaanuari
4. a seisuga lapsetoetust, kuna olid kas alla 16-aastased või alla 19-aastased ning neil ei olnud keskharidust ja nad õppisid

§ 17lg-s 2 nimetatud koolis või kursusel (võrdlusgrupp).

Need vanemad said

1. jaanuari
2. a seisuga lasterikka pere toetust.
3. Mõlemasse gruppi kuuluvate vanemate ühiseks tunnuseks oli see, et neil on vähemalt kolm last. Erinev kohtlemine sõltus sellest, kas pere vanim (kolmas) laps sai
4. jaanuari
5. a seisuga lapsetoetust ja tema vanemad said seetõttu lasterikka pere toetust või mitte. Lasterikka pere toetuse maksmist kahe kolmandiku või ühe kolmandiku määras jätkati vaid võrdlusgruppi kuuluvatele vanematele. Toetust maksti neile siis, kui nende vanim laps kaotas lapsetoetuse saamise õiguse pärast
6. jaanuari
7. Kolleegium ei pea praegusel juhul oluliseks seda, et vaidlusalust regulatsiooni kohaldati ühe kuu võrra tagasiulatuvalt, kuna seadusandja eesmärk ei olnud anda seadusemuudatustele tagasiulatuvat jõudu (vt eespool p 38).
8. Kaebaja gruppi ja võrdlusgruppi (p 51) kuuluvaid peresid koheldi erinevalt, kuna kaebaja gruppi kuuluvatele isikutele ei makstud
9. a lasterikka pere toetust

§ 21lg 4 alusel.

Samas võrdlusgruppi kuuluvatel isikutel oli olukorras, kus kas üks või kaks last ei vastanud 2023. a enam lapsetoetuse saamise tingimustele, õigus saada lasterikka pere toetust

§ 21lg 4 alusel. Seega on kaebaja võrdsuspõhiõigust riivatud, kuna teda koheldakse halvemini kui võrdlusgruppi kuuluvaid inimesi. 9

§ 21

lg 4 ajaliste piiranguteta tagasiulatuv kohaldamine oleks olnud riigile väga kulukas. Seda, et ka kehtestatud seadusemuudatusega võetud koormus oli ülemäärane, kinnitab seaduse kiire muutmine ja lasterikka pere toetuse sujuva lõppemise regulatsiooni kehtetuks tunnistamine juba

1. a lõpust.
2. Eeltoodust tulenevalt on soodsama regulatsiooni tagasiulatuvalt kohaldamata jätmine selleks, et avalikku raha säästlikult kasutada, üldiselt kaalukas eesmärk.
3. Riive õigustamiseks tuleb edasi hinnata, kas seda saab pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis ebavõrdset kohtlemist konkreetsel juhul õigustab.
4. Kolleegium märgib esmalt, et seadusandjal oli laiaulatuslik valikuõigus, kellele jätkata toetuse vähendatud määras maksmist, kuna teatud riigielu valdkondades, sh sotsiaalpoliitikas, on kohtuliku sekkumise soovitatav määr väiksem ja seadusandja otsustusruum ulatuslikum (nt RKÜKo 20.10.2020, 5-20-3/43, p-d 43–44; RKPJKo 31.01.2025, 5-24-26/18, p 54). Sama seisukohta on väljendanud ka EIK asjades, kus küsimuse all on olnud EIÕK art 14 (diskrimineerimise keeld) hindamine koosmõjus EIÕK prot 1 art-ga
5. EIK on aktsepteerinud, et riigil on laiem kaalutlusõigus majandus- ja sotsiaalvaldkonda kuuluvate üldmeetmete võtmisel (nt EIK vastuvõetamatuks tunnistamise otsus 22.09.2020, Špljar ja Dječji Vrtić Pčelice vs. Horvaatia, 68320/13, p-d 33–36).
6. Kolleegium peab riive hindamisel oluliseks, et tegemist oli selgelt erinevate gruppidega. Uut regulatsiooni hakati kohaldama üksnes vanematele, kes said
7. jaanuari
8. a seisuga lasterikka pere toetust, kuna nende vähemalt kolm last said lapsetoetust. Kaebaja kolmas laps ei olnud selleks ajaks juba üle poole aasta saanud lapsetoetust, kuna oli 19-aastane keskhariduse omandanud isik. Seetõttu ei olnud pere saanud sama perioodi vältel lasterikka pere toetust. Selline perekond erineb oluliselt perest, kus kolmas laps sai 19-aastaseks alles
9. a ning lõpetas samal aastal

§ 17lg-s 2 nimetatud kooli või kursuse.

Seejuures saab eeldada, et kui koolis käiv keskhariduseta isik sai

1. a 19-aastaseks, siis tõenäoliselt lõpetas ta kooli millalgi
2. a kevadel või suvel. See tähendab, et võrdlusgruppi kuulunud peredele lõppes lasterikka pere toetuse täismahus maksmine valdavas ulatuses alles
3. a kevadel või suvel ehk umbes aasta hiljem kui kaebajale ning alles siis kohaldus nende suhtes lasterikka pere toetuse vähendatud määras maksmise regulatsioon.
4. Kaebajale ebavõrdse kohtlemisega kaasneva riive intensiivsus oli väike. Vaidlusaluse sättega ei vähendatud kaebaja õigusi ega halvendatud tema pere olukorda. Kaebaja nooremad lapsed said pärast seadusemuudatuse jõustumist edasi lapsetoetust, lisaks hakkas nooremate laste suhtes kehtima

§ 17lg-tes 1 ja 2 sätestatud uus ja soodsam regulatsioon.

Kaebaja kaks nooremat last saavad lapsetoetust 19-aastaseks saamiseni ka siis, kui nad ei õpi (

§ 17lg 1).

Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks sattunud majanduslikult raskesse seisu seetõttu, et talle ei makstud lasterikka pere toetust

1. veebruarist 2023 kuni
2. detsembrini 2023 kehtinud regulatsiooni alusel.
3. Arvestades, et

§ 21lg 4 ning selle rakendussäte § 637 lg 1 kehtisid vaid 2023.

a lõpuni, oli periood, mil kaebajat koheldi võrdlusgrupiga võrreldes halvemini, lühike. Nagu juba märgitud, tunnistati nimetatud sätted kehtetuks põhjusel, et nendega võetud kohustused olid riigile rahaliselt liiga koormavad (eespool p 39). 65. Võttes arvesse võrreldavate gruppide põhimõttelist erinevust, kaalukat eesmärki kasutada avalikke vahendeid säästlikult ja tagada kõigi haavatavate gruppide toetamise suutlikkus ning riive vähest intensiivsust kaebajale, ei ole

§ 637lg-st 1 (1. veebruarist 2023 kuni 31. detsembrini 2023 11