Obsah (4)

§ 200§ 76§ 68§ 57

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. september 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-4803 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Orvi Tali ja Urmas Reinola Kriminaalasi

§ 200lg 2 p 4, 9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 7.

juuni 2016. a otsus lühimenetluse korras Apellatsiooni esitaja Süüdistatav G.Q G.Q isikukood XXX; XXX; emakeel: vene keel; XXX; elukoht: XXX, viibimiskoht Tallinna Vangla; töökoht: XXX, XXX; kriminaalkorras karistatud 5-l korral, neist viimane: 29.08.2014 Harju Maakohtu poolt

§ 200lg 2 p 4 järgi Kr

MS § 238 lg 2 kohaldamisega 2 aastat 4 kuud vangistust; 7 kehtivat väärteokaristust; Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 09.03.2016.a, vahistatud Harju Maakohtu 10.03.2016.a määrusega. Süüdistatav Prokurör Ruta Rammo Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava G.Q ’i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 1. G.Q on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema varem röövimise toime pannud isikuna, tungis 02.03.2016 kella 14.30 paiku Harjumaal Rae vallas XXX külas XXX aiaga piiratud krundi nr XX territooriumile ning ründas võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil MK. Nimelt haaras G.Q MK-l selja tagant kätega keha ümbert kinni ning hoides parema käega kinni MK paremat kätt, üritas vasaku käega kannatanul parema käe sõrmest ära väänata kullast klotsersõrmust, mis tekitas kannatanule füüsilist valu. MK poolse vastupanu tõttu tekkis rüselus ning ühel hetkel õnnestus kannatanul sõrmus märkamatult sõrmest maha lumme visata. G.Q haaras aga MK-l selja tagant riietest kinni ning tiris neist jõuga, kannatanul seljas olnud džempriäär soonis selle käigus kõripiirkonda sisse ning tekitas füüsilist valu ja õhupuuduse, samal ajal asetas G.Q kannatanule hirmu tekitamise eesmärgil vastu kaela sileda äärega tuvastamata kõva ja külma eseme, mida kannatanu tajus noana ning käskis pea otsast lõikamise ähvardusel sõrmuse anda. Tugevast õhupuudusest tingituna hakkas MK-l halb ja ta kukkus maha, teda endiselt riietest tiriv G.Q kukkus kannatanule peale ja nõudis sõrmust, nende vahel tekkis rüselus, mille käigus ütles kannatanu, et neelas sõrmuse alla, misjärel õnnestus MK-l G.Q haardest vabaneda. Seejärel sisenes G.Q , vaatamata MK püüdele seda takistada, kannatanu aiamajja, kus lamas voodis kannatanu liikumisvõimetu abikaasa RK ning võttis köögilaualt mobiiltelefoni, et välistada abi kutsumine. Üritades G.Q edasist liikumist tõkestada, tekkis MK ja G.Q vahel rüselus, mille käigus kukkusid mõlemad voodile, kus G.Q üritas korduvalt MK jalaga lüüa, kuid kuna kannatanu osutas vastupanu, löögid ei tabanud. Seejärel hammustas G.Q MK paremast käelabast, mis põhjustas viimasele füüsilist valu ja veritseva haava, misjärel haaras G.Q kapisahtlist kullast kaelaketi koos ristiga koguväärtusega 700 eurot ning põgenes, visates eelnevalt võetud kannatanu mobiiltelefoni voodile. Seega G.Q isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, võttes ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga ning sissetungimisega, pani toime röövimise, s.o

§ 200lg 2 p 4, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Harju Maakohtu 07.06.
2. a otsusega lühimenetluses tunnistati G.Q süüdi

§ 200lg 2 p 4, 9 järgi ning karistati teda vangistusega 6 (kuus) aastat. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati G.Q-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

§ 76

lg 8 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega, s.o 29.08.2014.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 (seitse) kuud ja 8 (kaheksa) päeva vangistust võrra, mõistes G.Q-le liitkaristuseks 4 (neli) aastat 7 (seitse) kuud ja 8 (kaheksa) päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning määrati, et G.Q-le mõistetud vangistuse ärakandmist arvestatakse alates G.Q kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 09.03.2016.a. Määrati, et G.Q suhtes kohaldatud tõkend, vahistamine, tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. G.Q-lt mõisteti KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4, 9; § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel sundraha 1075 eurot; määratud kaitsjale makstud tasu 360 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud, kogusummas 1435 eurot, tuleb tasuda 12 (kaheteist) kuu jooksul igakuiste maksetena, ühes kuus kuulub tasumisele vähemalt 119,58 eurot. ESITATUD APELLATSIOON 2

1. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav G.Q , kes leiab, et temale mõistetud karistus 1 kuriteoepisoodi toimepanemise eest on liialt karm ning ei vasta tema isikule ega kuriteo raskusele. Süüdistatav palub arvestada, et ta tunnistas end süüdi täielikult, ei takistanud eeluurimise läbiviimist ega eiranud oma süüd. Süüdistatav palub samuti arvestada, et tema on 70% töövõimekaotusega invaliid. Apellant palub mõista temale leebem karistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
3. Süüdistatava apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid karistuse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus.
4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Karistust kergendavate asjaolude osas on arvestatud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid teisi karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka esitatud apellatsioonis. Maakohus on põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut ning samuti põhjendas ammendavalt, miks süüdistatava süüd tuleb hinnata keskmiseks. Süüdistatavale karistuse mõistmisel maakohus võttis õigesti arvesse ka asjaolu, et varasemad karistused ei ole saavutanud oma eesmärki ning G.Q jätkas süütegude toimepanemist. Seejuures tuleb arvestada, et G.Q kuritegelik käitumismall pole muutunud ning ta jätkab just 1. raskusastme röövimiste toimepanemist. 3 Ringkonnakohus märgib, et vastavalt kohtupraktikas välja kujunenud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 nr 3-1-1-52-13, p 19). Selliselt maakohus jõudis õigele järeldusele, et süüdistatavale on võimalik mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra (milleks on

§ 200

lg 2 puhul 9 aastat vangistust), kuid mitte mingil juhul alammääras või selle lähedasena. Maakohus leidis seega ainuõigesti, et arvestades G.Q isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada ainult reaalse vangistusega. Maakohtul sisuliselt puudus teine käitumisalternatiiv, kuna G.Q-le inkrimineeritud kuritegu on toime pandud pärast Harju Maakohtu 29.08.2014.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabastamist (Harju Maakohtu 12.01.2016.a määruse alusel on süüdistatav 28.01.2016.a (I kd, lk 189-190) vabastatud tingimisi enne tähtaega, katseajaga kuni 07.09.2016), seega liitkaristust mõistes oma otsusega mõistetavale karistusele liitis maakohus õigesti eelmise otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, milleks on 7 kuud ja 8 päeva vangistust. Seega õige on G.Q-le mõistetud lõpliku ärakandmisele kuuluv karistus - 4 aastat 7 kuud ja 8 päeva vangistust. 7. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata ja maakohtu otsuse seega muutmata. Allkirjastatud digitaalselt 4