RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 274 lg 1 alusel. Ülejäänud süüdistustes tunnistati X süüdi.

1. Maakohtu hinnangul ei olnud kannatanu KarS § 141 lg 1 tähenduses abitus seisundis, mistõttu ei ole täidetud vägistamise kuriteo objektiivsed tunnused. Süüdistatava tegu võib vastata KarS § 1531 lg-s 1 kirjeldatud väärteo (seksuaalne ahistamine) tunnustele. 1-24-7496
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii kaitsja kui ka prokuratuur. Kaitsja taotles süüdistatava karistusest vabastamist ja palus kohaldada talle KarS § 87 lg 1 alusel alaealise mõjutusvahendit. Prokuratuur vaidlustas kohtuotsuse osas, millega lõpetati kriminaalmenetlus KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses. Prokuratuur leidis, et maakohus jättis ekslikult tuvastamata kannatanu abitusseisundi ja kohaldas seeläbi ebaõigesti materiaalõigust.
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsusega kergendas apellatsioonikohus mõnevõrra süüdistatavale mõistetud karistust, kuid muus osas jättis maakohtu otsuse muutmata.
6. Prokuratuuri apellatsiooni jättis ringkonnakohus

§ 326

lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, kuna

§ 318

lg 3 p 2 järgi ei saa prokuratuur vaidlustada lühimenetluses tehtud süüdimõistvat otsust. Riigikohtu

1. märtsil 2021 kriminaalasjas nr 1-20-470 tehtud määrusest tuleneb, et prokuratuuri apellatsiooniõigus lühimenetluses oleneb sellest, kas maakohtu järeldused süüdistuse kohta on sellised, mis seaduse kohaselt toovad kaasa kohtu kohustuse süüdistatav vähemalt osaliselt õigeks mõista. Süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. Praegusel juhul ei mõistnud maakohus süüdistatavat vägistamises õigeks, vaid lõpetas menetluse, kuna süüdistatava tegu võib vastata väärteo tunnustele. Seega ei ole tegemist õigeksmõistva otsusega, mistõttu pole prokuratuuril apellatsiooniõigust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Kaitsja kassatsiooni, milles vaidlustati süüdistatava karistust, ei võtnud Riigikohus menetlusse.
3. Prokuratuur vaidlustas ringkonnakohtu otsuse, taotledes selle tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Prokuratuuri arvates jättis ringkonnakohus apellatsiooni põhjendamatult läbi vaatamata, kuivõrd maakohtu otsus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta

§ 274

lg 1 alusel ei ole käsitatav süüdimõistva otsusena, mille peale prokuratuuril puudub kaebeõigus. Kuigi väärteotunnustele viitav menetluse lõpetamine ei tähenda isiku õigeksmõistmist, ei saa sellest järeldada, et niisugune otsus oleks apellatsiooniõiguse seisukohalt võrdsustatav süüdimõistmisega. 9. Kaitsja palus jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata, sest ringkonnakohus jättis õigesti prokuratuuri apellatsiooni

§ 326lg 2 p-le 3 tuginedes läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kassatsioonimenetluse esemeks on küsimus, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et prokuratuuril ei ole käsilolevas asjas

§ 318

lg 3 p 2 kohaselt apellatsiooniõigust ja apellatsioon tuli jätta

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

11.

§ 318

lg 3 p 2 järgi ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale, välja arvatud viidatud punktis nimetatud tsiviilhagi ja avalikõigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmist puudutavate erandite korral. Seega keelab

§ 318

lg 3 p 2 sõnaselgelt prokuratuuril lühimenetluses vaidlustada süüdimõistvat kohtuotsust.

1. Tartu Maakohus lõpetas
2. märtsi
3. a otsusega X-i suhtes kriminaalmenetluse vägistamises esitatud süüdistuses, tuginedes

§ 274lg-le 1.

See norm näeb ette, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada, kui puudub kriminaalmenetluse alus (

§ 199lg 1 p 1), kuid süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. Maakohus leidis, et süüdistatavale etteheidetav tegu ei täida vägistamise 2

§ 274lg 1 alusel, ei teinud maakohus Kar

S § 141 lg 2 p 1 järgi õigeksmõistvat otsust

§ 309lg 2 tähenduses.

Riigikohus on varem selgitanud, et süüdistatavat ei mõisteta õigeks, kui kohtu kindlakstehtu vastab väärteo tunnustele, vaid sel juhul tuleb kriminaalmenetlus

§ 274

lg 1 alusel lõpetada (vt ka RKKK 18.10.2022, 1-20-7409/130, p 21; 06.02.2020, 1-19-1849/43, p 32). 14. Eelöeldust ei saa aga järeldada, et õigeksmõistva otsuse puudumise tõttu ei saanud prokuratuur seda otsust

§ 318lg 3 p-s 2 sätestatud kaebepiirangu tõttu apelleerida.

Kohtu otsustus kriminaalmenetlus

§ 274

lg 1 alusel lõpetada – sõltuvalt asjaoludest kas kohtuotsuse või -määrusega – ei ole käsitatav süüdimõistva kohtuotsusena. Ka ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos. Kriminaalasjas on võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt nt viidatud 1-19-1849/43, p 31; RKKK 17.06.2016, 3-1-1-54-15, p 42). 15. Prokuratuuri apellatsiooniõiguse välistamine ei ole kooskõlas ka

§ 318lg 3 p-s 2 sätestatud kaebepiirangu mõttega.

Apellatsiooniõiguse piirang lühimenetluses on osa selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, seejuures keelab seadus edasikaebeõiguse vaid selle kohtumenetluse poole jaoks, kelle kasuks esimese astme kohtu otsus tehti. Seadusandja on siin lähtunud põhjendatult sellest, et kuivõrd esimese astme kohtumenetluse tulem on eelduslikult kooskõlas vastava menetlusosalise taotletuga kohtulikul arutamisel (süüdistatav – õigeksmõistmine; prokuratuur – süüdimõistmine), siis puudub neil tõenäoliselt ka vältimatu vajadus kohtuotsust vaidlustada. (Vt RKKK 05.04.2019, 1-17-7305/38, p 50; 12.10.2012, 3-1-1-81-12, p 14.) 16. Kui maakohus lõpetab kriminaalmenetluse

§ 274

lg 1 alusel põhjusel, et süüdistatava käitumine ei vasta ühegi kuriteo kirjeldusele, kuid võib vastata väärteo tunnustele, ei tee ta prokuratuuri taotlusele vastavat otsustust, s.o süüdimõistvat kohtuotsust. Seega ei saa rääkida apellatsiooniõiguse ebaotstarbekusest prokuratuuri jaoks. Olukorras, kus prokuratuur ei nõustu maakohtuga, et süüdistatav on toime pannud hoopis väärteo, on prokuratuuril õigus vaidlustada kohtu otsustus kõrgema astme kohtus. 17. Ringkonnakohus leidis seega vääralt, et prokuratuuril ei olnud

§ 318lg 3 p-st 2 tulenevalt apellatsiooniõigust.

See viga on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsuse osas, millega prokuratuuri apellatsioon jäeti läbi vaatamata. See toob kaasa vajaduse tühistada ka ringkonnakohtu mõistetud liitkaristus ja selle tingimisi täitmisele pööramata jätmine. Kriminaalasi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri kassatsioon rahuldatakse.

§ 4081lg-le 2 tuginedes tuleb asendada alaealise süüdistatava nimi käesolevas otsuses initsiaalide või tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 3