KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Mati Maksing ja kohtunik Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 30.06.2025, Tallinn K

§ 143

lg 1 kohaselt on lapsel ja vanemal vastastikune õigus teineteisega isiklikult suhelda. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Tulenevalt perekonnaseadusest ei ole vanemal seega mitte üksnes õigus lapsega suhelda, vaid ka kohustus seda teha. Lapsel seevastu on õigus vanemaga suhelda. Kohustust vanemaga suhelda lapsel ei ole. Avaldaja on avaldanud soovi lastega suhtlemiseks ja kohtumiseks. Esindaja leiab, et kuivõrd lapsed ei soovi praegu isaga suhelda, võib vanglas isa külastamiseks vastu tahtmist kohustamine põhjustada lastele stressi ja ka psühholoogilist traumat. Poolte esitatud asjaoludest ja tsiviilasjas nr 2-19-2090 11.09.2021.a lahendist nähtub, et varem on lapsed suhelnud isaga telefoni teel, kuid laste suhtumine on muutunud laste sõnutsi isa survestava suhtlemisviisi tõttu. Lastele on väga koormav kuulda isa poolt ema halvustamist. 3 Esindaja leiab, et G.N on juba XX-aastane (jaanuaris saab XX-aastaseks), seega on tegemist alaealisega, kelles on kohtuasjas iseseisev kaebeõigus, kui kohtulahend puudutab teda isiklikult (sh vanematega suhtlemise korraldamise küsimustes). Esindaja on seisukohal, et seetõttu tuleb G.N sooviga lahendi tegemisel arvestada. G.N ei soovi suhelda isaga, sest suhtlus isaga tekitab stressi, pinget ja ärevust, kahjustab tema vaimset tervist ning segab õppimist. O.U on XX-aastane, kuid ka teda isaga suhtlemiseks sundida ei saa. Lapse tahte vastaselt suhtluskorra täitmine võib avaldada lapsele negatiivset mõju ja tekitada trotsi. Vanemal tuleks arvestada lapse soovide, huvide ja suhtluskorra mõjuga. Vanem saab last mõjutada ja veenda teise vanemaga suhtlemise korra täitmiseks, kuid lapse vastumeelne sundimine suhtluskorra täitmiseks ei ole kooskõlas lapse huvidega ja kahjustab lapse huve. Esindaja on seisukohal, et laste suhtes n-ö jõu rakendamine võimaliku suhtluskorra lahendi täitmisel võib endaga kaasa tuua pöördumatuid ning traumeerivaid tagajärgi. Perekonnaasjades tuleb lähtuda lapse parimatest huvidest ning kohtulahendit tagavad meetmed ei tohi häirida last ega tekitada vanema ja lapse vahelisi konflikte. Suhtlemise korraldamise eesmärk on tagada vanemale võimalus tunda oma last ning säilitada temaga isiklikud lähedased suhted, kuid vanem ei tohi kasutada suhtlust lapsega teise vanema halvustamiseks. Lapsed on avaldanud esindajale, et isa survestava, nõudva, manipuleeriva ja süüdistava suhtlemisviisi pärast on isaga suhtlemine ebameeldiv ja tekitab stressi. Eeltoodust tulenevalt laste suhtumine ja soov isaga suhelda saaks muutuda ainult avaldaja enda suhtlemisviisi muutmise tulemusel. Kuivõrd lapsed on avaldanud esindajale, et nad ei soovi isaga suhelda ja lapsi vastu tahtmist sundida selleks ei tohi, siis avaldaja taotletud suhtluskord esitatud kujul ei ole praegu laste huvides. Esindaja leiab, et lapsed vajavad väljakujunenud situatsioonis eelkõige psühholoogilist abi ja nõustamist.

1. Puudutatud isik III N.Z esitas oma kirjaliku seisukoha 08.10.
2. Kokkuvõtvalt leiab N.Z, et J.T ’i avalduse lahendamisel tuleb kõigepealt lähtuda laste huvidest ning nende soovidest ega tohi mingil juhul sundida lapsi isaga suhtlemiseks ning määrata nendele selles osas kindlaid kohustusi. Arvestades eeltoodut, palub N.Z kohtul jätta J.T avaldus alaealiste laste G.N-iga ja O.U-ga suhtlemise korra kindlaksmääramise nõudes täies ulatuses rahuldamata. Maakohtu määrus
3. Kohus on seisukohal, et avaldaja taotlused suhtluskorra sisseseadmiseks vanema poolt esitatud tingimustel tuleb jätta rahuldamata. Esmalt tuleb suhtluskorra kehtestamisel arvesse võtta asjaolu, et avaldaja kannab vanglas eluaegset vanglakaristust. Laste ja vanema suhet on algusest peale olulisel määral mõjutanud asjaolu, et lapsed on sündinud vanema vangistuses viibimise ajal. Avaldajal sisuliselt puudub side oma lastega ja lastel vanemaga. Samuti tajuvad lapsed vanema suhtlust enda suunal üksnes vaenuliku ja hoolimatuna. Lisaks tajuvad lapsed selgelt ka seda, et isa kasutab nendega suhtlemist üksnes eesmärgiga suhelda emaga ja teda halvustada. Laste tegemistes suhtes isal laste. Käesoleva menetluse võtmeküsimuseks on, kas avaldaja, kes kannab eluaegset vangistust ning tema vangistuses viibimise ajal sündinud alaealiste laste vahel on olemas vanema-lapse suhe, millise õiguse kaitsmise vahendiks on suhtluskorra seadmine. 4 Avaldaja ise oma avalduses eitab suhtluse olemasolu enese ja oma laste vahel, tuues juba oma esmases 26.02.2024 avalduses välja, et avaldajal ei ole olnud võimalik pikka aega oma lastega kohtuda ega suhelda. Avaldaja lapsed eitavad mistahes lähedaste suhete olemasolu isaga, tuues välja, et ka viimaste telefonikõnede põhjal ei olnud isa nendega suhtlemisest huvitatud, vaid soovis saada kontakti emaga. Lapsed tajuvad avaldaja suhtlemise korral avaldajat endi suhtes hoolimatu ja vaenulikuna ning vanema huvi puudumisena nende elu ja tegevuse vastu. Kohus on seisukohal, et ühestki käesolevas menetluses kohtu ette toodud asjaolust nähtuvalt ei ole võimalik järeldada, et avaldajal oleks oma lastega olemas vanema-lapse suhe või kiindumussuhe, mille säilitamine on ka vanema vangistuses viibimise aja vältel lastega suhtlemise korra kindlaksmääramise peamiseks eelduseks. Laste esindaja on välja toonud, et G.N on juba XX-aastane, ning tal on kohtuasjas iseseisev kaebeõigus, kui kohtulahend puudutab teda isiklikult (sh vanematega suhtlemise korraldamise küsimustes). Seetõttu tuleb G.N sooviga lahendi tegemisel arvestada. G.N ei soovi suhelda isaga, sest suhtlus isaga tekitab stressi, pinget ja ärevust, kahjustab tema vaimset tervist ning segab õppimist. O.U on XX-aastane, kuid ka teda isaga suhtlemiseks sundida ei saa. Lapse tahte vastaselt suhtluskorra täitmine võib avaldada lapsele negatiivset mõju ja tekitada trotsi. Vanemal tuleks arvestada lapse soovide, huvide ja suhtluskorra mõjuga. Vanem saab last mõjutada ja veenda teise vanemaga suhtlemise korra täitmiseks, kuid lapse vastumeelne sundimine suhtluskorra täitmiseks ei ole kooskõlas lapse huvidega ja kahjustab lapse huve. Kohus on seisukohal, et laste allutamiseks suhtluskorra raames vanglakohtumiste sisseseadmisele puudub õiguslik alus. Alaealisi ei saa vastu nende endi tahtmist allutada vanema soovile kinnipidamisasutuses viibimiseks. Kohus on seisukohal, et laste poolt vangistuses viibiva vanema külastamine, on küll laste õigus, aga antud juhul ei ole see laste parimate huvidega kooskõlas. Kuigi

§ 143

lg 3 järgi ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 18). Kohus, olles igakülgselt analüüsinud nii avaldaja kui teise vanema väiteid, laste ja laste esindaja ning lastekaitsespetsialisti seisukohtades välja toodut, on seisukohal, et juhul kui alaealised on kategooriliselt vastu kohtumiseks kinnipidamisasutusse minema, tuleb vanemal seda aktsepteerida. Kui alaealine ei soovi vanemat kinnipidamisasutuses külastada, ei ole kohtul võimalik alaealist last vastu tema tahet sundida kinnipidamisasutuses viibivat vanemat külastama. Kohtul ei ole käesoleval juhul võimalik kohaldada ka mingeid täiendavaid meetmeid lapse mõjutamiseks või vanema abistamiseks, kuna avaldaja keeldus 13.03.2025 kohtuistungil kohtuga mistahes suhtluskorda puudutavasse arutellu laskumast ning lahkus kohtuistungilt omavoliliselt. 5 Lisaks leiab kohus, olles ära kuulanud alaealised lapsed, laste esindaja ja lastekaitsespetsialisti, asjaoluga, et sellisele formaalsele vabaduse ajutise piiramise nõudele allutamine kahjustaks antud kaasuses välja toodud asjaoludel edasi laste vaimset tervist ja eakohast arengut. Alaealistel on juba varasemast suhtlemisest tekkinud vaimse tervise häired (ärevus, stress, hirm suhtluse ees), mille tõttu lapsed on pöördunud perearsti poole ja avaldanud, et vajavad psühholoogi abi. Seega tuleb kohtul antud asjaoludel jaatada laste tervise edasise kahjustamise võimalust isegi avaldajaga telefoni teel suhtlemine laste jaoks harjumuspärases keskkonnas viibimise korral. Kuna vanema valitud suhtlemisviis on laste vaimset tervist otseselt kahjustav, esinevad kohtu hinnangul käesolevas asjas selgelt alused

§ 143

lg 3 kohaldamiseks.

§ 153

lg 3 tõlgenduse kohaselt on lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt RKTKm 06.04.2018, 2- 15-16111, p 18). Lapse tahet tuleb suhtluskorra määramisel küll arvestada, kuid see ei ole asja lahendamisel määrava tähtsusega; seda tuleb arvestada koosmõjus kõigi asjaoludega, et selgitada välja lapse huvidele vastav lahendus. Kohus, olles kõiki asjaolusid kaalunud ja analüüsinud, on veendunud, et alaealiste laste huvides ei ole käesoleval ajal lubada ega sisse seada telefoni teel avaldajaga suhtlemise korda. Kohtu veendumus põhineb lisaks laste ärakuulamisele ja muudele kogutud tõenditele ka 13.02.2025 läbi viidud kohtuistungil vahetult kogetul. Nimelt Viru vanglaga toimunud videoistungil üritas kohus, ära kuulata J.T. Avaldaja rikkus ärakuulamise korda, oli verbaalselt agressiivne, rääkis kohtunikule pidevalt vahele, rikkus kohtuistungi korda kohtu peale karjudes ning seejärel omavoliliselt istungilt lahkudes. Lapsed on ärakuulamisel avaldanud nii kohtule kui ka laste esindajale, varasemalt ka lastekaitsespetsialistile et isa survestava, nõudva, manipuleeriva ja süüdistava suhtlemisviisi pärast on isaga suhtlemine laste jaoks äärmiselt ebameeldiv ja tekitab ärevust ning stressi. Lapsed on välja toonud, et varasemas telefonisuhtluses avaldaja ei ole sisuliselt üldse huvitunud laste tegemistest ega lastega vanema kombel suhelnud. Selline verbaalselt agressiivne suhtlus lastega on põhjustanud laste vaimse heaolu ohustamise sellises ulatuses, et lapsed on varasemalt vajanud ärevusega toimetulemiseks psühholoogi teenuseid. Avaldajal enesel oma suhtlusviisi ja käitumise osas igasugune enesekriitika puudub ning kahjuks ilmneb ka kohtuistungil toimunust, et avaldajal kontroll enese käitumise üle on ebapiisav. Kohus on kokkuvõtvalt veendunud, et käesoleval juhul oleks suhtluskorra kehtestamine oleks vaid vangistuses viibiva lapsevanema, mitte aga laste huvides ja kahjustaks laste vaimset tervist otseselt. Kohus leiab, et rahuldamata tuleb jätta ka taotlus alaealisi lapsi kasvatava vanema kohustamiseks laste piltide saatmiseks vanglasse. Kohus on seisukohal, et selle nõude puhul tuleb arvestada eelkõige laste endi õigusega eraelu puutumatusele. Alaealised (teismelised tütarlapsed) on kohtule väljendanud kategoorilist vastasseisus oma fotode edastamiseks kinnipidamisasutusse. Kohus märgib, et vanemal tuleb oma teismeliste laste vastavat soovi arvesse võtta ning mitte edastada vangistuses viibivale vanemale pilte alaealistest lastest vastu alaealiste endi tahtmist. 6 Kohtul tuleb

§ 123

lg 1 tulenevalt järgida kõigis lastesse puudutavates menetlustes laste parimaid huve. Kohus on seiskohal, et antud kaasuses tuleb laste parimatest huvidest lähtudes jätta avaldaja avaldus suhtluskorra sisse seadmiseks tervikuna rahuldamata, kuna vanema valitud suhtlemisviis ei ole lapse huvidega kooskõlas, vaid vastuolus ning kahjustab alaealiste laste tervist ja arengut. Vanema käitumisest tulenevalt peab kohus aga kohaseks ja põhjendatuks piirata vanema telefonisuhtlust alaealiste lastega, kuna vanema valitud suhtlusviisi puhul tuleb jaatada võimalust, et vanema käitumine kahjustab piirangu kehtestamata jätmise korral laste vaimset tervist. Kohus selgitab, et vanemal on endiselt võimalus asuda suhete parandamiseks lastega algselt kirja teel suhtlema, näidates üles huvi laste käekäigu ja tegemiste suhtes. Lapsed on vanema tegevust seni üheselt tajunud vanema huvi puudumisena ning eneste suhtes vaenulikuna. Vanemal tuleb esmalt muuta laste suhtumist läbi enese suhtlemisviisi muutmise, et lapsed tunneksid suheldes end turvalisena ning mõte vanemaga suhtlemisest ei tekitaks lastes ärevushäireid. Määruskaebus

1. Laste isa esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega määrata suhtluskord vastavalt isa poolt taotletule või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetlusosaliste seisukohad
2. Laste ema vaidles määruskaebusele vastu.
3. Eestkosteasutus palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
4. Lastele RÕA korras määratud esindaja ei toetanud määruskaebust, palus selle jätta rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 1, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega neid ei kordamata. Vastuseks määruskaebusele toob ringkonnakohus esile järgneva.
7. Asja materjalidest nähtub: -Avaldaja J.T (edaspidi ka isa) on puudutatud isikute I ja II (edaspidi ka lapsed) isa. -Avaldaja viibib kinnipidamisasutuses ja talle on määratud karistuseks eluaegne vanglakaristus. 7 -Lapsed sündisid ajal, kui avaldaja kandis eluaegset vanglakaristust kinnipidamisasutuses, st puudutatud isikud I ja II ei ole mõlema vanemaga kunagi perekonnana koos elanud. -Puudutatud isikud I ja II on koos emaga viibinud kinnipidamisasutuses, et avaldajaga suhelda. -Viimane kord, kui laste ema ja puudutatud isik kinnipidamisasutuses koos viibisid oli umbes 5 aastat tagasi. II avaldajaga suhtlemiseks -Peale seda on avaldaja on suhelnud lastega neile helistades. -Kuna avaldaja viibib kinnipidamisasutuses, siis avaldaja saab kinnipidamisasutusest välja helistada, kuid temale puudutatud isikud I-III kinnipidamisasutusse helistada ei saa. -Puudutatud isikud I ja II on avaldaja telefoninumbrilt tulevad kõned käesolevaks ajaks blokeerinud. -Pärnu Maakohtu 11.06.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-2090 rahuldati N.Z avaldus ja peatati J.T (end.O.U) hooldusõigus (nii isiku kui varahooldusõigus) alaealiste laste G.N ja O.U suhtes ja anti laste ainuhooldusõigus (nii isiku kui varahooldusõigus) laste emale N.Zile .
8. Määruskaebuses vaidlustab avaldaja maakohtu määruse osas, milles suhtluskord jäi tema taotletud viisil määramata. Seega on määruskaebusmenetluses menetlusosaliste vahel jätkuvalt vaidlus selles, kas isa avaldus lastega suhtlemiskorra määramiseks on põhjendatud. Ringkonnakohus toob esile, et Riigikohus on
9. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11 tehtud määruse p-s 21 märkinud, et vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus

§ 123

lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama seejuures ka nii vanema(

1. te)hooldusõigust, vanema(
2. te)õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Samuti on kolleegium juhtinud

§ 143

kohaldamisel tähelepanu sellele, et vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1) (vt Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15). 14.

§ 143

lg-st 1 tulenevalt on eelduslikult lapse huvides see, et laps saab lahus elava vanemaga suhelda, samuti ei tohi vanem kahjustada lapse suhet teise vanemaga. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, et lapse ema piiraks laste suhtlust isaga või osutaks kahjulikku mõju lastele, mille tõttu ei soovi lapsed isaga suhelda. Asjast nähtuvalt ei saa olla vaidlust aga selles, et lapsed keelduvad isaga suhtlemisest, mh on nad on korduvalt seda väljendanud käesolevas menetluses neid ärakuulanud isikutele. Seega on asja lahendamise üheks keskseks küsimuseks välja selgitada põhjused, miks on lastele tekkinud vastumeelsus isaga suhelda ning kuidas kujunenud olukorda parandada.

1. Lapsed on ärakuulamisel avaldanud nii kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kohtule kui ka RÕA korras lastele määratud esindajale, et isa survestava, nõudva, manipuleeriva ja süüdistava suhtlemisviisi pärast on isaga suhtlemine telefoni teel nende jaoks äärmiselt ebameeldiv ja tekitab ärevust ning stressi. Lastel on jäänud kinnipidamisasutuses isaga vahetust suhtlemisest väga halvad mälestused, isa oli vägivaldne ema suhtes ning lapsed pidid seda pealt nägema. Laste suhtes oli avaldaja verbaalselt agressiivne. Lapsed keelduvad kategooriliselt isaga kohtumiseks kinnipidamisasutusse minemisest. Lapsed tõid esile ka selle, 8 et telefonisuhtluses ei ole avaldaja huvitunud üldse nende tegemistest, kõnede teema puudutab vaid laste ema, järelpärimisi tema tegevuste kohta ja laste ema halvustamist ning kritiseerimist. Lapsed kinnitasid, et ema pole neil kunagi piiranud isaga suhtlemist.
2. Ringkonnakohus leiab, et algselt juba laste sünnist tulenev elukorraldus, kus isa veedab perest eemal kinnipidamisasutuses ei ole võimaldanud ilmselt luua lähedast ja vanemlikku suhet isa ja laste vahel. Laste ärakuulamisest on selgunud, et kui pere viibis pikaajalistel kohtumistel avaldajaga kinnipidamisasutuses oli avaldaja agressiivne ja ähvardav, mistõttu ei soodustanud selline käitumine ilmselgelt edasiselt lähedussuhte tekkimist laste ja avaldaja vahel. Hiljem, kui laste vanemate abielu lahutati ning lapsed koos emaga enam avaldajaga kinnipidamisasutuses suhtlemas ei käinud, suhtles avaldaja lastega telefoni teel, kuid kõned tehti avaldaja poolt ajal, mis ei arvestanud laste koolikohustuse täitmist ja huvitegevuses osalemist. Lisaks on lapsed avaldanud, et avaldaja kõned olid ebameeldivad, sest tegelikult avaldaja huvi laste vastu ei tundnud, kõned olid suunatud vaid laste ema kohta teabe saamiseks, manipuleerimiseks ning ema halvustamiseks. Kuna lastele olid kõned tehtud ebasobival ajal, kõnede sisu oli ebameeldiv, tekitasid ärevust ning keskendumisraskusi koolikohustuse täitmisel, siis blokeerisid lapsed avaldaja numbri.
3. Ringkonnakohus leiab, et arvestades laste vanust, nende poolt erinevatele isikutele erinevatel aegadel avaldatust, et laste keeldumine avaldajaga suhtlemisest on põhjustanud avaldaja ise.
4. Ringkonnakohus selgitab, et suhtluskorra kindlaksmääramisel võtab kohus lapse arvamust arvesse ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel (RKTKm, 15.02.2023, 2-21-5895, p 14). Eeltoodu tähendab, et lapse arvamus ei ole selleks ainsaks ega ka primaarseks asjaoluks, millest tema suhtes tehtava otsustuse puhul lähtuda tuleb. Ringkonnakohus leiab siiski, et käesoleval ajal laste survestamine suhtlemiseks isaga ei ole nende huvides. Esiteks leidis maakohus põhjendatult, et lapsi ei saa kohustada viibima kinnipidamisasutuses avaldajaga suhtlemiseks, kuid muud vahetut võimalust (nn näost-näkku) suhtlemiseks hetkel ei ole, sest avaldajale on määratud karistuseks kinnipidamisasutuses viibimine. Lapsed on väljendanud, et kinnipidamisasutus on väga ebameeldiv koht ning sinna nad minna ei taha. Kuivõrd lapsed on avaldajaga suhtlemiseks pikaajalise kokkusaamise korras korduvalt kinnipidamisasutuses koos emaga viibinud, siis on nende arvamus kujunenud vahetult kogetust. Laste arvamusega tuleb selles osas arvestada ning seega suhtluskord osas, mis eeldab laste vahetut viibimist kinnipidamisasutuses avaldajaga suhtlemiseks, tuleb jätta rahuldamata.
5. Ringkonnakohus leiab, et suhtluskorra määramine osas, milles avaldajale võimaldatakse lastega kontakt telefoni või mõne muu tehnilise vahendi (arvuti) kaudu, on samuti õigesti jäetud rahuldamata. Lapsed on avaldanud, et nad ei soovi isaga kontakti telefoni teel. Arvestades asjas esitatud arvamusi on laste seisukoht kujunenud põhjusel, et neil puudub igasugune lähedussuhe avaldajaga, sest avaldaja ei ole huvi nende elukorralduse vastu tundnud, lastel on kujunenud arvamus, et nendega kontakti otsimine on toimunud vaid põhjusel, et teada saada laste ema elukorralduse kohta, millele järgneb halvustav kriitika nii laste kui laste ema aadressil. Kuna asjast nähtuvalt on avaldaja kõnede sisu laste tervist kahjustav, siis ei ole võimalik kohustada lapsi selliseid kõnesid taluma. Avaldaja on esitanud seisukoha, et asjas ei ole tõendatud tema suhtlemise tõttu lastel tekkinud tervisekahju. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole sisuliselt avaldaja arvamus, et suhtlemise piiramiseks peaks olema diagnoositud lastel tervisehäire. Kui lapsed avaldavad, et nad on peale avaldaja kõnet ärevuses ja neil on tekkinud keskendumisraskused, siis on see piisav, et tuvastada lastele avaldaja kõnedest lähtuv negatiivne mõju. Ringkonnakohtu arvates ei mõista avaldaja piisavalt laste vajadust stabiilse elukorralduse ja turvatunde järele. Asjast nähtuvalt 9 on menetluse jooksul laste ja isa võõrandumine süvenenud. Algselt keeldusid lapsed ebameeldivate kogemuste tõttu isaga suhtlemisest, kuid määruskaebusmenetluses avaldas kohalik omavalitsus, et laste avaldused on käsitletavad abipalvena, mitte kohustada neid isaga suhtlema. 20.Vanema ja lapse suhtlemise korra kujundamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28). Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus asja lahendades kaalutluspiire ületanud. Nõustuda ei saa avaldaja arvamusega, et maakohus oli erapoolik. Avaldaja esitas maakohtus korduvaid taandamise avaldusi ning vastavalt seaduses sätestatule need lahendati. Maakohtuniku erapoolikust asjas, hoolimata korduvatest esitatud taandamisavaldustest, ei tuvastatud.
6. Määruskaebuses heidab avaldaja maakohtule ette ka seda, et maakohus ei püüdnud asja lahendada kokkuleppel. Eelkõige leiab avaldaja, et kokkuleppimisele oleks aidanud jõuda avaldaja ja laste ema vahetu suhtlemine kohtuistungil ning kohtu poolt nende kokkuleppele suunamine. Ringkonnakohtu arvates on etteheited alusetud. Avaldaja jätab tähelepanuta, et lapsed, kellega ta soovib suhelda on käesoleval ajal vastavalt XX- ja XX-aastased. Sellises vanuses laste puhul pole võimalik laste tahte vastaselt sõlmida kokkulepet vanemate vahel avaldaja ja lastega suhtlemise korra kohta. Seda enam, et laste avaldatust nähtuvalt tekitab neile kohustus avaldajaga telefoni teel suhelda ärevust, stressi ja hirmu. Laste emal oli kohustus tagada laste edaspidine areng ja heaolu ning seetõttu puudus võimalus laste jaoks tervist kahjustavat suhtluskorda kokku leppida. 22.Käesoleval juhul on avaldajale jäänud võimalus kontakteeruda kirja teel. Näidates piisavat huvi ja pühendumust laste elukorralduse kohta kirja teel on võimalik avaldaja ja laste suhtlemise taastumine mõlemapoolselt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus 23.TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus puudutatud isikule I ja II riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna see on asjaolusid arvestades õiglane, muuhulgas põhjusel, et lahend tehakse laste huvides. Ringkonnakohus määrab puudutatud isikule I ja II riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega. 24.Määrus on edasikaevatav tulenevalt TsMS §-st 178 ja § 696 lg 3 esimesest lausest. /allkirjastatud digitaalselt/ 10