Obsah (13)

§ 448§ 172§ 8§ 168§ 663§ 659§ 438§ 429§ 424§ 430§ 171§ 175§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets (eesistuja), Kairi Piirisild ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 22.08.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-19-43 Kohtuasi OÜ

) § 448 lg 1 p 3 mõistes täiendava kohtulahendi tegemist menetluskulude jaotamiseks pärast menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumist. Sellise taotluse esitamine menetlusosaliste poolt oli dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt lubatav. Kuivõrd menetlusosaliste tahe on olnud suunatud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisele pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist, sai maakohus kompromissilepingu poolte vahelise menetluskulude jaotuse määrata kindlaks ka pärast

§ 448lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumist.

2 2-19-43 5. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg-le 1 ja leidis, et kompromissi kinnitav kohtumäärus on lahendiks, mis tehakse kõigi kompromissi sõlminud menetlusosaliste huvides. Kui menetlusosalised sõlmivad hagita menetluses kompromissi, puudub kohtul alus sisuliselt hinnata, kas mõni menetlusosalistest on esitanud põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg 1 järgi kompromissi sõlmimise korral kannavad menetlusosalised oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Kompromissilepingust nähtuvalt ei ole kompromissilepingu osapooled kokku leppinud menetluskulude jaotuses. Menetlusosaliste esitatud menetlusdokumentidest ja istungil tehtud avaldustest ei nähtunud menetlusosaliste ühist avaldust selle kohta, kelle kanda peaksid jääma menetluskulud. Seetõttu kohaldub maakohtu hinnangul

§ 172

lg 1 järgne menetluskulude jaotus, mille kohaselt kannavad menetlusosalised kompromissi sõlmimise korral oma menetluskulud ise ning jättis

§ 172lg 1, § 477 lg 1 ja § 168 lg 3 alusel menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

6. Maakohus märkis, et 04.04.2024 määrusega jäeti avaldus läbi vaatamata I.D osas ning menetlus lõpetati Tallinn, F. R. Faehlmanni tn 17 korteriühistu osas. Kompromissist nähtuvalt ei ole I.D ja Tallinn, F. R. Faehlmanni tn 17 korteriühistu kompromissi osapooled ega ole avaldanud seega tahet menetluskulude jaotuse kindlaksmääramiseks pärast kohtumääruse jõustumist. Seetõttu pidi maakohus I.D ja Tallinn, F. R. Faehlmanni tn 17 korteriühistu osas menetluskulude jaotuse kindlaks määrama sama määrusega, millega jättis avalduse läbi vaatamata ning lõpetas menetluse. Menetlusosalised ei ole taotlenud 04.04.2024 määruse täiendamist

§ 448lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul menetluskulude jaotusega I.D ja Tallinn, F.

R. Faehlmanni tn 17 korteriühistu osas. Seega puudus alus määrata menetluskulude jaotust I.D ja Tallinn, F. R. Faehlmanni tn 17 korteriühistu osas. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p-i 2, millega jäeti avaldaja menetluskulud tema enda kanda ning teha tühistatud osas uue lahendi, millega jätta avaldaja menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute kanda. 7.
2. Avaldaja leiab, et iseenesest on õige, et pooled lahendasid põhivaidluse kompromissiga, kuid tegemist oli vaid osalise kompromissiga, kuivõrd pooltel jäi jätkuvalt üles vaidlus selle üle, kes peaks maksma menetluskulud. Seda arvestades ei ole õige jätta menetluskulusid poolte endi kanda, vaid kohus oleks pidanud jätma avaldaja menetluskulud puudutatud isikute kanda. 7.
3. Avaldaja pöördus kohtusse 02.01.2019 sooviga saada õigust keldriboksi kasutamiseks. Harju Maakohus jättis 01.02.2021 määrusega avalduse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.01.2022 määrusega maakohtu lahendi muutmata. Riigikohus tühistas mõlemad määrused 20.06.2022 ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetlus võttis maakohtus aega ebamõistlikult kaua. Pooled arutasid kompromissi 19.03.2024 istungil, allkirjastasid kompromissi 01.04.2024 ja maakohus kinnitas selle 04.04.
4. Kompromissiga sai avaldaja lõpuks keldriboksi kasutamise õiguse, mida ta oli viis aastat kohtus taotlenud. Avaldaja oli nõus kompromissi sõlmima, sest puudutatud isikud soovisid lahendada küsimust ülejäänud keldribokside kasutusõigusest. Avaldaja ei olnud kunagi sellele vastu, et ka teised korteriomanikud saaksid kasutada keldribokse ning oli valmis andma sellekohase nõusoleku kohtuliku kompromissiga. 7.
5. Eeltoodut arvestades tähendas kompromissi sõlmimine avaldaja nõude rahuldamist: avaldaja soovis keldriboksi kasutusõigust ning ülejäänud korteriomanikud olid nõus talle selle andma pärast rohkem kui viis aastat kestnud menetlust ning sedagi vaid pärast seda kui 3 2-19-43 Riigikohtu lahendist lähtuvalt ei jäänud enam kahtlust selles, et avaldajal on õigus keldriboksile. 7.
6. Praegusel juhul tuleb kohaldada

§ 8

lg 2 alusel analoogia korras

§ 168lg-s 5 sätestatud põhimõtet.

Avalduse rahuldamine sai toimuda vaid kokkuleppega, mis lõpuks sõlmitigi. Avaldaja nõue sai sellega täielikult rahuldatud. Vastavalt oleks maakohus pidanud jätma avaldaja menetluskulud puudutatud isikute kanda. Avaldaja pöördus kohtusse ainuüksi seetõttu, et tal ei olnud keldriboksi kasutamise õigust, teised korteriomanikud ei olnud nõus seda talle kokkuleppel andma ning vaidlesid sellele kohtus aastaid aktiivselt vastu. Selline põhjendamatu vastasseis avaldaja õiguspärasele nõudele tingis pika menetluse ja sellega kaasnevad menetluskulud. 7.5. Avaldaja enda käitumine on puudutatud isikute omaga võrreldes diametraalselt vastandlik. Kui puudutatud isikud soovisid avaldaja nõusolekut keldribokside kasutamiseks, andis avaldaja selle koheselt. Puudutatud isikud lähtusid aga vastupidisest õigusvastasest arusaamast ning üritasid jätta avaldajat sellekohasest kasutusõigusest ilma. Seda arvestades on ka äärmiselt ebaõiglane, et kohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda kui kohtumenetluse ja sellega seonduvad kulud põhjustasid puudutatud isikud. Maakohtul oleks tulnud kohaldada

§ 172

lg 1 teist lauset ja jätta avaldaja menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute kanda. Maakohus ei ole neid põhimõtteid arvesse võtnud ning on lahendanud menetluskulude jaotuse valesti.

1. Puudutatud isikud paluvad jätta avaldaja määruskaebuse rahuldamata. 8.
2. Puudutatud isikud on seisukohal, et maakohus on õigesti jätnud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isikud tõid välja menetluse käigu. Avaldaja esitas 26.02.2019 menetlusdokumendis nr 5 nõude. Lisatud plaanil oli numbriga 4 tähistatud keldriruum, kus asub neli keldriboksi, mida kasutavad nelja korteri omanikud. Puudutatud isikud ei saanud nõustuda nõudega, mille kohaselt üks korteriomanik saaks kasutada ebaproportsionaalselt suurt osa keldrist, samas kaotaks või oluliselt piirataks nelja korteriomaniku keldri kasutusvõimalust. Avaldaja kohtusse esitatud kasutuskorra määramise nõue oli õiguslikult ekslik. Märgitud hinnangu andis avaldaja nõudele ja selle lahendamiseks tehtud maa- ja ringkonnakohtu lahenditele Riigikohus 20.06.2022 määrusega. Avaldaja loobus sisuliselt oma 26.02.2019 menetlusdokumendis esitatud nõudest saada enda ainukasutusse lisatud plaanil märgitud keldriboks nr
3. Kompromissiga sai avaldaja erikasutusõiguse keldriboksile, mis on samuti tähistatud numbriga 4, kuid mis ei ole sama keldriboks kui avaldaja poolt algselt nõutud ja mitu korda suurem keldriboks. Kompromissi lisas nr 1 märgitud keldriboks on olnud alati avaldaja korteri omanike/valdajate kasutuses ja selle kasutamisele avaldaja poolt ei ole puudutatud isikud mitte kunagi vastuväiteid esitanud. Sõlmitud kompromissiga said avaldaja ja kõik puudutatud isikud isikliku kasutusõiguse konkreetsele keldriboksile. 8.
4. Avaldaja käsitlus analoogia korras

§ 168lg 5 kohaldumisest on asjakohatu.

Avaldaja esitas kohtusse avalduse kasutuskorra määramiseks. Nõude erikasutusõiguse saamiseks esitas avaldaja alles peale seda, kui Riigikohus oli esialgses avalduse esitatud nõude ekslikust konstateerinud. Avaldaja loobus järgnevalt nõudest tema esialgses avalduses märgitud ja nõutud keldriboksile, millele puudutatud isikud vastuväiteid esitasid ja sõlmis kompromissi keldriboksi erikasutusõiguse saamiseks keldriboksile, mida avaldaja on alati kasutanud ja mille kasutusõigust mistahes vormis on puudutatud isikud alati tingimusteta aktsepteerinud. Tegu ei ole puudutatud isikute poolt pärast avalduse esitamist nõude rahuldamisega ja avaldaja loobumisega märgitud põhjusel nõudest. Tegu on olukorraga, kus 4 2-19-43 asja uuel menetlemisel maakohtus muutis avaldaja algselt esitatud nõuet nii sisult kui ka õiguslikult aluselt ja uut nõuet oli võimalik puudutatud isikutel aktsepteerida olukorras, kus avaldaja aktsepteerib puudutatud isikute huve erikasutusõiguse saamiseks. 9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Ringkonnakohus leiab, et

§ 659

ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta vaidlustatud maakohtu määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (

§ 659ja § 654 lg 6).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 659ja § 651 lg 1).

Avaldaja vaidlustas maakohtu määruse resolutsiooni p-i 2. Ülejäänud osas on maakohtu määrus

§ 659ja § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

12.

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 15.03.2017, 3-2-1-176-16, p 27). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotuse üle otsustades diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on jätnud

§ 172

lg 1, § 477 lg 1 ja § 168 lg 3 alusel avaldaja menetluskulud tema enda kanda ning puudutatud isikute menetluskulud nende endi kanda. Maakohus on põhjendanud, miks on praegusel juhul menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine põhjendatud ega rikkunud seejuures menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kui kompromissilepingust nähtuvalt ei ole kompromissilepingu osapooled menetluskulude jaotuses kokku leppinud, siis kannavad menetlusosalised kompromissi sõlmimise korral oma menetluskulud ise. Kolleegiumi hinnangul ei pea pooled kohtulikus kompromissis kokku leppima kulude jaotuses ning kohus saab otsustada kulude jätmise poolte endi kanda omal algatusel

§ 438

lg 2 ja § 173 lg 2 alusel koosmõjus

§ 168lg-ga 3.

Kuivõrd kompromissilepingus ei leppinud osapooled kokku menetluskulude jaotuses, siis jättis maakohus õigesti avaldaja menetluskulud tema enda kanda ning puudutatud isikute menetluskulud nende endi kanda. 13. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt on hagita menetlused oma olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik hagimenetlusega sarnaselt kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö kaotajat, kes peaks kandma menetluskulud. Seetõttu annab

§ 172

lg 1 teine lause mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane (RKTKm 31.05.2011, 3-2-1-18-11, p 17). Sealhulgas on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud

§ 172

lg 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (RKTKm 02.06.2008, 3-2-1-42-08, p 18). Praegusel juhul on menetlusosalised saavutanud menetluse tulemusel kõiki korteriomanikke rahuldava keldribokside kasutuskorra kokkuleppe, mistõttu on kolleegiumi hinnangul asi lõppkokkuvõttes lahenenud kõigi menetlusosaliste huvides. Seetõttu poleks praegusel juhul ka võimalik kindlaks teha 5 2-19-43 menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, mis toetab maakohtu otsustust menetluskulude jaotamisel. 14. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et analoogia korras tuleks kohaldada

§ 168lg-s 5 sätestatut.

Praegusel juhul ei ole tegu menetluse lõpetamisega hagist loobumise tõttu

§ 429

lg 1 mõttes või hagi tagasivõtmisega

§ 424lg 1 mõttes.

Menetlusosalised on menetluse lõpetanud

§ 430

lg 1 kohaselt kompromissi sõlmimisega, mis on maakohtu 04.04.2024 määrusega kinnitatud (jõustunud 23.04.2024). Puudutatud isikud ei ole avaldaja nõuet pärast avalduse esitamist rahuldanud, mille tõttu oleks avaldaja pärast hagi esitamist puudutatud isikute tegevuse tulemusena saavutanud eesmärgi, mida järgides ta kohtusse pöördus. 14.

1. Avaldaja soovis esialgselt määrata kindlaks keldribokside kasutuskorra selliselt, et avaldaja ainukasutusse jääb keldriboks, mis on lisatud plaanil märgitud numbriga 4 (dtl 53). 03.03.2023 on avaldaja oma nõuet täiendanud. Avaldaja on palunud kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosade nr 3589701, 3589801, 3589901, 3590101, 3590201, 3590301, 3590401, 3590501, 3590601 ja 19867550 esimese jao esimesele vabale järjekohale tähtajatu ja tasuta erikasutusõigus F. R. Faehlmanni 17, Tallinn asuval kinnistul oleva elamu keldrikorrusel asuva keldriboksi, milline on tähistatud plaanil (dtl 408) numbriga 4, kasutamiseks korteriomandi nr 4 (registriosa nr 3590001) igakordse omaniku kasuks, kohustada puudutatud isikuid andma nõusoleku eelnevalt nimetatud kinnistusraamatu kande tegemiseks ning asendada vastav nõusolek kohtuotsusega. Seega ei ole kolleegiumile nähtuvalt avaldaja saavutanud oma avalduse rahuldamist 02.01.2019 märgitud esialgses avalduses taotletu ulatuses võrreldes 03.03.2023 esitatud nõudega, mille osas saavutati kompromiss. Sellest võib järeldada, et puudutatud isikud on siiski põhjendatult avaldusele vastu vaielnud, kuivõrd avaldaja taotles võrreldes kompromissis kokku lepituga keldriboksi erikasutusõiguse seadmist oluliselt suuremas ulatuses. 14.
2. Seejuures on pooled pidanud sisuliselt alates 16.01.2023 kuni kompromissi kinnitamiseni 04.04.2024 määrusega kompromissiläbirääkimisi. Toimiku materjalidest ei nähtu, et puudutatud isikud oleksid üritanud jätta avaldajat erikasutusõigusest ilma, kuna ainsaks takistuseks kompromissi sõlmimisel oli erimeelsus menetluskulude kandmise osas. Seetõttu jäeti ka menetluskulude jaotuse üle otsustamine kohtule, mille osas on ringkonnakohus eelnevalt leidnud, et maakohus diskretsiooni piire ei ületanud.
3. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust vaidlustatud maakohtu määruse muutmiseks. Maakohus ei ole ületanud avaldaja menetluskulude tema enda kanda jätmisel diskretsiooni piire.
4. Kuivõrd määruskaebus jäetakse rahuldamata, siis kannab

§ 171lg 1 alusel määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud avaldaja.

Sellest tulenevalt puudub vajadus avaldaja lepingulise esindaja menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks ning avaldaja 04.08.2025 tähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks. 17. Puudutatud isikute lepinguline esindaja esitas 16.07.2025 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt on puudutatud isikutele osutatud õigusabi 1,5 tunni ulatuses kogusummas 274,50 eurot (käibemaksuga). Teenust osutas vandeadvokaat Leino Biin tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o tunnihind koos käibemaksuga on 183 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on puudutatud isikute esindaja tutvunud 6 2-19-43 määruskaebusega, seda analüüsinud ning koostanud määruskaebusele 31.01.2025 esitatud vastuse. 18.

§ 175

lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Puudutatud isikuid on esindanud vandeadvokaat. Puudutatud isikute esindaja tasumäär on kohane ega ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega asja puhul. Menetlustoimingule kulunud aeg on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik täies ulatuses ning on kooskõlas asja menetlusega. Avaldaja puudutatud isikute menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. 19. Tulenevalt eespool märgitust on puudutatud isikute põhjendatud ja vajalik ajakulu määruskaebemenetluses 1,5 tundi. Puudutatud isikud on kinnitanud, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ega saa tagasi arvestada menetluskuludelt tasutud käibemaksu (

§ 174lg 10).

Seega on puudutatud isikute põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 274,50 eurot (käibemaksuga) (183 × 1,5). (allkirjastatud digitaalselt) 7