2-21-10417/41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Peeter Pällin ja Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-10417 Tsiviilasi C.R-i hagi D.W tühistamiseks vastu notariaalse testamendi Harju Maakohtu 24.10.2024 kohtuotsus Vaidlustatud kohtulahend D.W 23.11.2024 apellatsioonkaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja apellatsioonimenetluses hind 3500 eurot Hageja C.R (isikukood XXX), lepinguline esindaja Menetlusosalised ja nende vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis esindajad ringkonnakohtus Kostja D.W (isikukood XXX), lepinguline esindaja Vadim Vilde 1(12) Kirjalik menetlus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 24.10.2024 kohtuotsus, millega kohus hagi rahuldas. Teha uus otsus, millega jätta C.R-i hagi D.W vastu notariaalse testamendi tühistamiseks rahuldamata ja maakohtu menetluskulud C.R-i kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. C.R (hageja) esitas 01.07.2021 Harju Maakohtule hagi (20.07.2021 hagi terviktekst) D.W (kostja) vastu, milles palub tühistada 26.05.2016 Q.W-i (hageja isa, testaator) 26.05.2016 notariaalse testamendi.

1.1. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

2(12)

1.2. Hageja leiab, et 2016 testamendis kajastatud avaldus on vale, kuna pärast hageja igakordset haiglaravi lõppu jätkus isa ja poja vaheline suhtlus ning hageja käis koos oma abikaasaga isa abistamas.

1.3. 2016 testamendi järgsete sündmustena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

1.4. Hageja palub tühistada 2016 notariaalse testamendi. Testaator tegi testamendi kostja mõjutuse tulemusena. Kostja koos oma vanaema R.Z hoidis testaatorit eksimuses ja pettis teda.

Nad lõid testaatorile ettekujutuse, et hageja ei hooli temast ega abista teda, kuigi nad olid teadlikud, et hageja viibis haiglaravil ega saanud füüsiliselt isa abistada. Seetõttu oli testaator nõus hageja nimele tehtud testamenti muutma ja vormistama selle ümber kostja nimele.

26.05.2016 testament on tehtud pettuse ning testaatori eksimusse viimisega.

Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

2.1. Kostja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

3(12)

2.2. Hageja ei ole tõendanud, et kostja lõi testaatorile hagejast ebaõige ettekujutuse, mille tulemusel muutis testaator hageja kasuks tehtud testamendi kostja kasuks. Hageja poolt 20172019 aastate kohta välja toodud asjaolud ei oma 26.05.2016 koostatud testamendiga seost.

Testaator oli teovõimeline isik ega vajanud eestkostet Maakohtu otsus ja põhjendused 3. Maakohus rahuldas hagi, tühistas testaatori 26.05.2016 notariaalse testamendi ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud:

3.2. Hagiavaldus on esitatud kohtusse pärimisseaduse (PärS) § 88 lg-s 7 sätestatud tähtaja jooksul.

4(12) Maakohus analüüsis esmalt, kas testaatorile loodi ebaõige ettekujutus asjaoludest enne testamendi muutmist 26.05.2016.

Maakohus tuvastas isikuliste tõendite (tunnistajate K.J-i ja Z.I ütlused, kostja vande all antud seletus) ja dokumentaalsete tõendite (2016 testament) alusel järgmised asjaolud:

Kostja ei toonud esile asjaolusid ega tõendanud, et kroonilise vaimuhaiguse tõttu ei saanud hageja kontrollida oma käitumist ning muutus seetõttu testaatori suhtes agressiivseks ja tüütavaks.

Võttes arvesse testamendi muutmise põhjust, oleks kostja pidanud olema see, kes testaatorit abistab. Kostja ei abistanud testaatorit, kui testaator viibis Paide haiglas ning Keila Hooldusravikliinikus. Nimetatut kinnitab mh Keila Hooldusravikliiniku kiri, mille kohaselt suunas testaatori ravile kohalik omavalitsus. Testaator ei olnud teadlik hageja tervislikust seisundist ja haiglas viibimisest. Seega ei vastanud testamendi muutmise aluseks olnud asjaolud (muutmise põhjus) tegelikkusele.

Tuvastatud asjaoludest tegi kohus järelduse, et testaatorile loodi ebaõige ettekujutus sellest, et hageja ei abista isa, kuigi nii kostjale kui ka R.Zle oli teada, et vahetult enne testaatori 2016 testamendi tegemist viibis hageja haiglaravil ega saanud isa abistada. Testaatorile avaldati hageja osas ebaõigeid andmeid, et testaator muudaks oma testamenti ning vormistaks selle ümber kostja nimele.

3.3. 2017-2019 kohta välja toodud asjaolud on seotud 26.05.2016 koostatud testamendiga.

Maakohus tuvastas sellega seoses järgmised asjaolud:

Tuvastatud asjaoludest järeldas kohus, et kostja koos testaatori õega ei võimaldanud hagejal osaleda testaatori olulistes elukorralduslikes küsimustes, kostja oli testaatori vastu tänamatu, ei hoolitsenud tema eest nõuetekohaselt ega taganud talle vajalikku hooldusravi.

3.4. Maakohus sedastas, et testamendi tõlgendamisel on oluline esimeses järjekorras arvestada testaator viimast tahet (PärS § 28).

Maakohus tuvastas tunnistajate K.J-i ja R.Z ütlustega, et testaator leppis oma pojaga ära ja soovis, et kehtiks esialgne testament, mille alusel päriks kogu tema vara hageja. Seega ei kajastanud viimane kirjalik testament testaatori tahet. Testaatoril oli soov testamenti muuta ja 5(12) kostjast tingitud takistuste tõttu testaator seda teha ei jõudnud. Samuti oli testaator 2016 testamendi tegemise ajal eksimuses, kuna ta ei olnud teadlik oma poja tervislikust seisundist, kuna kostja ja testaatori õde takistasid testaatorit oma pojaga suhtlemast.

Kuna 2016 testament ei kajasta testaator tahet, tuleb see tühistada.

3.5. Maakohus leidis, et vaatamata hagi rahuldamisele tuleb perekonnasuhteid arvesse võttes ja TsMS § 162 lg-st 4 juhindudes jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus ei arvestanud kostja seisukohti selle osas, et tulenevalt oma haigusest muutus hageja testaatori suhtes agressiivseks ja tüütavaks, mistõttu testaator hakkas teda kartma ning ei soovinud temaga enam suhelda. Samuti sellega, et eestkostemenetluses leidsid kohus ja ekspert, et testaator saab aru perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Kostja jääb nende vastuväidete juurde.

Testaator oli teovõimeline isik, kes oleks saanud soovi korral oma tahet muuta. Testaatori viimne tahe oli määrata pärijaks kostja.

Maakohus on menetlusosaliste ja tunnistajate ütlused kontekstist välja rebinud ning jõudnud selle tulemusel ebaõigete järeldusteni. Kostja on oma selgitustega soovinud kinnitada, et ta on abistanud testaatorit ulatuses, mida testaator vajas ning ta külastas testaatorit koos R.Z korduvalt.

Maakohus leidis hageja abikaasa paljasõnaliste ütluste põhjal, et hageja oli võimeline oma isa eest hoolt kandma.

Jääb arusaamatuks, milliste tõendite alusel jõudis maakohus järelduseni, et testaatorile oli loodud ebaõige ettekujutus testamendi muutmise aluseks olevate asjaolude kohta. Samuti ei ole usutav, et isegi kui testaator tahtis hooldushaiglas viibides oma testamenti ümber vormistada, ei oleks ta saanud seda teha. Kostjal ei olnud kohustust hagejat testaatoriga elukorralduse muutmistega seonduvatest asjaoludest teavitada. Kostja ei olnud pärija eestkostja, vaid hoolitses pärija eest koos oma vanaemaga niisama.

Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8.1. Tühistamise materiaalseks eelduseks on seadusest tulenevate eelduste täitmine, mis annavad õiguse tehing tühistada, st tühistamise aluse esinemine (sellisteks tühistamise alusteks on §-d 92, 94, 96 ja 131).

8.2. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Sama sätte teise lõike kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Sama sätte neljanda lõike kohaselt loetakse ühepoolse tehingu puhul tehingu teiseks pooleks isik, kellele tehingus sisalduv tahteavaldus oli suunatud, ning isik, kes omandab tehingu alusel õiguse. Analoogsed normid sisalduvad TsÜS-s ka pettuse kohta (TsÜS § 94 lg 1, 2 ja 5).

Hageja ei saa testamenti tühistada põhjusel, et R.Z tekitas tema isas mingeid valesid ettekujutusi, sest testamendi kohaselt omandas selle alusel õiguse testaatori vara pärida kostja.

Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja eksitas või pettis testaatorit 2016 testamendi tegemisel.

9.1. Kuna testament on ühepoolne tahteavaldus, siis tuleb seda tõlgendada tahte avaldaja lähtepunktist lähtudes (PärS § 28, TsÜS 75 lg 1). Testamendi tõlgendamisel ei ole seetõttu oluline objektiivne tõlgendus, vaid subjektiivne tõlgendus. Määravaks on see, millise tähenduse omistas korraldusele selle tegija. Viimse tahte tõlgendamisel tuleb lähtuda selle tegija tahtest tahteavalduse tegemise hetkel.

9.2. 2016 testamendist (I kd, tl 13–14) nähtub, et notar on selles kirja pannud testaatori varasema testamendi muutmise põhjuse: „kuna poja tervis on väga halb, läbikäimist temaga ei ole ja temast ei ole ka mingit abi, seetõttu ta soovib pärijaks määrata oma õetütre tütre, kuna õe pere on talle abiks ja toeks.“ 7(12) 9.3. Enamikus on testaatori toodud põhjendused subjektiivsed hinnangud (poja haigus on raske, läbikäimine on testaatori silmis vähene ja pojalt võimaliku abi ja toetuse saamine kahtlane), mis kinnitavad, et testaator ei soovinud oma vara jätta hagejale.

Ainuke faktiline asjaolu on poja haigus. Selles osas ei ole hageja selgitanud, milliseid andmeid avaldas kostja testaatorile või milliseid õigeid andmeid ta varjas. Hageja ei ole selgitanud, kuidas pidi kostja üldse hageja terviseandmeid, mh haiguse kulgu, teadma. Hageja ei ole ka põhjendanud, miks oleks kostja pidanud olema teadlik hageja tervislikust seisundist või millest tulenevalt oli kostjal kohustus sellest testaatorit informeerida. Hageja oleks saanud oma isa ajutise suhtlemise katkestuse põhjustest ise informeerida, kui hageja ja testaator suhtlus pärast hageja haiglast tulekut jätkus, nagu hageja seda väidab. Hagi asjaoludest tulenevalt suhtles hageja vähemalt 17.12.2017 (kui toimus telefonivestlus R.Z testaatori haiglasse sattumise osas) testaatoriga (vt hagi terviktekst p 1.12 ja 1.15, I kd, tl 71).

Maakohus tuvastas hageja haiglas viibimise ajavahemikud ja diagnoosi. Maakohus ei ole põhjendanud, mille põhjal ta järeldas, et testaator ei olnud teadlik hageja haigusest. Testamendi muutmise selgitusest saab järeldada, et testaator teadis poja terviseprobleemidest.

9.4. Maakohus tuvastas, et alates 2007. aasta lõpust ei elanud isa ja poeg enam koos. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis iseloomustaksid hageja ja testaator tihedat läbikäimist vahetult enne testamendi koostamist. Kas läbikäimine on tihe, on lisaks testaatori subjektiivne hinnang.

Fraas „temast ei ole ka mingit abi“ ei võimalda järeldada seda, et testaator vajas mingit konkreetset abi oma igapäevaseks elukorralduseks, mida hageja talle oma haiguse tõttu ajutiselt osutada ei suutnud ja mida õe pere talle osutas. Pigem on testaator avaldus tõlgendatav viisil, et poja haiguse ja temaga vähese läbikäimise tõttu ei ole temast hetkel hageja hinnangul tuge ja võimalikku abi tulevikus.

9.5. Maakohus tuvastas, et testamendi tegemise ajal ei vajanud testaator abi igapäevaseks elukorralduseks. 2016 testamendi puhul arvesse võtta testaator tahet selle tegemise ajal. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas hageja või kostja testaatorit hiljem abistas, kas kostja tagas talle vajalikku hoolduse, kes seda tulevikus tegema pidi või kas hageja selleks suuteline oli.

Siiski nähtub 13.06.2019 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (I kd, tl 26–29), et tunnistajana eeluurimisel ülekuulatuna on testaator avaldanud, et elab Loksal oma õe R.Z juures, kes tema eest hoolitseb.

9.6. Samuti ei ole asjas esitatud asjaolude ja tõendite põhjal võimalik järeldada, et kostja oleks testaatorile loonud ebaõige ettekujutuse asjaoludest, mis andsid testaatorile alust testamendi muutmise avalduses toodud hinnanguteks.

9.7. Kokkuvõttes ei ole tõendatud, et testaator oli 2016 testamendi tegemise ajal eksimuses mingite asjaolude osas või talle ei olnud mingid asjaolud kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu teada.

10.1. Hageja saaks tühistada testaatori 2016 testamendi üksnes siis, kui testaatori tahteavaldus ei vastanud tema tegelikule tahtele, sest testamendi tühistamisel PärS § 88 lg 7 järgi omavad tähendust üksnes testamendi tegemisel esinenud asjaolud. Kuna testaator ei olnud testamendi 8(12) tegemise ajal eksimuses, ei saanud ta olla ka jätkuvalt eksimuses mingite asjaolude suhtes kuni testamendi muutmise soovi tekkimiseni 2020. aastal.

10.2. Hageja etteheited kostjale (ja tema vanaemale) on kokkuvõttes järgmised:

10.3. Ringkonnakohus mõistab hageja esile toodud asjaolusid viisil, et kostja takistas testaatorit 2016 testamenti muutmast, kuigi testaator väidetav tahe oli pärandi jätmine oma pojale, s.o hagejale. Nimetatut kinnitab hageja arvates varasema testamendi tegemine kostja nimele ning testaator peale 2016 testamendi tegemist avaldatud soov testamenti muuta nii, et pärijaks oleks hageja (hagi tervikteksti p 2.5.3 I kd, tl 72 ja p). Sellised asjaolud omaksid tähendust kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamise menetluses. Pärimiskõlbmatu on PärS § 6 lg 1 p 3 kohaselt isik, kes sunni või pettusega takistas testaatorit tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või tühistama, kui testaatoril ei olnud võimalik oma tegelikku viimset tahet väljendada. Hageja ei ole esitanud kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamise hagi.

11.1. Kostja ei pidanud hagejat informeerima talle testaatori antud 2018 volitusest. Sellist kohustust ei tulene kostjale seadusest ega ka testaatori antud volitusest. Siiski nähtub hageja abikaasa kannatanuna ülekuulamise protokollist (I kd, tl 30–33), et märtsi alguses 2018 saatis kostja sõnumi, et tema on nüüd volitatud isik esindama testaatorit. Volituse andmisest kostjale ei saa teha järeldusi, et sellega eksitati või peteti testaatorit 2016 testamendi tegemisel.

11.3. Hageja enda esile toodud asjaoludest nähtub, et ta oli teadlik oma isa insuldi tõttu Paides haiglas viibimisest. Sama on nähtub tunnistaja K.J-i ütlustest (24.05.2023 kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:28:57), et kui hageja isa telefoni teel kätte ei saanud, helistas ta R.Zle. Viimane sai omakorda Paide [üüri]korteri peremehelt teada, et testaator lebas põrandal ja rääkis segast juttu.

R.Z küsis, kas tuleb kiirabi kutsuda ja hageja ütles, et jah.

11.4. Kostja ega tema vanaema R.Z ei pidanud informeerima hagejat sellest, et testaator asus R.Z juurde Loksale peale insuldiga haiglas viibimist elama. Hagi asjaoludest tuleneb, et testaator informeeris hagejat enda elama asumisest oma õe juurde. R.Z tunnistajana antud ütluste kohaselt ootas ta, et hageja temaga ise testaatori haiglast vabanemise järel ühendust võtaks, aga kui hageja seda ei teinud, pakkus tunnistaja testaatorile välja asuda tema juurde elama, sest testaator keeldus kategooriliselt elama minemast Kuusallu [oma varasemasse koju poja ja pojanaise juurde]; tunnistaja ei informeerinud hagejate testaatori Keila hooldushaiglasse viimisel, kuna vend ei soovinud hagejaga suhelda, kuid hageja helistas isale ise Keila haiglasse ja sai teada isa haiglas viibimisest. Nimetatud asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et kostja hageja ja tema isa suhtlust takistas.

9(12) 11.5. Kostjal ega tema vanaemal R.Zl ei olnud kohustust informeerida hagejat ka tema isa hooldushaiglasse viimisest. Testaator oli selleks hagi asjaolude kohaselt võimeline ja tegi seda ise, kui poeg talle helistas.

11.6. Tunnistaja R.Z ütlustest nähtub, et testaatoril tekkis terviserike (ta ei suutnud enam püsti seista), valla sotsiaaltöötaja viis ta Keila haiglasse. Esitatud asjaoludest ei ole võimalik teha järeldust, et kostja või tema vanaema oleksid testaatori vajaliku abita või hoolitsuseta jätnud.

12.1. Testaatorile riigi õigusabi korras määratud advokaadi Annika Tõlgo kohtule adresseeritud 10.05.2018 arvamusest (I kd, tl 48–49) nähtub, et hageja pidas isale eestkoste määramist vajalikuks isal 2018 aastavahetusel olnud insuldi tõttu. Hageja abikaasa kannatanuna ülekuulamise protokollist (I kd, tl 30–33) ja Tallinna Ringkonnakohtule tsiviilasjas nr 2-18-3044 esitatud määruskaebusest (I kd, tl 57 p–60) nähtub, et hageja ja tema abikaasa kahtlustasid testaatoril dementsust.

12.2. Hageja koos abikaasaga on testaatori esindajale selgitanud sama dokumendi kohaselt, et pere omavahelised suhted on komplitseeritud, tihti ei lasta neid Loksal [isa] külastades uksest sisse. Sisse ei lastud eelnimetatud arvamuse ja hageja [Kuusalu Vallavalitsuse esindajale] Ü.L 28.04.2018 saadetud e-kirja (I kd, tl 56) kohaselt hagejat, tema abikaasat ja advokaati ka 27.04.2018, kuigi korteris näisid olevat inimesed. Advokaat vestles telefoni teel Ü.L-iga, kelle abil lepiti testaatoriga kokku 04.05.2018 kohtumine advokaadiga ja kes selgitas advokaadile, et ilmselt ei avatud ust, kuna neil [korteri elanikel] on hirm hageja ja tema abikaasa ees.

12.3. Tõendist nähtub samuti, et advokaat kohtus testaatoriga 04.05.2018 ja testaator avaldas, et ei saa hagejaga hästi läbi. Kuigi testaator leidis, et võib oma pojaga suhelda, nähtus advokaadile tema hoiakutest vastumeel nii hageja kui tema abikaasa K.J-i suhtes. Testaator väljendas advokaadile resoluutselt, et ei soovi oma eestkostjaks ei hagejat ega tema abikaasat.

12.4. 07.05.2018 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest (I kd, tl 34–37), 24.07.2018 kannatanu ülekuulamise protokollist (I kd, tl 30–33), 13.06.2019 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (I kd, tl 26–29), hageja 23.06.2019 kaebusest kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele (I kd, tl 24–25) ja 23.07.2019 kaebuse rahuldamata jätmise määrusest (I kd, tl 38–46) nähtuvad järgmised asjaolud:

12.5. K.J tunnistajana ütlused, et isa ja poja väga head suhted katkesid peale testaatori Loksale elama asumist, kuna isa ei võtnud enam telefoni vastu või R.Z takistas nende suhtlust, on vastuolus eeltoodud kirjalike tõenditega. Kolleegium lähtub kirjalikest tõenditest, kuna need on koostatud testaatori, R.Z ja K.J-i endi ütluste kohaselt vahetult peale 25.04.2018 külastust.

Tõenditest saab teha järelduse, et testaator ei soovinud hagejat ja tema abikaasat näha. Kui ka hagejal kaasomanikuna võis olla õigustatud huvi saada teiselt kaasomanikult hüvitist Kuusalu maja parendamise või metsa majandamise eest, mõistis testaator seda raha väljapressimisena ega soovinud enam oma poja ja tema abikaasaga suhelda. Suhted olid halvenenud juba enne ja viimase tõuke andis sellele 25.04.2018 külastus. Tõenditest ei ole võimalik teha järeldust, et kostja või R.Z takistasid testaatorit Kuusallu minemast või tegid talle takistusi oma pojaga suhtlemisel.

12.6. Maakohus tuvastas, et 27.06.2018 määrusega (I kd, tl 86–90) jäeti avaldus testaatorile eestkoste seadmiseks rahuldamata, sest testaator oli teovõimeline isik, kes eestkostet ei vajanud.

Seega olid hageja kahtlused isa tervisliku olukorra kohta alusetud. On ilmne, et teovõimeline isik tajub enda suhtes eestkostemenetluse algatamist sellises situatsioonis solvavana ning eeldatavasti ei parandanud sellega seotud sündmused isa ja poja omavahelisi suhteid.

Nimetatut kinnitavad tunnistaja K.J-i (hageja abikaasa) ütlused (I kd, tl 139 p), mille kohaselt avaldas testaator 16.05.2020 soovi 2016 testamenti muuta, aga ei leitud notarit, kes oleks testamendi vormistama tulnud ja teistest alternatiivsetest testamendi vormistamise viisidest ei olnud tunnistaja teadlik.

Tuvastatud asjaoludest saab teha järelduse, et testaatori tahe 2016 testamendi tegemisel oli kostja oma pärijaks nimetamine ja kostja ega tema vanaema ei hoidnud testaatorit eksimuses kuni testaatori soovi muutumiseni 16.05.2020. Kui testaator oma tahet 2016 testamendi muutmiseks seaduses ettenähtud vormis ei väljendanud, siis testamenti muudetud ei ole.