← Eesti

2-21-10417/41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Peeter Pällin ja Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

§ 90lg 1, Pär

S § 88 lg 7). Testament on ühepoolne tahteavaldus ja tühistamiseks peavad olema täidetud materiaalsed ja formaalsed eeldused. 8.1. Tühistamise materiaalseks eelduseks on seadusest tulenevate eelduste täitmine, mis annavad õiguse tehing tühistada, st tühistamise aluse esinemine (sellisteks tühistamise alusteks on §-d 92, 94, 96 ja 131). 8.2.

§ 92lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest.

Sama sätte teise lõike kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Sama sätte neljanda lõike kohaselt loetakse ühepoolse tehingu puhul tehingu teiseks pooleks isik, kellele tehingus sisalduv tahteavaldus oli suunatud, ning isik, kes omandab tehingu alusel õiguse. Analoogsed normid sisalduvad

-s ka pettuse kohta (

§ 94lg 1, 2 ja 5).

Hageja ei saa testamenti tühistada põhjusel, et R.Z tekitas tema isas mingeid valesid ettekujutusi, sest testamendi kohaselt omandas selle alusel õiguse testaatori vara pärida kostja. Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja eksitas või pettis testaatorit 2016 testamendi tegemisel. 9. Maakohus tuvastas, et 2016 testamendiga pärandas testaator oma vara kostjale, kes on tema õe R.Z tütretütar. Järelikult tuleb hagi rahuldamise eeldusena tuvastada, et kostja eksitas hagejat asjaoludega või asjaoludest teatamata jätmisega, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav (

§ 92

lg 3 p 1), kostja teadis testaatori eksimusest ja testaatori eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega (

§ 92

lg 3 p 2) või kostja lähtus samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui kostja oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et testaator oleks eksimust teades tehingu siiski teinud (

§ 92lg 3 p 3).

9.1. Kuna testament on ühepoolne tahteavaldus, siis tuleb seda tõlgendada tahte avaldaja lähtepunktist lähtudes (PärS § 28,

75 lg 1). Testamendi tõlgendamisel ei ole seetõttu oluline objektiivne tõlgendus, vaid subjektiivne tõlgendus. Määravaks on see, millise tähenduse omistas korraldusele selle tegija. Viimse tahte tõlgendamisel tuleb lähtuda selle tegija tahtest tahteavalduse tegemise hetkel. 9.2. 2016 testamendist (I kd, tl 13–14) nähtub, et notar on selles kirja pannud testaatori varasema testamendi muutmise põhjuse: „kuna poja tervis on väga halb, läbikäimist temaga ei ole ja temast ei ole ka mingit abi, seetõttu ta soovib pärijaks määrata oma õetütre tütre, kuna õe pere on talle abiks ja toeks.“ 7

(12)9.
  1. Enamikus on testaatori toodud põhjendused subjektiivsed hinnangud (poja haigus on raske, läbikäimine on testaatori silmis vähene ja pojalt võimaliku abi ja toetuse saamine kahtlane), mis kinnitavad, et testaator ei soovinud oma vara jätta hagejale. Ainuke faktiline asjaolu on poja haigus. Selles osas ei ole hageja selgitanud, milliseid andmeid avaldas kostja testaatorile või milliseid õigeid andmeid ta varjas. Hageja ei ole selgitanud, kuidas pidi kostja üldse hageja terviseandmeid, mh haiguse kulgu, teadma. Hageja ei ole ka põhjendanud, miks oleks kostja pidanud olema teadlik hageja tervislikust seisundist või millest tulenevalt oli kostjal kohustus sellest testaatorit informeerida. Hageja oleks saanud oma isa ajutise suhtlemise katkestuse põhjustest ise informeerida, kui hageja ja testaator suhtlus pärast hageja haiglast tulekut jätkus, nagu hageja seda väidab. Hagi asjaoludest tulenevalt suhtles hageja vähemalt 17.12.2017 (kui toimus telefonivestlus R.Z testaatori haiglasse sattumise osas) testaatoriga (vt hagi terviktekst p 1.12 ja 1.15, I kd, tl 71). Maakohus tuvastas hageja haiglas viibimise ajavahemikud ja diagnoosi. Maakohus ei ole põhjendanud, mille põhjal ta järeldas, et testaator ei olnud teadlik hageja haigusest. Testamendi muutmise selgitusest saab järeldada, et testaator teadis poja terviseprobleemidest. 9.
  2. Maakohus tuvastas, et alates
  3. aasta lõpust ei elanud isa ja poeg enam koos. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis iseloomustaksid hageja ja testaator tihedat läbikäimist vahetult enne testamendi koostamist. Kas läbikäimine on tihe, on lisaks testaatori subjektiivne hinnang. Fraas „temast ei ole ka mingit abi“ ei võimalda järeldada seda, et testaator vajas mingit konkreetset abi oma igapäevaseks elukorralduseks, mida hageja talle oma haiguse tõttu ajutiselt osutada ei suutnud ja mida õe pere talle osutas. Pigem on testaator avaldus tõlgendatav viisil, et poja haiguse ja temaga vähese läbikäimise tõttu ei ole temast hetkel hageja hinnangul tuge ja võimalikku abi tulevikus. 9.
  4. Maakohus tuvastas, et testamendi tegemise ajal ei vajanud testaator abi igapäevaseks elukorralduseks. 2016 testamendi puhul arvesse võtta testaator tahet selle tegemise ajal. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas hageja või kostja testaatorit hiljem abistas, kas kostja tagas talle vajalikku hoolduse, kes seda tulevikus tegema pidi või kas hageja selleks suuteline oli. Siiski nähtub 13.06.2019 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (I kd, tl 26–29), et tunnistajana eeluurimisel ülekuulatuna on testaator avaldanud, et elab Loksal oma õe R.Z juures, kes tema eest hoolitseb. 9.
  5. Samuti ei ole asjas esitatud asjaolude ja tõendite põhjal võimalik järeldada, et kostja oleks testaatorile loonud ebaõige ettekujutuse asjaoludest, mis andsid testaatorile alust testamendi muutmise avalduses toodud hinnanguteks. 9.
  6. Kokkuvõttes ei ole tõendatud, et testaator oli 2016 testamendi tegemise ajal eksimuses mingite asjaolude osas või talle ei olnud mingid asjaolud kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu teada.
  7. Maakohus leidis põhjendamatult, et hageja esile toodud peale testamendi tegemist toimunud 2017-2019 sündmused annavad aluse 2016 testamendi tühistamiseks. 10.
  8. Hageja saaks tühistada testaatori 2016 testamendi üksnes siis, kui testaatori tahteavaldus ei vastanud tema tegelikule tahtele, sest testamendi tühistamisel PärS § 88 lg 7 järgi omavad tähendust üksnes testamendi tegemisel esinenud asjaolud. Kuna testaator ei olnud testamendi 8
(12)tegemise ajal eksimuses, ei saanud ta olla ka jätkuvalt eksimuses mingite asjaolude suhtes kuni testamendi muutmise soovi tekkimiseni
  1. aastal. 10.
  2. Hageja etteheited kostjale (ja tema vanaemale) on kokkuvõttes järgmised: - hageja tema isa olulistest elumuudatustest (kolimine õe juurde, haiglatesse sattumine) ja kostjale 06.02.2018 volituse andmisest teavitamata jätmine; - hagejal pärast hageja 15.02.2018 külastust testaatoriga suhtlemise ja testaatori elukohta tulemise keelamine, testaatoril oma kodu Kuusalus külastada takistamine; - testaatori hoolitsuseta jätmine, mille tulemusena viimane sattus kohaliku omavalitsuse vahendusel hoolduskliinikusse ja hooldushaiglale ei teatatud, et testaatoril on poeg. 10.
  3. Ringkonnakohus mõistab hageja esile toodud asjaolusid viisil, et kostja takistas testaatorit 2016 testamenti muutmast, kuigi testaator väidetav tahe oli pärandi jätmine oma pojale, s.o hagejale. Nimetatut kinnitab hageja arvates varasema testamendi tegemine kostja nimele ning testaator peale 2016 testamendi tegemist avaldatud soov testamenti muuta nii, et pärijaks oleks hageja (hagi tervikteksti p 2.5.3 I kd, tl 72 ja p). Sellised asjaolud omaksid tähendust kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamise menetluses. Pärimiskõlbmatu on PärS § 6 lg 1 p 3 kohaselt isik, kes sunni või pettusega takistas testaatorit tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või tühistama, kui testaatoril ei olnud võimalik oma tegelikku viimset tahet väljendada. Hageja ei ole esitanud kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamise hagi.
  4. Hageja eelviidatud etteheidetest ei ole võimalik järeldada ka seda, et testaator oli 2016 testamendi tegemisel eksimuses ega saanud oma eksimusest teada enne, kui tal tekkis testamendi muutmise soov 2020 aastal. 11.
  5. Kostja ei pidanud hagejat informeerima talle testaatori antud 2018 volitusest. Sellist kohustust ei tulene kostjale seadusest ega ka testaatori antud volitusest. Siiski nähtub hageja abikaasa kannatanuna ülekuulamise protokollist (I kd, tl 30–33), et märtsi alguses 2018 saatis kostja sõnumi, et tema on nüüd volitatud isik esindama testaatorit. Volituse andmisest kostjale ei saa teha järeldusi, et sellega eksitati või peteti testaatorit 2016 testamendi tegemisel. 11.
  6. Hageja enda esile toodud asjaoludest nähtub, et ta oli teadlik oma isa insuldi tõttu Paides haiglas viibimisest. Sama on nähtub tunnistaja K.J-i ütlustest (24.05.2023 kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:28:57), et kui hageja isa telefoni teel kätte ei saanud, helistas ta R.Zle. Viimane sai omakorda Paide [üüri]korteri peremehelt teada, et testaator lebas põrandal ja rääkis segast juttu. R.Z küsis, kas tuleb kiirabi kutsuda ja hageja ütles, et jah. 11.
  7. Kostja ega tema vanaema R.Z ei pidanud informeerima hagejat sellest, et testaator asus R.Z juurde Loksale peale insuldiga haiglas viibimist elama. Hagi asjaoludest tuleneb, et testaator informeeris hagejat enda elama asumisest oma õe juurde. R.Z tunnistajana antud ütluste kohaselt ootas ta, et hageja temaga ise testaatori haiglast vabanemise järel ühendust võtaks, aga kui hageja seda ei teinud, pakkus tunnistaja testaatorile välja asuda tema juurde elama, sest testaator keeldus kategooriliselt elama minemast Kuusallu [oma varasemasse koju poja ja pojanaise juurde]; tunnistaja ei informeerinud hagejate testaatori Keila hooldushaiglasse viimisel, kuna vend ei soovinud hagejaga suhelda, kuid hageja helistas isale ise Keila haiglasse ja sai teada isa haiglas viibimisest. Nimetatud asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et kostja hageja ja tema isa suhtlust takistas. 9
(12)11.
  1. Kostjal ega tema vanaemal R.Zl ei olnud kohustust informeerida hagejat ka tema isa hooldushaiglasse viimisest. Testaator oli selleks hagi asjaolude kohaselt võimeline ja tegi seda ise, kui poeg talle helistas. 11.
  2. Tunnistaja R.Z ütlustest nähtub, et testaatoril tekkis terviserike (ta ei suutnud enam püsti seista), valla sotsiaaltöötaja viis ta Keila haiglasse. Esitatud asjaoludest ei ole võimalik teha järeldust, et kostja või tema vanaema oleksid testaatori vajaliku abita või hoolitsuseta jätnud.
  3. Hageja algatas hagi kohaselt oma isa suhtes eestkoste seadmise menetluse. 12.
  4. Testaatorile riigi õigusabi korras määratud advokaadi Annika Tõlgo kohtule adresseeritud 10.05.2018 arvamusest (I kd, tl 48–49) nähtub, et hageja pidas isale eestkoste määramist vajalikuks isal 2018 aastavahetusel olnud insuldi tõttu. Hageja abikaasa kannatanuna ülekuulamise protokollist (I kd, tl 30–33) ja Tallinna Ringkonnakohtule tsiviilasjas nr 2-18-3044 esitatud määruskaebusest (I kd, tl 57 p–60) nähtub, et hageja ja tema abikaasa kahtlustasid testaatoril dementsust. 12.
  5. Hageja koos abikaasaga on testaatori esindajale selgitanud sama dokumendi kohaselt, et pere omavahelised suhted on komplitseeritud, tihti ei lasta neid Loksal [isa] külastades uksest sisse. Sisse ei lastud eelnimetatud arvamuse ja hageja [Kuusalu Vallavalitsuse esindajale] Ü.L 28.04.2018 saadetud e-kirja (I kd, tl 56) kohaselt hagejat, tema abikaasat ja advokaati ka 27.04.2018, kuigi korteris näisid olevat inimesed. Advokaat vestles telefoni teel Ü.L-iga, kelle abil lepiti testaatoriga kokku 04.05.2018 kohtumine advokaadiga ja kes selgitas advokaadile, et ilmselt ei avatud ust, kuna neil [korteri elanikel] on hirm hageja ja tema abikaasa ees. 12.
  6. Tõendist nähtub samuti, et advokaat kohtus testaatoriga 04.05.2018 ja testaator avaldas, et ei saa hagejaga hästi läbi. Kuigi testaator leidis, et võib oma pojaga suhelda, nähtus advokaadile tema hoiakutest vastumeel nii hageja kui tema abikaasa K.J-i suhtes. Testaator väljendas advokaadile resoluutselt, et ei soovi oma eestkostjaks ei hagejat ega tema abikaasat. 12.
  7. 07.05.2018 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest (I kd, tl 34–37), 24.07.2018 kannatanu ülekuulamise protokollist (I kd, tl 30–33), 13.06.2019 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (I kd, tl 26–29), hageja 23.06.2019 kaebusest kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele (I kd, tl 24–25) ja 23.07.2019 kaebuse rahuldamata jätmise määrusest (I kd, tl 38–46) nähtuvad järgmised asjaolud: - testaator avaldas, et 2018 aprillis tulid testaatori ja tema õe R.Z elukohta kutsumata hageja ja tema abikaasa; testaator oli neile korduvalt varem öelnud, et ta ei taha neid näha, kuna nad tahavad temalt ainult raha; testaator oli oma toas voodis pikali ja poeg soovis talle mingeid pabereid näidata, millel testaator nägi arve 150 000 ja 5000 ning arvas, et need kajastavad metsa müüki; testaatori varasema kogemuse põhjal tuli hageja koos oma abikaasaga tema juurde alati raha pärast, hageja abikaasa on halb inimene ja testaator ei tohi talle vastu rääkida; testaator ütles ka seekord, et ta ei taha hagejat ega tema abikaasat näha, kuid hageja abikaasa keeldus toast lahkumast; hiljem kuulis ta õelt, et hageja abikaasa lahkus alles peale seda, kui R.Z oli teda vastu põske löönud; - R.Z avaldas, et märgitud külastus toimus 25.04.2018; algul vestlesid testaator ja hageja omaette, seejärel kuulis ta venda kõrgendatud hääletoonil hagejat ja tema abikaasat lahkuda paluvat; hageja lahkus, kuid hageja abikaasa jäi, nõudes testaatorilt allkirja mingile paberile ja rääkides maja remondist, selle kuulumisest ka testaatorile ja maksmiskohustusest; R.Z käskis 10
(12)hageja abikaasal korterist lahkuda; kui hageja abikaasa seda ei teinud ja rääkis edasi vajadusest testaatorilt allkiri saada, andis ta hageja abikaasale löögi vastu põske; - hageja ja tema abikaasaga kaasas olnud Ä.U avaldas, et teda kutsuti tunnistajana kaasa 25.04.2018 Loksale ja ta sai aru, et hagejal oli oma isa käest mingit allkirja vaja; hageja ja R.Z suhted olid juba enne seda halvad, kuna R.Z süüdistas hagejat allkirja võltsimises, et müüa metsa; tunnistaja kinnitab intsidendi toimumist R.Z ja hageja abikaasa vahel; - intsidendi toimumist kinnitavad ka tunnistajana ülekuulatud hageja ja tema abikaasa, kuid nad ei maini külastamise põhjusena allkirja saamist mingile dokumendile või raha küsimist; hageja abikaasa mainib külastamise põhjusena huvi selle vastu, kas testaator oli saanud eestkoste kohta mingeid kirju ja vajadust rääkida pärandajele, et Kuusalu majale, millest testaatorle kuulus ¾ mõttelist osa, tehakse uut katust ja mõlemad omanikud on kohustatud maja eest hoolt kandma, et see ei laguneks; selle jutu peale vastas testaator talle ebatsensuurselt „Mine p…“ ja keeras voodis hageja ja tema abikaasa poole selja; hiljem väljus teisest toast R.Z, süüdistades hagejat ja tema abikaasat venna häirimises ja andis löögi vastu hageja abikaasa põske. 12.
  1. K.J tunnistajana ütlused, et isa ja poja väga head suhted katkesid peale testaatori Loksale elama asumist, kuna isa ei võtnud enam telefoni vastu või R.Z takistas nende suhtlust, on vastuolus eeltoodud kirjalike tõenditega. Kolleegium lähtub kirjalikest tõenditest, kuna need on koostatud testaatori, R.Z ja K.J-i endi ütluste kohaselt vahetult peale 25.04.2018 külastust. Tõenditest saab teha järelduse, et testaator ei soovinud hagejat ja tema abikaasat näha. Kui ka hagejal kaasomanikuna võis olla õigustatud huvi saada teiselt kaasomanikult hüvitist Kuusalu maja parendamise või metsa majandamise eest, mõistis testaator seda raha väljapressimisena ega soovinud enam oma poja ja tema abikaasaga suhelda. Suhted olid halvenenud juba enne ja viimase tõuke andis sellele 25.04.2018 külastus. Tõenditest ei ole võimalik teha järeldust, et kostja või R.Z takistasid testaatorit Kuusallu minemast või tegid talle takistusi oma pojaga suhtlemisel. 12.
  2. Maakohus tuvastas, et 27.06.2018 määrusega (I kd, tl 86–90) jäeti avaldus testaatorile eestkoste seadmiseks rahuldamata, sest testaator oli teovõimeline isik, kes eestkostet ei vajanud. Seega olid hageja kahtlused isa tervisliku olukorra kohta alusetud. On ilmne, et teovõimeline isik tajub enda suhtes eestkostemenetluse algatamist sellises situatsioonis solvavana ning eeldatavasti ei parandanud sellega seotud sündmused isa ja poja omavahelisi suhteid.
  3. Hageja on 29.11.2021 menetlusdokumendis esile toonud, et seoses COVID-19 viirusega seotud piirangutega ei olnud testaatoril võimalik hooldushaiglas testamenti muuta (I kd, tl 97). Nimetatut kinnitavad tunnistaja K.J-i (hageja abikaasa) ütlused (I kd, tl 139 p), mille kohaselt avaldas testaator 16.05.2020 soovi 2016 testamenti muuta, aga ei leitud notarit, kes oleks testamendi vormistama tulnud ja teistest alternatiivsetest testamendi vormistamise viisidest ei olnud tunnistaja teadlik. Tuvastatud asjaoludest saab teha järelduse, et testaatori tahe 2016 testamendi tegemisel oli kostja oma pärijaks nimetamine ja kostja ega tema vanaema ei hoidnud testaatorit eksimuses kuni testaatori soovi muutumiseni 16.05.
  4. Kui testaator oma tahet 2016 testamendi muutmiseks seaduses ettenähtud vormis ei väljendanud, siis testamenti muudetud ei ole.
  5. Maakohus on otsuses tuvastanud, et 2016 testamendi tegemise hetkel olid testaatoril mäluga seotud tervislikud probleemid. Maakohus on viidanud selles osas R.Z tunnistajana antud ütlustele (24.05.2023 kohtuistungi protokoll, ajamärge 01:44:58, I kd, tl 143). Protokollist 11
(12)nähtub, et kohus on küsinud tunnistajalt eetilist hinnangut sellele, et tema vend jättis oma lapsed ja lapselapsed pärandusest ilma. Tunnistaja vastab sellele järgmiselt: „ta oli täie mõistusega, mis mina sinna vahele segan. Muidugi oli Q.W täie mõistusega. Eks tal mälu võib-olla natuke pettis.“ Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole tuginenud asjaolule ega tõendanud, et testaatoril olid 2016 testamendi ajal terviseprobleemid, mis tulemusena tegi ta testamendi otsustusvõimetuna. Tunnistaja eelmainitud ütluste põhjal pole ka võimalik järeldada, et testaator oli otsustusvõimetu. Samuti ei ole hageja esitanud nõuet testamendi tühisuse nõudes.
  1. Kokkuvõttes tuleb hageja hagi rahuldamata jätta. Seoses sellega jäävad maakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
  2. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
  3. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.