← Eesti

2-19-10346/128

Obsah (12)§ 654§ 651§ 456§ 442§ 428§ 423§ 69§ 70§ 75§ 77§ 164§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Liis Arrak ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuli 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-19-10346 Koh

) § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. 15.02.1995 on vastu võetud Eesti Vabariigi ja Ukraina leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades, mille art 21

(1)sätestab, et kui nimetatud leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. 26.01.1993 on vastu võetud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mille art 21
(1)sätestab, et kui nimetatud leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Seega on kohtualluvuse seisukohalt mõlema Eesti poolt sõlmitud õigusabilepingu puhul määravaks kostjaks oleva füüsilise isiku elukoht. Kostjal puudub Eesti Vabariigi kodakondsus ja kostja on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kostja ei ela alaliselt mitte Eesti Vabariigis ega Venemaa Föderatsioonis, vaid kostja alaliseks elukohaks on Ukrainas /aadress/. Kostja on Ukrainas uuesti abiellunud Ukraina kodanikuga ja tal on laps. Seega on kostjal Ukrainas pere. Kostja lahkus
  1. aastal Eesti Vabariigist ja asus alaliselt elama Ukrainasse viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Järelikult esines maakohtul seaduses sätestatud õiguslik alus jätta hagi läbi vaatamata kohtu pädevuse puudumise tõttu.
  2. Ebaõige ja põhjendamatu on mõista välja viivised alates 20.12.2021 kuni põhinõude (6029,17 eurot) täitmiseni. Ühisvara loetakse jagatuks, sh tekib ühel abikaasal hüvitise maksmise kohustus alates ühisvara jaganud ja hüvitise väljamõistnud kohtuotsuse jõustumisest, mitte hagi esitamisest või hagimenetluses uue haginõude esitamisest. Vastustaja seisukoht
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda. selle rahuldamata ja RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 6029,17 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.12.2021 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab viivise nõude selle perioodi osas rahuldamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

§ 654lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 20.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 5 2-19-10346 Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata perioodi 10.07.2019 kuni 19.12.2021 osas. Selles ulatuses on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

21. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust (VÕS § 113 lg 1) kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise perioodi eest enne kohtuotsuse jõustumist. Muus osas kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab

§ 442lg-s 8 sätestatule.

Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Pooled ei vaidle, et poolte abielu on lahutatud 11.09.2013 kohtuotsusega, mis jõustus 26.02.
  2. Pooled ei vaidle ka selle üle, et varaühisuse lõpetamise aja seisuga oli kostja hoiukontol nr KONTO1 hoius 2054 eurot ning hoiukontol nr KONTO2 hoius 10 004,34 eurot. Kostja ei ole esile toonud, et tegemist oleks kostja lahusvaraga, mistõttu järeldas maakohus õigesti, et tegemist on ühisvaraga, mis kuulub poolte vahel jagamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas need hoiuse summad on juba jagatud tsiviilasjas nr 2-13-
  4. Kostja leiab, et asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-13-5799 jättis hageja, kas ekslikult või teadlikult, esitamata taotluse jagada konkreetselt hoiukontol nr KONTO1 olevad rahalised vahendid hoiusummaga 2054,00 eurot ja hoiukontol nr KONTO2 hoiusummaga 10 004,34 eurot, ei tähenda seda, et nimetatud hoiukontodel olev vara ei oleks olnud hõlmatud tsiviilasja nr 2-13-5799 esemega, s.o nõudega „AS Swedbank Estonia deposiitarvel 425 000 eurot“ jagamiseks. Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu ja põhjendab seda järgnevalt. 23.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole taotlenud tsiviilasjas nr 2-135799 vara jagamist, mis oli 26.02.2014 seisuga kostja hoiukontodel nr KONTO1 ja nr KONTO
  6. Ehkki tsiviilasjas nr 2-13-5799 oli 24.03.2014 (s.o enne maakohtu otsuse tegemist 15.01.2015) esitatud Swedbank AS-i vastus, millest nähtusid hoiukontod nr KONTO1 hoiusummaga 2054 eurot ja nr KONTO2 hoiusummaga 10 003,84 eurot (I kd, tl 144), ei saa sellest järeldada, et hageja soovis nende summade jagamist. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 esitatud 05.02.2013 hagiavalduses palus hageja jagada muuhulgas rahalised vahendid 425 000 eurot, mis on kostja Swedbank AS-i deposiitkontol nr konto3 (hageja viitas seejuures hagi lisale nr 6) (I kd, tl 53–54). 05.02.2013 hagiavaldusele lisatud lisast nr 6 nähtub, et selles märgitud tähtajalised hoiused moodustavad kokku 425 000 eurot (I kd, tl 29) ja nende hulgas ei ole hoiuseid Swedbank AS-i hoiukontodel nr KONTO1 ja nr KONTO
  7. 15.10.2013 esitatud hagi täpsustuses palus hageja jagada muuhulgas rahalised vahendid 425 000 eurot, mis on kostja Swedbank AS-i deposiitkontol nr konto3 (I kd, tl 65–67). Ehkki hageja ei ole 15.10.2013 hagi täpsustuses märkinud enam viidet lisale nr 6, ei saa sellest järeldada, et hageja oleks soovinud lisas nr 6 märgitud hoiustele täiendavalt ka hoiukontodel nr KONTO1 ja nr KONTO2 asuvate rahaliste vahendite jagamist. Hageja soovis endiselt Swedbank AS-i deposiitkontol nr konto3 oleva 425 000 euro jagamist. 6 2-19-10346 23.
  8. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud otsustega jäi jõusse ühisvarana raha jagamine kostja arvelduskontodel kokku 4092 euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades ka tsiviilasjas nr 2-13-5799 tuvastatud kostja pangakontodel olnud rahasumma suurust (kokku 4091,69 eurot), ei ole hoiukontodel olnud rahasummade suurust arvestades (kokku 12 058,34 eurot) neid summasid tsiviilasjas nr 2-13-5799 jagatud. 23.
  9. Seega ei ole käesolevas asjas tegemist sama hagiesemega samal alusel, mis oli tsiviilasjas nr 2-13-5799 ning menetluse lõpetamiseks

§ 428lg 1 p 2 järgi ei ole alust.

24. Kostja hinnangul on hagiavaldus ebaõigesti esitatud Eesti Vabariigi kohtule. Hagi oleks pidanud olema esitatud kostja alalise elukoha järgi Ukraina kohtule. Kostja on esile toonud, et kostja on Vene Föderatsiooni kodanik ja tema alaline elukoht on Ukrainas /aadress/. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et antud juhul esineb alus

§ 423lg 1 p 13 järgi hagi läbi vaatamata jätmiseks.

Kohtualluvus tähendab

§ 69

lg 1 järgi üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse

§ 70lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

§ 75

lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Asi allub

§ 70

lg 2 järgi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

§ 70

lg 4 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes nimetatud Euroopa Liidu määrustes. Seejuures sätestab

§ 77

, et kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid. Kohtualluvust ning sellega seotud asjaolusid (nt kohtualluvuskokkuleppe kehtivust, menetlusosaliste elu- või asukohta) kontrollib kohus avalduse esitamise aja seisuga (

I komm, § 77, p 3b). 05.09.2019 vastuses hagile on kostja märkinud enda elukohaks /aadress/ Tallinn (I kd, tl 49–52). Samuti on kostja märkinud /aadress/ Tallinn oma elukoha aadressiks järgnevates menetlusdokumentides ega ole tuginenud sellele, et maakohus võttis hagi ebaõigesti menetlusse, kuna asi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Sellise vastuväite esitas kostja maakohtule alles 14.10.2022 menetlusdokumendis (I kd, tl 147–159). Maakohus esitas 15.10.2022 pooltele oma seisukoha, milles märkis, et hagi on õigesti menetlusse võetud (I kd, tl 184). Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodut ei ole maakohtust erinevale seisukohale asumiseks käesoleval juhul alust ning maakohus on õigesti menetlenud hagi. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata kostja väidetele õigusabilepingute kohaldatavuse kohta.

  1. Kostja hinnangul on ebaõige ja põhjendamatu mõista kostjalt välja viivis alates 20.12.2021 kuni põhinõude (6029,17 eurot) täitmiseni. Ringkonnakohus nõustub kostjaga osaliselt. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega saab ühisvara jagamise asjas hüvitise välja mõistmisel viivist nõuda alates hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse § 77 lg 2 kohaselt otsustab kohus jagamise viisi ja paneb kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja teise kaasomaniku osa rahas. Kuna kostja hoiukontodel nr KONTO1 ja nr KONTO2 olevad rahalised vahendid on poolte ühisomandis kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja kohus paneb teisele ühisomanikule 7 2-19-10346 kohustuse hüvitise maksmiseks alles kohtuotsusega, ei saa ringkonnakohtu hinnangul hageja hüvitise nõue muutuda sissenõutavaks enne kohtuotsuse jõustumist. Seega saab viivise välja mõista alates kohtuotsuse jõustumisest. Sellest tulenevalt ei saa hageja viivise nõuet rahuldada perioodi eest enne kohtuotsuse jõustumist.
  2. Ringkonnakohus leiab, et ehkki maakohtu otsus tühistatakse osaliselt viivise nõude osas, ei mõjuta see menetluskulude jaotust maakohtus.

§ 164lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

Seega tuleb ka ühisvara jagamise asjas jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda. Antud juhul tingib menetluskulude poolte endi kanda jätmise ka rahuldamata jäetud viivise nõude suurus – viivise nõue alates nõude esitamisest (10.07.2019) kuni eeldatava otsuse jõustumise ajani moodustab (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras) 3495 eurot, mis on enam kui pool hagejale makstavast hüvitisest. Seega on antud juhul ka

§ 163lg 1 alusel õige jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

27. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus on edukas osas, milles ringkonnakohus tühistab viivise nõude perioodi osas alates 20.12.2021 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Arvestades ringkonnakohtu otsuse kuupäeva ei jõustu otsus enne 04.08.2025, mistõttu moodustab viivis perioodil alates 20.12.2021 kuni 04.08.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 2315 eurot, mis on 38% kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitisest. Põhjusel, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning arvestades, et tegemist on hagilise abieluasjaga, tuleb

§ 163

lg 1 ja § 171 lg 1 ning § 164 lg 1 alusel apellatsioonimenetluses kantud kulud samuti jätta poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja neid kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.