4-22-4126 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2023. a, Tallinn, avalik kohtuistung Väärteoasja number 4-22-4126 Kohtukoosseis eesis

§-de 218 lg 1 ja 275 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a otsus Kaebuse esitaja R.W (ik: XXX), apellatsioon Kohtuistungil osalenud isikud asi arutati apellandi ja kohtuvälise menetleja osavõtuta RESOLUTSIOON
3. Jätta Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a otsus R.W väärteoasjas nr 4-224126 muutmata.
6. Jätta R.W apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
7. Harju Maakohtu
8. märtsi
9. a ot susega väärteoasjas nr 4-22-4126 tunnistati R.W süüdi

§ -de 275 lg 1 järgi ja teda karistati arestiga 8 päeva; R.W mõisteti süüdi

§ 218lg 1 järgi ja teda karistati arestiga 15 päeva.

Kohus kohaldas

§ 66

lg 1 j a võimaldas süüdlasel 23 päeva pikkuse aresti kandmise ositi nii, et korraga tuleb ära kanda mitte vähem, kui 3 päeva aresti. Otsuse järgi peab R.W aresti ära kandma hiljemalt 3 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. 1.

1. Kohus lahendas väärteoasja R.W osavõtuta. R.W esitas 15.03.
2. a taotluse 17.03.2023 kohtuistungi edasilükkamiseks elukaaslase (X) ostetud reisi tõttu. Maakohus ei pidanud ilmumata jäämise põhjust mõjuvaks, avaldas kooskõlas VTMS §-de 90 lg 1 ja 98 lg 5 R.W kohtueelses menetluses antud ütlused ja kirjalikud avaldused ning 1 menetles asja lõpuni R.W osavõtuta. Lisaks ei pidanud maakohus enam vajalikuks tunnistaja X küsitlemist. Tunnistaja ei ilmunud 17.03.
3. a istungile, sest ta läks koos R.W-ga reisile. Maakohus märkis, et tunnistaja on korduvalt jätnud varasematele istungitele mõjuva põhjuseta ilmumata ning 17.03.2023 istungile tuleku asemel lahkusid tunnistaja ja menetlusalune isik te adlikult välisriiki ajaks, mil pidi toimuma kohtuistung. 1.
4. Maakohus leidis, et R.W süü on täielikult tõendatud.

§ 275

lg 1 järgi kvalifitseeritud etteheidete kohta märkis kohus, et vaidlus puudub ja on tõendatud, et R.W saatis oma e-posti aadressilt XXX e-kirjad politseiametniku MV töömeili aadressile YYY ja Viimsi Vallavalitsuse e-posti aadressile menetlus@viimsivv.ee, mida haldas Viimsi valla järelevalveinspektor RP. Kohtu hinnangul sisaldasid e-kirjad solvavaid väljendeid , seda möönis istungil ka R.W ning kinnitasid tunnistajad MV ja RP. Erinevalt menetlusalusest isikust leidis kohus, et nii politseiametnik MV kui ka Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektor RP on avalikku korda kaitsvad võimuesindaja d ning R.W solvangud olid seotud nende poolt ametikohustuste täitmisega. MV tegeles R.W suhtes läbiviidavate kriminaalmenetlustega ning RP menetles R.W väärteoasju. Kohus leidis, et R.W pani talle etteheidetud süüteod kavatsetult ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud

§ 275lg 1 järgi.

Maakohus ei nõustunud, et MV solvamise episoodi s on väärteoprotokollis olulised puudused. Kohtu hinnangul on tegemist küll minetustega, kuid need takista väärteoetteheite sisu ja faktiliste asjaolude mõistmist ning ei mõjutanud menetlusaluse isiku õiguste teostamist. 1.3.

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritud süüteos heitis maakohus R.W kohtueelses menetluses antud ütlused tõendite kogumist kõrvale. Kohtu hinnangul ei riimunud menetlusaluse isiku ütlused teiste tõenditega, mis olid usaldusväärsed ja omavaheliste vastuoludeta. Tunnistajad RB ja HAH rääkisid kohtu arvates tõtt , AT kohta märkis kohus, et ta ei puutunud R.W-ga vahetult kokku, vaid sai isiku tuvastamiseks informatsiooni HAHlt. Kohus tuvastas, et 16.07.2022 öösel tulistati õhkpüssist XXX asuva hoone aknaklaase ning sellega tekitati E OÜ-le kahju. Tunnistaja RB nägi, kuidas üks isik pani relvataolise eseme sõidukisse Ford r/n XXXXXX. RBl tekkis tundmatuga rüselus, mille käigus pudenes isiku peast müts. Kohtu hinnangul kinnitas seda, et tunnistaja kirjeldatud isik oli R.W fakt, et ta on seotud sõidukiga, mida RB sündmuskohal märkas: menetlusalune isik pani 09.06.2022 sõiduautoga Ford, mille registreerimisnumber on XXXXXX toime liiklusrikkumise. Lisaks leiti sündmuskohalt kaasa võetud mütsilt DNA-ekspertiisi käigus R.W bioloogilist materjali. Tunnistaja RB avaldas kohtus, et video kaudu istungil osalev meditsiinilist maski kandev mees sarnaneb sellega, keda ta XXX juures nägi ning kellega tekkis rüselus. Nii fotodelt kui ka RB ja HAH ütlustest ning koostatud skeemist nähtub, et sündmuskohal oli piisav valgus. Tõsiasi, et pipragaasi kasutamine ei jätnud R.W-le mingeid jälgi, näitab seda, et selle kogus ei tarvitsenud olla suur. R.W esitas väärteoprotokollile vastulause, mille järgi ei ole protokollis täpsustatud varalise kahju suurust. Maakohus möönis, et väärteoprotokollis võinuks selguse huvides sisalduda võimalikult täpne kahju suurus, kuid minetus ei muuda väärteoetteheite sisu ja teo kvalifikatsiooni. Tegemist ei ole olulise rikkumisega, sest tekitatud kahju suurusjärk ja iseloom on väärteoprotokollis kajastatud. Protokollis on kajastatud tõendi d, mille hulgas olevas hinnapakkumises on konkreetsed kahjusummad. R.W etteheiteid, et väärteoprotokoll ei sisalda üldisemat teavet (kas menetlusalune isik soovib väärteoasja arutamisest osa võtta, puuduvad väärteomenetleja telefoninumber ja e-post) kohus oluliseks minetuseks ei pidanud. 2 Maakohus nentis, et need puudused ei takistanud R.W-l mõista talle esitatud etteheite sisu ega mõjutanud tema võimet realiseerida oma õigusi. R.W juhtis maakohtu tähelepanu sellele, et XXX hoonet kahjustati tegelikult 10 päeva jooksul ja nende episoodide kogukahju ületab eeldatavalt 4000 euro piiri, kuid kohus ei nõustunud R.W-ga , et väärteomenetluse oleks pidanud lõpetama põhjusel, et asjas esinevad kuriteotunnused. Maakohus oli seisukohal, et R.W tegu on tõendatud ja see vastab

§ -s 203 sisalduvale teokirjeldusele. Kuivõrd asjas on tõendatud, et menetlusaluse isiku tegevuse tagajärjel ei põhjustatud

§ 203

lg 1 koosseisus nõutavat tagajärge ehk olulist kahju (summas üle 4000 euro), tuleb R.W tegevus kvalifitseerida

§ 218lg 1 järgi.

Kohus leidis, et R.W pani väärteo toime kavatsetult ning isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole. 1.4. Karistuse mõistmisel tuvastas maakohus karistusregistri väljatrükile tuginedes, et kuigi R.W on varem korduvalt väärteokorras karistatud, ei ole ta varem toime pannud sarnase iseloomuga rikkumisi. Süü suuruse määratlemisel

§ 275

lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodides arvestas kohus, et R.W solvas kahte erinevat võimuesindajat. Solvangud saadeti e-posti teel ja mõnda aega pärast ametnikega kokku puutumist. Maakohtu hinnangul oli R.W tegevus pikemalt ettekavatsetud. Samas edastas menetlusalune isik ametnikele solvangud kirjalikult ja sel puhul pole nende mõju nii intensiivne kui näiteks näost -näkku öeldud solvangute puhul. RP puhul suurendas kohtu arvates solvangu võimalikku mõju fakt, et see saadeti Viimsi valla menetlusmeilile (s.t see ei olnud isikustatud aadress) ja RPle saadetud e-kirja nägid teised ametnikud. Eeltoodut pidas kohus mõnevõrra süüd suurendavaks teguriks. Samas ei olnud solvav tekst kuigi pikk ja solvangu adressaatidele eriliselt kohandatud. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et R.W süü solvamistegudes on mõnevõrra alla keskmise. Maakohus märkis, et R.W tunnistas, et ta kasutas solvavaid väljendeid ja tal on piinlik, kuid ei nõustunud sellega, et tegemist oli avalikku korda kaitsvate isikutega. Kohus oli seisukohal, et kuna R.W ei ole lõpuni võimalikuks pidanud kohtu poolt tuvastatut (sellised kirjad on mitte ainult solvavad, vaid edastatud avalikku korda kaitsvatele ametnikele, kes täitsid oma töö kohustusi), ei ole põhjust rääkida karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikust kahetsusest. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

§ 218

episoodis karistust määrates arvestas kohus esmalt seda, et tegemist oli arvestatava kahjuga – enam kui 3000 eurot . R.W püüdis kahjustada suurt hulka klaaspakette. Mitte ühtegi menetlusaluse isiku käitumist õigustavat asjaolu kohus ei tuvastanud. Lisaks ei tunnistanud R.W oma tegu. Menetlusalune isik põgenes sündmuskohalt, asetades eelnevalt ohtu teda takistama tulnud turvatöötaja tervise. Menetluses esitas R.W erinevaid, kuid eluliselt ebausutavaid versioone selle kohta, et politsei lavastas ta süüdi. Maakohus märkis, et tuvastatud asjaolud peegeldavad R.W suhtumist nii teiste isikute varasse kui ka õiguskorda üldisemalt. Maakohus oli seisukohal, et karistusliigina vastab süüdlase isikule, süü suurusele ja toimepandu tehioludele arest. R.W on varem korduvalt karistatud rahatrahvidega, kuid nende mõju pole olnud piisav . Kohus pidas

§ 275

lg 1 järgi proportsionaalseks ja kohaseks karistuseks aresti sanktsiooni keskmisest madalamas määras ehk 8 päeva ning

§ 218lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul aresti 15 päeva.

3 Aresti asendamist üldkasuliku töö ga ei pidanud kohus võimalikuks. Esiteks ei olnud kohtule teada, kas menetlusalune isik oleks üldkasuliku töö tegemisega nõus. Lisaks märkis kohus, et R.W on menetluses läbivalt avaldanud, et tal on mitmeid erine vaid töövõimetust põhjustavaid terviseprobleeme ning järelikult ei oleks üldkaslik töö R.W-le eelduslikult jõukohane. Samuti on maakohtu arvates rohkelt süütegusid toime pannud isiku puhul põhjust eelistada raskeimat võimalikku karistusliiki sell eks, et karistus mõjuks. Arvestades suhteliselt pikka arestipäevade arvu (23 päeva) ja R.W tööalast hõivatust, pidas kohus võimalikuks määrata aresti kandmine ositi vähemalt 3 päeva kaupa. Maakohus oli seisukohal, et R.W peab karistuse ära kandma 3 kuu jooksul. Apellatsioon

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.W , kes palub võtta apellatsioonkaebus menetlusse; tühistada vaidlustatav maakohtu otsus; saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks; võtta vastu uued tõendid (lisad 1-5). Apellant märkis, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil. Lisaks taotles R.W riigi õigusabi korras kaitsja määramist ning tunnistajate AT, HAH, RP , RB , RK ja X (X) kutsumist kohtuistungile. Mis puudutab tõendeid, siis tunnistajate istungile kutsumist põhjendas R.W sellega, et nende ja RB ütluste vahel on vasturääkivusi. Järelikult tuleks RBt uuesti küsitleda. AT ja HH korduv ülekuulamine on vajalik sellepärast, et tunnistajad kuulati maakohtus üle ilma temata. Tunnistaja X maakohtus üle ei kuulatud, kuid see on vajalik. RK ülekuulamine on tarvilik sel põhjusel, et too võis varastada tema aluspesu. Uute kirjalike tõendite esitamist ringkonnakohtus põhjendas R.W sellega, et need sai ta enda kätte pärast maakohtu menetluse algust. Tal oli kavas esitada tõendid maakohtus, kuid kohus viis 17.03.
2. a istungi läbi tema osavõtuta. Samuti ei olnud ta teadlik tunnistaja HH istungile kutsumisest, kuid lisa 5 tõend puudutab HHt. 2.
3. R.W on seisukohal, et asja menetlemisel rikuti olulisi väärteomenetluse põhimõtteid. Tõendite hindamisel tegi kohus teinud ebaloogilisi, üldise elukogemusega vastuolus olevaid järeldusi ning otsuse tegemisel kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust. 2.
4. Esmalt on kaebaja arvates rikutud VTMS § 19 lg 1 p
5. Apellandi sõnul oli ta 17.03.2023 toimuvast kohtuistungist teadlik, kuid ta esitas kohtuistungi edasilükkamise taotluse. Oma eemalviibimise tõendamiseks esitas ta kohtule lennupiletid Mehhikosse. Kohus jättis taotluse rahuldamata ja arutas asja ilma temata ära. VTMS § 42 lg 2 p 1 kohaselt loetakse kutsutu äraolek, kui seda ei saa käsitada väärteomenetlusest kõrvalehoidumisena, alati mõjuvaks põhjus eks. Seda, et ta oleks menetlusest kõrvale hoidunud, maakohus ei tuvastanud. Teine kohtunik rahuldas teises samal ajal ja asjaoludel esitatud taotluse ja lükkas istungi edasi. 2.
6. Teiseks rikkus maakohus VTMS § 19 lg 1 p 4 sätestatut. Ta soovis, et kohtus kuulataks tunnistajana üle X. Väär on kohtu seisukoht, et X jättis korduvalt kohtusse mõjuva põhjuseta ilmumata. 05.01.2023 kohtuistungile ei saanud X ilmuda, sest ta oli töökohustuste tõttu eemal. Tunnistaja kinnitas oma väidet tšekkidega. Seejärel edastas kaebaja maakohtule X allkirjastatud ütlused, kuid neid kohtunik tõendina ei arvestanud ja pidas vajalikuks kutsuda tunnistaja kohtusse. 27.01.2023 ja 28.02.2023 kohtuistungitele X ei ilmunud, sest kohus tühistas istungid. Järelikult pole X kordagi mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata jätnud. Lisaks tuli esmane initsiatiiv X kohtuistungile kutsumiseks kohtult, tema X istungile kutsumist ei taotlenud. Järelikult soovis kohus omal algatusel tunnistajat üle kuulata, kuid asus pärast seisukohale, et tunnistajal ei ole menetlusega mingit pistmist. Asjasse puutub X vähemalt nii palju, et tunnistajale kuuluv sõiduk Ford registrinumbriga XXXXXX käib menetluse andmetest läbi; X 4 viibis R.W kinnipidamise juures ning menetluses on hinnatud X käitumist ja sõnu. R.W rõhutab, et menetlusalusel isikul on õigus taotleda tunnistaja kutsumist kohtuistungile. Maakohus ei kuulanud tunnistajat ära ning järelikult jäid osa asjassepuutuvaid asjaolusid tuvastamata ja arvestamata. Kohus rikkus VTMS § 93 lg 1 p 1, kui tegi väärteoasjas lahendi tunnistaja ütlusteta, keda kohus ise pidas vajalikuks. Menetlusaluse isiku kohtuistungilt puudumine võttis ära võimaluse anda seletusi ning esitada tõendeid, asja arutamine menetlusaluse isiku juuresolekuta on oluline rikkumine. Eeltoodud rikkumiste tõttu taotle b R.W kooskõlas VTMS § 143 lg 1 väärteoasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks teises koosseisus. Apellant on seisukohal, et nii saaks ta maakohtus esitada tunnistajatele täpsustavaid küsimusi. Seda ei ole ta teha saanud. 2.
7. Mis puudutab

§ 275

lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodi seoses RPga, siis ütles kaebaja hinnangul tunnistaja kohtus, et ta ei saanud lause tähendusest aru. Järelikult ei saanud tunnistaja solvuda. See, et tegemist oli solvanguga, on RP järeldus. Lisaks ei ole RP Viimsi Valla ametnikuna ei ole avaliku korda kaitsev võimuesindaja.

§ 275

lg 1 kaitseb ametnikke, kelle tööülesanded seisnevad avaliku korra kaitsmises avalikus ruumis. RP Viimsi valla ametnikuna on küll võimuesindaja, kuid tema töö on parkimiseeskirjade täitmise kontrollimine ja see ei ole avaliku korra kaitsmine. KOKS §-s 53 1 kasutatavad mõisted „avaliku korra tagamine“ ning „eeskirjade üle järelevalve teostamine“ erinevad

§ 275lg-s 1 kasutatavast mõistest „avaliku korra kaitsmine“.

Arvestades eelkõige, et RP ei ole avaliku korda kaitsev võimuesindaja

§ 275

lg 1 tähenduses ning pole võimalik, et RP e-kirja lugedes sellest aru saamata solvus, puuduvad teos väärteotunnused, kuid see on VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt väärteoasja lõpetamise aluseks. 2.5. Mis puudutab

§ 275

lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodi seoses MVi solvamisega, leiab kaebuse esitaja, et kõik PPA töötajad ei ole avalikku korda kaitsvad võimuesindajad PPVS § 1 lg 2 tähenduses. Avaliku korda kaitsval võimuesindajal on eritunnused: nad kannavad teenistuslike ülesannete täitmisel vormi ja nende ametijuhendist tulenev teenistuslike ülesannete iseloom on omane võimuesindajatele. MV on uurija, kelle tööülesanneteks on uurimistoimingute läbiviimine ja see ei ole avaliku korra kaitsmine. Järelikult pole MV avalikku korda kaitsev võimuesindaja

§ 275lg 1 tähenduses. Samuti ei ole ta selleks Ko

RS § 6 tähenduses. Teos puuduvad seega

§ 275

lg-s 1 sätestatud süüteo tunnused ja see on VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi väärteoasja lõpetamise aluseks. 2.6. Mis puudutab

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu, siis ei ole apellandi hinnangul otseseid tõendeid selle kohta, et väärtegu pandi toime protokollis märgitud kellaajal. Teo toimepanemise aeg tugineb RB ütlustele, kes väidetavalt kuulis sel ajal laske. Kaebaja on seisukohal, et pika vahemaa tõttu (ca 230 m) pole võimalik pneumorelva laske kuulda. HH selgitas, et objektil on klaase tulistatud paar korda, RB ütluste järgi tulistati 6-8 klaasi. Kuna RB tulistamist pealt ei näinud ja on välistatud, et ta võis tulistamist kuulda ca 230 m distantsilt, siis ei saa teha järeldust, et nelja klaasi tulistamine toimus 16.07.2022 kell 00.

1. Tunnistaja RB ütluste kohaselt kirjeldas ta menetlusalust isikut ATle, kes suulisele kirjeldusele tuginedes leidis politseiandmebaasist kahtlustatava foto, milles RB tundis ära R.W . 17.03.2023 kohtuistungi protokollist nähtuvalt andis AT vastupidiseid ütlusi: AT selgitas, et talle ütles RB, et seda tegi R.W ning siis leidis ta politseiandmebaasist ankeedi, mille järgi RB R.W ära tundis. HH poolt 17.03.2023 kohtuistungil antud ütluste kohaselt ütles tema sündmuskohal ATle, et kahtlustab R.W ning AT leidis nime järgi R.W ankeedi politsei andmebaasist ning RB tundis menetlusaluse isiku ära. Järelikult RB valetab ja HH ning AT rää givad tõtt. Tunnistajad lavastasid seega tema äratundmise. RB 5 sai juhised oma tööandjalt ning tegi seda varalise kasu eest. Seda kinnitab asjaolu, et HH pakub oma Facebooki konto alt avalikult tasu nö „vandaali tabamise eest’’. RB ei saanud teda ära tunda, sest ta tunnistas 05.01.2023 kohtuistungil, et pole R.W kunagi varem näinud. Lisaks kinnitab RB ebausaldusväärsust fakt, et ta mäletas eeluurimisel antud ütlusi detailselt ja andis neile küsimustele ladusaid vastuseid. Uutele küsimustele vastamine oli tunnistaja jaoks keerulisem. RB valetamisele viitab R.W hinnangul ka see, et tunnistaja sõnul oli laske 3-4, kuid väärteotoimiku materjalidega on tõendatud, et laske oli vähemalt
2. Asjaolu, et RB nägi pneomorelva tema käes, ei ole teiste tõenditega kinnitust leidnud. Seejuures ei leitud seda ka tema sõiduk ist, kus RB väitis selle olevat. Seega ei ole RB ütlused R.W arvates usaldusväärsed. 2.
3. R.W arvates on kohtu järeldused ebaloogilised ja ei toetu tõenditele. Tõsiasjast, et kaebaja kasutas sõidukit kuu tagasi, ei saa teha järeldust, et ta kasutas seda vaidlusaluse sündmuse ajal. Kohtu järeldus selle kohta, et RB tundis ta kohtuistungil ära, ei ole loogiline: ta kandis istungil meditsiinilist maski ja sel põhjusel ei saanud RB teda ära tunda. Lisaks ei tähenda sündmuskohal viibimine automaatselt seda, et ta tulistas aknaid, sest relva tema juurest ei leitud. Relva leidmise korral tulnuks tuvastada, kas sellest tehti lasud ja kas relval on tema DNA. Alles siis oleks kõik kahtlused tema süüdiolekus kõrvaldatud. 2.
4. R.W hinnangul ei vastanud väärteoprotokoll seaduse nõuetele. Protokollis ei ole välja toodud täpset varalist kahju, selles on märgitud üksnes seda, et kahju pole olulise suurusega. Arusaamatuks jääb, kust lisandus aknaklaaside vahetamisele veel seinapaneelide vahetamine, sest nende kahjustamist talle ette ei heideta. Karistuse määramisel lähtus kohtunik sellest, et tekitatud kahju on suur, enam kui 3000 eurot. Maakohtu loogika järgi tulnuks määrata 3 korda kergem karistus (5 päeva aresti). Isegi kui lähtuda sellest, et täpse kahju määratlemine ei ole oluline, on see ometi kaasa toonud raskema karistuse. Kohus ise lähtus karistuse määramisel täpsest kahjust , see on oluline viga, mis tõi kaasa ebaõige karistuse . Kuivõrd väärteoprotokollis peab olema välja toodud täpne kahju suurus, pidanuks maakohus väärteoprotokoll i tagastama kohtuvälisele menetlejale puuduste kõrvaldamiseks. 2.
5. R.W leiab, et maakohus oleks pidanud väärteomenetluse lõpetama asjas kuriteotunnuste ilmnemise tõttu . Samal objektil on 10 päeva jooksul tulistatud aknaid kolmel korral ning kahju ületab ilmselgelt 4 000 euro piiri. Kuriteotunnuste ilmnemisel tuleb VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaselt väärteomenetlus lõpetada. HH hinnangul on tulistajaks sama isik ja ilmselgelt on tulistatud samast relvast. Lisaks tuleks väärteomenetlus lõpetada episoodis, mis puudutab RP solvamist: käimasolevas kriminaalmenetluses nr 22231503540 on tegemist sisuliselt sama kahtlustusega, kus tema käitumine on kvalifitseeritud

1573 lg 1 järgi. 2.10. Talle määratud karistuse kohta märgib R.W , et kuigi tal on 6 kehtivat väärteokaristust, on kõik rahatrahvid makstud ja uusi rikkumisi ei ole. Eelnevad karistused on talle määratud 2022/2023.a talvel ehk pärast käsiloleva menetluse esemeks olevaid väärtegusid. Järelikult pole õige väita, et ta poleks nendest järeldusi teinud. Samuti ei saa varasemaid arvestada põhjusel, et need on teiseliigilised. Seoses sellega, et

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritavas episoodis on kahju täpne suurus välja arvutamata, tuleb arestipäevi vähendada 3 korda, s.o karistuseks tuleb määrata 5 päeva aresti ning asendada need üldkasuliku tööga. Kaebaja viitab, et

§ 275lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude puhul avaldas ta puhtsüdamlikku kahetsust.

Lisaks eksis ta õigusvastasust välistavas asjaolus

§ 31

lg 1 mõttes: tema hinnangul ei olnud RP ja MV

§ 275mõttes avaliku korda kaitsvad ametnikud.

Kui ta oleks veendunud, et solvatud ametnikud vastavad

§ 275tunnustele, ei oleks ta süütegu 6 toime pannud.

Kuna ta eksis teo keelatuses, siis ei ole selline tegu karistatav või tuleb karistust oluliselt kergendada ning mitte kohaldada aresti. R.W hinnangul tähendaks temalt vabaduse võtmine kahju majandustegevusele, ta on juhatuse liige

1. ettevõttes. Tal on alaealised ülalpeetavad ning aresti kohaldamine kahjustaks perekonna huvisid. Kaebaja väitel on ta teinud kohased järeldused teinud ning ta väldib tulevikus konflikte võimuesindajatega. Tal on stabiilne, legaalne sissetulek, kõrgharidus ja ta valdab hästi eesti keelt. Eeltoodu näitab, et ta pole korrarikkuja . Kokkuvõtvalt palub R.W asendada arest üldkasuliku tööga või piirduda rahatrahvi määramisega. 2.
2. Lõpetuseks leiab kaebaja, et maakohus ei arvestanud karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aega. Väärteoasja nr 231522005401 väärteotoimikus on kriminaalasja nr 22231502417 materjalid. Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli järgi viibis ta kinnipidamises ühe ööpäeva. Kriminaalasjas nr 22231503540 oli ta kinni peetud kaks ööpäeva 06.11-08.11.
3. Järelikult on ta ära kandnud 3 ööpäeva vabadusekaotust, mida ei ole karistuse määramisel arvestatud. Menetlus ringkonnakohtus
4. Tallinna Ringkonnakohus määras
5. mai
6. a määrusega arutada apellatsioonkaebust avalikul kohtuistungil
7. augustil
8. a algusega kell 10.30 ning võttis määruses seisukoha R.W esitatud taotluste osas. Ringkonnakohus ei pidanud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja osavõttu istungist vajalikuks.
9. R.W sai menetlusse võtmise määruse kätte
10. mail
11. a ja kohtukutse
12. mail
13. a. Kohtuväline menetleja kinnitas dokumendi kättesaamist
14. mail
15. a. Menetlusse võtmise ja ühtlasi apellandi taotluste lahendamise määrust kohtumenetluse pooled ei vaidlustanud ja see on jõustunud.
16. 22.08.
17. a kohtuistungil (kus R.W osales kaugülekuulamise teel) taotles R.W kohtuistungi edasilükkamist selleks, et ta saaks omale valida kaitsja. Ringkonnakohus rahuldas taotluse, lükkas kohtuistungi edasi ja määras uueks kohtuistungi ajaks 30.08.
18. a. 23.08.
19. a esitas R.W taotluse edastada tema väärteoasi al luvuse korral Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata. 24.08.
20. a esitas R.W taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses haigestumisega. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata. 28.08.
21. a esitas R.W taotluse 30.08.
22. a kohtuistungil osalemiseks video teel. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata. 29.08.
23. a esitas R.W taotluse, märkides, et juhul, kui tema apellatsioonkaebust ei rahuldata, siis palub ta asendada talle määratud arest üldkasuliku tööga. Töö sooritamise kohaks palus apellant määrata Ida-Virumaa. R.W palus karistuse asendamise kaalumisel arvestada, et aasta jooksul ei ole alustatud tema suhtes ühtegi kriminaal - ega väärteomenetlust. Kõik eelnevad rahatrahvid on õigeaegselt tasutud, rahatrahvid on avaldanud talle soovitud mõju. Ta on olemas kindel töökoht ja sissetulek, 2 ülalpeetavat. Arest on kahjulik nii tema sissetulekule kui ka võimele perekonda ülal pidada. Juhul, kui kohus ei pea võimalikuks aresti asendada, palub R.W määrata see kandmisele elukohajärgses kinnipidamisasutuses 7 ehk Ida-Virumaal. Samuti palub R.W määrata aresti kandmisele ositi, kandes korraga mitte vähem kui 2 päeva ja et arest tuleb ära kanda hiljemalt 9 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. R.W põhjendab oma taotlust sellega, et tal on vaja käia tööl ning vabade päevade leidmine aresti kandmiseks võib osutuda keeruliseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24. Alustuseks märgib kolleegium, et võttis juba
25. mai
26. a määruses seisukoha R.W taotluste osas tunnistajate ülekuulamiseks, uute tõendite juurdevõtmiseks ja kaitsja määramiseks. Viidatud määrus on tänaseks edasikaebamata jõustunud.
27. Ringkonnakohus ei nõustu R.W-ga , et maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust, kui arutas asja
28. märtsi
29. a kohtuistungil ilma tema osavõtuta. Apellandi arvates on reis VTMS § 42 lg 2 p 1 tähenduses mõjuvaks põhjuseks, mis ei seondu menetlusest kõrvalehoidumisega. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus reis on soetatud ajal, mil isik ei olnud veel kohtuistungist teadlik, võib see olla mõjuvaks põhjuseks. Paraku oli R.W-le alates
30. veebruarist 2023 teadlik sellest, et
31. märtsil 2023 toimub kohtuistung. Kaebaja elukaaslane ostis lennupiletid Mehhikosse
32. märtsil 2023 ning reisi algusaeg kattub istungipäevaga. Asjaolule, et reis ei olnud juhuslik ja seostatav menetlusest kõrvalehoidumisega, viitab R.W menetluskäitumine, mis kokkuvõtlikult räägib sellest, et ta ei ole huvitatud asjas (jõustunud) otsuseni jõudmisest. R.W ilmus maakohtus
33. jaanuaril 2023 toimunud istungile videosilla kaudu. Pärast esimest istungit ei olnud kohtul võimalik järgmisi istungeid läbi viia, sest R.W esitas pidevalt taotlusi istungite edasilükkamiseks. Vaatamata sellele, et maakohus pidas R.W taotlusi põhjendatuks, tuleb märkida järgmist. Kolmel korral teatas R.W paar päeva enne istungit kohtule oma haigestumisest ja palus istungi edasilükkamist kas kuu (tarkusehamba eemaldamisel) või kuude (trauma puhul) võrra . Nõuetekohaseid tõendeid ringkonnakohtu hinnangul isik maakohtule ei esitanud (vt siinkohal ka ringkonnakohtu 25.08.2023 määrus). 28.02.
34. a toimuma pidanud istungile eelneval päeval läks R.W oma viimast tarkusehammast eemaldama. Kummalisel kombel toimus visiit arsti juurde taas istungieelsel päeval. 17.03.
35. a istungi kohta teatas R.W oma 15.03.
36. a taotluses esmalt, et ta ei saa osaleda samal päeval toimuva teise istungi tõttu. Kui kohtunik kinnitas, et ta teeb istungil vaheaja ja seega takistust istungi pidamiseks pole, teatas E. Lakenrikov, et ta läheb 17.
37. hoopis reisile, mille toimumise ta oli unustanud. 19.03.
38. a teatas R.W kohtule oma elukoha muutusest ja palus asi saata tema elukohajärgsesse kohtusse. Täpselt samamoodi jätkas R.W ringkonnakohtus. Nii oli kolleegium sunnitud 22.08.
39. a istungi edasi lükkama, sest isik avaldas soovi valida omale kaitsja. Küsimusele, mis takistas tal ca 3 kuu jooksul kaitsjat värvata, vastas apellant, et õigusabi osutajatel oli suvepuhkus. Seejärel jätkas R.W taotluste esitamist, s.h istungi edasilükkamiseks oma terviseseisundi tõttu, oma väiteid nõuetekohaselt tõendamata. Ringkonnakohus arutas kaebust 30.08.
40. a kohtuistungil kaebaja osavõtuta, sest R.W istungile ei ilmunud. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuigi R.W oli 17.03.
41. a istungist teadlik, lasi ta elukaaslasel soetada istungi ajaks reisi ning tema äraolekut saab käsitada väärteomenetlusest kõrvalehoidumisena. Järelikult mõjuvat põhjust istungile ilmumata jäämiseks R.W-l ei olnud. Sellises olukorras jättis maakohus põhjendatult isiku taotluse istungi edasilükkamiseks rahuldamata ja arutas asja R.W osavõtuta lõpuni. 8 Argument, et teine kohtunik rahuldas samasisulise taotluse, ei oma tähtsust: paralleelselt kulgevad menetlused ei tähenda, et ka asjaolud (nt isiku eelnev menetluskäitumine) oleksid samad, lisaks pole ühele kohtunikule teise kohtuniku seisukoht siduv. Ringkonnakohus ei hakka eraldi hindama kõiki X poolt kohtuistungile ilmumata jäämisi ja esitama põhjendusi selle kohta, kas tal esineks selliseks käitumiseks mõjuv põhjus või mitte. Tunnistaja küsitlemist ringkonnakohus vajalikuks ei pidanud. Maakohtul oli õigus jätta tunnistaja kutsumata: olukorras kus tunnistajalt saadav info on vähene (andmeid selle kohta, et X midagi etteheidetavast väärteost teaks, s.o oleks tulistamist näinud või kuulnud, ei ole) ja tema väljakutsumiseks minev aeg ilmselgelt ülemäärane, on tunnistaja küsitlemisest loobumine otstarbekas. Seda eriti väärteomenetluses, mille aegumistähtajad on võrdlemisi napid.
42. Ringkonnakohus on päri maakohtu argumentidega, et R.W on toime pannud

§ -de 275 lg 1 ja 218 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod. Maakohtu põhjendused on ammendavad, veatud ning tõendite ja nende usaldusvääruse hindamisel ei ole maakohus kaalutlusvigu teinud. Maakohtu seisukohti korrata ei ole mõtet. 9. R.W peamine vastuväide

§ 275

lg 1 süütegude puhul on see, et tema hinnangul ei ole kumbki kannatanu avalikku korda kaitsev võimuesindaja. Maakohus on apellandi seisukoha kummutanud ja põhjendanud jälgitaval viisil, miks mõlema kannatanu puhul on tegemist avalikku korda kaitsvate võimuesindajatega

§ 275tähenduses (vt IV kd tl 48 ja 48pö).

Lisaks on apellant seisukohal, et RP ei saanud e-kirjas sisalduvast lausest aru ja ei saanud sel põhjusel solvuda. Ometi on maakohus RP puhul otsuses välja toonud, miks R.W poolt saadetud kirjas sisalduv fraas võis RP jaoks olla solvav (vt IV kd tl 48). Samuti ei toeta apellandi arvamust RP kohtuistungil antud ütlused. Kohtuistungi protokolli järgi (vt III kd tl 169pö) oli tunnistaja mõnevõrra hädas talle saadetud fraasi viisakalt väljendamisega, kuid seda, et RP kirjutatust aru ei saanud, pole võimalik väita. RP kinnitas kohtus, et lausel on erinev negatiivne tähendus , mis on kahtlemata väga tõsine solvang. RP tõi välja ka mõlema solvava sõna otsese tähenduse eesti keeles ning kinnitas, et tegemist on roppusega, mida on kohatu öeldagi. Seega sai RP R.W poolt väljendatust aru ja see solvas teda. 10. Etteheites, mis kvalifitseeriti

§ 218

lg 1 järgi, on maakohus tõendikogumit igakülgselt hinnates esitanud ammendavad põhjendused, miks on põhjust öelda, et teo pani toime R.W (vt IV kd tl 49- 51pö). Maakohtu argumente kordamata vastab kolleegium ainult apellatsiooniväidetele . Esiteks ei nõustu kolleegium apellandiga, et käsilolevas asjas pole võimalik tuvastada teo toimepanemise aega. Vaatamata sellele, et väärteoprotokollis fikseeritud aeg põhineb tunnistaja RB ütlustel, jagab ringkonnakohus maakohtu arvamust, et tunnistaja on usaldusväärne. See, miks tunnistaja oskas aega määratleda, on jälgitav – nii näiteks selgitas RB, et ta teavitas juba sündmuse ajal kahjusaajat ning kohale kutsuti politsei. Ringkonnakohus märgib, et seega oli teo toimepanemise aeg ka juhul, kui tunnistaja sel hetkel kella ei vaadanud, kui ta laske kuulis, seostatav sündmusest teavitamise hetkega. Apellandi väide, et RB ei saanud laske kuulda, ei kummuta tunnistaja ütlust, et ta neid kuulis. Kolleegium märgib, et sündmus toimus öisel ajal, kui on eelduslikult vaiksem ning R.W viidatud vahemaa

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos on väärteoprotokollis olulised puudused, siis maakohus möönab otsuses , et minetused tõepoolest on, kuid need ei ole olulised (vt IV kd tl 50pö-51). Ringkonnakohus täpsustab ainult seda, mis puudutab kahju suurust. Vastab tõele, et väärteoprotokollis puudub kahju täpne suurus. Samas 10 on selle koostamisel siiski välja toodud asjaolu, et selle ulatus jääb alla olulise kahju määra . Väärteoprotokollis on viited hinnapakkumistele, kust nähtub juba täpne kahju suurus, mis on kokku 3096,76 eurot (vt III kd tl 16-17). Seega on maakohus õigesti sellisest kahju suurusest lähtunud, s.h R.W süü suuruse määratlemisel. 15. R.W väiteid selle kohta, et väärteomenetlus

§ 218

lg 1 järgi tulnuks lõpetada kuriteotunnuste ilmnemise tõttu, on maakohus otsustuse tegemisel arvestanud ja neile ammendavalt vastanud (vt IV kd tl 51). Kolleegium ei pea vajalikuks midagi lisada.

1. R.W on seisukohal, et RP solvamisega seotud episood tulnuks lõpetada, sest samas asjas on alustatud kriminaalasja. Ringkonnakohus apellandi arvamust ei jaga. RP kohtuistungil antud ütlustest saab järeldada (vt III kd tl 165pö-166), et kriminaalasja ei alustatud sama etteheite tõttu. Tunnistaja selgitas seda, et kui R.W sai teada, et ta on esitanud süüteoteate esitamisest, astus R.W järgmisedd sammud, mis võivad vastata kuriteokoosseisule. Järelikult kasva s kriminaalasi küll välja väärteomenetlusest, kuid R.W-le etteheidetavad teod ei kattu.
2. Mis puudutab mõistetud karistust, siis selle leevendamiseks põhjust pole. Maakohus on karistuse mõistmisel järginud seadust ja kohtupraktikat. Kohus on esitanud ammendavad, jälgitavad ja kohased põhjendused karistuse liigi ja määra kohta (vt IV kd tl 51pö -52pö). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu motiive täiendada. Vaatamata sellele, et R.W avaldas alles apellatsioonimenetluses valmidust teha üldkasulikku tööd, on ringkonnakohus maakohtu asjakohaseid seisukohti kordamata päri sellega, et R.W puhul ei tule aresti asendamine kõne alla (vt maakohtu põhjendused IV kd tl 52pö). Ringkonnakohus nendib, et

§ 275

lg 1 järgi kvalifitseeritud tegudes ei olnud R.W kahetsus siiras ja maakohus jättis õigesti selle arvestamata. Teo keelatuses eksimist puudutavad väited on õiguslikult asjakohatud. Märkimist väärib, et R.W seisukoht – kui oleksin teadnud, et RP ja A. V on avalikku korda kaitsvad ametnikud, siis poleks ma neid solvanud – on küüniline. Asjas kogutud tõendite põhjal pole põhjust arvata, et menetlusalune isik käitunuks kuidagi teisiti, kui ta oleks teadnud, et tunnistajad on avalikku korda kaitsvad võimuesindajad.

1. R.W väitel kahjustab aresti kandmine tema töö- ja eraelu. Apellant palub sel põhjusel määrata korraga kantavaks aresti osaks 2, mitte 3 päeva. Ringkonnakohus muudatuste tegemiseks alust ei näe. Esiteks ei ole apellant põhjendanud, miks 2 päeva riivab tema igapäevaseid kohustusi intensiivsemalt, kui 3 päeva. Olukorras, kus kohtumenetlus on pidevalt seiskunud R.W hambaravi, terviseseisundi või reisi tõttu, on keeruline öelda, et 3 päeva eemalviibimist kahjustaks elu rohkem, kui 2 päevane eemalolek.
2. R.W taotles, et tal võimaldataks arest kanda Ida-Virumaal, elukohajärgses kinnipidamisasutuses. Ringkonnakohus märgib, et Vangistusseaduse § 85 lg 1 kohaselt toimub aresti kandmine otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgse prefektuur arestimajas või täitmisplaanijärgses vanglas. Seega puudub alus maakohtu seadusega kooskõlas oleva otsustuse muutmiseks aresti kandmise koha suhtes, sest seaduse mõttest tulenevalt ei ole isikule garanteeritud aresti kandmine oma elukohajärgses kinnipidamisasutuses. Pealegi ei olnud maakohtul otsuse tegemise ajal isiku elukoha muutus teada: R.W teavitas kohut sellest pärast kohtuotsuse lõpposa kuulutamist. Ringkonnakohus ei näe vajadust seadusega kooskõlas (vt viidatud VangS säte) oleva otsuse muutmiseks. 11
3. R.W väited, et ta on konfliktidest võimusesindajatega järeldused teinud, ei ole veenvad. Ringkonnakohu s nendib, et pärast RP solvamist alustati R.W suhtes kriminaalmenetlust, kus kannatanuks on RP. Eeltoodu ei viita kuidagi käitumise paranemisele ja kohaste järelduste tegemisele.
4. R.W seisukoht, et ta kandis eelvangistuses ära 3 päeva aresti, ei ole õige. Kriminaalasja raames, mis lõpetati väärteotunnuste ilmnemise tõttu, s.o käsilolevas asjas esitatud etteheide, oli isik kinni peetud veidi alla 12 tunni. Kuigi

§ 68

lg 2 kohaselt arvatakse kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka, siis tehakse seda arvestusega, et kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti. Aresti puhul ei arvata karistusaja hulka menetlusaluse isiku kinnipidamist, mis kestis alla ühe ööpäeva (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-22-13 p 7). Seadusandja on sõnaselgelt reguleerinud aresti tähtaja arvutamist päevades, mitte tundides -

§ 48

järgi võib väärteo eest karistuseks mõista aresti kuni 30 päeva.

§ 67

lg 2 teise lause eesmärk on tagada, et üheks arestipäevaks ei loetaks lühemat perioodi kui astronoomiline päev. Alla ühe ööpäeva kestva kinnipidamise arvestamise aresti tähtaja hulka välistab

§ 67lg 2 esimene lause, mille kohaselt arvestatakse aresti tähtaega päevades.

Seega, kui süüdlast on väärteomenetluses kinni peetud vähem kui kakskümmend neli tundi, siis seda aega karistuse hulka ei arvestata. Kuna R.W oli kinni peetud alla kahekümne nelja tunni, siis see aeg karistuseks mõistetud arestipäevadest maha ei lähe. Kriminaalasjas, mis ei ole käsiloleva väärteoasjaga üldse seotud (kuigi kannatanuks on samuti RP), eelvangistuses viibitud aeg ei puutu asjasse, küsimus eelvangistuses lahendatakse selles, mitte käsilolevas menetluses. 22. Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus VTMS § 147 lg 1 p 1 R.W esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 17. märtsi 2023. a otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12