KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Määruse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-18323 Kohtuasi

) § 3 lg-le 5, füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) §-le 1, FIMS § 15 lg-le ning

§ 15lg 3 p-le 1.

Kui võlgnik vaidleb nõudele vastu, esitab oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet pidada selgeks. Sel juhul tuleb võlausaldajal oma nõuet tõendada hagimenetluses (vt RKTKo 06.03.2002, 3-2-117-02, p 10).

§ 15

lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel ning et sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. See tähendab, et võlausaldaja peab esile tooma selged ja vastuoludeta asjaolud ning tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Usaldusisiku nimetamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ning pankrotimenetlus võib olla võlgnikule põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega. 7.

1. Maakohus leidis, et võlausaldaja ei ole tõendanud selge nõude olemasolu võlgniku vastu. Praegusel juhul on võlgnik vaielnud nõudele vastu ning esitanud ka oma põhjendused ja tõendid. Pooltel on sisuline vaidlus tagastatud liisinguesemete väärtuse osas, sh nõude olemasolu üle. Võlgnik leiab, et võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu. Mõlemad pooled on esitanud argumendid ning tõendid, mille hindamine eeldab asja sisulist lahendamist. Võlgniku vastuväite kohaselt puudub võlausaldajal üldse nõue, seega ei esine ka olukorda, kus nõue võiks mingis ulatuses olla selge ja võlgniku poolt tunnistatud. Võlausaldajal võlgniku vastu suunatud nõude olemasolu üle tervikuna on vaidlus ja arvestades võlgniku vastuväiteid, eeldab võlausaldajal nõude olemasolu kindlakstegemine asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest ja mis tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja on ka ise 07.01.2025 istungil märkinud, et nõude olemasolu ja selgus tuleks vaielda selgeks nõuete kaitsmisel ning et ebaselguse kõrvaldamiseks nõude suuruses tuleks esitada veel tõendeid. Kuigi ka pankrotimenetluses saab tekkida ja tekib vaidlusi nõuete üle, ei ole siiski põhjendatud ega menetlusökonoomiliselt otstarbekas alustada maksejõuetusmenetlust nõude alusel, mis juba algselt on ebaselge. Võttes arvesse eeltoodut jättis kohus usaldusisiku nimetamata ning lõpetas menetluse FIMS § 15 lg 8 alusel. 7.
2. Maakohus jättis menetluskulud

§ 15

lg 6 järgi (koosmõjus FIMS § 15 lg-ga 1) võlausaldaja kanda ning määras kindlaks võlgniku menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus leidis, et võlgniku esindaja 200 euro suurune tunnihind (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja. käesoleva aja vandeadvokaatide keskmist tunnitasu arvestades põhjendatud. Toimingute ajakulu luges maakohus põhjendatuks 12,5 tunni osas. Määruskaebus 4

1. Võlausaldaja esitas 05.02.2025 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldada ja nimetada võlgnikule usaldusisik või alternatiivselt saata avaldus tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks ja usaldusisiku määramiseks. 8.
2. Määruskaebuse kohaselt on maakohus vastuolus materiaalõiguse normidega arvestanud käendaja vastuväiteid, mida käendaja ei saanud esitada. Käenduslepingu punktis 3.5 leppisid pooled VÕS § 149 lõike 2 kohaselt kokku, et käenduslepingu eesmärk on võlausaldajale tagatise andmine ka põhivõlgniku poolt võlausaldaja nõuetele vastuväidete esitamise puhuks. Käenduslepingu sellisest eesmärgist tulenevalt ei saa käendaja võlausaldaja nõude vastu esitada eelkõige, kuid mitte ainult, põhivõlgniku kohustuste lõppemise või vähendamise vastuväidet. Seejuures ei olnud põhivõlgnik ise esitanud kohustuse lõppemise vastuväidet, vaid pärast liisingueseme tagastamist tunnustas võlausaldaja nõuet liisingueseme väärtust ületavas osas. 8.
3. Kohtule pidi tulenevalt võlausaldaja esitatud asjaoludest ning ärakuulamisel antud selgitustest olema arusaadav, et põhivõlgnik ise on liisingulepingust tulenevat nõuet tunnustanud ning seda ka pärast liisingueseme tagastamist liisingueseme väärtust ületavas osas. Vajadusel oleks kohus saanud selle kohta ise täiendavaid tõendeid hankida põhivõlgniku pankrotimenetlusest tsiviilasjas 2-22-17091 või selgitada võlausaldajale vajadust täiendavate tõendite esitamiseks. Olukorras, kus põhivõlgniku pankrotimenetluses on fikseeritud tagastatud liisingueseme väärtus tagastamise seisuga ning tunnustatud võlausaldaja nõuet seda ületavas osas, ei saa asuda käendaja väitma, et põhivõlgniku nõuet pole olemas, kuivõrd liisingueseme väärtus ületab käendaja paljasõnalisel hinnangul võlausaldaja nõuet. Seega oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et võlausaldaja nõude olemasolus ei saa vaidlust olla ning et see on vähemalt summas 66 023,37 eurot, millele lisandub käendaja vastu käenduslepingust tulenev viivisenõue määras 0,2% päevas alates liisingulepingu lõppemisest 16.01.2023 summas 97 318,45 eurot , s.o 21.01.2025 seisuga kokku vähemalt summas 163 341,82 eurot. 8.
4. Asjaolu, et nõude väljaarvestamine võib olla mitmeid asjaolusid arvestades keerukas, ei muuda nõuet veel ebaselgeks või olematuks. Seejuures on võlgnik ilmselgelt maksejõuetu ning võimetu võlausaldaja ülaltoodud võlgnevust tasuma, kuivõrd võlgnikul puudub igasugune kinnis- ja registervara, v.a osa nimiväärtusega 0,01 eurot äriühingus Vista Engineering OÜ 21.01.2025 kohtumääruse tegemise seisuga, mille kohta võlgnik vaatamata kohtu päringule andmeid ei esitanud. Nimetatud ühe töötajaga äriühing on asutatud alles 03.06.2024 ning käive 2024 IV kvartalis oli vaid 17 065,14 eurot, s.o 5 688,38 eurot kuus. Lisaks selgus 07.01.2025 toimunud ärakuulamisel, et võlgnikul on ka teisi võlausaldajaid. Menetluse edasine käik
5. Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 5
8. TsMS § 662 lg 3 alusel võtab ringkonnakohus vastu võlausaldaja poolt koos määruskaebusega esitatud tõendid.
9. Käesoleval juhul on võlausaldaja esitanud maksejõuetusavalduse, milles on taotlenud füüsilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamist. FIMS § 15 lg 1 sätestab, et kui kohus võtab maksejõuetusavalduse menetlusse, otsustab kohus määrusega usaldusisiku nimetamise pankrotiseaduse §-s 15 sätestatu kohaselt, välja arvatud juhul, kui käesolevas seaduses on sätestatud teisiti.

§ 15

lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kui võlgnik vaidleb nõudele vastu, esitab oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet pidada selgeks. Sel juhul tuleb võlausaldajal oma nõuet tõendada hagimenetluses (vt RKTKo 06.03.2002, 3-2-117-02, p 10).

§ 15

lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel ning et sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

1. Tsiviilasja materjalidest ning maksejõuetusavaldusest nähtuvalt on võlausaldaja nõude aluseks 24.05.2022 võlausaldaja ja Kehra Puutööstus OÜ (põhivõlgnik) vahel sõlmitud liisinguleping, mille alusel ostis võlausaldaja Kehra Puutööstus OÜ-lt liisingulepingus märgitud seadmed müügihinnaga 200 000 eurot ning liisis need Kehra Puutööstus OÜ-le kogumaksumusega 200 000 eurot ning võlausaldaja ja võlgniku vahel 24.05.2022 sõlmitud käendusleping, millega võlgnik võttis kohustuse tagada liisingulepingu täitmist summas 300 000 eurot. Võlausaldaja ütles liisingulepingu üles 16.01.2023 ning 11.05.2023 välistati võlausaldajale põhivõlgniku pankrotivarast liisinguesemed (v.a seade Homag kahepoolne (0203-05-26039), mille müügist sai võlausaldaja 53 116,13 eurot. Võlausaldajale kaasnesid esemete hoiustamise ja müügiga seotud kulud summas 11 375,75 eurot. Võlausaldaja nõuab käendajalt tasumata liisingumaksete summa, intressi, leppetrahvi ja viivise tasumist. Liisinguesemete müügist saadud summa arvestas võlausaldaja maha viivisevõlgnevusest. Maksejõuetusavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue summas 297 542,20 eurot.
2. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad määruskaebemenetluses selle üle, kas võlausaldaja nõue on usaldusisiku nimetamiseks piisavalt selge, sh kas võlgnik on esitanud nõudele põhjendatud ja lubatud vastuväited. Võlgniku peamine vastuväide seisneb selles, et võlausaldaja on nõude esitamisel arvestanud ebaõigesti tagastatud liisinguesemete väärtusega. Võlgniku hinnangul katsid võlausaldajale tagastatud liisinguesemed kogu nõude, kuna nende tegelik turuväärtus on 283 100 eurot, millele lisandub käibemaks. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise korral kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt RKTKo 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 23.1). Eeltoodust tulenevalt omab põhinõude ja sellest 6 tulenevalt ka kõrvalnõuete olemasolu ja suuruse väljaselgitamisel tähtsust, milline oli võlausaldajale tagastatud liisinguesemete tegelik väärtus.
3. Võlausaldaja on määruskaebusele lisanud tõendi, millest nähtuvalt on põhivõlgniku pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja initsiatiivil ValueExpert OÜ-lt tellitud hinnang, mille järgi oli seadmete orienteeruv maksumus 115 000 eurot (dtl 220-223) (sisaldab ka seadme Homag maksumust summas 5000 eurot, mida võlausaldaja väitel temale ei tagastatud). Võlgnik leiab, et liisinguesemete turuväärtus oli 283 100 eurot (sh on võlgnik viidatud seadme Homag väärtuseks hinnanud 8250 eurot) ja on esitanud seadmete väärtuse tõendamiseks analoogsete seadmete müügikuulutusi (dtl 131-143). Õiguskirjanduses on selgitatud, et tõendite uurimine ja hindamine ajutise halduri nimetamise etapis toimub piiratult. Vaidlus väljub pankrotiasja piiridest, kui kohus peaks nõude osas seisukoha kujundamiseks hakkama koguma poole taotluse alusel tõendeid või määrama ekspertiisi. Kui võlgnik vaidlustab usutavalt võlausaldaja esitatud tõendi ehtsuse või esitab tõendi, millest nähtuv on vastuolus võlausaldaja tõendiga, siis selline vaidlus asjaolude ja tõendite hindamise kohta väljuks juba pankrotimenetluse piiridest (vt Varul, P jt. Pankrotiseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 15 p 3.1.4, lk 250). Arvestades eeltoodut nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei saa pidada selgeks olukorras, kus poolte vahel on vaidlus liisinguesemete tegeliku väärtuse üle ning nõude olemasolu või selle suuruse kindlakstegemine eeldab tõendite hindamist mahus, mis väljub pankrotimenetluse piiridest.
4. Võlausaldaja on määruskaebuses lisaks tuginenud sellele, et vastavalt käenduslepingu p-le 3.5 on pooled VÕS § 149 lõike 2 kohaselt kokku leppinud, et lepingu eesmärk on võlausaldajale tagatise andmine ka põhivõlgniku poolt võlausaldaja nõuetele vastuväidete esitamise puhuks. Lepingu sellisest eesmärgist tulenevalt ei saa käendaja võlausaldaja nõude vastu esitada eelkõige, kuid mitte ainult, põhivõlgniku kohustuste lõppemise või vähendamise vastuväidet. Võlausaldaja on eeltoodut arvestades leidnud, et maakohus on põhjendamatult arvestanud võlgniku vastuväiteid, mida ta ei saa esitada. Võlgnik on määruskaebuse vastuses märkinud, et VÕS § 149 lg 2 eesmärgiks ei ole võlgniku täielik ilmajätmine vastuväidete esitamise võimalusest (näiteks juhuks kui võlausaldajal nõuet ei ole või see on rahuldatud jne) ning VÕS § 149 lg 2 tingimusi käesoleval juhul ei esine. Kolleegium leiab, et ülaltoodut arvestades on poolte vahel lisaks liisinguesemete tegelikule väärtusele ka vaidlus selle üle, milliseid vastuväiteid saab võlgnik kui käendaja võlausaldaja nõudele esitada. Seega on vajalik vaidluse lahendamisel hinnata, milline oli poolte tahe käenduslepingu sõlmimisel, sh kas poolte tahteks oli käendaja ilmajätmine võimalusest esitada vastuväiteid seonduvalt liisinguesemete väärtusega.
5. Kolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul poolte vahel sisuline vaidlus nii liisinguesemete turuväärtuse kui ka käenduslepingu tõlgendamise üle, mis eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Seega ei saa maksejõuetusavalduse aluseks olev nõuet pidada selgeks. Maakohus on põhjendatult FIMS § 15 lg 1 ja

§ 15

lg 1 p 1 alusel jätnud usaldusisiku nimetamata, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 19. Maakohus jättis menetluskulud

§ 15lg 6 alusel võlausaldaja kanda.

Kuna vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole alust muuta menetluskulude jaotust. Võlausaldaja ei ole määruskaebuses vaidlustanud temalt võlgniku kasuks väljamõistetud menetluskulude 7 rahalise suuruse põhjendatust. Seega puudub alus muuta maakohtu määrust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas.

1. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda.
2. Võlgnik on 06.02.2025 menetlusdokumendis esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud määruskaebemenetluses õigusabikulusid summas 854 eurot (sh käibemaks). Lisaks on võlgnik palunud, et võlausaldajat kohustataks tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras kuni nende hüvitamiseni. Võlgnikule on osutatud õigusteenust hinnaga 200 eurot tund, millele lisandub käibemaks 22%, st 244 eurot tund. Sealjuures kulus esindajal maakohtu määrusega tutvumisele 0,25 tundi, kliendiga arutelule 0,25 tundi, määruskaebuse ja selle lisadega tutvumisele 1 tund, kliendiga täiendavale arutelule 0,25 tundi ja määruskaebusele seisukoha koostamisele 1,75 tundi, s.o kokku 3,5 tundi. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu ning mahtu arvestades võlgniku lepingulise esindaja ajakulu menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalik. Võlgniku vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 244 eurot (käibemaksuga) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu mistõttu saab seda pidada põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 854 eurot. Võlgnik on palunud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Seega tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel avaldajatelt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 22.

§ 5

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud.

§ 15

lg 5 sätestab, et ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse, kuid sellest ei tulene õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale.

§ 150

lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude, sh menetluskulude, kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse, kuid sättest ei tulene õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale. Riigikohus on 10.04.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13 p-s 11 selgitanud, et

§ 150

lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Menetluskulude kindlaksmääramist reguleerib TsMS § 178 lg 2, mille kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohtu hinnangul esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse vaid menetluskulude kindlaksmääramise osas. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 8