Obsah (6)

§ 201§ 62§ 108§ 109§ 118§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 28. august 2025, Tartu 3-24-25 Haldusasi

§ 201lg-le 4.

Ringkonnakohus vastab kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele (I), vastustaja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele (II) ning lahendab apellatsioonkaebused ja seni veel lahendamata taotlused (III). I

1. Kaebaja avaldab apellatsioonkaebuses rahulolematust sellega, et halduskohus jättis määramata rahalise hüvitise kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimiste eest, kuigi pidas vangla tegevust õigusvastaseks. Samuti leiab kaebaja, et halduskohus eksis, hinnates õiguspäraseks kaebaja suhtes käeraudade ja ohjeldusvöö kohaldamise
2. juunil 2023 ja
3. augustil 2023 kaebaja vanglast välja arsti vastuvõtule viimisel.
4. Halduskohus leidis, et vaidlusalustelt saatmistelt vanglasse naasmisel kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimine oli õigusvastane, kuid sellega põhjustatud ebaõigluse hüvitamiseks rahalise hüvitise määramine ei ole põhjendatud, piisav on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuse resolutsioonis. Kaebaja tõi halduskohtus üldsõnaliselt välja, et läbiotsimised tekitasid talle stressi, heaolu langust, vaimseid ja psüühilisi kannatusi, alandatuse tunnet ning füüsilisi kannatusi. Kaebajal on õigus selles, et RvastS § 7 lg 1 ning § 9 lg-te 1 ja 2 järgi rahalise hüvitise määramiseks mittevaralise kahju tekitamise eest, ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahju tekkimist. Samas ei saa aga mööda vaadata sellest, et RVastS § 9 lg 2 paneb kohtule hüvitise määramisel kohustuse hinnata õigusrikkumise raskust ja kahju tekitaja süüd Lahtiriietumisega läbiotsimine kaheldamatult riivab oluliselt isiku puutumatust, kuid ka sellise rikkumise eest hüvitise määramisel tuleb siiski arvestada rikkumise asjaolusid. Seetõttu, kuigi kaebaja ei pea tõendama mittevaralise kahju tekkimist, on kaebaja väited ja põhjendused siiski olulised rikkumisele vastava hüvitise määramiseks.
5. Halduskohus on rahalise hüvitamise määramata jätmisega seoses põhjendatult esile toonud, et vaidluse all on kaebaja läbiotsimine kahel korral, s.o mitte süstemaatiliselt, kaebaja ise ei väljendanud rahulolematust läbiotsimistega seoses ning tema väidetud negatiivsed mõjud ei ole mingil moel taasesitatavalt fikseeritud. Vastupidi, valvuri õiend (dtl 57) lubab järeldada, et pigem ei olnud lahtiriietumisega läbiotsimine kaebaja jaoks emotsionaalselt raske ega kannatusi tekitav. Nimelt nähtub, et
6. augustil 2023 saatmiselt naasmisel ei soovinud kaebaja teha läbiotsimist kahes osas (s.o nii, et kaebaja olnuks vähemalt osaliselt riietatud kogu läbiotsimise jooksul), siis teostati läbiotsimine ühes osas. See viitab, et kaebaja jaoks ei olnud täieliku alastuse vältimine oluline. See asjaolu koos kaebajale osaks saanud kahjulike tagajärgede osas terviseandmete puudumisega kinnitab halduskohtu järeldust, et kaebaja ise ei tajunud läbiotsimisi eriliselt stressi või veel rängemaid tagajärgi põhjustavana. Paljasõnaline on kaebaja väide, et Viru Vanglas meditsiinitöötajad ei märkinud tervisekaardile kaebusi, mis seonduvad vangla tegevusest tingitud stressi ja hirmuga. Ringkonnakohtule ei ole teada, et sarnaseid rikkumisi oleks tuvastatud, veel vähem, et see võiks olla tavapraktika Viru Vanglas. Apellatsioonkaebuses asus kaebaja väitma, et ta nõudis korduvalt lahtiriietumisega läbiotsimiste lõpetamist, kuna need põhjustasid talle suuri kannatusi, kuid teda ei kuulatud vanglas ära. Kaebaja 5 kinnitusel olid tal iga kord pärast lahtiriietumisega läbiotsimist hirmust tingitud paanikahood mitu päeva, stress, depressioon, unehäired ning samuti kõrge vererõhk ja südamepekslemine. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väited vastuolus asjas tuvastatud asjaoludega. Väljaspool kahtlust on, et kaebaja väidetud tagajärjed on sedavõrd tõsised, et nende esinemise korral oleks kaebaja palunud ja ka saanud meditsiinilist abi nende leevendamiseks. Vastavalt oleks võimalik selliste tagajärgede esinemist tõendada kaebaja terviseandmetega. Terviseandmetes kajastamata paanikahoogude, depressiooni, unehäirete, kõrge vererõhu ja südamepekslemise väitmine alles apellatsioonimenetluses osutab pigem sellele, et kaebaja üritab tagantjärele anda vaidlusaluste läbiotsimistega tema õiguste kahjustamisele tegelikkusest suuremat kaalu. Sama ilmneb tegelikult ka kaebaja
7. oktoobri
8. a kahjunõudest vanglale (dtl 10-13), milles kaebaja nägi oma õiguste rikkumist eelkõige väljaviimisel ohjeldusmeetmete kasutamises ja saatemeeskonna viibimises meditsiiniteenuse osutamise juures. Kaebaja on kahjunõudes küll nimetanud ka lahtiriietumisega läbiotsimisi, kuid mitte kaebajale nüüd apellatsioonkaebuses väidetud tagajärgi põhjustavana, vaid heitnud vanglale eelkõige ette läbiotsimise korraldust, s.o läbiotsimise ruumi ukse avatust ja teise osakonna valvuri juuresolekut. Kokkuvõttes ilmneb kaebaja enda erinevates menetlusdokumentides esitatud väidetest ja muude tõendite puudumistest kaebaja kannatuste kohta, et kaebaja soovib apellatsioonimenetluses näidata oma kannatusi tegelikkusest oluliselt suuremana. Seetõttu ei ole põhjendatud hinnata ümber halduskohtu järeldust, et juhtumite asjaolud ei õigusta hüvitise väljamõistmist ning kaebajale
9. juunil 2023 ja
10. augustil 2023 lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisab vastustaja nimetatud tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest. Seejuures saab arvesse võtta, et tegemist ei olnud kaebaja õiguste süsteemaatilise rikkumisega ning rikkumine ei olnud tahtlik.
11. Rahalise hüvitise väljamõistmisele ei vii ka kaebaja seisukoht, nagu olnuks vanglavälisel saatmisel tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine õigusvastane.
12. Riigikohus on kinnipeetava vanglavälisel saatmisel ohjeldusmeetmete, s.h käeraudade, kasutamise õiguslikke aluseid ja toimingu õiguspärasuse hindamisel olulisi asjaolusid põhjalikult analüüsinud Riigikohtu varasemale ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes
13. aprilli
14. a otsuses asjas nr 3-21-
15. Kokkuvõtvalt selgitas Riigikohus, et VangS § 70 lg 1 näeb ette võimaluse kasutada kinnipeetava saatmisel ohjeldusmeetmeid. VangS § 701 lg 1 p 1 kohaselt on ohjeldusmeetmeks muuhulgas käeja jalarauad. Määrus nr 3 § 1 p 1 kohaselt on saatemeeskonna ülesanne saata kinnipeetavat väljaspool vanglat. Sama määruse § 2 lg-te 1 ja 5 kohaselt on saateülesande aluseks vangla direktori või ametniku kirjalik korraldus. Kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Ohjeldusmeetmete kohaldamise puhul tuleb hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek. Kui subjektiivseid õigusi piirava meetme kohaldamise ajal osutub kohaldatav meede asjaolude muutumise või uute asjaolude ilmnemise tõttu ebaproportsionaalseks, tuleb meetme kohaldamine lõpetada või asendada see proportsionaalse meetmega.
16. Sarnaselt Riigikohtu lahendatud asjale nr 3-21-393, ka praegusel juhul ei ole kaebaja tervisega seotud probleemide kohta esile toonud enamat kui mõningane valu ja ebamugavuse paigaldatud käeraudadest ja ohjeldusvööst tingitud sundasendi tõttu. Seega ei ole vaidluse all tervisekahju tekitamine RVastS § 9 mõttes. Seega on praeguse asja lahendamisel oluline kontrollida, kas ohjeldusmeetme kohaldamiseks esines õiguslik alus ning kas ohjeldusmeetme kohaldamine oli proportsionaalne.
17. Halduskohus tuvastas, et kaebaja saatmisel nii
18. juunil 2023 kui ka
19. augustil 2023 paigutati talle käerauad koos ohjeldusvööga keha ette. Viru Vangla direktori
20. juuni
21. 6 a ja
22. augusti
23. a korraldustest nähtuvalt otsustas vangla direktor kasutada kaebaja saatmisel käeraudu koos ohjeldusvööga vanglateenistuse ametnike turvalisuse ja ümbritsevate inimeste julgeoleku tagamiseks põhjusel, et riskihindamise alusel on tegemist kõrgohtliku isikuga. Kaebaja on süüdimõistetu, kelle karistusaja pikkus on ligi 14 aastat ning ta kannab vanglakaristust karistusseadustiku §-des 184 ja 255 sätestatud kuritegude (s.o narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine ning kuritegelikku ühendusse kuulumine) toimepanemise eest.
24. Saatmise täpsemate asjaolude kohta koostati mõlemal juhul saateplaan (määrus nr 3 §-d 3 ja 6). Saateplaanist nähtuvalt saatmisel
25. juunil 2023 eemaldati käerauad arsti korraldusel kümneks minutiks, tagasiteel Tartu Ülikooli Kliinikumist Jõhvi Vanglasse kasutati käerauda vasakul käel ja jäeti parem liigutamiseks vabaks (dtl 45). Kaebaja ei esitanud arsti juurde viimise või seal viibimise ajal ohjeldusmeetmete kasutamisega seotud kaebusi vastustaja ametnikele, v.a märkus, et kaebaja ei saa end sügada. Arstile esitatud kaebuse järel muudeti olukord kaebaja jaoks mugavamaks. Saatmine
26. augustil 2023 kestis kokku 56 minuti, mille jooksul kasutati käeraudu katkematult (dtl 52). Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks saatmisel käeraudade kasutamise kohta kaebusi esitanud. Arvestades kummagi saatmise korral meditsiiniasutuses viibitud aega (Tartu Ülikooli Kliinikumis 30 minutit, Ida-Viru Keskhaiglas 24 minutit), mis hõlmab ka meditsiiniteenuse osutamisele kulunud aega, siis ei ole põhjust arvata, et kaebaja viibinuks sedavõrd pikka aega avalikus ruumis, et tõusetuks küsimus tema käeraudadega avalikust eksponeerimisest. Ka kaebaja ise ei ole sellekohast etteheidet teinud.
27. Eelneva põhjal tuleb nõustuda halduskohtuga, et kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine käeraudade kohaldamine otsustati kehtiva õiguse kohaselt. Olukorras, kus kaebaja on riskihindamise tulemusel hinnatud kõrgohtlikuks, ei muuda prognoosotsuse alusel käeraudade kasutamist meetmena ülemääraseks ainuüksi see, et kaebaja ise vabatahtlikult saabus talle karistusena määratud vangistuse kandmisele. Ettevaatava otsuse tegemisel oli vastustajal kohustus vältida kaebajast lähtuva ohu realiseerumist väljaviimisel. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja piisavalt selgitanud nii väljaviimise asjaolusid kui sedagi, miks ta otsustas kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid kasutada. Nii saateautos kui ka meditsiiniasutuses ei ole vanglaga sarnaseid järelevalve teostamise ja eraldamise tingimusi. Vastavalt tuleb pidada proportsionaalseks, et vastustaja rakendas ohu maandamiseks kaebaja õigusi enam piiravaid meetmeid. Sellega ei põhjustatud kaebajale enam kannatusi kui vangistuse täideviimiseks vajalik ega rikutud seega kaebaja inimväärikust. Ohjeldusmeetmete kasutamist ei muuda õigusvastaseks see, kui hiljem selgus, et kaebaja ei üritanud kahjustada teisi isikuid, põgeneda või hankida keelatud esemeid.
28. Ringkonnakohus ei analüüsi kaebaja ülejäänud halduskohtule esitatud väiteid ja seisukohti, kuna halduskohus on neile vastanud ja apellatsioonkaebuses kaebaja halduskohtu neid põhjendusi kahtluse alla ei sea. II
29. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, halduskohus eksis hinnates õigusvastaseks kaebaja
30. juunil ja
31. augustil 2023 toimunud lahtiriietumisega läbiotsimised. Vastustaja märgib, et teostas läbiotsimised kaalutletult ning kohtud on sarnaseid läbiotsimisi varem pidanud lubatavaks. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
32. Vastustajal on õigus selles, et apellatsioonkaebuses nimetatud kohtuasjades ei ole peetud õigusvastaseks vangla tegevust kinnipeetavate lahtiriietumisega läbiotsimiste teostamisel.
33. juuni
34. a otsuses asjas nr 3-22-1384 Riigikohus aga selgitas lahtiriietumisega läbiotsimiste regulatsiooni kohaldamist asjakohase Euroopa Inimõiguste 7 Kohtu praktika valguses. Riigikohus osutas, et VangS § 68 lg 1 koostoimes justiitsministri
35. septembri
36. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg-ga 5 ja § 32 pga 1 näevad küll ette kinnipeetava kohustusliku läbiotsimise vanglasse sisenemisel, kuid ei täpsusta läbiotsimise viisi. Viidatud normid annavad õigusliku aluse muu hulgas ka lahtiriietumisega läbiotsimise läbiviimiseks, kuid läbiotsimise viis tuleb igakordselt otsustada asjaolusid kaaludes ega tohi olla kinnipeetava suhtes ebaproportsionaalne. Lahtiriietumisega läbiotsimise võib otsustada läbi viia, kui esineb konkreetne oht, s.h kinnipeetava enda varasem käitumine või muu asjaolu annab alust arvata, et intensiivsem läbiotsimise viis on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Julgeolekukaalutlusel kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab konkreetset ohtu. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu seisukohad asjakohased ka praeguse asja lahendamisel. Ringkonnakohus ei näe põhjust kalduda kõrvale Riigikohtu poolt õiguse tõlgendamisel antud juhistest sarnase vaidluse lahendamisel ja puuduvad erilised asjaolud, mis õigustaks õiguse kohaldamisel Riigikohtust erinevale seisukohale asumist. Selliseks eriliseks asjaoluks ei ole ringkonnakohtu varasemad seisukohad, mis ei ühti Riigikohtu lahendi põhjendustega.
37. Praegusel juhul on vangla kohtumenetluses põhjendanud kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimist
38. juunil ja
39. augustil 2023 sellega, et vanglaväliste asutuste tingimusi ja töökorraldust ei saa vangla kuidagi mõjutada. Saatmised toimusid haiglatesse, kus ilmselgelt liikus palju kõrvalisi isikuid või esines muid juhtumeid, mis paratamatult kasvõi hetkeks hajutasid saatemeeskonna tähelepanu. Meditsiiniliste protseduuride hetkel on ametnike vaateväli samuti paratamatult piiratud. Vanglal on kohustus kaitsta vanglas viibivate isikute elu ja tervist ning ühtlasi tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks. Seega julgeoleku tagamiseks vanglas tuleb välistada ka esmakordsed katsed keelatud esemete eluosakonda toimetamiseks.
40. juunil 2023 oli kaebaja meditsiiniasutuses kümne minuti jooksul ilma käeraudadeta ja tagasiteel vanglasse jäeti vabaks tema parem käsi. Seega oli antud asjaolu pinnalt kaebajal ilmselgelt oluliselt suurem võimalus keelatud esemete saamiseks ja peitmiseks, mistõttu oli lahtiriietumisega läbiotsimise tegemine põhjendatud.
41. Erinevalt vastustajast leiab ringkonnakohus, et ka apellatsioonkaebuses esitatud täiendavad põhjendused ei ole piisavad, et täita konkreetse ohu kriteeriumit. Asjaolud, millega vastustaja põhjendab kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimist, ei seondu kaebaja varasema käitumisega või tema tegevusega väljaviimise ajal. Samuti ei väida vastustaja, et olnuks infot kaebaja kavatsuse kohta hankida väljaviimise ajal keelatud esemeid ega konkreetse võimaluse kohta saada keelatud ese enda valdusse. Vastustaja põhjendused jäävad üldiseks ja viitavad sellele, et vangla hinnangul tuleb iga meditsiiniasutusse väljaviimiselt naasev kinnipeetav alasti läbiotsida. Nagu Riigikohus selgitas oleks selline tegevus ülemäärane kontrollimeetme rakendamine ja kujutaks endast inimväärikust alandavat kohtlemist. Samuti ei ole vastustaja apellatsioonkaebuses täiendavaid põhjendusi esitades ümber lükanud halduskohtu etteheidet, et ta ei ole selgitanud, miks tema esile toodud abstraktse ohu tõrjumiseks ei olnud piisav kaebaja läbiotsimine läbi riiete kompimise teel. Ainsa kaebajaga seostuva asjaoluna märgib vastustaja kaebaja käeraudadest vabastamist kümneks minutiks ja parema käe vabaksjätmist
42. juuni
43. a väljaviimise ajal. Seejuures viitab vastustaja saateplaani teisele osale, milles on need andmed fikseeritud. Samas ei väida vastustaja, et saatemeeskond oleks selle info edastanud läbiotsimist teostanud ametnikele enne läbiotsimise teostamist. Saateplaani teine osa on saatemeeskonna juhi poolt allkirjastatud aga
44. juuni 2023 alles kell 14.16 (dtl 44) kui läbiotsimine toimus vahetult vanglasse saabumisel kell 13.25 kuni 13.29 (dtl 54). Asja lahendamist ei muudaks aga seegi, kui saatemeeskond oleks andmed varem 8 edastanud. Ka saateplaani teises osas esitatud andmed ei viita konkreetsele ohule, et kaebaja võis saada enda valdusse keelatud eseme, vaid abstraktselt üksnes sellele, et kaebajal oli käte vabama liigutamise võimalus ja seega ka keelatud esemete haaramine lihtsam. See ei ole aga piisav lahtiriietumisega läbiotsimise otsustamiseks. Kokkuvõttes ei anna vastustaja põhjendused alust halduskohtu järelduste ümberhindamiseks. III
45. Eeltoodu alusel jääb nii kaebaja kui ka vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
46. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja täiendavate tõenditena asja juurde võtta:
47. märtsi 2023, a SA Ahtme haigla haigusjuhtum nr 06162484 haldusasja nr 3-23-843/2 juurest; 2)
48. veebruari
49. a epikriisid haldusasja nr 3-25-372/4 juurest;
50. juuni
51. a neurokirurgi diagnoosi; Eesti Töötukassa
52. juuli
53. a otsus nr TVH/23/028592; ja
54. veebruari
55. a ortopeedi tõendi haldusasja nr 3-23-164 juurest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ühelgi nimetatud tõendil asja lahendamisel tähtsust (

§ 62lg 2).

Kaebaja ei ole küll iga tõendi kohta eraldi täpsustanud, mida ta soovib tõendada, kuid koos apellatsioonkaebuse tekstiga võib mõista, et kaebaja soovib tõendada oma terviseseisundit, eelkõige, et käeraudade kasutamine ei olnud proportsionaalne. Seejuures vaatab kaebaja mööda sellest, et ta ei väida ning tal ei ole tuvastatud tervisekahju tekkimist käeraudade kasutamisest. Seetõttu ei ole täpsemad andmed kaebaja tervise kohta määravad asja lahendamisel. Liiati viibis kaebaja mõlemal väljaviimisel arsti juures, kes oleks saanud saatemeeskonnale selgitada vastunäidustusi käeraudade kasutamisel, kui kaebaja terviseseisund seda nõudnuks. Liiati pidanuks kaebaja asjakohased tõendid esitama juba hiljemalt halduskohtu menetluses ja hilines seega tõendite esitamise ja kogumise taotlemisel. See asjaolu on tõendite kogumisest keeldumise täiendav alus (

§ 62lg 1, § 198 lg 2).

Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks. 29.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ega kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 4 kummagi kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest.

§ 118lg 2 järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

30. Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 9