Obsah (8)

§ 402§ 406§ 399§ 416§ 108§ 4034§ 403§ 4034l

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Nele Seping Otsuse tegemise aeg ja koht 03.09.2025, Pärnu Tsiviilasja number 2-25-106244 Tsiviilasi Bigbank AS hagiavaldus G.W vastu võla

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 9. Hageja ja kostja sõlmisid 02.05.2024 krediitkaardi lepingu nr CL-EEC-24011047, mille alusel sai kostja kasutada krediidilimiiti 5000 eurot. Tegemist on tarbijakrediidilepingutega

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Laenuandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Kostjal oli kohustus laen tagastada vastavalt graafikule. 10. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 02.05.2024 krediidiasutuste eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36%.

§ 406

2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenude väljastamise ajal oli seega vastavalt 3 x 16,95% = 52,08%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr, 18,45% aastas, ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. 11.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. 12.12.2024 on hageja edastanud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, kus on andnud viimase tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 29.12.2024, ning teavitanud, et kui võlgnik nimetatud tähtajaks võlgnevust täielikult ei kustuta, on hagejal õigus leping üles öelda. Leping ülesütlemisavaldus esitati 30.01.
3. Kohus on tuvastanud, et kostja on võtnud kasutusele krediiti 5018,58 eurot ning kostja jäi krediidi tagastamisega võlgnevusse. Kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

1. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
2. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 4034lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034lg 13).

4

1. Kohus selgitas 22.04.2025 ja 08.05.2025 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada.
2. Hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
3. Hageja selgituse kohaselt lähtus krediidiandja laenuotsuse tegemisel kostja esitatud taotlusest ja riiklikest andmebaasidest saadud andmetest, mille kohaselt oli kostja 3 kuu keskmine sissetulek 1151,48 eurot. Krediidiandja võttis arvesse, et kostja keskmine sissetulek oli 1550 eurot kuus, ja kostja taotluses märgitud kohustused 640 eurot. Kohtule ei ole esitatud pangakonto väljavõtet, mida laenuandja kontrollis. 19.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (

§ 4034lg 2 viimane lause koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7).

Riigikohus on märkinud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidi info), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034 5 lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3). 20. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kohtule kostja pangakonto väljavõtet ei esitanud. Nimetatust ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. 21. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034l

g 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole. 22. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

1. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. 6
2. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt krediiti 5018,58 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid 195 eurot. Lisaks ei olnud kostja kohustatud tasuma raha väljavõtmise tasu, mida on arvestatud laenu hulka summas 68 eurot. Kostja võlgnevus on 4755,58 eurot (5018-5868-195). Kuna kostja kohustus tagastama laenu 12 kuu jooksul on ümberarvestatud nõude alusel kostja kohustatud tasuma alates 10.11.2024-10.10.2025 396,29 eurot kuus (viimane makse 396,39 eurot).
3. Kostjalt kuulub käesoleval ajal

§ 108

lg 1 alusel väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud põhiosa võlgnevus 3962,90 eurot (periood 10.11.2024-10.08.2025).

1. Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole täitnud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et ta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu.
2. Edasiulatuvalt mõistab maakohus kostjalt välja vastavalt osamaksed maksegraafiku järgsetel tähtpäevadel alates 10.09.2025 396,29 eurot ja 10.10.2025 396,39 eurot.
3. Hageja esialgses nõudes sisaldunud intressi ja viivise nõue jäävad rahuldamata. Menetluskulud
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
5. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.
6. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 630 eurot.
7. Tsiviilasja hinnaks oli hagi esitamisel TsMS § 133 kohaselt 6418,16 eurot, millelt tuleb riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõiv 630 eurot. Seega on hagilt tasutud riigilõiv 630 eurot põhjendatud ja vajalik kulu.
8. Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
9. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas kokku 4755,58 eurot, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (6148,16 eurot) u 74%.
10. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 74% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 26% ulatuses hageja kanda.
11. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 74% hageja põhjendatud menetluskuludest (630 eurot), millele vastab 466,20 eurot. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaksmääramata nende puudumise tõttu. 7
12. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Seping kohtunik 8